Kuna oleme kaks nädalat jutti olnud täiskohaga tööotsijad, mis on nii vaimselt kui ka füüsiliselt väsitav, otsustasime võtta kaks päeva puhkust. Ehk saab pea korda ja soovid selgeks. Käisime reede õhtul ühel sünnipäeval, kuhu meid kutsus korteriomanik. Sealsed külalised lohutasid meid ja ütlesid, et kuna oleme teinud nagunii kõik, mis siin teha annab, tuleb ainult natuke oodata. Nad olid kindlad, et töö leiab meid varsti ise.
Laupäeval oli esimene puhkusehommik, sõime praemuna ja mõtlesime, mida teha. Tauranga piirkonnas on palju tegevust. Siin saab käia matkadel, seiklusparkides, jalutusradadel jne. Minu unistus siin, Mount Manganuil, on käia delfiine vaatlemas ja nendega ujumas. See polegi kõige kallim tuur, aga ilmselt pakub midagi enneolematut. Vahel pidavat isegi vaalu ja teisi suuremaid mereelukaid kohtama.
Alustasime oma puhkust lennumuuseumis. See koht oleks sõber Tannule kindlasti meeldinud. Meid tervitas 60ndates mees, kes küsis, kust me pärit oleme. Kuulnud, et oleme Eestist, pilgutas ta silma ja ütles: "Te olete õpilased, eks?" Ma ei saanud muidugi vihjest aru ja hakkasin kohe vastu võitlema, et mis õpilased, me ikka juba täiskasvanud. Sandre ja piletimüüja kihistasid naerda. Saime piletid ikka poole hinnaga, kuigi olin sellele kõvasti vastu vaielnud.
Lennumuuseum paiknes kolmes angaaris, lisaks olid väikelennukid väljas muru peal. Masinaid oli seal ehk viiekümne ringis, üks uhkem kui teine. Lisaks nendele oli välja pandud huvitavaid esemeid lennundusajaloost, alates kuulsate pilootide piltidest kuni stjuardesside vormiriietusteni läbi aegade. Mõnesse lennukisse sai isegi sisse istuda. Mahtusime mõlemad Sandrega mingisse sõjalennukisse (ma tõesti ei tea, mis mudel või mis aastast, sorri Tannu). Lennukisse oli paigaldatud ekraan ja kõlarid ning saime juhiste järgi proovida kõiki nuppe kruttida, kange liigutada ja aknast välja piiluda (ma muide olen nii lühike, et ei näinud aknast mitte midagi). Selja tagant kõlaritest tuli mootori mürinat, tõesti tekitas natuke tunde lendamisest. Ma hakkasin päris kartma, kui Sandre käskis mul kõvasti istmest kinni hoida, sest ta kavatses mu katapulteerida.
Järgmisel päeval jätsime vaimutoidu kõrvale ja proovisime kosutada keha Manganui mäele ronimisega. Alustasime teekonda kodust. Me elame ligikaudu 300 m ookeanist ja seda ääristavast kilomeetritepikkusest valge liivaga rannajoonest. Manganui mäeni jõudmiseks, mis asub poolsaare tipus, kulub rannaliival kõndides ligi tund. Ilm oli ilus, päike säras, lained mühisesid. Rand oli täis lapsi, koeri, kajakaid ja merekarpe. Kõndisime tükk osa ajast jalgupidi ookeanivees.
Mount Manganui on 232 m kõrge, kuid sinna üles saamiseks kulub vähemalt 45 minutit. Tee on kivine, vahel ka järsk. Jalutusrajad jooksevad spiraalis, kuna otsemat teed tippu pole. Manganui mäeseljad on kohati paarikümne meetri kõrgused kivimürakad, millel mägironijad oma oskusi lihvimas käivad.
Vaade mäelt, ükskõik millises suunas, oli võrratu. Ühelt poolt pikad-pikad liivarannad ning linnapilt, teisalt lõputu ookean, täis valgeid purjekaid ja rohelisi saari. Natuke enne tippu leidsime kaljurünka, millel oli ohutu istuda, närisime porgandit ja nautisime vaadet. Imeilus.
Puhkus õnnestus igati, sest esmaspäeval hakkasime jälle suurema entusiasmiga tööd otsima. Täna, teisipäeva õhtul, pole meil endiselt õnnestunud midagi leida. Olgugi, et veedame kogu ärkveloleku aja sellega tegeledes. Pöidlad pihku! Äkki ikka varsti õnnestub!
Laupäeval oli esimene puhkusehommik, sõime praemuna ja mõtlesime, mida teha. Tauranga piirkonnas on palju tegevust. Siin saab käia matkadel, seiklusparkides, jalutusradadel jne. Minu unistus siin, Mount Manganuil, on käia delfiine vaatlemas ja nendega ujumas. See polegi kõige kallim tuur, aga ilmselt pakub midagi enneolematut. Vahel pidavat isegi vaalu ja teisi suuremaid mereelukaid kohtama.
Alustasime oma puhkust lennumuuseumis. See koht oleks sõber Tannule kindlasti meeldinud. Meid tervitas 60ndates mees, kes küsis, kust me pärit oleme. Kuulnud, et oleme Eestist, pilgutas ta silma ja ütles: "Te olete õpilased, eks?" Ma ei saanud muidugi vihjest aru ja hakkasin kohe vastu võitlema, et mis õpilased, me ikka juba täiskasvanud. Sandre ja piletimüüja kihistasid naerda. Saime piletid ikka poole hinnaga, kuigi olin sellele kõvasti vastu vaielnud.
Lennumuuseum paiknes kolmes angaaris, lisaks olid väikelennukid väljas muru peal. Masinaid oli seal ehk viiekümne ringis, üks uhkem kui teine. Lisaks nendele oli välja pandud huvitavaid esemeid lennundusajaloost, alates kuulsate pilootide piltidest kuni stjuardesside vormiriietusteni läbi aegade. Mõnesse lennukisse sai isegi sisse istuda. Mahtusime mõlemad Sandrega mingisse sõjalennukisse (ma tõesti ei tea, mis mudel või mis aastast, sorri Tannu). Lennukisse oli paigaldatud ekraan ja kõlarid ning saime juhiste järgi proovida kõiki nuppe kruttida, kange liigutada ja aknast välja piiluda (ma muide olen nii lühike, et ei näinud aknast mitte midagi). Selja tagant kõlaritest tuli mootori mürinat, tõesti tekitas natuke tunde lendamisest. Ma hakkasin päris kartma, kui Sandre käskis mul kõvasti istmest kinni hoida, sest ta kavatses mu katapulteerida.
Järgmisel päeval jätsime vaimutoidu kõrvale ja proovisime kosutada keha Manganui mäele ronimisega. Alustasime teekonda kodust. Me elame ligikaudu 300 m ookeanist ja seda ääristavast kilomeetritepikkusest valge liivaga rannajoonest. Manganui mäeni jõudmiseks, mis asub poolsaare tipus, kulub rannaliival kõndides ligi tund. Ilm oli ilus, päike säras, lained mühisesid. Rand oli täis lapsi, koeri, kajakaid ja merekarpe. Kõndisime tükk osa ajast jalgupidi ookeanivees.
Mount Manganui on 232 m kõrge, kuid sinna üles saamiseks kulub vähemalt 45 minutit. Tee on kivine, vahel ka järsk. Jalutusrajad jooksevad spiraalis, kuna otsemat teed tippu pole. Manganui mäeseljad on kohati paarikümne meetri kõrgused kivimürakad, millel mägironijad oma oskusi lihvimas käivad.
Vaade mäelt, ükskõik millises suunas, oli võrratu. Ühelt poolt pikad-pikad liivarannad ning linnapilt, teisalt lõputu ookean, täis valgeid purjekaid ja rohelisi saari. Natuke enne tippu leidsime kaljurünka, millel oli ohutu istuda, närisime porgandit ja nautisime vaadet. Imeilus.
Puhkus õnnestus igati, sest esmaspäeval hakkasime jälle suurema entusiasmiga tööd otsima. Täna, teisipäeva õhtul, pole meil endiselt õnnestunud midagi leida. Olgugi, et veedame kogu ärkveloleku aja sellega tegeledes. Pöidlad pihku! Äkki ikka varsti õnnestub!