Nagu mõned teist juba teavad, oleme nüüdsest vähemalt kuu aega Ohakunes. Elame kõige ilusamas korteris ja asukohas, kus me üldse koos oleme olnud ja töötame mõned tunnid päevas, et teenida majutus- ja söögiraha. Juba sel nädalavahetusel jäetakse meid kahekesi kogu motelli ülal pidama. Põnev! Omanikud on siin noored ja toredad, võtsid meid kiiresti omaks. Aga sellest mõnes teises kirjutises pikemalt. Tahtsin teile hoopis rääkida, mis Sandrega viimasel ajal juhtunud on. 

Läksime täna esimest korda Ruapehu mäe jalamil olevatele jalutusradadele. Neid on siin päris palju, kõik on erineva pikkuse ja raskusastmega. Mõni sobib pühapäevajalutajale, mõni mägironijale. Valisime ühe keskmise metsaraja, mille läbimine võtab ligikaudu ühe tunni. Rada jooksis mööda jõeäärt ülesmäge ning pööras üsna pea allapoole tagasi. Meid ümbritses Uus-Meremaa põlismets, täis suuri sõnajalgu ning Tamme-Lauri tamme paksuseid männiliike. Vahepeal jõudsime väiksele aasale, kus nautisime õhtuses päikesepaistes küpsiseid sulajuustuga. 

Pärast tee läbimist otsustasime minna meie motelli lähistel olevate karjamaade vahele, kus eelmisel päeval olime leidnud palju pampleid (nii-öelda mustad vaarikad, mis Eestis kultuurtaimena kasvavad) ja metsiku õunapuu. Seekord oli mul kaasas väike karp, et pamplid toidulauale tuua. Mina hakkasin karjamaade vahel marju korjama, Sandre aitas ka alguses, kuid tema jaks lõppes ruttu. Mina "korilasena" olin muidugi silmini paplivõsas ja liikusin edasi väga aeglaselt. 

Mõne minuti pärast kuulsin paarikümne meetri kauguselt põõsaste vahelt jutupominat. Mõtlesin, et Sandre on mõnel talunikul kratist kinni saanud ja värsket piima, liha või juurvilju välja kauplema hakanud nagu tal varem plaanis oli. Liikusin vaikselt lähemale ja lähemale. Üsna varsti sain aru, et Sandre räägib hoopis eesti keeles. Esimene lause, mis tabasin, kõlas nii: "Kas te ise ka teate, kui palju heina te tegelikult sööte?". 

Sandre ajas lehmadega juttu. Teda oli tulnud kuulama päris mitu looma ja neid voolas aina juurde. Nad vaatasid päris suurte silmadega, et kes see imelik on. Sandre seisis lihtsalt aia ääres, pakkus neile kuiva heina ja mulises lehmade maailmast. Proovisin neid pildile tabada, aga ma pole just parim fotograaf. 

Kui lehmi oli kogunenud juba vähemalt seitse (algul oli neid olnud kaks), siis pakkus Sandre neile pampleid, pärast ka õunu. Vahel tegi ta väga kahtlase häälega ise ka "Muuuuu". 

Ma hakkan päris kartma, me lootsime küll Uus-Meremaal loodusega lähedasemaks saada, aga seda, et ma varsti Sandrele ka heina pean tegema hakkama, ma küll ei uskunud.

Mõnikord mulle meeldib ennast lükata ekstreemsetesse olukordadesse. Ennem kui me üldse reisimist alustasime oli mul palju aega juuksurisse minna, kuid ma otsustasin seda mitte teha. Ma tahtsin proovida väljaspool Eestit juuksuris käia. Olgugi, et olen varasemalt elanud mõnda aega välismaal, ei ole ma kunagi käinud kusagil mujal juuksuris kui ainult Pärnus.

Homme kella 15.00 meie aja järgi on meil juuksuris aeg. Lähme mõlemad. Nii on kindlam. Mis saab... ei tea.

Meestele 25 taala, naistele 35 taala. Naiste oma on vist sellepärast kallim, et neil on pikemad juuksed.

"Fruit picking; Apple picking, Picking; Season; Seasonal; Job in Hawkes Bay; Seasonal job; Backpakers jobs; Jobs in Hastings; Jobs in Napier"

Need on umbes 1/3 nendest otsingusõnadest mida me kasutasime googlest ja muudelt saitidelt töö otsimiseks, kui olime otsustanud sõita paari päeva pärast Hawkes Baysse.

Hawkes baysse me jõudsimegi. Käisime Napieris, olime Hastingsis. Napierist helistasime ühele värbajale- Ladale (tol hetkel me veel ta nime ei teadnud). Ta ütles, et me peame tulema Hastingsisse ja tal on meile tööd pakkuda. Pakkisime Napieris asjad ja panime padavai teele. Ikkagi positiivne uudis! Hastingsis korjas Lada meid oma maasturile. Sõidutas õunaistandusse. Rääkis suurtest rahadest. Pakkus majutust. Näitas inimesi, kes tema all töötasid. Fantastiline. Kokkulepe jäi, et 100 taala on double room ja selle saame kella 5st õhtul kui üks teine kutt (Thomas) on töölt tagasi tulnud, et tema aitab meid.

5st olime platsis. Vahepeal olime korda ajanud vajalikud printimise toimingud ja muretsenud Maarja-Liisile tööpluusid. 5st oli kohal ka Thomas. Kolisime sisse, pakkisime asjad lahti. Siis, kui väljas hakkas pimedaks minema, oli Thomas uuesti platsis. Tahtis raha juttu rääkida. Seekord oli jutuks see, et 100 taala on nägu ja  maksmine on reedest reedeni. Kuna meie olime seal aga neljapäevast, siis pidime ühe öö eest ekstra maksma. Esimesed märgid sellest, et siin on mingi jama. Otsustasime siiski, et anname võimaluse ja jääme sinna.

Siis kui sinna kolisime, elasid seal 4 sakslast sees, kes pidid järgmisel päeval lahkuma. Nad rääkisid meile enda loo ja me panime asja kõrvataha.

Järgmine päev aeti tööle. Väga hea algus. Ülejärgmine päev oli tööd ainult mulle. Tuli peale pühapäev- puhkepäev. Esmaspäeval jälle Maarjal tööd ei olnud. Vahepeal olime aga saanud kõne ühelt teiselt tööandjalt, kes samuti lubas tööd ja pakkus paremaid tingimusi. Otsustasime selle võtta. Tööd aga tegelikult ei olnud.

Lada on tsehh. Ta on värbaja. Tema ülesanne on leida tööjõudu. Thomas on tsehh, tema majandab majutusega. Thomas ütleb, et tema ei otsusta midagi, et tema on käepikendus Ladale. Lada aga väidab, et majutust peab rääkima Thomasega. Ja seda juttu võivad nad rääkida ise samal ajal samas autos olles. Surnud ring. Tagatisrahast võid und näha. Kaasa ka midagi võtta polnud.

Farmeritel on palgatud piirkonnajuhid. Üks nendest oli Suka. Suka on indialane. Tema ülesanne on toimetada teatud põllualadel. Tema on see, kes ostab tööjõudu sisse värbajatelt. Nii on neil kõigil võimalik kasumit teenida. Põllul võib olla inimesi 2st kuni 50ni.

Töö tahtjaid on aga palju. Tööd jaotatakse nii nagu vaja on. Pidevalt antakse lubadusi, mitte ühtegi ei täideta. Värbajate all olevad töölised saavad täpselt nii palju tööd, et saaks ära tasuda rendi nende enda majutuses ja osta süüa. Ehk siis vahepeal on tööd ja vahepeal ei ole tööd. Tegemist on mänguga kuhu ka meie sattusime.

Ma otsustasin aja maha võtta. Tundus, et olime tormamas läbi Uus-Meremaa, nägemata ilusat loodust ja nautimata oma reisi. Nüüd oleme Ohanukes. Maarja on vaimustuses ja mulle ka meeldib. Meil on armas väike korter ühes motellis ja me peame töötama päevas 3 tundi, et saaksime siia maksmata edasi jääda. Siin on palju jalutusradu, koht on väga mägine, meil on kasutada rattad ja ma usun, et palju põnevat on veel ees.

Uus-Meremaal töötamiseks on vaja maksunumbrit ehk IRD numbrit. Arvasime, et selle saamiseks läheb umbes kaks nädalat.

Eelmise reede hommikul läksime immigratsiooniametisse, sest me ei tea ise ka kust, aga olime kuulnud, et sealt osatakse meid IRD asjus aidata. Seisin pikas järjekorras koos hunniku erinevast rahvusest asiaatidega, et pääseda infopunkti. Sandre sirvis samal ajal kusagil teises nurgas olevaid avaldusi ja ankeete, leidmaks seda, mis meil tarvis. Kui järjekord minuni jõudis, oli ka Sandre märkamatult minu kõrval ja astusime immigratsiooniametniku laua ette. Tema tegi päris suured silmad kuuldes, et meil on vaja maksunumbrit. Ütles, et siit te seda küll ei saa ja andis meile aadressi, kuhu peaksime minema. Queen Street 1.

Olime täitsa rõõmsad, et aadress käes, ja hakkasime astuma. Queen Street on Aucklandi peatänav, hästi pikk ja lai. Sellel asuvad disainerpoed ja söögikohad. Kõnniteede peal on mõlemal pool tänavat katus, mis kaitseb nii kõrvetava päikese kui ka külma vihma eest. Meil oli vaja jõuda selle tänava otsa, aga see polnudki nii kerge. Otsisime terve tunni tänava lõpust õiget maja, täpsemalt öeldes õiget pilvelõhkujat. Käisime selle aja jooksul mitmes infopunktis ja olime juba hulluks minemas, sest maja, mis arvasime õige olevat (vähemalt aadressi järgi), ei olnud seda funktsioonilt. Tegemist oli HSB panga suure peakontoriga, kust käisid sisse ja välja portfellidega mehed ja mustadesse kostüümidesse riietatud naised. Otsustasime siiski hoonesse siseneda, kuigi meiesuguseid lühikeste pükste ja plätudega hulguseid vaadati väga kõvera näoga. Liftide ees oli digitaalne ekraan, kust tuli valida soovitud teenus. Valisime sealt endale sobivaima, mille peale avanes lift ja viis meid neljandale korrusele. Sealt me enam edasi minna ei julgenud. No kohe üldse ei tundunud õige koht. Klaasist uksed igal pool ümber ja telefon, et anda märku oma saabumisest. Tegime kiirelt minekut. Kõht oli ka juba päris tühi.

Pärast söömist ja väikest puhkust läksime uuele katsele. Otsisime jälle tükk aega õiget maja, aga kõik teed viisid sinna, kus olime juba olnud. Mis seal ikka, läheme siis uuesti ja proovime klaasustest ka läbi murda. Jõudsime samasse kohta, kus enne teekond katkenud oli. Seekord meid märgati päris kiirelt ja tuldi küsima, et mis asjus me seal oleme. Kontoritöötajad muigasid vaikselt, kui meie põhjust kuulsid ega mõistnud, miks immigratsiooniamet meid sellise aadressiga kostitas. Nüüd saime aga aimu Uus-Meremaalaste sõbralikkusest ja lahkusest, meid kutsuti kontorisse, võeti kohe internet lahti ja hakati meile õigeid aadresse otsima. Ega see alguses nendel ka kõige paremini ei õnnestunud. Mõningase pusimise pärast aitasid nad meid vähemalt sammukese edasi, saades meile ankeedid, mille pidime koos vajalike dokumentidega postkontorisse viima. HSB kontoritöötajatega oli naljakas suhelda, sest nende inglise keel oli tõelise Uus-Meremaa aktsendiga. Nad rääkisid kiirelt ja sõid kõik sõnalõpud ära. Ma ei saanud poolest jutust mitte midagi aru.

Ankeedid käes, astusime jälle oma majutuspaiga poole, et need kiiresti ära täita. Paberitelt lugesime, et lisaks passikoopiatele on meil vaja koopiaid ka mõnest teisest pildiga dokumendist ja Uus-Meremaalastele kõlbasid ainult juhiload. Seal tekkis meil väike probleem, sest teatavasti me kumbki veel sõiduoskust omandanud ei ole. Täitsime ankteedid selles ulatuses ära nagu saime ja läksime postkontorisse. Sealt öeldi, et kui meil pole juhilube, peame võtma ühendust otseselt asutusega, kes meile IRD numbrid väljastab. Meid juhatati telefonini, et saaksime kõne kohe ära teha.

Võtsin siis toru, valisin numbri ja ladusin kogu info meie kohta kõne vastuvõtjale välja. See ütles, et nüüd on meil vaja kokku leppida kohtumine ametnikuga nende peakontoris, mis asub Aucklandist 40-minutilise rongisõidu kaugusel. Kohtumine toimub esmaspäeval ja me peame võtma sinna kaasa nii palju erinevaid dokumente kui vähegi võimalik. Seejärel ütles ta asula nime ja tähthaaval tänavate nimed, mille nurgal maja asub. See oli Manukaus Osterley Way ja Amersham Way ristil, minul tekkis paberile kaks hoopis teistsugust tänavanime, sest ma ei saanud aktsendi tõttu mitte midagi vastaskõneleja jutust aru. Igatahes oli kohtumine kokku lepitud ja esmaspäeval kell 9 pidime olema kindlaksmääratud punktis.

Manukausse sõitsime rongiga. Kohati jooksis raudtee väga kitsal maaribal, ümbritsetuna helesinisest veest. Manukau oli väike koht, Eestis võiks seda võrrelda näiteks Kanepiga, kui sinna lisada kõrged palmid ja majade vahelised jaapani stiilis aiad. Seekord leidsime soovitud maja ruttu üles, pidime vaid mõned minutid klienditeenindajat ootama.

IRD numbri saamine oli käkitegu. Meil ei läinud vaja juhilube ega isegi Eesti ID-kaarti. Teenindaja köitis lihtsalt meie viisad, passikoopiad, pangaandmed ja elukoha kinnituspaberi ühte kausta ning kirjutas meile paberile kaks numbrit. Olime tegelikult päris kurjad, et oma viisadest ja pangaasjadest niimoodi ilma jäime, sest uute printimiseks peab Uus-Meremaal palju vaeva nägema ja päris korralikult rahataskut tühjendama. Kogu see aeg kui meie vastas istuv naine dokumente köitis, lõbustasin end tema juustes roniva pisikese ämbliku vaatamisega.

Manukaust tagasi Aucklandi sõites nägin raudtee ääres halli karvast jänest. Ma olin kuni õhtu lõpuni õnnest roosa.

IRD numbri saamiseks kulus meil kõigest kaks tööpäeva kahe nädala asemel. Selle aja jooksul käisime läbi neli asutust ja suurel hulgal infopunkte, kohtasime vähemalt kümmet ametnikku, nägime ämblikku ja jänest. 

Täna on olnud edukas päev. Saime hommikul häälega liigutud Napierist Hastingsisse. Aega kulus auto peale saamiseks umbes 40 min. Saime Jamaika mehe peale kes nägi välja nagu eurooplane, oli varem elanud 30 aastat USAs ja kolinud nüüd 7 aastat tagasi siia. Ta impordib Jamaikalt pähklivõid siia. Pidavat olema kõige kallim ja ka ühtlasi parim. Andis meilegi ühe suure purgi mekkida. Eks näis...

A ja pool tundi peale linna jõudmist saime tööd ja elamist ka. Alustame homme või esmaspäeval.

Tere kallid sõbrad!

Oleme Aucklandis veetnud täpselt nädala. Peamiselt tegelesime siin vajaliku paberimajandusega, saime pangakontod ja telefoninumbrid aktiveeritud, samuti kohustusliku IRD-numbri (maksunumber, mille peab esitama tööandjale). 

Auckland muutus meile juba koduseks, elu on siin nagu igas teises suuremas linnas, võrreldav ka Tartu ja Tallinnaga. Meile tundus, et elame täpselt samamoodi nagu Eestis. Seetõttu otsustasime nii pooletunnise vestluse käigus, et teeme siit linnast kiirelt minekut.

Homme hommikul kell 6 stardime bussijaama poole ja kaheksatunnise bussisõidu tulemusel peaksime jõudma Napieri. See on linn Hawkes Bay piirkonnas, ookeani ääres. Piltidelt paistab imeline ja räägitakse, et veebruaris on seal veel vägagi võimalik kõiksugu rannamõnusid nautida. 

Samuti on Hawkes Bay piirkonnas rikkalikult tööpakkumisi, peamiselt küll farmides, aga see olekski ehk meile hetkel meelepärasem kui pealinna McDonalds. Näis, kuhu me jõuame ja mis meist saab. 

Kuna homme veedame suurema osa päevast bussis, on meil hea võimalus kirja panna kõik Aucklandi juhtumised, et neid teie kõigiga varsti jagada. 

Sandrel oli eile sünnipäev. Väidetavalt tema kunagi sünnipäevi tähistanud ei ole ega pea neist eriti lugu. Ta oli kategooriliselt selle vastu, et ma talle midagi kingiks. 

Kakskümmend minutit enne südaööd õnnestus mul Sandre toast välja kupatada, läksime öisesse parki jalutama. Leidsime pingi purskkaevu äärest, mille taga olid suured lillepeenrad. Kui kell kukkus, võtsin väikse lilleõie, kallistasin oma kullakest ja soovisin talle palju õnne. Sandre oli päris üllatunud, tal polnud endal meeleski, et et saab aasta vanemaks.

Edasi läksime linna, ostsin kaks maitsavat koogikest ning istusime sadamasse laiadele pinkidele. Enne kui lubasin sandrel koogikest süüa, käskisin tal selja pöörata ja kõrvad kinni panna (üllatuste korraldamine ei tule mul just kõige paremini välja). 

Panin koogikeste sisse kaks küünalt, mis moodustasid kokku 24. Küünlad olid Sandre ema poolt, nii armas! Selleks, et küünlaid süüdata, olin salaja Sandre taskust pihta pannud paki tikke. Päris hea oli avastada, et absoluutselt kõik tikud olid Sandrel ära põletatud. Nii palju siis minu üllatusest, mis juba niigi päris naljakas tundus. 

Igatahes lubasin Sandrel ümber pöörata, tema hakkas naerma ja oli päris õnnelik, et kodustelt selline kingitus tuli. Ta võttis taskust teise tikupaki, süütas küünlad ja oli lihtsalt armas edasi. 

Palju õnne, Sandre. Sa oled nii hea!

Täpselt selline see internet siin ongi. Kellele see pilt mitte midagi ei ütle, siis tegemist on internetiga mis oli Eestis siis, kui meile tuli esimest korda püsiühendus. Lisaks sellele on alati piirangud peal, et mis koguses ja millise aja vältel tohid sa internetti kasutada. Nt raamatukogus on 100mb ettenähtud terveks päevaks. Samas Starbucks'is on 30mb 30 minutiks. Kui tahad võid osta ka püsiühenduse, see maksab 30NZD 1GB kolmekümneks päevaks. Kiirusi ei ole võimalik valida.
Tasuta internetti leiab linnast ainult raamatukogust ja siis ühe kohaliku võrgu oleme veel leidnud.

Oleme teist päeva Aucklandis. Ilm on olnud valdavalt päikseline koos jaheda tuule ja aeg-ajalt ilmuvate soojade vihmapiiskadega. 

Nägusid tänaval on kõigist maailma nurkadest, kahtlemata on Auckland multikultuurne linn. Ka söögikohad pakuvad toite igalt mandrilt.

Inglise keelega siin hätta ei jää ja keegi meid aktsendi pärast imelikult ei vaata, ka paljud teenindusasutustes töötajad räägivad märksa kehvemat inglise keelt kui meie Sandrega. 

Auckland on kompaktne, tundub isegi väike Uus-Meremaa suurima linna kohta. Samas on siin väga ilusad tänavad, kogu linn on ehitatud küngastikule, mille tõttu mõned autoteed kesklinnas päris järsult üles-alla jooksevad.  Ürgsed pargipuud keset linna, palmid ja erksavärviliste õitega lehtpuud muudavad linna päris koduseks.