Lisasime pilte meie jaanipäevasest jalutuskäigust. Neid saab näha Uus-meremaa piltide alt.
Laupäeva pärastlõunal lõppes meie töö kiivipakkijatena. Suurt tseremooniat ei peetud, kuid atmosfäär oli hommikust saadik teistsugune. Argentiinlased, vanuatulased ja bali poisid huilgasid vahet pidamata, nooremad india naised (no nii 40-50) tantsisid smoko ajal sorteerimislaudade juures ringis ja plaksutasid. Mina olin kuri, et mind nii tähtsal päeval jälle kiivisid sorteerima saadeti ja tajusin pakimajas toimuvat vaid läbi kõrvade. Lisaks sellele olid kiivid sel korral eriti koledad ja käed pidid kärmelt käima. Ligi tund enne masinate vaikimist ilmus Sandre minu sorteerimislaua juurde ja ütles, et temal on tööpäev läbi. Tegelikult polnud enam suurt midagi pakkida ja ta lasi lihtsalt tööpostilt jalga, tegi minust pilte ja proovis aidata. Ta oli esimese korra kohta sorteerijana üpris andekas, suutis kiivimassist eraldada põõsalehti ja kiivide külge jäänud varsi. Õnneks lõppesid mu piinad sel päeval tõesti kiiresti, kell üks pühkisime juba põrandaid lehtedest ning jooksimegi vabadusse, tänutäheks saadud pulgakommid taskus.
Vabadus algas alkoholipoes. Tõotas tulla põnev õhtu, sest me olime selle ajani Uus-Meremaal vindiga jookidest suhteliselt kaugele hoidnud. Kangema alkoholiga on siin karmid lood, liitrine rummipudel, mille valisime, maksis allahindlusega 40 dollarit. Kella 3st päeval istusime ülemuse ja Sandrega elutoas laua taga, majakaaslane limpsis veini ja meie rummikokteile. Panime juustusaiad ahju ja elu oli mõnus. Varsti ilmusid sinna veel kaks ülemuse sõpra, kellega 9st õhtul kohalikku ööellu suundusime. Mellicks oli tüüpiline iiri pubi, kuhu tüdrukute tikk-kontsade klõbin ei kostu ning leti äärde jõudmiseks pead põrkama karvaste meeste õllekõhtude vahel. Minule üllatuseks mängis seal mõnus bänd. Kolm tüsedat maoori meest tegid Bob Marley klassikat, ma kiljusin nagu väike tüdruk, kui kõlasid laulu "Three Little Birds" algusakordid. Tantsisime - mina, Sandre, Lenora, Brya ja Roman. Õhtu oli lõbus, pubi päästis meie jaoks bänd. Järgmisel päeval ma voodist üles ei saanudki. Sandre tõi voodisse nii hommiku-, lõuna- kui ka õhtusöögi. Mis nii viga elada, nagu kuningakass. Esmaspäeval olid meil asjalikumad toimetused plaanis. Veetsime kogu päeva, sõna otseses mõttes hommikust õhtuni, arvutipoodides. Ostsime kuu aega tagasi uue arvuti, sest vana on streikima hakanud. Selgus, et vana arvuti streikimine polnud uue mässudega võrreldes üldse midagi hullu. Nüüd me siis (loe: nüüd siis Sandre) ajame asju, et uus arvuti töötaks nii nagu peaks. Ma ei hakka kogu lugu ümber jutustama, aga ütleme nii, et pärast 5 arvutipoe külastust ja kirjavahetusi teiste poodide ja asutustega, Apple peakontori ja muude asjaosalistega, oleme jõudnud peaaegu positiivse lahenduseni. Nüüd tuleb ainult paar nädalat oodata ja meie uus arvuti peaks töötama nagu uus. Aeg teisipäevast neljapäevani möödus internetis. Iga kord, kui tahtsime välja jalutama minna, hakkas vihma kallama. Otsisime tööd - tööd ei ole. Tegime plaane - plaane on mitu. Isegi nii mitu, et nende sobilikkust meie soovidele ja võimalustele pole me veel täielikult suutnud välja rehkendada. Ma ei hakka neid veel lauale laduma, mitte enne, kui vähemalt üks neist on osutunud reaalselt teostatavaks. Neljapäeval saime majakaaslaselt sõnumi, et oleme reedel taas pakimajja oodatud. Nii me siis töötasime tänase päeva pakkides teise klassi kiivisid. Need on viljad, mis pole kaubandusliku välimusega, kuid maitsevaid sama hästi kui esimese klassi kiivid. Ps: Sain täna kiivide sorteerimise sertifikaadi - olen edukalt läbinud 2013 aasta kiivihooaja Graderi (sorteerija/klassifitseerija) ja puuvilja analüüsijana. Kui selline paber käes on, siis enam ei teagi, kas maksab magistrisse minna. Pole jälle jõudnud terve igaviku teid oma eluga kurssi viia, sest eelmisel nädalal tegime mõlemad 84 tundi tööd ja seegi nädal tõotab tulla samasugune. Tunnistan, et nii mõnigi juba paari nädala tagune meeldejätmist väärviv jalutuskäik on veel kirja panemata ning uued kogemused kipuvad vanad unustusse jätma. Seega on viimane aeg rääkida, mida me oleme teinud oma vähestel kiivivabadel päevadel. Paar nädalat tagasi, meie esimesel vabal päeval, kutsus majakaaslane Josh meid Papamoa mägedesse. Joshi hobiks on pildistamine ning ta lootis sel päeval mõned head fotod teha. Papamoa asub Mount Maunganuist 8 km kaugusel, aga me polnud varem mägedest kuulnudki. Muidugi olime nõus väikese jalutuskäigu tegema, koht polnud kaugel ja soovisimegi end natuke liigutada. Papamoa mäed on Uus-Meremaa mõistes pigem künkad, mis paarisajast meetrist kõrgemale ei küündi. Mäejalamilt tippu on vähem kui pooletunnine teekond. Põhiraja algus läbib metsa, mis on erinev kõigist, mida oleme siiani väisanud. Kõrged peened männid, mille haraliste okste vahelt paistis keskpäevapäike, ning ideaalse kujuga punased kärbseseened nende all panid mind Papamoasse armuma. Metsast väljudes jõudsime karjamaadele, mille vahel lookles krudisev kruusatee. Sellel jooksis ja jalutas üllatavalt palju kohalikke. Meie oma fotokaameratega olime nagu tulnukad. Mina proovisin tabada muidugi kõiki neid kümneid lehmi ja lambaid, kes heina matsutasid, astudes sealjuures mitu korda "heinajääkide" sisse. Mäetipult avanes vaade ookeanile, Papamoa ja Mount Maunganui linnale ning valgeid tuuste täis karjamaadele. Saime parema pildi ranniku lähedal olevatest saarekestest. Mõni helesinistes lainetes paistvatest maalappidest oli eraomand, mõni mõeldud turistidele. Paarile neist on raske pääseda, kuna neid ümbritsevad karid, kuid teistele viivad paadid külastajaid igapäevaselt. Paraku oli ilm sel päeval natuke tujukas ja Joshil ei õnnestunud pildistamine kõige paremini. Naasime pärast pooletunnist vaate imetlemist koju. Järgmine tööväline sündmus meie elus toimus kodus. Majas elas üks inglise tüdruk, kes otsustas Uus-Meremaa talvest Fiji saarele kihutada ning pärast seda Austraaliasse suunduda. Me siis olime kõik nii lahked ja saatsime ta õhtusöögiga ära. Peab ütlema, et me pole Sandrega reisile tulekust saadik nii korralikult söönud. Meie Tšiilist pärit majakaaslane Pam oli terve õhtu kokanud, ta tegi kana ja igasugu köögivilju. Meie saabusime töölt veinidega ja inglise tüdruk suure šokolaadikoogiga. Mõnus õhtu, kus saime esimest korda kogu majarahvaga ühe laua taga kokku, tutvusime paremini ja naersime Sandre üle (kes korraldas samal päeval tööjuures küsitlust, mida inimesed arvavad iluoperatsioonidest). Mõned päevad hiljem käisime esimest korda üle nelja kuu saunamõnusid nautimas. Läksime pärast tööd kahe kiivipakkijast kolleegiga Baywave'i veekeskusesse. Seal oli Soome saun ja aurusaun, korralikud ujumisbasseinid, mullivannid, liutoru ja lainetava veega bassein, milles treenisid kanuutajad. Keskus oli avar, soe ja mõnus. Õhtusel tunnil polnud ka külastajaid eriti, mis muutis kogemuse veelgi paremaks. Erinevus Eesti veekeskustega seisnes reeglite puudumises - seal võis kas või riietega vette hüpata, spordikoti basseini äärde jätta või mullivannis ligunedes limonaadi juua. Sandre silmad särasid pärast saunaskäiku veel mitu-mitu päeva. Mõnus oli. Sel esmaspäeval oli Inglise kuningannal sünnipäev, mida Uus-Meremaalased tähistavad vaba päevaga. Käisime koos töökaaslase ja tema peigmehega kullakaevanduses. Sõit vanasse kaevandusse kestis ligi tund. Jõudsime imeilusasse kohta, kus kiviste mäeselgade vahel voolas helkiv jõgi. Karangahake kullakaevanduse ümber oli veel eelmise sajandi alguses olnud väike linn, mis kaevanduse majadega suurtes tulvavetes hävines. Praeguseks on alles varemed kaevandushoonetest, raudteetunneilid ja "kullakäigud", millest on loodud meeldiv jalutusrada. Tee alguses pidime läbima pool kilomeetrit raudteetunnelis, kuhu oli minu õnneks paigaldatud laevalgustus. Edasi kõndisime mööda ürgset loodust. Ühel pool jõgi, teisel pool mägi. Kohati oli tee kiviseina ja vee vahel nii kitsas, et teistest matkajatest möödumiseks pidi ämblikmeest mängima. Me muidugi vaatasime läbi rohelise vee jõepõhja, äkki leiame kullakamaka ega peagi järgmisel päeval enam kiivisid pakkima. Võib öelda, et oleme endiselt pakimajas. Kaevanduse käigud olid niisked ja jahedad, kuid seinad helkisid taskulampide valguses võrratult. Paljud käigud olid paraku raudustega suletud, huvitav küll, kas nende uste tagant võib veel varanduse leida? Mõnes kohas olid laes kümned helerohelised tulukesed, nagu tähistaevas. Need pidavat olema mingid putukad. Sel päeval olid käigud laste ja koertega peresid täis. Sandre proovis lapsi koobastes ehmatada, kustutas oma taskulambi ära ja tegi õudsaid hääli. Lapsed tegid hääli vastu, Sandre hakkas ise kartma. Oma lühikese reisi lõpetasime kaevandusest kümneminutilise autosõidu kaugusel suurt L&P (Uus-Meremaa kuulsaim limonaad) pudelit uudistades. Nagu õiged turistid ikka, ostsime enne poest L&P limonaadi ja tegime plastmasspudeliga pilti. Ohakune hiigelporgand ja siinne hiigelpudel nähtud - võib vist tagasi Eesti poole tulema hakata. Nüüd tuleb kümme päeva jutti tööd teha, siis on kiivihooaeg lõppenud. Eks näis, kuhu elu meid seejärel kannab. |
AutoridSandre Archives
October 2013
Categories |