Teekond Hastingsist Ohakunesse oli elamusterikas. Pidime reisi jooksul viis korda bussist bussi istuma, kusjuures viimane neist oli kõigest 12-kohaline. Polekski tahtnud suurema sõiduvahendiga kitsastel ja kurvilistel mägiteedel liikuda - tee kõrval laiutas kuristik. Eriti hirmsatel kurvidel pigistasin silmad kõvasti kinni ja mõtlesin, et kuhu pärapõrgusse me siit küll jõuame.
Ohakune asub Ruapehu mäe jalamil, mis on põhjasaare kõrgeim tipp. Ruapehu, koos Ngahuroe ja Tongariro mäega mahuvad Uus-Meremaa vanima ning maailmas vanuselt neljanda, Tongariro rahvuspargi piiridesse. Kõik kolm on aktiivsed vulkaanid ning Tongariro mäest tulev hall suitsumass manitseb praegugi inimesi ettevaatlikkusele.
Ohakunes tervitas meid uus boss, Ohakune Court Motelli üks omanikest. Saime pesitsemiseks mugava motellitoa köögi ning muu vajalikuga. Motell koosnes 18st mäevaatega korterist ja kahest elumajast. Meie ülesandeks oli igal hommikul kell üheksa platsis olla, koristada vajalikud üksused ning teha toateenindus. Mõnel nädalavahetusel, kui motelliomanikud linnast ära sõitsid, pidasime Sandrega kogu kupatust ülal. Toimetasime klientidega, koristasime ja pesime voodipesu.
Eluaseme eest maksime kolme tunni tööga päevas, kui tunde tiksus rohkem, saime pangakontodele täiendust. Koristajatöö polnud raske, kuid motelliomanike puhtusearmastus ületas vahepeal igasugused piirid. Meiega töötas ka Saksa poiss Lukas, kes pidi ühel päeval dušikabiinide klaasist seinad veepritsmetest puhtaks lihvima. Kui töö tehtud, läks boss duširuumi üle vaatama. Ta ronis WC-potile, et näha seina ülevalt alla ning põlvitas dušipõrandal, nina vastu klaasi, libistas käega üle pinna ja kuulas, mis häält klaas teeb. Lõpuks avastas ta imepisikese koha, mis Lukasel lihvimata jäi ning käskis kõik uuesti teha. Ülemuste tähenärimine ajas naema. Nad vist arvasid, et motellikülastajad lõbustavad end dušikabiini põrandal põlvitamise ja klaasilt millimeetriste plekkide otsimisega.
Paaril korral viis ülemus meid hoopis teise kohta tööle. Ta abistas aeg-ajalt farmis oma sõpra, saades vastutasuks värsket liha. Farmer pidas üüratutel mägikarjamaadel lambaid ja lehmi. Nii saime meiegi lambakarjused olla. Töö oli lihtne. Istusime bossi ATV-l, nautisime lõbusõitu tehes võrratuid vaateid täis rohelisi mäekünkaid, valgeid puhvis lambaid ja üksikuid veesilmi. Kontrollisime, ega mõni rumaluke tiigis suple või loomade veevarud põuase ilmaga otsa pole saanud. Kõige meeldejäävam oli lammaste ajamine ühest karjamaa osast teise. Vehkisime kätega, tegime kurja häält, põristasime ATV-d ning vaatasime, kuidas sajad valged kintsud üksteise järel mööda heinamaad meist eemale jooksevad.
Motelliomanik oli õnnelik, et sai kusagilt värsket liha. Tavaliselt pole Ohakune suurustes linnades turu haisugi, kust midagi otse farmeritelt osta võiks ning niisama müümine on seadusega keelatud. Uus-Meremaad katab supermarketimaffia. Sealt ostetakse juurvili, puuvili, liha ja kala. Kiivid (nii Uus-Meremaalased end kutsuvad), kellega meie olukorda arutanud oleme, jäävad ise rahulikuks. Nad ütlevad, et poest osta on mugavam. Tegelikkuses eksporditakse enamik põllusaadustest ja lihast välismaale, kiivid söövad pigem marketitele müüdud "ülejääke". Suuremates linnades puu-ja juurviljaturud eksisteerivad, kuid meie Võru turugagi võrreldes on need armetud.
Iga linn Uus-Meremaal on millegi poolest kuulus. Ohakunes kasvatatakse porgandeid. Linnapiiril tervitab saabujaid samuti hiiglaslik plastmassist porgand. Võiks öelda, et see on linna suurim vaatamisväärsus. Kesklinn koosneb kahest üksteisega ristuvast tänavast, millel tegutseb üks toidupood, turismifirmad ja umbes 7-8 pubi. Suveajal, mil meiegi Ohakunes olime, nägime pubides korraga maksimaalselt kolme külastajat ja sedagi reede õhtul. Talvel on väikelinn tundmatuseni muutunud ning kihab Ruapehu mäe suusakuurorti külastajatest. Pubid pidavat olema pilgeni täis, nii ka motellid.
Ohakunes elades saime hea ettekujutluse Uus-Meremaa infosüsteemidest - internetist ja televisioonist. Olime harjunud Eestis piiramatut internetti kasutama tasuta või väga odavalt, peaaegu igal ajal ja igas kohas. Uus-Meremaal peab teenuse eest maksma hingehinda. Piiratud internetikoguse kasutusõigus maksab kuus näiteks 80 Uus-Meremaa dollarit (umbes 50 eurot). Isegi paljudes kohvikutes, mis reklaamivad end Wifi-kohvikutena, tuleb interneti eest lisa maksta. Kui õnnestub leida raamatukogu või söögikoht, mis pakub kindla aja- või kasutuslimiidiga teenust tasuta, on hästi. Telekanalite hindades pole ma päris kindel, kuid programmid on neil üksluised. Veerandi näidatavast moodustavad kokasaated, teise veerandi kriketi- ja rugbimängud, kolmanda uudised ja neljanda reklaamid. Sealjuures, reklaame näidatakse iga viie minuti järel.
Me ei tegelenud väikelinnas ainult töö ja telerivaatamisega. Kuna Ohakune asub paljude matkaradade, seiklusparkide ja vaatamisväärsuste läheduses, käisime igal võimalikul hetkel oma keha ja vaimu ergastamas. Igaüks meie matkadest oli niivõrd ürgne, seiklusterohke ja vaimustav, et reis oleks juba ainuüksi nende pärast end ära tasunud.
Ohakune asub Ruapehu mäe jalamil, mis on põhjasaare kõrgeim tipp. Ruapehu, koos Ngahuroe ja Tongariro mäega mahuvad Uus-Meremaa vanima ning maailmas vanuselt neljanda, Tongariro rahvuspargi piiridesse. Kõik kolm on aktiivsed vulkaanid ning Tongariro mäest tulev hall suitsumass manitseb praegugi inimesi ettevaatlikkusele.
Ohakunes tervitas meid uus boss, Ohakune Court Motelli üks omanikest. Saime pesitsemiseks mugava motellitoa köögi ning muu vajalikuga. Motell koosnes 18st mäevaatega korterist ja kahest elumajast. Meie ülesandeks oli igal hommikul kell üheksa platsis olla, koristada vajalikud üksused ning teha toateenindus. Mõnel nädalavahetusel, kui motelliomanikud linnast ära sõitsid, pidasime Sandrega kogu kupatust ülal. Toimetasime klientidega, koristasime ja pesime voodipesu.
Eluaseme eest maksime kolme tunni tööga päevas, kui tunde tiksus rohkem, saime pangakontodele täiendust. Koristajatöö polnud raske, kuid motelliomanike puhtusearmastus ületas vahepeal igasugused piirid. Meiega töötas ka Saksa poiss Lukas, kes pidi ühel päeval dušikabiinide klaasist seinad veepritsmetest puhtaks lihvima. Kui töö tehtud, läks boss duširuumi üle vaatama. Ta ronis WC-potile, et näha seina ülevalt alla ning põlvitas dušipõrandal, nina vastu klaasi, libistas käega üle pinna ja kuulas, mis häält klaas teeb. Lõpuks avastas ta imepisikese koha, mis Lukasel lihvimata jäi ning käskis kõik uuesti teha. Ülemuste tähenärimine ajas naema. Nad vist arvasid, et motellikülastajad lõbustavad end dušikabiini põrandal põlvitamise ja klaasilt millimeetriste plekkide otsimisega.
Paaril korral viis ülemus meid hoopis teise kohta tööle. Ta abistas aeg-ajalt farmis oma sõpra, saades vastutasuks värsket liha. Farmer pidas üüratutel mägikarjamaadel lambaid ja lehmi. Nii saime meiegi lambakarjused olla. Töö oli lihtne. Istusime bossi ATV-l, nautisime lõbusõitu tehes võrratuid vaateid täis rohelisi mäekünkaid, valgeid puhvis lambaid ja üksikuid veesilmi. Kontrollisime, ega mõni rumaluke tiigis suple või loomade veevarud põuase ilmaga otsa pole saanud. Kõige meeldejäävam oli lammaste ajamine ühest karjamaa osast teise. Vehkisime kätega, tegime kurja häält, põristasime ATV-d ning vaatasime, kuidas sajad valged kintsud üksteise järel mööda heinamaad meist eemale jooksevad.
Motelliomanik oli õnnelik, et sai kusagilt värsket liha. Tavaliselt pole Ohakune suurustes linnades turu haisugi, kust midagi otse farmeritelt osta võiks ning niisama müümine on seadusega keelatud. Uus-Meremaad katab supermarketimaffia. Sealt ostetakse juurvili, puuvili, liha ja kala. Kiivid (nii Uus-Meremaalased end kutsuvad), kellega meie olukorda arutanud oleme, jäävad ise rahulikuks. Nad ütlevad, et poest osta on mugavam. Tegelikkuses eksporditakse enamik põllusaadustest ja lihast välismaale, kiivid söövad pigem marketitele müüdud "ülejääke". Suuremates linnades puu-ja juurviljaturud eksisteerivad, kuid meie Võru turugagi võrreldes on need armetud.
Iga linn Uus-Meremaal on millegi poolest kuulus. Ohakunes kasvatatakse porgandeid. Linnapiiril tervitab saabujaid samuti hiiglaslik plastmassist porgand. Võiks öelda, et see on linna suurim vaatamisväärsus. Kesklinn koosneb kahest üksteisega ristuvast tänavast, millel tegutseb üks toidupood, turismifirmad ja umbes 7-8 pubi. Suveajal, mil meiegi Ohakunes olime, nägime pubides korraga maksimaalselt kolme külastajat ja sedagi reede õhtul. Talvel on väikelinn tundmatuseni muutunud ning kihab Ruapehu mäe suusakuurorti külastajatest. Pubid pidavat olema pilgeni täis, nii ka motellid.
Ohakunes elades saime hea ettekujutluse Uus-Meremaa infosüsteemidest - internetist ja televisioonist. Olime harjunud Eestis piiramatut internetti kasutama tasuta või väga odavalt, peaaegu igal ajal ja igas kohas. Uus-Meremaal peab teenuse eest maksma hingehinda. Piiratud internetikoguse kasutusõigus maksab kuus näiteks 80 Uus-Meremaa dollarit (umbes 50 eurot). Isegi paljudes kohvikutes, mis reklaamivad end Wifi-kohvikutena, tuleb interneti eest lisa maksta. Kui õnnestub leida raamatukogu või söögikoht, mis pakub kindla aja- või kasutuslimiidiga teenust tasuta, on hästi. Telekanalite hindades pole ma päris kindel, kuid programmid on neil üksluised. Veerandi näidatavast moodustavad kokasaated, teise veerandi kriketi- ja rugbimängud, kolmanda uudised ja neljanda reklaamid. Sealjuures, reklaame näidatakse iga viie minuti järel.
Me ei tegelenud väikelinnas ainult töö ja telerivaatamisega. Kuna Ohakune asub paljude matkaradade, seiklusparkide ja vaatamisväärsuste läheduses, käisime igal võimalikul hetkel oma keha ja vaimu ergastamas. Igaüks meie matkadest oli niivõrd ürgne, seiklusterohke ja vaimustav, et reis oleks juba ainuüksi nende pärast end ära tasunud.