Elu pakimajas
Oleme nüüdseks kaks nädalat kiivisid pakkinud. Ärkame hommikul 5.45, et jõuda Te Pukesse, mis on Mount Manganuist pooletunnise autosõidu kaugusel. Meie sohver ja ülemus, samas lõbus ja igati meeldiv majakaaslane Lenora tõmbab sõidu jooksul paar suitsu, võtab bensukast kohvi ning jõuamegi pakimajja - Pukepacki. Töö algab pool kaheksa, seega on meil Sandrega kolmveerand tundi pakimaja sööklas vaba aega. Sealt saame tasuta kohvi või teed, sööme kaasa võetud võileibu, vahel teeme ühe piljardimängu.
Järgmiste töötajate saabumisest annab teada huilgamine, mis tuleb ligi kümne India mehe suust. Neil on veider komme teha kõva sireene meenutavat kisa iga pisiasja peale, olgu see siis tööle saabumine või raadiost rütmika laulu kuulmine. Sireenidele järgnevad viisakad ja tasased hiinlased, kummardavad jaapanlased ja tantsivad Vanuatulased. Viimastena on õigeaegselt tööpostil kohalikud - kiivid vanuses 18-70.
Paneme põlled ette, võrkmütsid pähe ja kindad kätte. Aeg alustada. Pakimajas on umbes 30 liini, kus pakkimine aset leiab. Igal liinil on sõltuvalt etteantavast kiivide kogusest kaks kuni kuus pakkijat. Töö on iseenesest lihtne. Üks inimene peab seisma kasti juures, kuhu kiivid kõrgemal olevalt liinilt kukuvad. Kaste on mitut liiki. Suurtesse kastidesse jooksevad kiivid nii, kuis jumal juhatab, aga on ka kaste, kus kõik kiivid tuleb nendele mõeldud alustele asetada. Kujutage nüüd ette, et teile voolab korraga kasti 40 kiivit ning sellest 15 sekundit hiljem peab olema juba uus kast toru all, need 40 kiivit ilusti oma kohtadele asetatud ja valmis kast järgmisele töötajale saadetud. Kui viljad voolavad kasti aeglasemalt, on kiivide vastuvõtjal vahel aega ka kast ise ära pakkida. Selleks tuleb voltida kasti vooderdav kile üle kiivide ja sulgeda kasti kaaned. Vahel jääb mõni sekund ka kastide asetamiseks üksteise peale, et nende sildistajatel ja suurde hunnikusse tõstjatel oleks kergem. Kui oleme töötanud tunni või paar, jõuavad kohale ka laisad argentiinlased.
Meie käed on hakanud väga kiireid liigutusi tegema ja reaktsioonivõime kolmekordistunud. Minu biitseps ei ripu ka enam valele poole. Natuke kehvem on seljavalu ja katkiste sõrmedega tegelemine, aga mis ei tapa, teeb tugevaks.
Pakkides oleme tutvunud paljude erirahvusest inimestega, üks veidram kui teine. Värvikamatest kujudest võib välja tuua näiteks 65-aastase vanamehe Indiast, kes on supermäluga eksadvokaat ning teeb peaga pidevalt India filmidest tuntud liigutusi. Meeldejääv on veel umbes sama vana maoorinaine, kelle pea on vasakule viltu ning käed liiguvad kiiremini, kui silm tabada jõuab, kuid töö millegipärast kiiremini tehtud ei saa. Eestlaste vastu on kõige sõbralikum üks Malaisiast pärit kutt, kes pääses just Harvardisse advokaadiõpetele. Tal on üks Eestist pärit sõber ning ta oskab lugeda eesti keeles numbeid, öelda "aitäh" ja veel mõnda. Eriti naljakas on äsja täisealiseks saanud Uus-Meremaa korpulentne punapea, kes visati keskkoolist välja, kuna tal pidavat olema autoriteediprobleemid. Sellest saime aru ka pakimajas, kus ta pakkimise ülemuse sõna otseses mõttes p****e saatis. Ta sai selle eest meie majakaaslase ja põhiülemuse käest kõvasti pähe ja lahistas kaks tundi kiivisid pakkides nutta. Nad keegi ei saa vastu meie lemmiktädidele, kes on ligi seitsekümmend. Mõlemal naisel on lühimäluga kehvasti, mis pole tegelikult üldse naljakas, kuid nendega seotud juhtumised on mõnus vaheldus üksluisele tööle. Istume nendega sööklas ühes lauas. Pausi ajal peame vastama vähemalt viis korda, et mida me täna sööme või mis tööd me pakimajas teeme. Kui mõni nende vana tuttav tuleb juttu ajama, küsivad tädid neilt, et kuidas lastelastel läheb ja kuidas üldse elu on. Siis, kui tuttav ära läheb, arutavad tädid omavahel, et kes see inimene küll oli. Igatahes igav meil söögipauside ajal ei ole. Pause on meil päevas päris mitu. Kui töötame seitsmeni õhtul, siis on kaks 15-minutilist ja üks pooletunnine, kui aga kaheksani, siis kaks pooletunnist ja kaks veerandtunnist.
Kui olin neli päeva pakkijana töötanud, tõmmati mind lindi tagant ära ja meelitati kiivide sorteerijaks. Öeldi, et saan kõrgemat palka. Olin muidugi kohe nõus. Sellest paar päeva hiljem tõmmati mind uuesti lindi tagant ära ning viidi sööklasse koolitusele. Ma poleks kunagi uskunud, kui palju kriteeriume on selleks, et ühte kiivit üldse pakkida oleks võimalik. Esimese klassi kiivide hulka kuuluvad põhimõtteliselt ainult ideaalse ovaalse kujuga, ilma pisimategi plekkide, joonte või veekahjustustega (jne jne jne jne jne) kiivid. Teise klassi tuleb panna kiivid, millel on väiksed viperused küljes ning ära viskamiseks kuuluvad imeliku kuju, aukude vm viljakahjustustega, mustade plekkidega, pehmed või hiiglaslikud kiivid. Samuti need, kuhu lind on törtsu lasknud või suled ja riidekiud külge jäänud. Sööklas anti mulle pärast teooriaõpet kaks ämbritäit kiivisid ning pidin need klassidesse jaotama. Ei olnudki nii kerge, kui arvasin.
Seejärel talutati mind sorteerimislindi juurde, mille teises otsas seisis naine Indiast. Sorteerimislinte on kokku 15, neil töötab korraga kuni 2 inimest, üks ühel ja teine teisel pool. Lint on umbes 2,5 meetrit. Kui ma esimest korda nägin, kui kiiresti kiivid minu silme all veeresid, pidin peaaegu pildi kotti viskama. Ma ei saanud üldse aru, kuidas on võimalik siit teise klassi kiivid eraldada, et panna need lindi ääres jooksvale teisele kitsale lindile ning samas visata prügitorusse väga halvad kiivid. Pea käis ringi, süda põksus ja juhendaja seletas kõrva ääres, mida teha ja mida mitte. Pärast viit minutit valutas selg juba kümme korda rohkem kui pakkimise järgelt ning pärast kümmet minutit olid ülaselja lihased krampis ning tundus, nagu hiinlased topiksid mulle korraga miljonit nõela trapetslihasesse. Kui lint söögipausiks peatati, jooksis see minu jaoks veel silmade ees mitu minutit edasi. Ma ei sallinud seda tööd üldse ja mõtlesin, et ütlen kohast samal õhtul lahti.
Praeguseks olen üle nädala sorteerijana töötanud, asi on tunduvalt parem. Kolme päevaga harjusin uue tööga ära, nüüd lubatakse mul juba üksigi ühe lindi eest vastutada. Sorteerijana on see hea, et kui vili on korralik, lubatakse meid vahel ka pakkima. Tegelikkuses ongi nii, et pool päeva sorteerid ja pool päeva pakid. Ainult üleeile pidin üksi ühe laua taga praktiliselt terve päeva istuma. Sorteerijad seisavad sõna otseses mõttes kogu aja ühel kohal, me ei saa silmigi tõsta, sest see tähendaks mitut pakki väga halva kvaliteediga kiivisid. Lisaks kamandavad meid pidevalt juhendajad, kvaliteedikontroll ja ülemused, kes jälgivad liinide tööd videomonitoridelt. Niisis, üleeile umbes viie ajal õhtul hakkas mulle tunduma, et liini teise serva ääre all jalutavad kääbikud. See võib kergesti juhtuda, kui oled terve päeva ainult veerevaid kiivisid vaadanud.
Esimesed poolteist nädalat uuel tööl olid kiired. Pakkimine toimus iga päev, ilmad olid ilusad ja kiivisid toodi istandustest lademetes. Sellel teisipäeval sain ainult mina sorteerijana tööle minna ning sedagi pooleks päevaks. Kui koju jõudsin, tegin paaritunnise uinaku, millest üles ärkamine oli peaaegu võimatu. Ma teadsin, et kui üles ärkan, jookseb kogu liin umbe, sest unes oli minu ülesandeks kiivisid kastidesse panna. Niisiis, me näeme kiivisid unes, töötame nendega ning sööme neid. Kui mind veel terveks päevaks kiivisid sorteerima jäetakse olen ma peast ka sama tühme kui kiivid. Kes teab, mis pärast kääbikute jalutamist veel saama hakkab.
Neljapäev ja reede on meil mõlemal vabad, sest vihmasadu ei luba vilju korjata. Loodame, et laupäeval saame taas sorteerida ja pakkida. Kardame, et tööd meile enam kauaks ei jagu ning hakkame varsti uuesti teisi töökohti taga ajama. Seniks aga ostke poest kiivisid ja mõelge, kui paljud käed on neid puutunud, et nad teieni jõuaks. Head isu!
PS: Meie pakime Zespri kiivisid.
Oleme nüüdseks kaks nädalat kiivisid pakkinud. Ärkame hommikul 5.45, et jõuda Te Pukesse, mis on Mount Manganuist pooletunnise autosõidu kaugusel. Meie sohver ja ülemus, samas lõbus ja igati meeldiv majakaaslane Lenora tõmbab sõidu jooksul paar suitsu, võtab bensukast kohvi ning jõuamegi pakimajja - Pukepacki. Töö algab pool kaheksa, seega on meil Sandrega kolmveerand tundi pakimaja sööklas vaba aega. Sealt saame tasuta kohvi või teed, sööme kaasa võetud võileibu, vahel teeme ühe piljardimängu.
Järgmiste töötajate saabumisest annab teada huilgamine, mis tuleb ligi kümne India mehe suust. Neil on veider komme teha kõva sireene meenutavat kisa iga pisiasja peale, olgu see siis tööle saabumine või raadiost rütmika laulu kuulmine. Sireenidele järgnevad viisakad ja tasased hiinlased, kummardavad jaapanlased ja tantsivad Vanuatulased. Viimastena on õigeaegselt tööpostil kohalikud - kiivid vanuses 18-70.
Paneme põlled ette, võrkmütsid pähe ja kindad kätte. Aeg alustada. Pakimajas on umbes 30 liini, kus pakkimine aset leiab. Igal liinil on sõltuvalt etteantavast kiivide kogusest kaks kuni kuus pakkijat. Töö on iseenesest lihtne. Üks inimene peab seisma kasti juures, kuhu kiivid kõrgemal olevalt liinilt kukuvad. Kaste on mitut liiki. Suurtesse kastidesse jooksevad kiivid nii, kuis jumal juhatab, aga on ka kaste, kus kõik kiivid tuleb nendele mõeldud alustele asetada. Kujutage nüüd ette, et teile voolab korraga kasti 40 kiivit ning sellest 15 sekundit hiljem peab olema juba uus kast toru all, need 40 kiivit ilusti oma kohtadele asetatud ja valmis kast järgmisele töötajale saadetud. Kui viljad voolavad kasti aeglasemalt, on kiivide vastuvõtjal vahel aega ka kast ise ära pakkida. Selleks tuleb voltida kasti vooderdav kile üle kiivide ja sulgeda kasti kaaned. Vahel jääb mõni sekund ka kastide asetamiseks üksteise peale, et nende sildistajatel ja suurde hunnikusse tõstjatel oleks kergem. Kui oleme töötanud tunni või paar, jõuavad kohale ka laisad argentiinlased.
Meie käed on hakanud väga kiireid liigutusi tegema ja reaktsioonivõime kolmekordistunud. Minu biitseps ei ripu ka enam valele poole. Natuke kehvem on seljavalu ja katkiste sõrmedega tegelemine, aga mis ei tapa, teeb tugevaks.
Pakkides oleme tutvunud paljude erirahvusest inimestega, üks veidram kui teine. Värvikamatest kujudest võib välja tuua näiteks 65-aastase vanamehe Indiast, kes on supermäluga eksadvokaat ning teeb peaga pidevalt India filmidest tuntud liigutusi. Meeldejääv on veel umbes sama vana maoorinaine, kelle pea on vasakule viltu ning käed liiguvad kiiremini, kui silm tabada jõuab, kuid töö millegipärast kiiremini tehtud ei saa. Eestlaste vastu on kõige sõbralikum üks Malaisiast pärit kutt, kes pääses just Harvardisse advokaadiõpetele. Tal on üks Eestist pärit sõber ning ta oskab lugeda eesti keeles numbeid, öelda "aitäh" ja veel mõnda. Eriti naljakas on äsja täisealiseks saanud Uus-Meremaa korpulentne punapea, kes visati keskkoolist välja, kuna tal pidavat olema autoriteediprobleemid. Sellest saime aru ka pakimajas, kus ta pakkimise ülemuse sõna otseses mõttes p****e saatis. Ta sai selle eest meie majakaaslase ja põhiülemuse käest kõvasti pähe ja lahistas kaks tundi kiivisid pakkides nutta. Nad keegi ei saa vastu meie lemmiktädidele, kes on ligi seitsekümmend. Mõlemal naisel on lühimäluga kehvasti, mis pole tegelikult üldse naljakas, kuid nendega seotud juhtumised on mõnus vaheldus üksluisele tööle. Istume nendega sööklas ühes lauas. Pausi ajal peame vastama vähemalt viis korda, et mida me täna sööme või mis tööd me pakimajas teeme. Kui mõni nende vana tuttav tuleb juttu ajama, küsivad tädid neilt, et kuidas lastelastel läheb ja kuidas üldse elu on. Siis, kui tuttav ära läheb, arutavad tädid omavahel, et kes see inimene küll oli. Igatahes igav meil söögipauside ajal ei ole. Pause on meil päevas päris mitu. Kui töötame seitsmeni õhtul, siis on kaks 15-minutilist ja üks pooletunnine, kui aga kaheksani, siis kaks pooletunnist ja kaks veerandtunnist.
Kui olin neli päeva pakkijana töötanud, tõmmati mind lindi tagant ära ja meelitati kiivide sorteerijaks. Öeldi, et saan kõrgemat palka. Olin muidugi kohe nõus. Sellest paar päeva hiljem tõmmati mind uuesti lindi tagant ära ning viidi sööklasse koolitusele. Ma poleks kunagi uskunud, kui palju kriteeriume on selleks, et ühte kiivit üldse pakkida oleks võimalik. Esimese klassi kiivide hulka kuuluvad põhimõtteliselt ainult ideaalse ovaalse kujuga, ilma pisimategi plekkide, joonte või veekahjustustega (jne jne jne jne jne) kiivid. Teise klassi tuleb panna kiivid, millel on väiksed viperused küljes ning ära viskamiseks kuuluvad imeliku kuju, aukude vm viljakahjustustega, mustade plekkidega, pehmed või hiiglaslikud kiivid. Samuti need, kuhu lind on törtsu lasknud või suled ja riidekiud külge jäänud. Sööklas anti mulle pärast teooriaõpet kaks ämbritäit kiivisid ning pidin need klassidesse jaotama. Ei olnudki nii kerge, kui arvasin.
Seejärel talutati mind sorteerimislindi juurde, mille teises otsas seisis naine Indiast. Sorteerimislinte on kokku 15, neil töötab korraga kuni 2 inimest, üks ühel ja teine teisel pool. Lint on umbes 2,5 meetrit. Kui ma esimest korda nägin, kui kiiresti kiivid minu silme all veeresid, pidin peaaegu pildi kotti viskama. Ma ei saanud üldse aru, kuidas on võimalik siit teise klassi kiivid eraldada, et panna need lindi ääres jooksvale teisele kitsale lindile ning samas visata prügitorusse väga halvad kiivid. Pea käis ringi, süda põksus ja juhendaja seletas kõrva ääres, mida teha ja mida mitte. Pärast viit minutit valutas selg juba kümme korda rohkem kui pakkimise järgelt ning pärast kümmet minutit olid ülaselja lihased krampis ning tundus, nagu hiinlased topiksid mulle korraga miljonit nõela trapetslihasesse. Kui lint söögipausiks peatati, jooksis see minu jaoks veel silmade ees mitu minutit edasi. Ma ei sallinud seda tööd üldse ja mõtlesin, et ütlen kohast samal õhtul lahti.
Praeguseks olen üle nädala sorteerijana töötanud, asi on tunduvalt parem. Kolme päevaga harjusin uue tööga ära, nüüd lubatakse mul juba üksigi ühe lindi eest vastutada. Sorteerijana on see hea, et kui vili on korralik, lubatakse meid vahel ka pakkima. Tegelikkuses ongi nii, et pool päeva sorteerid ja pool päeva pakid. Ainult üleeile pidin üksi ühe laua taga praktiliselt terve päeva istuma. Sorteerijad seisavad sõna otseses mõttes kogu aja ühel kohal, me ei saa silmigi tõsta, sest see tähendaks mitut pakki väga halva kvaliteediga kiivisid. Lisaks kamandavad meid pidevalt juhendajad, kvaliteedikontroll ja ülemused, kes jälgivad liinide tööd videomonitoridelt. Niisis, üleeile umbes viie ajal õhtul hakkas mulle tunduma, et liini teise serva ääre all jalutavad kääbikud. See võib kergesti juhtuda, kui oled terve päeva ainult veerevaid kiivisid vaadanud.
Esimesed poolteist nädalat uuel tööl olid kiired. Pakkimine toimus iga päev, ilmad olid ilusad ja kiivisid toodi istandustest lademetes. Sellel teisipäeval sain ainult mina sorteerijana tööle minna ning sedagi pooleks päevaks. Kui koju jõudsin, tegin paaritunnise uinaku, millest üles ärkamine oli peaaegu võimatu. Ma teadsin, et kui üles ärkan, jookseb kogu liin umbe, sest unes oli minu ülesandeks kiivisid kastidesse panna. Niisiis, me näeme kiivisid unes, töötame nendega ning sööme neid. Kui mind veel terveks päevaks kiivisid sorteerima jäetakse olen ma peast ka sama tühme kui kiivid. Kes teab, mis pärast kääbikute jalutamist veel saama hakkab.
Neljapäev ja reede on meil mõlemal vabad, sest vihmasadu ei luba vilju korjata. Loodame, et laupäeval saame taas sorteerida ja pakkida. Kardame, et tööd meile enam kauaks ei jagu ning hakkame varsti uuesti teisi töökohti taga ajama. Seniks aga ostke poest kiivisid ja mõelge, kui paljud käed on neid puutunud, et nad teieni jõuaks. Head isu!
PS: Meie pakime Zespri kiivisid.