Candi Dasa
Candi Dasa asub Bali idarannikul Ubudist pooleteist tunni rollerisõidu kaugusel. See on üks kolmest Bali idaosa suuremast linnakust. Koha olemasolust kuulsime kahe prantsuse tüdruku käest, kes meiega Ubudis oma reisimuljeid jagasid. Nende jutu põhjal võis arvata, et Candi Dasa on vaikne ja ilusate randadega puhkusepaik, mille külastamata jätmine on kuritegu.
Rentisime esmaspäeva hommikul kolmekümneks päevaks rolleri ja maksime selle eest 45 eurot. Paagi bensiini eest küsitakse 1.30 euri ja sellega saab sõita ligi 6 tundi järjest. Ehk siis võiksime paagitäiega sõita vabalt ühest Bali otsast teise. Jätsime talveriided ja ebavajalikud juhtmed ühe kotiga Ubudi hotelli, sest nagunii tuleb meil seda linna reisi lõpus uuesti külastada. Kaasa võtsime vaid vajaliku. Seljakott rolleril, alustasime sõitu sisemaalt rannikule.
Maastik, loodus, inimesed - kõik oli vapustav. Kui käisime Uus-Meremaal mägedes või kanuutasime jõel, oli ümbritsev ilus ja kindlasti eriline. Meile meeldis seal väga, aga Sandrel ei tekkinud tõelist vau-efekti. Ubudist Candi Dasasse sõites oli tal esimest korda reisi jooksul suu ammuli. Helerohelised riisiväljad, kus kõrgusid mõned üksikud kookospähklite raskuse all õõtsuvad palmid, ning millel toimetasid usinad riisimütsid, võtsid meid hingetuks. Bali sisemaa on mägine, teed kitsad ja kurvilised. Ühel hetkel võid asuda mäe tipus ja vaadata all orgudes valjendavaid riisiterrasse, kuid juba paari minuti pärast olla orupõhjas ja imetleda mäeselgadel unustusehõlma vajunud bambushütte. Looduse värvid on erksad. Roosad õied heleroheliste riisiterrasside taustal pakuvad võimsaid kontraste. Olime teekonnast vaimustatud ja tundsime, et eelmise õhtu matusetseremoonial saadeti ka meie hinged paradiisi.
Candi Dasa polnudki nagu päris linn, pigem ühetänavaline küla, mis asub ookeanikaldal. Candi Dasaks kutsutav teelõik on maksimaalselt 2 kilomeetrit pikk. Sellel asub üks pood, paar restorani ja palju-palju hotelle. Küsisime hindu mitmest majutuskohast. Prantslased olid meile kirjutanud ühe koha aadressi ning ütlesid, et said seal 100 000 ruupiaga öö olla. Leidsime hotelli üles. Sealt väideti surmkindlalt, et nemad küll nii odavalt kellelegi peavarju pole pakkunud ja küsisid kahekordset hinda. Me leidsime õnneks parema variandi.
Agung Bungalows asus täitsa vee ääres. Seal oli roheline ja privaatne siseaed, milles kasvasid banaanid, kookospähklid ja mingid tundmatud puuviljad. Saime endale väikse majakese laia voodi ja eraldi duširuumiga. Maja ees terrassil olid lauad ja toolid ning terrassi ääres bassein täis värvilisi kalu. Majakesest eemal, aia lõpus oli istumispaik kõigile hotellikülalistele, kust avanes vaade ookeanile. Hommikusööki võis nautida nii enda terrassil kui ka ookeani ääres. Väike rannariba oli eraldatud ainult selle majutuse külastajatele, seal käidi snorgeldamas, kala püüdmas, aerutamas. Õhtuti võis lainemurdjatel seistes näha, kuidas päike vaikselt mägede taha kaob. Ja see kõik vaid 11 euro eest.
Candi Dasas suurt midagi teha ei olnudki. Olime oodanud Kuta taolisi randu, kuid siin on rannajoon kitsas ja kivine ning lainedki mehisemad. Kuulsime, et Bali "hästi hoitud saladus", valge liivaga 500 meetri pikkune paradiisirand asub Candi Dasast 5 km kaugusel. Kavatseme seda lähitulevikus vaatama minna. Ranna asemel otsustasime Candi Dasast külastada ühte templit ja Bali kuulsaimat traditsioonilist küla. Tempel asus küll 15 km kaugusel, kuid rolleriga on selle maa läbimine puhas rõõm.
Goa Lawah tempel tundus esmapilgul üks-ühele sarnane teiste templitega, mida Balil näinud oleme. Parajasti käis sealgi mingisugune palvus. Templikülastajad olid riietatud valdavalt valgesse ning preestrinna pritsis neid püha veega. Kui tseremoonia lõppes, avastasime ühest templinurgast midagi enneolematut. Seal asus ohverdusi täis koobas, mille laes piuksusid sajad ja sajad nahkhiired. Väikesed olevused tuikusid koopalaes nii armsalt, et pisar tahtis silma tulla. Kahjuks pole meil nii head kaamerat, mis oleks pimedas koopas käivat elu detailsemalt jäädvustanud. Templi ees tegutsesid kaks naisterahvast, pakkudes käsitööna tehtud ehteid müügiks. Nad toppisid meile sunniviisiliselt enne templisse minekut kaks kaelakeed kaela, ütlesid, et see on tervituseks ja täiesti tasuta. Ha-ha. No seda oli küll raske uskuda, kuidas me pärast nende kaelakeedega midagi maksmata oleks minema jalutanud. Kui templist väljusime, olid naised meil nagu kaarnad ümber. Osta meilt ikka see ja see ja see. Sarnastes olukordades kasutame ütlusi: "Raha pole! Ma ei taha! Pole vaja!" Mitte midagi ei aitanud. Naised ei lase edasi liikuda, aga kaelakeesid ka tagasi ei taha. Tegelikult olid eelmised turistid neile keed tagasi andnud ja tuima näoga minema läinud, kuid meil ei tulnud nende tegevuse kordamine eriti välja. Niisiis küsisime müüdavate käevõrude hinda. Need algasid 20 000-st ruupiast. Raputasin pead ja ütlesin, et nii palju mul kindlasti ei ole. Näitasin Kutast ostetud käevõru ja selgitasin, et sain selle ainult 3000 eest. Naistel näod kõverad, seletavad muudkui, et me oleme ju rikkad, kuidas meil siis raha ei ole. Lõpuks olin nõus 5000 eest ühe käevõru ära ostma, lihtsalt piiramisrõngast pääsemiseks. Sandre koukis mulle aga kotist kogemata 9000 välja, mille peale tuli veel 4000 teise käevõru eest loovutada. Olin naiste peale tige, sest nad põhimõtteliselt röövisid mul raha käest. Kui aga järele mõelda, röövisin mina neid. Sain kaks ilusat kaelakeed ja kaks käevõru 65 eurosendi eest.
Küla, mida reklaamitakse kui ehedat, vanadest tavadest kinni pidavat Bali pärli, ei jätnud meile paraku sellist muljet. Külasse sisenemiseks pidime esmalt maksma parkimistasu rolleri eest ning tegema annetuse. Külamüüride vahel elas 300 inimest, kes olid omavahel suuremal või vähemal määral sugulased. Külainimesed peavad kaaslased leidma samade müüride vahelt, kus nad on üles kasvanud. Nii, kui väravatest sisse astusime, nägime käsitöömüüjaid. Nad kõik istusid järjest oma laudade taga, meisterdasid Bali kalendreid ja kutsusid meid ostlema. Alguses saime ilusti end välja vabandada, et vaatame natuke ikka külas ringi ja hiljem tuleme ju sama teed pidi tagasi, küll siis midagi ostame. Seal elati veel rookatustega hüttides, mis olid küll ilmselt natuke suuremad ja uhkemad kui ennemuistsel ajal, aga siiski iidse välimusega. Majade vahel kaagutasid sajad kanad ja kuna on tibuhooaeg, jooksid väikesed kollased ja mustad sulelised nende taga. Enamik kukkedest istusid puuris nagu siin ikka kombeks. Imestasime, et kust need tibud siis tulevad, kui kuked ainult puuris istuvad. Külas oli populaarne kukki värvida. Niisiis nägime näiteks erkroosat, kollast, rohelist ja oranži kukke.
Muidugi ei puudunud kogukonnast ka tempel. See oli parasjagu suletud, kuid asus imeilusal lagendikul. Siinsed templid ongi rajatud valdavalt looduskaunitesse kohtadesse. Sellest, et külas juba ammu turiste vastu on võetud, polnud raske aru saada. Isegi kui meile 90-aastane vanamemm vastu jalutas, ütles ta läbi hambutu naeratuse:"Hallo, Hallo!" Iga teise nurga peal oli käsitööpood, milles sai vaadata, kuidas naised korve punuvad. Punutised olid tõesti ilusad ning hea meelega oleks mõne korvikese koju tassinud, kui nad vaid nii mahukad poleks. Külaelanikud jagasid kõnniteid piisonite ja lehmadega. Õnneks meie sealoleku ajal pühvlid küll ainult pikutasid ega pööranud meile erilist tähelepanu. Üks väike vasikas, keda templi juures ringi kepsutamas nägime, oli küll märksa uudishimulikum. Jalutasime külas pool tunnikest ringi, kuid elamused jäid kesiseks. Kui sulle kogu aeg tundub, et sinult oodatakse vaid korvi- või kalendriostu, on raske olustikku nautida. Enne müüride vahelt väljumist uurisime huvipärast, et mis see üks kalendrike ka maksab. Arvestades seda, kui peenejooneliselt pambusmatile imeilusad ornamendid maalitud olid ja kui kaua tegelikult ühe kalendri valmistamine aega võtab, oli 20 dollarit selle eest veel vähe küsitud. Kahjuks on meie seljakotid juba viimse piirini täis ning kalender jäi koos kurva kunstnikuga uut ostjat ootama.
Need olidki meie Candi Dasa elu tippsündmused. Kaks päeva väikeses asulas möödusid pigem banaanikobarate imetlemise ja merekohina kuulamise tähe all, kui suuri tegusid tehes. Kolmapäeva hommikul sõitsime juba uutes tuultes.
Candi Dasa asub Bali idarannikul Ubudist pooleteist tunni rollerisõidu kaugusel. See on üks kolmest Bali idaosa suuremast linnakust. Koha olemasolust kuulsime kahe prantsuse tüdruku käest, kes meiega Ubudis oma reisimuljeid jagasid. Nende jutu põhjal võis arvata, et Candi Dasa on vaikne ja ilusate randadega puhkusepaik, mille külastamata jätmine on kuritegu.
Rentisime esmaspäeva hommikul kolmekümneks päevaks rolleri ja maksime selle eest 45 eurot. Paagi bensiini eest küsitakse 1.30 euri ja sellega saab sõita ligi 6 tundi järjest. Ehk siis võiksime paagitäiega sõita vabalt ühest Bali otsast teise. Jätsime talveriided ja ebavajalikud juhtmed ühe kotiga Ubudi hotelli, sest nagunii tuleb meil seda linna reisi lõpus uuesti külastada. Kaasa võtsime vaid vajaliku. Seljakott rolleril, alustasime sõitu sisemaalt rannikule.
Maastik, loodus, inimesed - kõik oli vapustav. Kui käisime Uus-Meremaal mägedes või kanuutasime jõel, oli ümbritsev ilus ja kindlasti eriline. Meile meeldis seal väga, aga Sandrel ei tekkinud tõelist vau-efekti. Ubudist Candi Dasasse sõites oli tal esimest korda reisi jooksul suu ammuli. Helerohelised riisiväljad, kus kõrgusid mõned üksikud kookospähklite raskuse all õõtsuvad palmid, ning millel toimetasid usinad riisimütsid, võtsid meid hingetuks. Bali sisemaa on mägine, teed kitsad ja kurvilised. Ühel hetkel võid asuda mäe tipus ja vaadata all orgudes valjendavaid riisiterrasse, kuid juba paari minuti pärast olla orupõhjas ja imetleda mäeselgadel unustusehõlma vajunud bambushütte. Looduse värvid on erksad. Roosad õied heleroheliste riisiterrasside taustal pakuvad võimsaid kontraste. Olime teekonnast vaimustatud ja tundsime, et eelmise õhtu matusetseremoonial saadeti ka meie hinged paradiisi.
Candi Dasa polnudki nagu päris linn, pigem ühetänavaline küla, mis asub ookeanikaldal. Candi Dasaks kutsutav teelõik on maksimaalselt 2 kilomeetrit pikk. Sellel asub üks pood, paar restorani ja palju-palju hotelle. Küsisime hindu mitmest majutuskohast. Prantslased olid meile kirjutanud ühe koha aadressi ning ütlesid, et said seal 100 000 ruupiaga öö olla. Leidsime hotelli üles. Sealt väideti surmkindlalt, et nemad küll nii odavalt kellelegi peavarju pole pakkunud ja küsisid kahekordset hinda. Me leidsime õnneks parema variandi.
Agung Bungalows asus täitsa vee ääres. Seal oli roheline ja privaatne siseaed, milles kasvasid banaanid, kookospähklid ja mingid tundmatud puuviljad. Saime endale väikse majakese laia voodi ja eraldi duširuumiga. Maja ees terrassil olid lauad ja toolid ning terrassi ääres bassein täis värvilisi kalu. Majakesest eemal, aia lõpus oli istumispaik kõigile hotellikülalistele, kust avanes vaade ookeanile. Hommikusööki võis nautida nii enda terrassil kui ka ookeani ääres. Väike rannariba oli eraldatud ainult selle majutuse külastajatele, seal käidi snorgeldamas, kala püüdmas, aerutamas. Õhtuti võis lainemurdjatel seistes näha, kuidas päike vaikselt mägede taha kaob. Ja see kõik vaid 11 euro eest.
Candi Dasas suurt midagi teha ei olnudki. Olime oodanud Kuta taolisi randu, kuid siin on rannajoon kitsas ja kivine ning lainedki mehisemad. Kuulsime, et Bali "hästi hoitud saladus", valge liivaga 500 meetri pikkune paradiisirand asub Candi Dasast 5 km kaugusel. Kavatseme seda lähitulevikus vaatama minna. Ranna asemel otsustasime Candi Dasast külastada ühte templit ja Bali kuulsaimat traditsioonilist küla. Tempel asus küll 15 km kaugusel, kuid rolleriga on selle maa läbimine puhas rõõm.
Goa Lawah tempel tundus esmapilgul üks-ühele sarnane teiste templitega, mida Balil näinud oleme. Parajasti käis sealgi mingisugune palvus. Templikülastajad olid riietatud valdavalt valgesse ning preestrinna pritsis neid püha veega. Kui tseremoonia lõppes, avastasime ühest templinurgast midagi enneolematut. Seal asus ohverdusi täis koobas, mille laes piuksusid sajad ja sajad nahkhiired. Väikesed olevused tuikusid koopalaes nii armsalt, et pisar tahtis silma tulla. Kahjuks pole meil nii head kaamerat, mis oleks pimedas koopas käivat elu detailsemalt jäädvustanud. Templi ees tegutsesid kaks naisterahvast, pakkudes käsitööna tehtud ehteid müügiks. Nad toppisid meile sunniviisiliselt enne templisse minekut kaks kaelakeed kaela, ütlesid, et see on tervituseks ja täiesti tasuta. Ha-ha. No seda oli küll raske uskuda, kuidas me pärast nende kaelakeedega midagi maksmata oleks minema jalutanud. Kui templist väljusime, olid naised meil nagu kaarnad ümber. Osta meilt ikka see ja see ja see. Sarnastes olukordades kasutame ütlusi: "Raha pole! Ma ei taha! Pole vaja!" Mitte midagi ei aitanud. Naised ei lase edasi liikuda, aga kaelakeesid ka tagasi ei taha. Tegelikult olid eelmised turistid neile keed tagasi andnud ja tuima näoga minema läinud, kuid meil ei tulnud nende tegevuse kordamine eriti välja. Niisiis küsisime müüdavate käevõrude hinda. Need algasid 20 000-st ruupiast. Raputasin pead ja ütlesin, et nii palju mul kindlasti ei ole. Näitasin Kutast ostetud käevõru ja selgitasin, et sain selle ainult 3000 eest. Naistel näod kõverad, seletavad muudkui, et me oleme ju rikkad, kuidas meil siis raha ei ole. Lõpuks olin nõus 5000 eest ühe käevõru ära ostma, lihtsalt piiramisrõngast pääsemiseks. Sandre koukis mulle aga kotist kogemata 9000 välja, mille peale tuli veel 4000 teise käevõru eest loovutada. Olin naiste peale tige, sest nad põhimõtteliselt röövisid mul raha käest. Kui aga järele mõelda, röövisin mina neid. Sain kaks ilusat kaelakeed ja kaks käevõru 65 eurosendi eest.
Küla, mida reklaamitakse kui ehedat, vanadest tavadest kinni pidavat Bali pärli, ei jätnud meile paraku sellist muljet. Külasse sisenemiseks pidime esmalt maksma parkimistasu rolleri eest ning tegema annetuse. Külamüüride vahel elas 300 inimest, kes olid omavahel suuremal või vähemal määral sugulased. Külainimesed peavad kaaslased leidma samade müüride vahelt, kus nad on üles kasvanud. Nii, kui väravatest sisse astusime, nägime käsitöömüüjaid. Nad kõik istusid järjest oma laudade taga, meisterdasid Bali kalendreid ja kutsusid meid ostlema. Alguses saime ilusti end välja vabandada, et vaatame natuke ikka külas ringi ja hiljem tuleme ju sama teed pidi tagasi, küll siis midagi ostame. Seal elati veel rookatustega hüttides, mis olid küll ilmselt natuke suuremad ja uhkemad kui ennemuistsel ajal, aga siiski iidse välimusega. Majade vahel kaagutasid sajad kanad ja kuna on tibuhooaeg, jooksid väikesed kollased ja mustad sulelised nende taga. Enamik kukkedest istusid puuris nagu siin ikka kombeks. Imestasime, et kust need tibud siis tulevad, kui kuked ainult puuris istuvad. Külas oli populaarne kukki värvida. Niisiis nägime näiteks erkroosat, kollast, rohelist ja oranži kukke.
Muidugi ei puudunud kogukonnast ka tempel. See oli parasjagu suletud, kuid asus imeilusal lagendikul. Siinsed templid ongi rajatud valdavalt looduskaunitesse kohtadesse. Sellest, et külas juba ammu turiste vastu on võetud, polnud raske aru saada. Isegi kui meile 90-aastane vanamemm vastu jalutas, ütles ta läbi hambutu naeratuse:"Hallo, Hallo!" Iga teise nurga peal oli käsitööpood, milles sai vaadata, kuidas naised korve punuvad. Punutised olid tõesti ilusad ning hea meelega oleks mõne korvikese koju tassinud, kui nad vaid nii mahukad poleks. Külaelanikud jagasid kõnniteid piisonite ja lehmadega. Õnneks meie sealoleku ajal pühvlid küll ainult pikutasid ega pööranud meile erilist tähelepanu. Üks väike vasikas, keda templi juures ringi kepsutamas nägime, oli küll märksa uudishimulikum. Jalutasime külas pool tunnikest ringi, kuid elamused jäid kesiseks. Kui sulle kogu aeg tundub, et sinult oodatakse vaid korvi- või kalendriostu, on raske olustikku nautida. Enne müüride vahelt väljumist uurisime huvipärast, et mis see üks kalendrike ka maksab. Arvestades seda, kui peenejooneliselt pambusmatile imeilusad ornamendid maalitud olid ja kui kaua tegelikult ühe kalendri valmistamine aega võtab, oli 20 dollarit selle eest veel vähe küsitud. Kahjuks on meie seljakotid juba viimse piirini täis ning kalender jäi koos kurva kunstnikuga uut ostjat ootama.
Need olidki meie Candi Dasa elu tippsündmused. Kaks päeva väikeses asulas möödusid pigem banaanikobarate imetlemise ja merekohina kuulamise tähe all, kui suuri tegusid tehes. Kolmapäeva hommikul sõitsime juba uutes tuultes.