Nagu mõned teist juba teavad, oleme nüüdsest vähemalt kuu aega Ohakunes. Elame kõige ilusamas korteris ja asukohas, kus me üldse koos oleme olnud ja töötame mõned tunnid päevas, et teenida majutus- ja söögiraha. Juba sel nädalavahetusel jäetakse meid kahekesi kogu motelli ülal pidama. Põnev! Omanikud on siin noored ja toredad, võtsid meid kiiresti omaks. Aga sellest mõnes teises kirjutises pikemalt. Tahtsin teile hoopis rääkida, mis Sandrega viimasel ajal juhtunud on.
Läksime täna esimest korda Ruapehu mäe jalamil olevatele jalutusradadele. Neid on siin päris palju, kõik on erineva pikkuse ja raskusastmega. Mõni sobib pühapäevajalutajale, mõni mägironijale. Valisime ühe keskmise metsaraja, mille läbimine võtab ligikaudu ühe tunni. Rada jooksis mööda jõeäärt ülesmäge ning pööras üsna pea allapoole tagasi. Meid ümbritses Uus-Meremaa põlismets, täis suuri sõnajalgu ning Tamme-Lauri tamme paksuseid männiliike. Vahepeal jõudsime väiksele aasale, kus nautisime õhtuses päikesepaistes küpsiseid sulajuustuga.
Pärast tee läbimist otsustasime minna meie motelli lähistel olevate karjamaade vahele, kus eelmisel päeval olime leidnud palju pampleid (nii-öelda mustad vaarikad, mis Eestis kultuurtaimena kasvavad) ja metsiku õunapuu. Seekord oli mul kaasas väike karp, et pamplid toidulauale tuua. Mina hakkasin karjamaade vahel marju korjama, Sandre aitas ka alguses, kuid tema jaks lõppes ruttu. Mina "korilasena" olin muidugi silmini paplivõsas ja liikusin edasi väga aeglaselt.
Mõne minuti pärast kuulsin paarikümne meetri kauguselt põõsaste vahelt jutupominat. Mõtlesin, et Sandre on mõnel talunikul kratist kinni saanud ja värsket piima, liha või juurvilju välja kauplema hakanud nagu tal varem plaanis oli. Liikusin vaikselt lähemale ja lähemale. Üsna varsti sain aru, et Sandre räägib hoopis eesti keeles. Esimene lause, mis tabasin, kõlas nii: "Kas te ise ka teate, kui palju heina te tegelikult sööte?".
Sandre ajas lehmadega juttu. Teda oli tulnud kuulama päris mitu looma ja neid voolas aina juurde. Nad vaatasid päris suurte silmadega, et kes see imelik on. Sandre seisis lihtsalt aia ääres, pakkus neile kuiva heina ja mulises lehmade maailmast. Proovisin neid pildile tabada, aga ma pole just parim fotograaf.
Kui lehmi oli kogunenud juba vähemalt seitse (algul oli neid olnud kaks), siis pakkus Sandre neile pampleid, pärast ka õunu. Vahel tegi ta väga kahtlase häälega ise ka "Muuuuu".
Ma hakkan päris kartma, me lootsime küll Uus-Meremaal loodusega lähedasemaks saada, aga seda, et ma varsti Sandrele ka heina pean tegema hakkama, ma küll ei uskunud.
Läksime täna esimest korda Ruapehu mäe jalamil olevatele jalutusradadele. Neid on siin päris palju, kõik on erineva pikkuse ja raskusastmega. Mõni sobib pühapäevajalutajale, mõni mägironijale. Valisime ühe keskmise metsaraja, mille läbimine võtab ligikaudu ühe tunni. Rada jooksis mööda jõeäärt ülesmäge ning pööras üsna pea allapoole tagasi. Meid ümbritses Uus-Meremaa põlismets, täis suuri sõnajalgu ning Tamme-Lauri tamme paksuseid männiliike. Vahepeal jõudsime väiksele aasale, kus nautisime õhtuses päikesepaistes küpsiseid sulajuustuga.
Pärast tee läbimist otsustasime minna meie motelli lähistel olevate karjamaade vahele, kus eelmisel päeval olime leidnud palju pampleid (nii-öelda mustad vaarikad, mis Eestis kultuurtaimena kasvavad) ja metsiku õunapuu. Seekord oli mul kaasas väike karp, et pamplid toidulauale tuua. Mina hakkasin karjamaade vahel marju korjama, Sandre aitas ka alguses, kuid tema jaks lõppes ruttu. Mina "korilasena" olin muidugi silmini paplivõsas ja liikusin edasi väga aeglaselt.
Mõne minuti pärast kuulsin paarikümne meetri kauguselt põõsaste vahelt jutupominat. Mõtlesin, et Sandre on mõnel talunikul kratist kinni saanud ja värsket piima, liha või juurvilju välja kauplema hakanud nagu tal varem plaanis oli. Liikusin vaikselt lähemale ja lähemale. Üsna varsti sain aru, et Sandre räägib hoopis eesti keeles. Esimene lause, mis tabasin, kõlas nii: "Kas te ise ka teate, kui palju heina te tegelikult sööte?".
Sandre ajas lehmadega juttu. Teda oli tulnud kuulama päris mitu looma ja neid voolas aina juurde. Nad vaatasid päris suurte silmadega, et kes see imelik on. Sandre seisis lihtsalt aia ääres, pakkus neile kuiva heina ja mulises lehmade maailmast. Proovisin neid pildile tabada, aga ma pole just parim fotograaf.
Kui lehmi oli kogunenud juba vähemalt seitse (algul oli neid olnud kaks), siis pakkus Sandre neile pampleid, pärast ka õunu. Vahel tegi ta väga kahtlase häälega ise ka "Muuuuu".
Ma hakkan päris kartma, me lootsime küll Uus-Meremaal loodusega lähedasemaks saada, aga seda, et ma varsti Sandrele ka heina pean tegema hakkama, ma küll ei uskunud.