Meie reisist on nüüdseks möödunud poolteist kuud. Oleme elu alustamisega niivõrd ametis olnud, et reisimälestused hakkavad vaikselt-vaikselt ähmasemaks jääma. Hea, et need üles kirjutasime. Olime selleks valmis, et elu Eestis on märksa tempokam, kui Bali saare "relax, take it easy" miljöö, kuid kurb on ikkagi. Bali saarel elades tekkis meil tohutult motivatsiooni ja tahtmist midagi olulist korda saata. Meid tabas mõtete tulv ja tegutsemissoov, tahtsime võimalikult ruttu asjadega peale hakata. Meile tundus, et kõik on võimalik. Kuidas siis kallis kodumaa meie mõtteid kohelnud on?

Kui me Eestisse jõudmise päeval Tallinnast Tartu poole sõitsime, nägime esmakordselt tülgastavaid valimisreklaame. IRL-i plakat "Ajame Eesti asja Põltsamaal" sai just parasjagu ühe kõikuva mehikese  "asjaajamist" tunda. Sel hetkel andsin minagi lubaduse, et lähen valima ainult seda, kes on nõus tunnistama mind kui arenenud inimest ja proovib minuni jõuda mind amööbiks tembeldamata. Siiani ma sellist inimest leidnud pole. Vähemalt on valimistormile vastukaaluks sügisilm igati meeldiv olnud ning meid suhteliselt kuivana hoidnud.

Pere ja sõbrad on igati rõõmsad selle üle, et me nendega jälle samade piiride vahele mahume. Vähemalt esimese nädala suutsid nad korralikult vastu pidada. Teisel nädalal tabas meid juba küsimusterahe: "Mis teist nüüd saab, kuhu edasi, millal tööle, millal kooli, kuhu elama, millal lapsed tulevad ja see peamine, kas raha ikka on?" Paistab, et nii mõnelegi küsijale jäi mulje, et me kavatseme kõigist kohustustest kõrvale hiilida ja Eestis Bali elu jätkata. Neile tundus, et me pole tuleviku suhtes ühtegi halli ajurakku oma peas rohkem piinanud, kui Eestisse jõudmiseks vajalik. Kui me siis neile avalikult teatasime, et oleme juba reisi algusest saadik oma ettevõtte asutamise plaane pidanud, tekitas see ainult küsimusi juurde ning meid ei võetud tõsiselt. Isegi mitu nädalat hiljem pakuti, et siin või seal on nüüd töökoht vabanenud, äkki ikka lähete. Aga oleme oma Haapsalu Rehabilitatsioonikeskusest saadud kogemuste üle juba väga õnnelikud ja olgugi, et igatseme sealset suurepärast õppimiskeskkonda ja toredaid kolleege, pole meil enam plaanis haiglasse tööle asuda. Niisiis Eestisse jõudes tabas meid üks mure teise otsa. Energiavampiirid imesid kiiresti üliinimliku entusiasmi meist välja ning muutusime peaaegu sama loiuks kui varem. Töötukassa ja teiste asutuste hammasrattad liikusid teosammul ning ka meie pidime tempot alla laskma.

Ettevõtte asutamise plaanid olid meil juba tükk aega tagasi täiesti kindlad ja Eestisse jõudes asusime oma mõtteid samm-sammult teoks tegema. Esmalt võtsime end töötuna arvele, et töötuametis käimise kogemus kätte saada. Seal on mõnus, saab konsultandiga juttu ajada, polnud ju ammu kellegi teisega rääkinud kui Sandrega. Tegelikult oli plaan sealt ka ettevõtluse alustamiseks starditoetust hankida, ent nüüdseks on asjad teisiti lahenenud.

Sandre on olnud kogu hingega ettevõtte kallal, minul jätkus hinge vahepeal ka haiguse jaoks, mis mind pooleks kuuks jalust niitis. Ettevõtte alustamistoimingutega samal ajal vurasime muudkui Võru-Pärnu vahet, et ikka ühe ja teise vanemaid oma kohaloluga hulluks ajada. Tahtsime nii kiiresti kui võimalik Tallinnasse kolida, aga sobiva pesa leidmine oli üllatavalt raske. Korteri pidime saama otse omanikult, et vältida liigseid kulutusi (ehk siis maakleritasu). Muide, maaklerid on nüüd nii ülbeks läinud, et lisaks maakleritasule, mis on enamasti samaväärne korteri üürihinnaga, tuleb välja käia ka käibemaks. Korterisse kolisime alles sellel nädalal, aga vähemalt oleme nii selle asukoha kui ka sisuga rahul.

Praeguseks oleme asjadega ikkagi nii kaugel, et meie ettevõte on ametlikult registreeritud ja selle toimimiseks igasugu eeldused loodud. Lisaks käime enesekindluse mõttes ettevõtte alustamise koolitusele, mis algas esmaspäeval ja saab lõpu alles novembris. Kellel huvi, võib meie tegemistest lähemalt lugeda:

www.fysteg.ee

Ise oleme muidugi jube rõõmsad. Teeme teoks oma unistust, mis algas reisipiletite ostmisega juba eelmise aasta augustis ega mõtlegi tavaellu tagasi pöörduda. Mis sellest, et see tähendab veel ühte aastat makaronide söömist. 

Aeg on teha kokkuvõtteid.

Meie lehte on külastanud 405 erinevat inimest kokku 1565 korral, vaadates 3730 lehekülge ja viibides keskmiselt ühel leheküljel 2 minutit ja 38 sekundit.

Enamus külastajaid oli mõistagi Eestist, moodustades kõigist vaatajatest 81%, kuid külastajaid on olnud ka mujalt. Kokku 20 erinevast riigist ja 50 erinevast linnast.

42% meie vaatajatest kasutasid Google Chrome, 25% Safarit, 15% Internet Explorerit 

Kõige popim Windows, kuid oli ka Maci kasutajaid:

Naljakamad otsingusõnad mis tõid külastajaid meie leheküljele olid:

• Lilleõie kandmine vasaku kõrva taga;
• Sitahais kaupluses;
• Omadega mäel;
• Puravik;
• Valge puravik;
• Suhkruvatt;
• Kutsikas;
• Tutvused;
• Gaasigrill;
• Kiusamise vastu
  

Mõistagi on kõigil küsimus, et millised olid meie suurimad parasiitsõnad? Toogem siinkohal välja esimesed 12 koos nende erinevate variatsioonidga:

Kokku kestis meie reis 210 päeva ja selle aja jooksul ööbisime 27 erinevas kohas:

Ubudist Kutasse sõitmiseks kasutasime Balil Perama bussifirma teenust. Olime kord varemgi samal distantsil nendega liikunud ning bussireis tundus olevat turvalisim variant õigel ajal õigesse kohta saabumiseks. Niisiis leppis Wajan, Ubudi kodumajutuse boss, meile Kuta bussijaamas kohtumise kokku. Pidime saama tema sõbra juurde odavalt kolmeks ööks elutsema. Meil polnud mehe numbrit ega nime, ainult teadmine, et ta ootab meid kindlal kellaajal Kuta bussijaamas. Paraku andis buss Kuta linnapiiril otsad. Meid visati nelja ülejäänud reisijaga suvalisel liiklustihedal ristmikul välja ning seletati, kus bussijaam asub. Vantsisime kolmekümnekraadises kuumuses oma raskete kottidega mööda linna, bussijaama polnud aga kusagil. Olime janus ja vihased ning loomulikult polnud poolteist tundi hiljem bussijaama jõudes tundmatust mehest enam kippu ega kõppu. Pahandasime natuke bussifirmaga ja pidime hakkama turistidest kubisevas piirkonnas majutust otsima. Sellega läks õnneks. Saime majutuse kiiresti ja odavalt. Viimastel Balielu päevadel nautisime päikest, laineid ja toitu.

Lend Balilt Bangkokki leidis aset 2. septembri hommikul. Bangkoki lennujaamas seekord asjad ei sujunud. Kuna järgmine lend, Bangkok - Stockholm - Helsinki pidi toimuma 4. septembril, olime sunnitud samasuguse viisa vormistama nagu seitse kuud varem Tai pealinna külastades. Viisa eest oli vaja maksta. Meil polnud aga sularaha, sest lootsime ATM-le, mis oli eelmisel korral ilusti maksuputka kõrval seisnud. Seekord maandusime hoopis Bangkoki vanasse lennujaama, kus sellist luksust enne tolli läbimist ei pakutud. Igal tavalisel päeval oleksime saanud võtta rahavahetuspunktis kaardilt raha välja, kuid just sel hetkel oli süsteem korrast ära. Pärast valdavalt hiinlastest koosneva kiljuva ja rabeleva massi sees viisataotluste täitmist, pikkades järjekordades ootamist ja Sandre osavat ärarääkimist, viidi Sandre turvamehe range pilgu all erikorras tollipunktist läbi, et ATM-st posu Tai bahte kätte saada. Kui ranged protseduurid läbitud ja viisatemplid passis, pidime pagasilindilt oma koti kätte saama. Otsisime seda tükk aega enne kui avastasime, et kott üsna lindi lähedal keset lennujaama põrandat vedeleb. Alguses ei osanudki midagi sellest arvata. Mõtlesime, et ju siis tõsteti viimasena tiirlev kott lihtsalt eest ära. Paar päeva hiljem avastasin, et koti küljetaskus olnud suveniiriks hoitud Uus-Meremaa, Tai, Singapuri ja Indoneesia mündid ning veidi Bali krabisevatki olid teadmata kadunuks jäänud. Kahju polnud rahaliselt suur, ehk 4-5 eurot, kuid meel oli siiski kurb.

Bangkokis olime broneerinud kaks ööd hotellis, mis paiknes rahvusvahelise lennujaama lähedal. Organiseerisime taksosõidud nii hotelli kui ka sealt teise päeva varahommikul lennujaama, et jumala eest viimase lennuga mingeid prolbeeme ei tuleks. Bangkoki hotelli jõudes olime reisimisest juba täitsa tüdinenud. Ootasime kannatamatult kojujõudmist ja eelistasime jubedas kuumuses töllerdamisele mõnusat hotellituba. Ühel õhtul käisime siiski hotelli lähedal ööturul, kust ostsime degusteerimiseks erinevaid vorstikesi, kanapalle, pontsikuid, pannkooke, krõbekana ja värsket ananassi.

4. septembri hommik oli paljutõotav. Takso viis meid õigeks ajaks lennujaama, olime 11-tunniseks lennuks nii kehaliselt kui ka vaimselt valmis. Katsetasin juba mitmendat päeva Ubudis kohatud endisest baleriinist lõuna-aafriklase lennuhirmu vähendavaid tehnikaid, mis paistsid hästi töötavat. Lend Balilt Bangkokki oli minu jaoks juba kui lapsemäng ning lootsin Helsinkisse lendamisega ka värisemata hakkama saada. Check-in laua taga oli pikk järjekord. Meie taga seisis üks ameeriklane, kes küsis, et kas meie teame, kui kaua me lendu edasi on lükatud. No nii. Me ei teadnud sedagi, et lennuk hiljem väljub, rääkimata väljumise kellaajast. Lobisesime veidi ning arvasime ühiselt, et vaevalt lend kahest tunnist enam hilineda saab. See oleks juba lennuliikluses natuke ekstreemne. Kui check-in lauani jõudsime, kuulsime karmi tõde. Lend, mis pidi väljuma kell 9 hommikul (kell oli sel hetkel pool 7), lükati õhtul kella viieks. Sel samal päeval külastas Obama Stockholmi. Teadsime küll, et tänavad suletakse ja internetiühendusega jamatakse ja mida kõike veel ning meie lend oleks saabunud Rootsi presidendiga samal kellaajal. Kuigi keegi meile lennu edasi lükkamise põhjust ei öelnud, pidasime süüdlaseks just seda meest. Olime rahulikud, sest meile anti 1200 bahti hommiku-ja lõunasöögi jaoks ning tundus, et jõuame veel ilusti Stocholmist Helsinkisse ja sealt broneeritud laevale.

Viis tundi hiljem teatati, et lend jäetakse üldse ära. Seest läks õõnsaks, paha oli olla. Norwegian Airi töötajad korraldasid meile viisade lõpetamise tühistamise ning transportisid ööseks Novotel hotell, andes lootust, et lend saab siiski järgmisel päeval kell 15.15 toimuma. Muidugi pidime enne hotelli jõudmist läbima jällegi pikad protseduurid, seisma viisajärjekorras ja otsima hiiglaslikust lennujaamast oma kotid üles.

Hotell oli meie rõõmuks täielik luksus. Me polnud reisi jooksul kordagi nii uhkes kohas ööbinud ega söönud. Mõtlesime vanni võttes ja imelise värske valikuga buffeedes einestades, et äkki polnudki lennu ära jäämine nõnda halb. Järgmisel päeval olime üheskoos saja lennureisijaga kell 11.40 hotelli fuajees, et kell 12 juba korraldatud transpordiga lennujaama sõita. Seal tuli teadaanne: lend on taas teadmata ajaks edasi lükatud. Kui see toimub, teavitatakse meid tund aega enne hotellist lahkumist individuaalselt. Juba eelmise päeva uudise peale lennu ära jäämisest andsid mõne reisija närvid otsad. Nüüd kostis veelgi hüsteerilisemaid reaktsioone. Inimesed olid tülpinud, väsinud, vihased, pettunud, kurjad ja kurvad. Proovisime oma mõistust korras hoida, kuid mida tund edasi, seda suuremaks kasvas minu hirm lendamise ees.

Lõpuks teatati meile väga imelikult, et peame kõik kohe kotid võtma ja lennujaama minema. Tunnisest ette teatamisest polnud haisugi, reageerida tuli minutitega. Sõitsime siis teist korda lennujaama, et oodata uskumatult pikkades järjekordades. Huvitavalt kombel oli lennu väljumisajaks märgitud 15.50, kõigest 35 minutit esialgsest hiljem. Kui ametnike kadalipp läbitud, saimegi praktiliselt kohe lennukisse istuda.

Kohutav tunne oli. Lennukil polnud ühtegi märgist, sees olid vanad bussiistmed, stjuardessid toimetasid hoopis teistsuguselt kui tavaliselt. Meid sunniti terve tunni vanas liikumatus lennukis istuma. Aeg-ajalt kostis kapteni hääl, kes ikka ohutuse mõttes üht ja teist protseduuri läbi viis. Kui ilmselt renditud romulennuk lõpuks kohutavalt raputades õhku hakkas tõusma, olin hirmust kange. Õhkutõus oli senise elu 11 lennust jubedaim ja ees ootas veel 11 tundi selles masinas. Lennu ajal saime teada, et kõrvaklapid videoekraanide jaoks polnud lihtsalt lennukisse kohale jõudnud, samuti lisasöök neile, kel polnud vastavaid pileteid. Õnneks võimaldasid meie lennupiletid 2 korda einestada, kuid oli neidki, kes sõna otseses mõttes lennuki WC-s vett käisid joomas, kuna neile isegi sõõmukest vedelikku ei loovutatud. Lend ise oli rahulik, samuti maandumine.

Stockholmi jõudsime kell 12 öösel. Ilmselgelt sel kellaajal enam lendu Helsinkisse ei läinud ning meid majutati viieks öötunniks uute hotelli. Lend korraldati hommikul 6.40. See möödus kiirelt ja probleemideta.

Broneeritud laevapiletid olid eelmisel päeval raisku läinud. Seega oli meil laevale jõudmiseks vaba graafik. Läksime esmalt Helsinkis Länsiterminali, kuid sobivaid laevu lähiajal ei väljunud. Meil oli 45 minutit, et jõuda ühest sadamast teise, kui soovisime esimesele võimalikule alusele. Google maps näitas teekonna pikkuseks jalgsi 37 minutit. Raskete kottidega tundmatus linnas joostes tundus see ületamatu, kuid otsustasime siiski proovida. Ilm oli suurepärane, värske õhk ja päikesepaiste. Olime meeldivalt üllatunud. Meil hakkas sadamast sadamasse kiirustades nii palav, et merre hüppamine tundus äärmiselt ahvatlev.

Jõudsime sadamasse viis minutit enne kiirlaeva väljumist, kuid õnneks nägime laevale suundumas pikka inimesterivi. Veel oli aega, et osta pilet. Nagu ikka sellistel puhkudel, toimetas piletimüüja juures parasjagu vana ja pikaldane tädike, kellega müüja pidi mitu minutit vaeva nägema. Lootusekiir oli kustumas. Inimrivi laevale oli kiiresti olematuks kahanenud ning meie ja vanatädi vahel seisid veel kolm välismaalast, kes daami lahkudes piletimüüjaga kemplesid. Nad ei saanud aru, et neil on vaja Eestisse sõitmiseks passi ja juhilubadest ei piisa. Sel hetkel tuli valges vormiriides kaptenimütsiga mees piletimüüja juurde ja ütles, et nad nüüd lähevad. Mees hakkas juba minema kõndima, kui Sandre küsis, kas sellele laevale võiks veel minna. Saades kinnitust, et oleme 100% laevale tulemas, seda ka veel meie taga seisev mees, käskis kapten meile kiiresti piletid välja lasta. Varem broneeritud piletite (mille oleksime saanud sooduskupongiga) ja sadamast viimasel hetkel ostetud piltetite hinnavahe oli rohkem kui 10 kordne. Kui piletitega check-in tegime, kostus kapteni raadiosaatjast kuri hääl: "Kas sa mõistad, et kell on juba 12?" Valgesse riietatud mees vastas viisakalt, et mõistab ning oleme kohe-kohe laevas. Viimased 20 meetrit läbisime joostes. Meie taga sulges uks ja vähem kui minutiga oli laev liikumas. Suured tänud siinkohal viisakale mehele, kes meie pikale veninud reisi lõppu kiirendas ja jättis Linda Line'i teenindusest kustumatu mulje.

Ka Tallinna ilm oli suurepärane. Olime Eestisse jõudes õnnelikud. Tundsime maismaale astudes, et oleme kodus. Imelik oli teiste suust eesti keelt kuulda. See kostus teravamalt ja ilusamini kui kunagi varem. Praegu, ligi nädal hiljem, on endiselt tänavasumin minu jaoks intensiivne ja veider. Sõitsime bussiga koju. Vanemad olid muidugi väga õnnelikud, mida ma paraku oma kasside kohta ei saa öelda. Nemad jooksid ikka oma toidukausi juurde ega teinud teist nägugi, kui ma koduuksest sisse astusin.

Esimesel täispikal Eesti päeval sõitsime maale õunu korjama ja mahla tegema. Teisel päeval võtsime kartulit ja tegime ohtralt ploomimoosi. Kolmandal päeval tegime puid, aiatöid ja võtsime veelgi kartulit. Neljandal panime talumajale katust. Viienda päeva hommikul taipasin, et füüsilise töö lummuses pole internetti jõudnud, rääkimata puuduvast telefonist. Nüüd siis teatame ametlikult: "Oleme kodus!" Reis oli kokkuvõttes super. Nägime ja kogesime nii head kui ka halba, kuid iga seik välismaal õpetas midagi uut. Mõtted on selged ja tegutsemistahe suurem kui varem. Pole kunagi ühegi otsusega nii rahul olnud. Super!

Tanah Lot, Bali enimpildistatud tempel, asub läänerannikul ja on rajatud kaljurünkale. Me lihtsalt pidime seda imeasja oma silmaga nägema ning võtsime ette sõidu Sanurist Tanah Loti. Teele jäi Bali pealinn Denpasar, mida olime tiheda liikluse tõttu lootnud vältida. Denpasari tänavapilt oli kirju, seal oli nii kalleid kauplusi kui ka räämas putkasid, nende vahel siblis tuhandeid inimesi. Valgusfoore oli samuti palju, mistõttu istusime suurema osa ajast punase tule taga.  

Tanah Loti külastuse eest nõuti kokku 60 000 ruupiat ja 2000 parkimisraha, mis teeb sellest ühtlasi kalleima külastatud templi. Pileti pidime ostma juba väikesesse turulinnakusse jõudes, mis oli kolmest ilmakaarest aiaga ümbritsetud. Turul müüdi sedasama kraami, mis mujalgi - riided, käsitöö, lõhnaõlid jne. Lisaks oli seal paar söögikohta ja jäätisepoodi.

Tanah Loti müüride vahel oli lihtsalt üks suur hiinlaste mass, kes oma kaameratesse katkematut pildiseeriat püüdsid. Tempel oli pisike, mahtudes kaljurünkale, kuid seda piiravad välisruumid hiiglaslikud. Lained peksid templi ümber hooga vastu kive, pritsides märjaks kõik, kes ookeanile liiga lähedale ronisid. Selleks, et päriselt templisse pääseda, tuli 20 meetrit merest läbi jalutada. Koht ei olnud sügav, kuid kahest küljest tulevad lained võisid kergesti tasakaalust välja viia. Nii ühel kui ka teisel pool mereteed seisis kamp kohalikke, kes võtsid julmalt inimestel käe alt kinni ja talutasid neid üle vee, nõudes teenustasu. Me ei lasknud tüüpe endale ligi ning saime suurema vaevata templile lähemale. Nägime kaljurünka tagant vaid üles minevat treppi. Tahtsime selle astuda, ent järgmised tüübid nõudsid meilt selle eest mingit ohverdust. Meil polnud aga midagi anda ning nende pahameeleks astusime tasuta trepile. Trepp ei viinud kuhugi. Templisse sissepääs oli keelatud. Oleks tahtnud näha nende nägusid, kes meestele kolmel trepiastmel seismise eest pappi viskavad. Isehakanud rahanõudjad suudavad ikka andekaid skeeme välja mõelda. Mulle oleks Tanah Lot sügava mulje jätnud, kui pidev äritegevus templi ümber ja turistidemeri nõnda suur poleks olnud.

Sõitsime siis oma rollukesega tagasi Sanuri. Vaevalt paar kilomeetrit enne majutuseni jõudmist oli teel ummik. Märkasime liiga hilja, et muidu lipukesi lehvitavad politseionud on massiliselt välismaalasi sihikule võtnud, meie nende hulgas. Üks vuntsidega helerohelises särgis mees tõmbas meid teelt kõrvale ja soovis näha motika rendilepingut. Rendilepinguga oli meil kõik korras, aga mida polnud, olid rahvusvahelised mootorratta juhiload. Sellega pidid miilitsad turiste alatasa nöörima. Näitavad trahvinumbreid ja küsivad, kas tahad maksta suure trahvi kohtus, või saad siit poole odavamalt juhtimisõigust kinnitava paberi. Kuna meile oli juba korduvalt seletatud, et kui politsei sind kinni peab, pista lihtsalt 30 000 ruupiat talle kätte. Me olime omast arust kavalad ja panime kuu aega tagasi 50 000 korraga rendilepingu vahele ära, et kiiremini asjadega ühele poole saada. Seda rahatähte nähes läks aga mundrimees ahneks ja küsis kahekordset summat. Meil polnud seda kusagilt võtta. Koukisin pikkade läbirääkimiste tulemusel talle kotipõhjast 20 000, jättes veel sama summa teadlikult peitu. Mees ei nõustunud mitte kuidagi 70 000-ga, ega saanud aru, et meil tõesti rohkem ei ole. Kruttis ainult pinget oma 500 000-se trahviga, mis hiljem kohtus maksta tuleb. Niisiis võttis Sandre viimase 20 000-se ja küsis, kas ment tahab sente ka. Ta ei tahtnud ning lasi meil edasi sõita, endal nägu vastikult rõõmus. Enne rollerile istumist kõndis meie juurde üks itaalane, kes samuti sõpradega maha oli võetud. Ta tahtis teada, palju meie politseihunnikust pääsemiseks maksma pidime, lootes ehk sama summaga hakkama saada. Olime 29 päeva 30-st rolleriga muretult ringi kihutanud ning just seal kohas ja sel ajal pidid rohesärgid turiste piinama. Milline "õnn".

Viimasel päeval, kui roller meie käsutuses oli, sõitsime tagasi Ubudi. Sinna oli jäetud me seljakott ja seal tegutses ka rolleri omanik. Laadisime asjad Siti kodumajutuses vana tuttava, Wajani, silme all maha ning läksime sõidule. Valisime sihtkohaks Baturi mäe ja järve, mis asub sisemaal, põhjas. Poolteist tundi hiljem jäi meie teele putka, milles istuvad mehed sõidu jätkamise eest raha nõudsid. Meiesugused ihnuskoid polnud muidugi nõus rahakotiraudu avama ja liikusid paar kilomeetrit tuldud teed tagasi, et leida mõni parem, petistevaesem tee mäeni. Selle me ka leidsime. Jõudsime tundmatule tänavale, kus politsei kahtlase näoga turiste vahtis ja lipukesi lehvitas. Õnneks meid seekord maha ei võetud. Kes teab, oleksid ehk piletit näha tahtnud. Parkisime rolleri poekese ette ja kõndisime mööda tänavat vaateplatvormini.

Vaateplatvorm oli ligi 50 meetrine tänavalõik, mis oli ääristatud metalltoruga ning millelt paistis Bali vapustav loodus. Vulkaan, paar väiksemat mäge ja kraatrijärv, kõik ühtlases udumassis, mis polnud nii hall, et läbi ei näeks, kuid siiski piisavalt tihe hea foto saamiseks. Istusime pingikesele, koorisime tee pealt ostetud ussivilju ja nautisime hetke. Tõesti, olukorda nautida saime vaid üheainsa HETKE, sest lapsed ja täiskasvanud, küll hennapakkumiste ja sarongikottidega, tulid meid piinama. Üksteise järel tuli meil kohalikke minema peletada, kasutades erinevaid ja üsna ülbeid tehnikaid. Lõpuks ma väsisin kaudsete vihjete andmisest ja põrutasin ühele mehele, et kurat võtaks, me oleme siin juba 2 kuud elanud, meil pole midagi vaja ja kas me võiksime nüüd natuke lõõgastuda. Mees vabandas ja jooksis saba jalgevahel minema. Tegelikult poleks vaja nii ebaviisakas olla, aga Baturis oldi tõesti agressiivsed. Hiljem Ubudis kuulsime, et Batur pidavat olema üks ilus, aga ebameeldiv koht. Seal tegutsevad pätid ja petised, kelle silme ees vaid raha sillerdab.

Kui tagasi rolleri juurde kõndisime, nägime madalal tänavapostil väikest valget kutsikat kössitamas. Tal oli hirm. Koer oli üksi jäetud ühes topsikese piimaga. Paitasime väiksekest ega teadnud, mida teha. Me ju ei saa loomaga lennukisse istuda. Paari minuti pärast sai olukord lahenduse. Sinna ilmus päikseprillidega kutt, kes küsis koera eest ühte miljonit. Jalutasime minema, kuid vaene pisike hirmul kutsikas kriibib siiani südant.

Olime kolm päeva Ubudis ning nüüd liigume sama kauaks Kutasse. Reis on lõppemas. Kahju. Hoiame teid veel viimaseid päevi meie juhtumistega kursis!

Me ei teadnud, kuhu pärast Lovinast lahkumist maanduda. Bali keskosas oli veel küllaldaselt avastamata paiku, kuid majutusvõimalusi sealsetes piirkondades nappis ja temperatuur oli enne Eesti sügisesse saabumist akude laadimiseks liiga madal. Sõitsime ühel päeval isegi Singarajast idapool asuvast rannikukülast Yeh Sanihist sisemaale. Läbisime oma teel sellised paigad nagu Kintamani, Pragas ja taaskord Bedugul, kuid peale arvukate lilleistanduste ja mandariinikasvanduste, kaunite mägede ja jaheda ilma, midagi uut ei avastanud. Läände me suunduda ei tahtnud ja Kutasse ka mitte. Niisiis läksime tagasi itta. Lootsime leida hotelli Tulambenist, Amedi kõrvalkülast. Paraku oli sukeldujate külakeses kallis elu ja pidime jälle Amedi sõitma. Magasime kaks ööd Amedi keskuses, snorgeldasime korallide ja kalaparvede vahel ning liikusime Sandre soovil edasi Sanuri, Bali saare lõunaosas paiknevasse kuurortlinna.

Müüjaterohkust, tihedat liiklust ja turistide hulka silmas pidades oli Sanur nagu Kuta. Pindalalt oli see aga märksa väiksem ning hinnad tundusid üldjoontes kallimad. Kui olime kotid ühte suure siseaiaga vaiksesse kodumajutusse tassinud, jalutasime randa uudistama. Promenaad jooksis paar kilomeetrit mööda valge liivaga rannajoont. Selle mõlemal küljel olid kallid restoranid, hotellibasseinid täis trullakaid valgeid ja eriti agressivse müügitaktikaga kohalikud, kes meid eitavat vastust kuuldes vahepeal ikkagi paarkümmend meetrit jälitasid. Rand oli see-eest suurepärane. Madal, läbipaistev, puhas helesinine vesi. Solberdamiseks parim rand Balil, pakuks nähtu põhjal. Polnud seal laineid ega kive. Vesi oli küll natuke jahedam, kui näiteks Lovinas või Amedis, aga andiski paremat kosutust. Mõlemal Sanuri päeval istusime paar tunnikest rannas, mängides kaarte või vaadates lohesurfi. Ühel õhtul käisime seal terangbulani söömas. Ilus oli vaadata mustas öös, kuidas tuled merel kord süttisid, kord kustusid, joonistades veele helendavaid laike.

Meile sobilike söögikohtadega paistis kehvasti olevat. Käisime kaks korda Sanuri peatänava läbi, leidmata meie hinnaklassi kuuluvaid toite. Oleme harjunud Balil üsna odavalt hakkama saama ja Sanuri hinnad oleksid meil juba ühe toidukorraga eelarve lõhki löönud. Kodumajutusest soovitati oodata õhtul kella 6 ja minna ööturule. Turul tegutses ligi kümme toiduputkat, kust sai valida erinevate riisi-ja nuudliroogade vahel. Kodused, lihtsad road on Balil eriti soodsad. Ka kohalikud käivad igapäevaselt tänavaputkades söömas, kuna ise turult kauba ostmine ja toidu valmistamine on kallim.

Istusime meiegi ühe putka ette pingile ja nõudsime nuudlirooga. Seda valmistati tohutu ports, sõime selle kahepeale ära. Roog osutus aga nii heaks, et tellisime teisegi. Eine valmistatakse sinu silme all. Visatakse suurest tünnist nuudleid gaasküttega pannile, pannakse igasugu vürtse ja muid taimi, muna, õli jne. Ütleme nii, et parem oleks, kui päris kõike toimuvat ei näeks. Näiteks nõude pesemine ja loputamine toimus väikestes pesukaussides, kus vesi püsis mitme tunni jooksul vahetamata. Muideks, tänavaputka juures einestas korraga vähemalt 8 inimest ja nõud vahetusid pidevalt. Pärast nuudlisöömingut võtsime kohustuslikud terangbulanid, Sandre ikka soklat susuga. Olime kahest nuudliroast ja pannkookidest kurguni täis, maksma läks 2,7 euri.

Olgugi, et Sanur on tegelikkuses kuurort rikkuritele, kus Bali hindude kultuuriga suurt kokku ei puutu, meeldis linnake meile tohutult. Suhteliselt puhas koht imelise rannajoonega, sobilik neile, kes soovivad lumisest talvest tulnuna muretult akusid laadida. Muretult muidugi siis, kui rahakott seda võimaldab ja kauplejate pealetükkivus külmaks jätab. 

Lovinas pakuti meile delfiinivaatlust söögi alla ja söögi peale, kuid usaldasime tükk aega prantsuse tüdrukuid, kes ei soovitanud tuurile minna. See pidavat olema asjatu raha raiskamine, nemad polnud lubatud imetajaid näinudki. Lõpuks ma siiski murdusin, saatsin tüdrukute soovitused kuradile ja rääkisin ka Sandre nõusse. Delfiinireisi plaanisime eelviimasele hommikule Lovinas.

Ärkasime pärast kella 5 kõva koputuse peale. Mehehääl hotelliukse taga küsis, kas oleme ikka üleval. Leppisime eelmisel õhtul kokku, et peame kell 6 rannas olema, mis asub hotellist vaevalt 300 m kaugusel, ent meie laevakapten tahtis ikka veenduda, kas õigel ajal üles saame. Milline teenindus, eks! Korralikult teretasime meest lubatud kellaajal rannas, tema punase paadi kõrval. Kaks pikka sakslast olid ka kohale loivanud ning meid käsutati neljaistmelisse mootoriga kaluripaati. Saime parimad kohad, Sandre kükitas kõige ees, mina tema järel. Sakslased pidid paraku paadininas toimuvat meie selgade tagant vaatama, kuid nende pikkust arvestades ei pruukinudki see neile probleeme valmistada. Kapten lükkas paadi vette, hüppas sadulasse ning käivitas mootori, mis kahtlaselt köhides ja plärisedes meid kaldalainetusest edasi kandis. Meie kõrvalt startisid samaaegselt veel kümned paadid.

Olime tunnistajaks erakordsele vaatepildile. Meie vasakul käel olid tumesinised mäed, nende ülal valge täiskuu. Paremal käel ajas päike oma helendavat peanuppu veepiiri tagant välja, muutes taeva roosakas-oranžiks. Ühel pool kuu, teisel pool päike ning ees hall ja lõputu ookean. Sõitsime öö ja päeva võitluses mööda rahulikku vett, unustades hetkeks kõik maailma koledused.

Esimesi delfiine nägime kaugelt, kuid sattusime juba elevusse. "Ooo" ja "Aaa" kõlasid nii meie endi kui ka sakslaste suust. Delfiinid ujusid aeg-ajalt veepinnale tõustes paarkümmend meetrit ning kadusid seejärel üheaegse hüppega vetesügavustesse. Ma oleks sama teinud, sest nii kui esimene paatkond perekonda märkas, sõitsid mitukümmend kaptenit oma hoolealustega mootorite plärinal ujujatele peaaegu, et selga. Kogu vaatlusprotsess hakkaski meie üllatuseks nii toimima. Keegi silmas delfiine, kõik paadid kogunesid samasse kohta ja hirmutasid paari sekundiga iludused minema. Meie kaptenil oli natuke mõistust. Ta proovis teistest eraldi hoida ega kulutanud liialt mootorit, hulpis tasakesi keset vett, oodates, et hõbeseljad tema leiaks, mitte vastupidi. Mõned kaptenid olid aga eriti ülbed ning teiste edu nähes ajasid just kui nimelt delfiinid minema. Siiski õnnestus meil näha delfiine lõpuks ka päris lähedalt ja pikemat aega. Olime tunnistajaks, kui üks olevus ookeanist viis korda üleni välja hüppas ning end vee kohal lustlikult keerutas. Isegi kapten, kes iga päev paadiga merel käib, oli vaatepildist vaimustatud ja ütles, et seda juba kõigil turistidel näha ei õnnestu. Delfiinid olid imelised. Palju väiksemad, kui olin arvanud, kuid selle võrra armsamad. Märkasime üle paadi ääre kiigates vees erksiniseid helendavaid täpikesi. See pidavatki olema delfiinide toit ning põhjus, miks nad massiliselt just Lovinas elavad. Nautisime loomi poolteist tundi. Kui päike juba kõrgel oli ja olemise palavaks muutis, liikusime müstiliselt reisilt tagasi ranna poole.

Puust delfiinikujukeste müüjad ja transpordipakkujad tõid meid rannaliivale astudes kohe reaalsusesse tagasi. Pärast rahuhetke mereelanike seltsis mõjusid kohalikud tõeliste tüütustena. Maksime kaptenile tuuri eest nõutud 60 000 ruupiat (kumbi 5 euri) ja läksime rahulolevalt hotelli igahommikust banaanipannkooki sööma. Olime sada protsenti rahul, et prantsuse tüdrukuid ei kuulanud ning täpselt õigel päeval delfiinivaatlusele sattusime. Võrratu. 

17. augustil oli Indoneesia iseseivuspäev, mille tarbeks harjutamist me juba esimestel Balil oldud nädalatel märkasime. Esialgu pidasime marsitaktis kõndivaid ühtses vormisriietuses lapsi lihtsalt range kasvatusega kooliõpilasteks. Mida aeg iseseisvuspäevale lähemal, seda rohkem tekkis tänavatele kõndijaid, kes vilesid vilistades ja kõva häälega karjudes rütmi hoidsid. Marssimisstiile oli erinevaid. Mõned tõstsid põlved, mõned aga sirged jalad peaaegu ninakõrgusele, mõned liikusid vanema õpetajaga, mõned ilma. Serayas elades saime teada, et lapsed harjutavad suurteks iseseisvuspidustusteks ega olegi massiliselt sõjaväekoolidesse pandud.

Uhkeimad tseremooniad peeti Indoneesia pealinnas Jakartas ja Bali pealinnas Denpasaris. Kuna Java saarele polnud meil tahtmist sõita ja Denpasar asus Lovinast kaugel, läksime tähtsal päeval Singarajasse, Bali põhjapealinna. Üks Lovina kohalik seletas, et parim aeg on minna 9st hommikul Singaraja jalgpallistaadionile, kus peaks nii mõndagi nägema. Olime isegi tavalisel päeval Singarajas ja selle ümbruses rohkem tegevust tajunud. Otsisime staadionit mõnda aega, kuni lõpuks politseihorde märkasime, kes platsi juures liiklust reguleerida proovisid. Ma pole siiani aru saanud, kas neist tegelikkuses kasu ka on. Pigem lehvitavad oma lippu kahesuunalisel teel nii nagu jumal juhatab ja puhuvad sulle kõvasti vilet kõrva, kui neist lähedalt möödud.

Staadionil käis tants ja trall, kuid meil polnud kuhugi rollerit parkida. Sõitsime siis kõrvaltänavale, rõõmustasime parklavahti paari kopikaga ja kõndisime staadioni poole. Me olime aru saanud, et pidustused kestavad kogu päeva, seega ei pidanud me paljuks enne vaatemängu natuke keha kinnitada. Kui tunnike hiljem täis kõhtudega väljakule veeresime, liikusid inimesed roheliselt muruplatsilt juba kahte lehte laiali. Küsisime koledate püssidega sõduritelt, et kuhu nüüd, me ju alles jõudsime, aga need polnud nõus kahe turisti jaoks üritust kordama. Käskisid kell 5 tagasi olla, siis pidavat toimuma marssimine.

Sõitsime kurvalt Lovinasse, et pool päeva hiljem tagasi platsile minna. Sel korral ei kavatsenud me enam vaatemängu maha magada. Jõudsime Singarajasse kell 4 ja võtsime väljakuäärsel kiviblokil kohad sisse. Tasapisi hakkas plats taas inimestega täituma. Tulid helimehed, kes kruttisid kahest kõlarist muusikat, valgete särkidega mehed ning vormiriietuses koolilapsed. Üks valgesärk istus meie kõrvale ja pani suitsu ette. Paari sekundi pärast ta ehmus ja küsis, kas ikka tohib meie lähedal suitsetada. Me andsime talle loa, millele järgnes tavapärane vestlust teemal, kes oleme, kust tuleme ja kuhu läheme. Rääkisime juba pikad jutud maha, kuni selgus, et mees oli politseist. Oleme kuulnud siinsetest korrupeerunud ametimeestest, kellele on targem kohe raha pihku visata, kui üldse midagi seletama hakata. Õnneks oli mees heas tujus ja huvitus pigem inglise keele harjutamisest, kui meie pitsitamisest. Pidime küll vastama sellistele põnevatele küsimustele, et kas sõidame rolleriga ja kust selle saime ja kas me ikka teame, et Balil sõitmiseks on mootorrattalube vaja. Me muidugi valetasime maad ja mered kokku ning tulime küsimusterahe alt puhtalt välja. Mõjusime piisavalt veenvalt, et vestlus jätkuks ohutumatel teemadel.

Vahepeal teatas hääl kõlarist, et tseremoonia algab hoopis kell 6. Tüüpiline Bali. On Indoneesia tähtsaim riigipüha, milleks ollakse juba pool aastat usinasti harjutanud, kuid ürituste algusaega lükatakse edasi, kuna mõni mees ei viitsi end õigel ajal kodust välja ajada või on muu viperus ette tulnud. Läksime jälle sööma ja proovisime kella kuueks platsil olla. Kui staadionile jõudsime, oli see just kui imeväel sõjaväelasi täis. Nii nagu Eesti iseseisvuspäeval, seisid siingi mehed eraldi üksustena, kuid moodustasid väljakule ühtse terviku. Erinevus kodumaaga seisnes selles, et siinsed püssikandjad ei jaksanud selga sirgelt ega jalgu koos hoida. Kellel vajus puus ikka paremale, kellel vasakule viltu. Hea, et mõni veel murule rätsepaistesse ei langenud. Keset platsi esines liikuv puhkpilliorkester paari tantsutüdrukuga. Nad moodustasid kujundeid ja proovisid muidu efektsed olla, tantsutüdrukud viskasid lippe. See oleks kõik super lahe olnud, kui pillidest kostvad helid veidigi muusikat oleks meenutanud. Paistis, et tromboonimängijatel olid konnad torusse kinni jäänud ja tuubamängija leiutas tõesti olevuse nimega u-duur. Mul on raske seda öelda, aga ehk oleks isegi gamelanimuusika paremini kõlanud. Iga mees jäägu ikka oma riistade juurde. Samuti võiks iga kultuur ikka oma pillide juurde jääda. Pärast meelelahutusliku katastroofi esinemist laulis koor paar rahvuslikku pala, mida üritust vaatama tulnud üksikud inimesed kaasa ümisesid. Koor kõlas hästi, võidukalt ja uhkelt ning tekitas loojuva päikese taustal maagilise tunde. Pärast koorilaulu tegi paar puhkpillilugu ka üks sõjaväeorkester. Ütlen nüüd asja kõvasti ilustades, et parem, kui poleks teinud. Seejärel programm peatus. Staadionil ei toimunud just kui midagi. Vaatasime tükk aega, kuidas sõdurid püsside najal lösutavad.

Järsku hakkas imelikku häält kostma. Ikka "tuhh" ja "tuhh", nagu keegi klopiks kauguses vaipa. Staadionile lähenes üleni valgesse riietatud, umbes 50st mehest ja naisest koosnev üksus, kes kogu Singaraja iseseisvuspäeva korraldamatuses millisekundi täpsusega ühte rütmi käisid. Nad tõstsid oma sirged jalad 90 kraadi ette ja lõid hiljem kanna üheskoos kõva matsuga maha. Korraga tõusid sama poole käsi ja jalg, veider vaadata. Sain esimest korda aru, mis mõte on üheskoos marssimisel. Kui selline sõjavägi vaenlase ukse taha satub, võib hääle järgi oletada, et mehi on üksuses viis korda rohkem kui tegelikult. Ühel hetkel andis kisakõri märguande ning marrsijad muutsid stiili. Nad jäid ühele kohale tammuma, tehes põlvetõstekõndi. Helimuutus oli drastiline! Kogu etendus kõlas kui täpsuseni lihvitud stepptants, mida esitavad korraga 50 inimest.

Päike läks looja ja valge vägi marrssis platsil juba mitmendat meile arusaamatut ringi. Lehvitasime hüvastijätuks politseionule, et pärast pimeduses liigeldes sõjaväelastele mitte jalgu jääda. Jalgu jäime lõpuks ikka, sest leidsime rolleriparkla lähistelt ööturu. See polnud mingi tavaline ööturg, vaid sinna kõigest nädalaks üles seatud lõbustuspargi atraktsioonidega laat. Söögi-ja riideputkade vahel seigeldes pidi ettevaatlik olema, et lapsi täis draakonirongid sulle otsa ei kihutaks. Sandre leidis ööturult mitmest letist oma lemmikmaiust teranbulangi ja ostis ühe hommikukski varuks. Suhkruvati lõhn ja karussellituled mõjusid meeliülendavalt ja paari nädala tagune esmamulje Singarajast kui räämas ja ülerahvastatud linnast sai parema jätku. Muideks, usinasti harjutanud marssivaid koolilapsi me sel päeval tegevuses ei näinudki. 

Lovina Dupa hotellist avanes vaade mägedele. Need olid paksult puudega kaetud, kuid öine pilguheit küngastel metsale paljastas mägikülade asukohad. Roheline mets oli tuledes ning tekitas meis tahtmise mägise eluga tutvust teha. Hommikul istusime rollerile, et soovid täide viia. 

Kaherattalise mootor undas pingutusest, kui meid järjest kitsenevatel teedel kõrgemale vedas. Üsna pea avastasime end tundmatu taimestiku keskelt, mille vahelt jooksis mäkke kiviplaatidest ehitatud kõnnitee. Hüppasin rollerilt maha ja kõmpisin hingeldades mööda rada, kuni Sandre sõidukiga tõuse vallutas. Ühel hetkel hakkas roller kahtlast häält tegema. Pinises ja urises, pannes Sandre murelikult ratta kallal kõpitsema. Põõsa tagant, ühe maja hoovist vaadati põnevusega, kuidas kaks näiliselt eksinud kahvanägu tavalise maanteesõidukiga mägedesse on tulnud ja oma otsuse tagajärgedega võitlevad. Tõstsime mehele kinnituseks pöidla, kõik on ikka hästi ja pole vaja meid tähele panna, aga see ei rääkinud vist rahvusvahelist märkide keelt. Kui mootoriurinale vaatamata veelgi üles sõitsime (ehk Sandre sõitis ja mina nägin jalavaeva), oli seesama mees meil kannul, kutsudes mind oma motikale. Siinsed inimesed pole jalutavate välismaalastega harjunud. Nad arvavad, et eurooplased ja muud ahvid suppi ei söö ja jala ei käi. Nii, kui kellelegi tänavalgi kõndides silma jääd, tahetakse sind kohe takso või motikaga sealt minema viia, olgugi, et su hotell on 100 meetri kaugusel. Kuidagimoodi, pöialde ja sõnadega saime seegi kord abipakkujast lahti.

Üksikud majad, mis tee kõrvale jäid, olid isegi uhkemad kui tavakülades. Majaelanikud pilgutasid muudkui imestusest silmi, kuidas on see võimalik, et turistid päise päeva ajal rannas ei vedele. Väikesed lapsed karjusid muudkui: "Hello, hello!" Neid õpetatakse juba maast madalast turistidega suhtlema ning nende inglise keel on kordades parem kui vanematel. Oleme einestanud söögikohtades, kus vanemad kutsuvad oma 5-6 aastased võsukesed tõlgiks. Ühest hoovist kostus kõva rapsimist. Üle väravate kiigates nägime kukevõitlust, mida Bali külades endiselt harrastatakse. Kukki hoitakse aastaid puuris ja toidetakse kalli toiduga, kuni nad võitluseks valmis on. Kukk, kes kaotab, läheb supiks. Sellised võitlused valmistavad paljudele peavalu, sest sõltuvuses mehed pidavat varandusi maha mängima.

Enne mäetippu tuli Sandrelgi rollerilt maha tulla ja seda käekõrval lükata. Kui lõpuks jälle allamäge liikusime, sai ratta mootor just kui iseenesest korda. Sõitsime vabakäigul läbi asulate, mis ei meenutanud vähimalgi määral teisel mäeküljel imekitsa raja kõrval olnud külakest. Need olid juba tüüpilised Bali asulad, kus kuivatati vanilli ja kasvatati riisi. Ka kukevõitlused jäid möödakäijate jaoks varjule. Kui olime Lovinale üsna lähedal ning mäetipp polnud enam jalge all, vaid pea kohal, proovisin minagi mootormasinat juhtida. Tegin kõike Sandre näpunäidete järgi ja suutsin paanikasse sattumata 50 meetrit aeglase tempoga läbida. Sandre oli nii uhke ja hommik mäel sai ilusa lõpu.

Roller annab Balil vabaduse. Võid sõita päevaga ühest saare otsas teise ja külastada turistide poolt vähem tallatud radu. Kui on igav, leiab saare ulatuses ikka mõne koha, kuhu minna. Meil tekkis tahtmine mängida Balil geopeitust. Siia pole veel palju aardeid peidetud, kuid mõned siiski leidsime. Ühe aarde otsimiseks pidime sõitma GitGit kose juurde, mis on Bali ilusaim. Aarde kirjelduses oli öeldud, et see on peidetud kahe valvuri kätte, kelle nimesid ma siin mängu huvides nimetama ei hakka. Igatahes, valvurite pood ja pesitsuspaik pidavat asuma GitGit kose autoparkla kõrval.

Küsisime inimeste nimesid parkla piletimüüjalt. See ei osanud meid kuidagi aidata, sest Balil kasutatakse vaid nelja nime, mis vastavalt esimesele kuni neljandale lapsele pannakse. Viies laps kannab jälle esimese nime. Näiteks kui Bali lennujaamas kutsuda hilinenud Wajani lennukile, hakkaks pool lennujaamarahvast ärevalt liikuma.

Läksime siis ühte mitmest poest, mis parkla kõrval asus. Vana naine hakkas naerma, kui nimesid kuulis ja ütles: "Ma tean küll, need ju minu tütar ja tütremees." "Oh, super, aga kus nad siis on", küsisime naiselt. Selle peale kiskusid tal silmad pilukile ja suu tõmbus veel rohkem kõrvuni. "Äkki tahate jäätist osta", pakkus ta kahemõtteliselt. Tõstis siis erinevaid jäätiseid oma külmkapist meie ette, ladudes ka kõigi kohta hinnad välja. Jäätised olid mitu korda kallimad, kui ametlikust poest ostes, kuid pidime info pressimiseks kõige odavama mahlapulga limpsimiseks võtma. Selle peale käskis naine meil endale järgneda. Järgnesimegi kaks sammu, kuni ta näpuga tütre poodi näitas. Putka asus 15 meetrit eemal teisel pool teed.

Poeomanikud tervitasid meid sõbralikult ja rääkisid, et müük läheb tänu geopeitusele hästi. Tavalised Bali külapoed on pressitud kolme seina vahele ja mahuvad paariruutmeetrisele pinnale, kaup on seal pilla-palla ja ega põrandki puhtusega hiilga. See pood oli muidu sarnane teiste pisikauplustega, kuid putka katusel oli ülisuur ja uhkeldav poeomaniku pilt. Paistis tõesti, et äri läheb mehel-naisel paremini kui teistel. Pood oli alles hiljuti asukohta vahetanud. Varem tegutsesidki nad parkla kõrval, seal, kust olime mahlapulga ostnud. Aardevalvurid olid välja mõeldud skeemi, kuidas ärimehe ämmal samuti jäätisemüük paremini edeneks. Kartsime, et nüüd tuleb aardepoes nimede logiraamatusse kandmiseks veelgi oma rahakoti lukku kulutada, kuid selle asemel anti meile tasuta tass kohvi. Ju siis ei tahetud meid enam piinata, kui nähti, millega ämmamoor hakkama sai. Geopeitus on tulevikuhitt, tasuta reklaamiallikas. Suvaline tüüp Balilt on selle ära tabanud ning nüüd käivad tema juures suvalised tüübid suvalistelt maadelt, andes oma nime paberile kirjutamiseks raha just sellele perekonnale tuhandetest.

Käisime GitGit kose juures ka, tõesti oli kena veejuga. Sinna viiva tee äärde oli paras turg püsti pandud, müüdi igasugu pudi-padi, maalidest sarongideni. Paistis, et müüjad on meeleheitel, sest meile pakuti kaupu tõeliselt odavate hindadega. Paraku olid pärast jäätiseostu sularahaga hapud lood. Me ju ei teadnud, et kusagil pärapõrgus selline müügitöö käib ega taibanud end rohkemaga varustada. GitGiti kose lähedal elas 7-liikmeline kassipere. Üks kiisu oli alles päris väike ja ma paitasin teda tükk aega, et öösel ikka hea uni tuleks. 

Tahtsime Bali lääneosas olla kümme päeva, jaotades aja pesitsuspaikade järgi kolmeks. Esimesene majutusvõimalusi pakkuv linn meie teel Lovinast läänemaakonda oli põhjarannikul paiknev Pulaki, milleni jõudmisest andis märku kaljule ehitatud Pura Pulaki tempel. Tunnise sõidu järel hakkas Sandre igas leitud hotellis läbirääkimisi pidama. Need olid lühikesed läbirääkimised, mis algasid ja lõppesid sõnadega: "I'm sorry, we are full". Kui igal pool mujal Balil on meil õnnestunud "probleemideta" ööbimispaik leida, siis saare populaarseima sukeldumis-ja snorgeldamisranna piirkonnas olid tõesti meie hinnaklassi kuuluvad toad broneeritud. Ega siis midagi, plaanidesse tuli muudatus ning liikusime Pulakist edasi Bali loodetippu, Gilimanuki linna.

Poolsaarel asuv Gilimanuk oli paksult miilitsapoisse täis. Linnas liigeldes tundus nagu oleks tegu sõjaväealaga. See oli range paik, kus elasid arvatavasti kõrvalsaarelt Jaavalt tulnud moslemid. Seal jäi silma hulgaliselt mošeesid, mille kõlaritest kostuv usumüra harjumatutele kõrvadele liiga tegi. Gilimanukis seigeldes kippus nälg vägisi kallale ja ostsime turutädilt kilo ussivilju. Kotti laoti 14 vilja, mis maksid kokku 15 000 ruupiat. Tuletan meelde, et paar päeva tagasi olime rannas esimest korda maitsvat ussivilja proovides haledalt tünga saanud, kui teadmatusest ühe vilja eest 5000 ruupiat välja käisime. Teel Gilimanuki olime ka hulgaliselt viinamarjaistandusi näinud ning otsustasime 19 000 ruupia eest kilo kohalikku marja proovida.

Loodus linna ümber oli kaunis ja hoopis teistsugune, kui mujal Balil näinud olime. Lääneosa sisemaa ongi üks hiiglaslik rahvuspark, kus kõrgub neli mäge: Sangjang, Merbuk, Mesehe ja Musi. Sandre sõitis puuviljadega maiustamiseks rannikulinnast vaid paarsada meetrit sisemaale, kust leidsime vaikse järve ja laiad muruplatsid selle ümber. Bali kesk- ja idaosas on praktiliselt võimatu looduses maha istuda ja piknikku pidada. Iga maalapp on täis kas kõrgeid taimi või tüütuid inimesi. Taimestikus elavad aga maod, ämblikud või muud ohud, kellega hea meelega kokku ei puutuks. Seega olime üllatunud vaikse avaruse üle, mille Gilimanukist avastasime. Vitsutasime sisse poolteist kilo puuvilju ja jätkasime sõitu läänerannikut mööda lõuna suunas, kuna ka moslemilinnas Gilimanukis ei paistnud mõnusaid ööbimiskohti olevat.

Meil olid lääneranniku suhtes suured ootused. Teadsime, et turistid ala väga ei armasta ning lootsime kümneks päevaks mõne hea ja rahuliku rannaäärse paiga leida. Sõitsime tunni. Mitte ühtki hotellisilti. Sõitsime teise tunni. Mitte ühtki hotellisilti. Kuna kümne päeva jooksul kolmes erinevas piirkonnas elamisest ei tulnud midagi välja (Pulakis polnud ruumi, Gilimanukis oli võõras ja mitte nii sõbralik kultuur), oli meie uueks plaaniks leida läänerannikult vaid üks tuba, kus kõik need päevad elada. Pärastlõunaks saabusime Negara linna uskudes, et asulas ikka midagi sobivat leidub. Tõesti, paar majutusepakkujat seal tegutses ja toad jäid meie hinnaklassi, kuid igas hotellis oli siiski midagi valesti. Sealt polnud võimalik leida internetti ega sooja vett ning kui varasemalt oli toa hinnas alati hommikusöök, siis läänerannikul pidanuks me hommikutundidel söögipoolist linnast otsima. Nende pisiprobleemidega oleks me just kui hakkama saanud, aga vot maasse kaevatud auku polnud me hotellitoas nõus pissima ning jäime seetõttu ka Negaras pika ninaga.

Tund oli juba hiline. Meil polnud peale puuviljade midagi hinge taga ega katust pea kohal. Läänerannikul elutsesid moslemiusulised, kelle söögikohad veidi teisiti funktsioneerivad, kui harjunud oleme, kuid pidime siiski ühes tänavaäärses Warungis einestama. Nägime kurja vaeva, et menüüta kohas selgeks teha, mida süüa soovime. Lõpuks tõsteti mulle potist mingisugust nuudlirooga, mis tegelikult päris hästi maitses. Sandrele valmistati "Nasi Campur" ehk riis kolme erineva lihaga. Kui tavaliselt oleme harjunud Campurist leidma sealiha, kanaliha ja krevette, siis Sandre vürtsiroog sisaldas kala, siga ja südametükke. Vähemalt saime odavalt midagi kõhtu ja võisime selgema peaga teekonda jätkata.

Meie viimane lootus selleks ööks katusealust saada oli Pekutatani linn. Kuna päike hakkas vaikselt loojuma, ei võinud me enam pirtsakad olla ning pidime kas või üheks magamiskorraks leppima millega iganes. Leidsime tikutulega otsides kolm hotelli. Esimeses polnud vaba voodit, teises küsiti meie hinnaklassist kolm korda kõrgemat tasu. Kolmas ja viimane pidi osutuma valituks. Olgugi, et 200 000 ruupiat samuti meie eelarvest välja jäi ning CSB Beach Inn hotellis sooja vett ja internetti polnud, tõstsime reisikoti hotellituppa. Öö oli kurnav. Koerad haukusid, meri mühises, inimesed lärmasid ja vannitoa torudes vulises vesi kõrvulukustavalt kõvasti. Vähemalt oskasime tänu ööle lageda taeva all Uus-Meremaal Napieris hinnata hotelliteki soojust. Ka hommikueineks pakutud omletil ja puuviljasalatil polnud viga ning varajane jalutuskäik läbi riisipõllu musta liivaga surfirannale oli ilus. Meie soovitust CSB Beach Inn siiski ei pälvi, olgugi, et päästis meid viimasel hetkel kodutustaatusest.

Teisel päeval sõitsime läänerannikut mööda juba päris lõunasse välja. Endiselt mitte ühtegi head paika, kus veeta nüüdseks üheksa päeva. Rannik oli küll kena, palmide ja riisipõldude taga lainetas ookean, kuid süüa polnud just kui ei kusagil, samuti magada. Tundsime, et Uus-Meremaa ebaõnn on meile taas kannule jõudnud, mida kinnitas ka rolleri esikummi lõhkemine keset teed tundmatus kohas. Sandre jättis mind seljakotiga riisipõllu äärde pilte tegema, kuni ise rattaparandajaid otsima läks. Kuigi tal õnnestus asi üllatuslikult 30 000 ruupia ja poole tunniga ära ajada, tahtis vahepeal üks naine mind juba abistades riisipõllult kuhugi minema toimetada. Ise inglise keelt ei rääkinud, aga näitas muudkui näpuga teele, et läheme nüüd! Ta helistas ka mingile numbrile, ent see oli õnneks kinni ning ta ei saanud soovitud inimesega ühendust. Mina muudkui proovisin samal ajal seletada, et ootan sõpra ja kõik on korras. Näitasin naise rolleri peal esikummi ja tegin käte-jalgadega muidki vigureid, kuni ta lõpuks minema sõitis.

Me ei tahtnud rannateed pidi liikudes päris Kutasse välja jõuda, seega keerasime enne suurlinn Tabanani tagasi põhja. Seekord sõitsime sisemaal. Seal ei asunud peale hirmkallite villade teisi majutuspaiku, kuid olime teevalikuga igati rahul. Vapustavad riisiterrasid saatsid meid mitukümmend kilomeetrit kuni Pupuani linnani. Seal ostsime tänavaputkast praekana, poest küpsist ja kondentspiima ning muudki näksimist. Istusime Pupuani ja Mayongi vahelisel teelõigul suvalisele betoonplokile, kust avanes vaade mägedele ning pistsime toidu pintslisse. Mayong oli meile juba tuttav koht. See mägiküla asub täpselt Lovina ja Munduki vahel, ehk olime oma läänereisi alguspunkti tagasi jõudnud.

Mõtlesime, et polegi nii hull, kui tagasi Lovinasse maandume. Sealt oli ühtpidi sama pikk tee nii lääne- kui ka idarannikule, samuti viis hulgaliselt teid sisemaale, mis meil veel suures osas avastamata oli. Sel hetkel oli meil Balil laisklemiseks jäänud 19 päeva, millest kaks tuli veeta Ubudis ja kolm Kutas. Leppisime kokku, et oleme ülejäänud ajast 10 päeva Lovinas ja käime sealt rolleriga teisi paiku avastamas. Kui mõni koht eriliselt meeldib, veedame seal neli Ubudi taaskülastusele eelnevat ööd. Tahtsime Lovinas odavat majutust, sest eelmine korralik Lovina hotellituba oli ju kõigest 100 000 ruupiat maksnud. Sandre pidas jällegi hulgaliselt läbirääkimisi. Odavamaid kohti leidsime kõigest kaks. Esimene neist oli äärmiselt räämas ning eelistasime sada korda enne oma endist, Dupa hotelli. Teine oli esmapilgul Sandrele välimuselt isegi enam-vähem paistnud, kuid seal levis veider lõhn. Sandre avastas lõhna asukoha magamistoa nurgast, kus paiknes ühtlasi nägemus WC-st - maasse kaevatud auk.

Pärast kahte päeva ja 230 kilomeetrit rolleriga läänemaakonnas, leidsime end taas Dupa hotelli tuttavalt rõdult riisipõldu imetledes. Arvatavasti oleks ka Pulaki linnas sukeldumisparadiisis hea elu olnud, kuid paraku olid sealsed hotellid puupüsti rahvast täis. Niisiis elamegi 23nda augustini Lovina kõrvetava päiksese all, külastades rolleriga päevatrippe tehes teisigi imelisi paiku. 

"Bedugul, Bedugul", korrutasid lennujaama kärbseparvena ümbritsevad taksojuhid, kui proovisid kaardil meie esimese, Bougenville hotelli asukohta määrata. "Bedugul asub kaugel, sõit sinna maksab palju", ütles üks. Teine käitus aga nii, nagu poleks sellise nimega kohta Balil olemaski, uskumata isegi omaenda silme all olevat kaarti. Bedugul tekitas meile peavalu esimesest hetkest alates, mil Bali pinnale astusime. Kust pidime meie teadma, et kahekümne meetrine tänavalõik Kutas kannab sama nime kui sisemaal mägede vahel paiknev kuulus turulinn.

Veeresime rolluga läbi Singaraja ja keerasime kurvilisele maanteele, mis meid otsejoones Beduguli pidi viima. Teevalik oli mõnes mõttes pettumus. Polnud seal ei riisivälju ega vaateid mägedele, kuid liiklus seevastu tihedam kui mujal. Istusime enamuse ajast mõne jahmerdava autojuhi taga, ega saanud pidevate "Hati-Hati" ("Ettevaatust") siltide tõttu möödasõitu sooritada. Bedugul on rajatud orgu, imeilusate kraatrijärvede kallastele. Linna sisse sõitmiseks tuli paarsada meetrit allateed kihutada. Selle sama tee ääres toimetas mitu ahviperet, keda lõputu autodevoog ei paistnud häirivat. Ahvikesed sirutasid aeg-ajalt käe isegi teele, et mõnda motikalt või autoaknast pudenenud puuvilja noppida. Kohtades, kus pikasabalised tegutsesid, avanesid parimad vaated Bedugulile. Järved, mille kallastel laiusid erivärvilised (juur)viljapõllud ja nende ümber punaste katustega majakesed. Ahvid, kavalpead, olid ära taibanud, et turistid seal palju peatusi teevad ja ootasidki moosinägudega oma järgmiste toiduisade saabumist.

Parkisime rollu ühe järve äärde, muidugi väikese tasu eest nagu siin kombeks, ja uudistasime kohalikku elu. Kogu rahuliku kraatrijärve ilust oli saanud äri. Järvekaldal seisid külg-külje kõrval Warungid (väikesed tänavarestoranid), piletikassad paatide rentimiseks ja fotograafiteenust pakkuvad mehed. Sandre ajas maisitõlvikute grillijaid segadusse, öeldes, et tuleme Nigeeriast ning saime vähemalt kohalike äritegevusest natuke nalja.

Bedugulis kasvatati hoopis teistsuguseid põllukultuure kui mujal. Riisiterrasside osakaal kahvatus peedi-ja maasikapõldude võrdluses. Proovisime meiegi mõnda maasikakasvatajat leida, kes oleks nõus meile paar marja väikse krõbina eest põske viskama. Mööda kitsaid kruusateid seigeldes jõudsime küll punaste, hetkel omanikuta olnud maasikateni, ent võõral maal ja võõras linnas ei hakanud neid salaja korjama. Üks kitsas ja üsna auklik rada viis meid kapsapõldude vahelt kohalike hoovi, kust just parasjagu terve suguvõsa pidulikes riietes välja jalutas ja meie poole marssima hakkas. Keerasime rollu ringi ja sõitsime kiiresti arvatavasti tseremooniat pidanud inimeste juurest minema.

Piinasime rolleri mootorit pika mäkketõusuga sama teed pidi, kust enne alla sõitsime ning pildistasime järvi ja punaseid katuseid. Tagasi Lovinasse ei läinud me enam läbi Singaraja, vaid meile juba varasemast tuttava Munduki, kuna sealset teeäärset ilu ei andnud hommikusega võrrelda. Tegime veel mõned peatused, et Beduguli ja Munduki vahelisel alal kehakinnituseks sobivat restorani leida. Istusime siis hindade ja asukoha järgi võrratusse paika ning ootasime meeldivat einestamiskogemust. Meid tervitas koha omanik, näidates, et restoranis tegutseb ka gamelaniorkester. Gamelan on ksülofonilaadne löökpill, mida hindud hirmsasti armastavad. Mees ütles, et teevad meile tervituseks ühe loo ja istus ise koos teise mehega pika pilli taha. Seal oli veel flöödipuhuja ning üks väike poiss, kes aeg-ajalt trummi lõi. Heli oli tugev ja kõlas meie kõrvadele päris jubedalt nagu ikka hindude muusika. Gamelanimängijad olid omavahel peaaegu, et sünkroonis, kuid flöödimängija tiristas küll seda, mis ise heaks arvas, peaasi, et hästi koledalt kõlaks. Ma siis naeratasin muudkui suurest aust ja lootsin, et varsti tervituslugu lõppeb. Esimesele loole järges aga teine, mis tundus meile äravahetamiseni sarnane esimese palaga. Märkasime ka orkestri ette paigutatud annetuskasti, mida viisakusest hiljem täitma pidime. Söögiks saime kaks lusikatäit nuudleid, mis pigem ärritasid, kui täitsid tühja kõhtu ning riikliku maksu lisamise tõttu loodetust suurema arve. Tegime kõrvuveristavast ja magu ärritavast kohast kergema rahakotiga minekut. Omanik oli küll nii sõbralik ja aupaklik, et mul on kurb seda öelda, aga ma pole nõus sinna kohta oma raha enam viima.

Bedugul on ilus ja seal on muudki teha, kui ainult rolleriga ringi kihutada, kuid selleks korraks oli meie kiirkäik tehtud. Kui sinna veel uuesti satume, võtame kindlasti kaasa soojemad riided kaitseks jaheda tuule eest ja rohkem aega, et näha mõnda templit, shopata Beduguli kuulsal turul või tutvuta Bali taimeliikidega botaanikaaias.