Lovinas pakuti meile delfiinivaatlust söögi alla ja söögi peale, kuid usaldasime tükk aega prantsuse tüdrukuid, kes ei soovitanud tuurile minna. See pidavat olema asjatu raha raiskamine, nemad polnud lubatud imetajaid näinudki. Lõpuks ma siiski murdusin, saatsin tüdrukute soovitused kuradile ja rääkisin ka Sandre nõusse. Delfiinireisi plaanisime eelviimasele hommikule Lovinas.
Ärkasime pärast kella 5 kõva koputuse peale. Mehehääl hotelliukse taga küsis, kas oleme ikka üleval. Leppisime eelmisel õhtul kokku, et peame kell 6 rannas olema, mis asub hotellist vaevalt 300 m kaugusel, ent meie laevakapten tahtis ikka veenduda, kas õigel ajal üles saame. Milline teenindus, eks! Korralikult teretasime meest lubatud kellaajal rannas, tema punase paadi kõrval. Kaks pikka sakslast olid ka kohale loivanud ning meid käsutati neljaistmelisse mootoriga kaluripaati. Saime parimad kohad, Sandre kükitas kõige ees, mina tema järel. Sakslased pidid paraku paadininas toimuvat meie selgade tagant vaatama, kuid nende pikkust arvestades ei pruukinudki see neile probleeme valmistada. Kapten lükkas paadi vette, hüppas sadulasse ning käivitas mootori, mis kahtlaselt köhides ja plärisedes meid kaldalainetusest edasi kandis. Meie kõrvalt startisid samaaegselt veel kümned paadid.
Olime tunnistajaks erakordsele vaatepildile. Meie vasakul käel olid tumesinised mäed, nende ülal valge täiskuu. Paremal käel ajas päike oma helendavat peanuppu veepiiri tagant välja, muutes taeva roosakas-oranžiks. Ühel pool kuu, teisel pool päike ning ees hall ja lõputu ookean. Sõitsime öö ja päeva võitluses mööda rahulikku vett, unustades hetkeks kõik maailma koledused.
Esimesi delfiine nägime kaugelt, kuid sattusime juba elevusse. "Ooo" ja "Aaa" kõlasid nii meie endi kui ka sakslaste suust. Delfiinid ujusid aeg-ajalt veepinnale tõustes paarkümmend meetrit ning kadusid seejärel üheaegse hüppega vetesügavustesse. Ma oleks sama teinud, sest nii kui esimene paatkond perekonda märkas, sõitsid mitukümmend kaptenit oma hoolealustega mootorite plärinal ujujatele peaaegu, et selga. Kogu vaatlusprotsess hakkaski meie üllatuseks nii toimima. Keegi silmas delfiine, kõik paadid kogunesid samasse kohta ja hirmutasid paari sekundiga iludused minema. Meie kaptenil oli natuke mõistust. Ta proovis teistest eraldi hoida ega kulutanud liialt mootorit, hulpis tasakesi keset vett, oodates, et hõbeseljad tema leiaks, mitte vastupidi. Mõned kaptenid olid aga eriti ülbed ning teiste edu nähes ajasid just kui nimelt delfiinid minema. Siiski õnnestus meil näha delfiine lõpuks ka päris lähedalt ja pikemat aega. Olime tunnistajaks, kui üks olevus ookeanist viis korda üleni välja hüppas ning end vee kohal lustlikult keerutas. Isegi kapten, kes iga päev paadiga merel käib, oli vaatepildist vaimustatud ja ütles, et seda juba kõigil turistidel näha ei õnnestu. Delfiinid olid imelised. Palju väiksemad, kui olin arvanud, kuid selle võrra armsamad. Märkasime üle paadi ääre kiigates vees erksiniseid helendavaid täpikesi. See pidavatki olema delfiinide toit ning põhjus, miks nad massiliselt just Lovinas elavad. Nautisime loomi poolteist tundi. Kui päike juba kõrgel oli ja olemise palavaks muutis, liikusime müstiliselt reisilt tagasi ranna poole.
Puust delfiinikujukeste müüjad ja transpordipakkujad tõid meid rannaliivale astudes kohe reaalsusesse tagasi. Pärast rahuhetke mereelanike seltsis mõjusid kohalikud tõeliste tüütustena. Maksime kaptenile tuuri eest nõutud 60 000 ruupiat (kumbi 5 euri) ja läksime rahulolevalt hotelli igahommikust banaanipannkooki sööma. Olime sada protsenti rahul, et prantsuse tüdrukuid ei kuulanud ning täpselt õigel päeval delfiinivaatlusele sattusime. Võrratu.
Ärkasime pärast kella 5 kõva koputuse peale. Mehehääl hotelliukse taga küsis, kas oleme ikka üleval. Leppisime eelmisel õhtul kokku, et peame kell 6 rannas olema, mis asub hotellist vaevalt 300 m kaugusel, ent meie laevakapten tahtis ikka veenduda, kas õigel ajal üles saame. Milline teenindus, eks! Korralikult teretasime meest lubatud kellaajal rannas, tema punase paadi kõrval. Kaks pikka sakslast olid ka kohale loivanud ning meid käsutati neljaistmelisse mootoriga kaluripaati. Saime parimad kohad, Sandre kükitas kõige ees, mina tema järel. Sakslased pidid paraku paadininas toimuvat meie selgade tagant vaatama, kuid nende pikkust arvestades ei pruukinudki see neile probleeme valmistada. Kapten lükkas paadi vette, hüppas sadulasse ning käivitas mootori, mis kahtlaselt köhides ja plärisedes meid kaldalainetusest edasi kandis. Meie kõrvalt startisid samaaegselt veel kümned paadid.
Olime tunnistajaks erakordsele vaatepildile. Meie vasakul käel olid tumesinised mäed, nende ülal valge täiskuu. Paremal käel ajas päike oma helendavat peanuppu veepiiri tagant välja, muutes taeva roosakas-oranžiks. Ühel pool kuu, teisel pool päike ning ees hall ja lõputu ookean. Sõitsime öö ja päeva võitluses mööda rahulikku vett, unustades hetkeks kõik maailma koledused.
Esimesi delfiine nägime kaugelt, kuid sattusime juba elevusse. "Ooo" ja "Aaa" kõlasid nii meie endi kui ka sakslaste suust. Delfiinid ujusid aeg-ajalt veepinnale tõustes paarkümmend meetrit ning kadusid seejärel üheaegse hüppega vetesügavustesse. Ma oleks sama teinud, sest nii kui esimene paatkond perekonda märkas, sõitsid mitukümmend kaptenit oma hoolealustega mootorite plärinal ujujatele peaaegu, et selga. Kogu vaatlusprotsess hakkaski meie üllatuseks nii toimima. Keegi silmas delfiine, kõik paadid kogunesid samasse kohta ja hirmutasid paari sekundiga iludused minema. Meie kaptenil oli natuke mõistust. Ta proovis teistest eraldi hoida ega kulutanud liialt mootorit, hulpis tasakesi keset vett, oodates, et hõbeseljad tema leiaks, mitte vastupidi. Mõned kaptenid olid aga eriti ülbed ning teiste edu nähes ajasid just kui nimelt delfiinid minema. Siiski õnnestus meil näha delfiine lõpuks ka päris lähedalt ja pikemat aega. Olime tunnistajaks, kui üks olevus ookeanist viis korda üleni välja hüppas ning end vee kohal lustlikult keerutas. Isegi kapten, kes iga päev paadiga merel käib, oli vaatepildist vaimustatud ja ütles, et seda juba kõigil turistidel näha ei õnnestu. Delfiinid olid imelised. Palju väiksemad, kui olin arvanud, kuid selle võrra armsamad. Märkasime üle paadi ääre kiigates vees erksiniseid helendavaid täpikesi. See pidavatki olema delfiinide toit ning põhjus, miks nad massiliselt just Lovinas elavad. Nautisime loomi poolteist tundi. Kui päike juba kõrgel oli ja olemise palavaks muutis, liikusime müstiliselt reisilt tagasi ranna poole.
Puust delfiinikujukeste müüjad ja transpordipakkujad tõid meid rannaliivale astudes kohe reaalsusesse tagasi. Pärast rahuhetke mereelanike seltsis mõjusid kohalikud tõeliste tüütustena. Maksime kaptenile tuuri eest nõutud 60 000 ruupiat (kumbi 5 euri) ja läksime rahulolevalt hotelli igahommikust banaanipannkooki sööma. Olime sada protsenti rahul, et prantsuse tüdrukuid ei kuulanud ning täpselt õigel päeval delfiinivaatlusele sattusime. Võrratu.