Meie reisist on nüüdseks möödunud poolteist kuud. Oleme elu alustamisega niivõrd ametis olnud, et reisimälestused hakkavad vaikselt-vaikselt ähmasemaks jääma. Hea, et need üles kirjutasime. Olime selleks valmis, et elu Eestis on märksa tempokam, kui Bali saare "relax, take it easy" miljöö, kuid kurb on ikkagi. Bali saarel elades tekkis meil tohutult motivatsiooni ja tahtmist midagi olulist korda saata. Meid tabas mõtete tulv ja tegutsemissoov, tahtsime võimalikult ruttu asjadega peale hakata. Meile tundus, et kõik on võimalik. Kuidas siis kallis kodumaa meie mõtteid kohelnud on?
Kui me Eestisse jõudmise päeval Tallinnast Tartu poole sõitsime, nägime esmakordselt tülgastavaid valimisreklaame. IRL-i plakat "Ajame Eesti asja Põltsamaal" sai just parasjagu ühe kõikuva mehikese "asjaajamist" tunda. Sel hetkel andsin minagi lubaduse, et lähen valima ainult seda, kes on nõus tunnistama mind kui arenenud inimest ja proovib minuni jõuda mind amööbiks tembeldamata. Siiani ma sellist inimest leidnud pole. Vähemalt on valimistormile vastukaaluks sügisilm igati meeldiv olnud ning meid suhteliselt kuivana hoidnud.
Pere ja sõbrad on igati rõõmsad selle üle, et me nendega jälle samade piiride vahele mahume. Vähemalt esimese nädala suutsid nad korralikult vastu pidada. Teisel nädalal tabas meid juba küsimusterahe: "Mis teist nüüd saab, kuhu edasi, millal tööle, millal kooli, kuhu elama, millal lapsed tulevad ja see peamine, kas raha ikka on?" Paistab, et nii mõnelegi küsijale jäi mulje, et me kavatseme kõigist kohustustest kõrvale hiilida ja Eestis Bali elu jätkata. Neile tundus, et me pole tuleviku suhtes ühtegi halli ajurakku oma peas rohkem piinanud, kui Eestisse jõudmiseks vajalik. Kui me siis neile avalikult teatasime, et oleme juba reisi algusest saadik oma ettevõtte asutamise plaane pidanud, tekitas see ainult küsimusi juurde ning meid ei võetud tõsiselt. Isegi mitu nädalat hiljem pakuti, et siin või seal on nüüd töökoht vabanenud, äkki ikka lähete. Aga oleme oma Haapsalu Rehabilitatsioonikeskusest saadud kogemuste üle juba väga õnnelikud ja olgugi, et igatseme sealset suurepärast õppimiskeskkonda ja toredaid kolleege, pole meil enam plaanis haiglasse tööle asuda. Niisiis Eestisse jõudes tabas meid üks mure teise otsa. Energiavampiirid imesid kiiresti üliinimliku entusiasmi meist välja ning muutusime peaaegu sama loiuks kui varem. Töötukassa ja teiste asutuste hammasrattad liikusid teosammul ning ka meie pidime tempot alla laskma.
Ettevõtte asutamise plaanid olid meil juba tükk aega tagasi täiesti kindlad ja Eestisse jõudes asusime oma mõtteid samm-sammult teoks tegema. Esmalt võtsime end töötuna arvele, et töötuametis käimise kogemus kätte saada. Seal on mõnus, saab konsultandiga juttu ajada, polnud ju ammu kellegi teisega rääkinud kui Sandrega. Tegelikult oli plaan sealt ka ettevõtluse alustamiseks starditoetust hankida, ent nüüdseks on asjad teisiti lahenenud.
Sandre on olnud kogu hingega ettevõtte kallal, minul jätkus hinge vahepeal ka haiguse jaoks, mis mind pooleks kuuks jalust niitis. Ettevõtte alustamistoimingutega samal ajal vurasime muudkui Võru-Pärnu vahet, et ikka ühe ja teise vanemaid oma kohaloluga hulluks ajada. Tahtsime nii kiiresti kui võimalik Tallinnasse kolida, aga sobiva pesa leidmine oli üllatavalt raske. Korteri pidime saama otse omanikult, et vältida liigseid kulutusi (ehk siis maakleritasu). Muide, maaklerid on nüüd nii ülbeks läinud, et lisaks maakleritasule, mis on enamasti samaväärne korteri üürihinnaga, tuleb välja käia ka käibemaks. Korterisse kolisime alles sellel nädalal, aga vähemalt oleme nii selle asukoha kui ka sisuga rahul.
Praeguseks oleme asjadega ikkagi nii kaugel, et meie ettevõte on ametlikult registreeritud ja selle toimimiseks igasugu eeldused loodud. Lisaks käime enesekindluse mõttes ettevõtte alustamise koolitusele, mis algas esmaspäeval ja saab lõpu alles novembris. Kellel huvi, võib meie tegemistest lähemalt lugeda:
www.fysteg.ee
Ise oleme muidugi jube rõõmsad. Teeme teoks oma unistust, mis algas reisipiletite ostmisega juba eelmise aasta augustis ega mõtlegi tavaellu tagasi pöörduda. Mis sellest, et see tähendab veel ühte aastat makaronide söömist.
Kui me Eestisse jõudmise päeval Tallinnast Tartu poole sõitsime, nägime esmakordselt tülgastavaid valimisreklaame. IRL-i plakat "Ajame Eesti asja Põltsamaal" sai just parasjagu ühe kõikuva mehikese "asjaajamist" tunda. Sel hetkel andsin minagi lubaduse, et lähen valima ainult seda, kes on nõus tunnistama mind kui arenenud inimest ja proovib minuni jõuda mind amööbiks tembeldamata. Siiani ma sellist inimest leidnud pole. Vähemalt on valimistormile vastukaaluks sügisilm igati meeldiv olnud ning meid suhteliselt kuivana hoidnud.
Pere ja sõbrad on igati rõõmsad selle üle, et me nendega jälle samade piiride vahele mahume. Vähemalt esimese nädala suutsid nad korralikult vastu pidada. Teisel nädalal tabas meid juba küsimusterahe: "Mis teist nüüd saab, kuhu edasi, millal tööle, millal kooli, kuhu elama, millal lapsed tulevad ja see peamine, kas raha ikka on?" Paistab, et nii mõnelegi küsijale jäi mulje, et me kavatseme kõigist kohustustest kõrvale hiilida ja Eestis Bali elu jätkata. Neile tundus, et me pole tuleviku suhtes ühtegi halli ajurakku oma peas rohkem piinanud, kui Eestisse jõudmiseks vajalik. Kui me siis neile avalikult teatasime, et oleme juba reisi algusest saadik oma ettevõtte asutamise plaane pidanud, tekitas see ainult küsimusi juurde ning meid ei võetud tõsiselt. Isegi mitu nädalat hiljem pakuti, et siin või seal on nüüd töökoht vabanenud, äkki ikka lähete. Aga oleme oma Haapsalu Rehabilitatsioonikeskusest saadud kogemuste üle juba väga õnnelikud ja olgugi, et igatseme sealset suurepärast õppimiskeskkonda ja toredaid kolleege, pole meil enam plaanis haiglasse tööle asuda. Niisiis Eestisse jõudes tabas meid üks mure teise otsa. Energiavampiirid imesid kiiresti üliinimliku entusiasmi meist välja ning muutusime peaaegu sama loiuks kui varem. Töötukassa ja teiste asutuste hammasrattad liikusid teosammul ning ka meie pidime tempot alla laskma.
Ettevõtte asutamise plaanid olid meil juba tükk aega tagasi täiesti kindlad ja Eestisse jõudes asusime oma mõtteid samm-sammult teoks tegema. Esmalt võtsime end töötuna arvele, et töötuametis käimise kogemus kätte saada. Seal on mõnus, saab konsultandiga juttu ajada, polnud ju ammu kellegi teisega rääkinud kui Sandrega. Tegelikult oli plaan sealt ka ettevõtluse alustamiseks starditoetust hankida, ent nüüdseks on asjad teisiti lahenenud.
Sandre on olnud kogu hingega ettevõtte kallal, minul jätkus hinge vahepeal ka haiguse jaoks, mis mind pooleks kuuks jalust niitis. Ettevõtte alustamistoimingutega samal ajal vurasime muudkui Võru-Pärnu vahet, et ikka ühe ja teise vanemaid oma kohaloluga hulluks ajada. Tahtsime nii kiiresti kui võimalik Tallinnasse kolida, aga sobiva pesa leidmine oli üllatavalt raske. Korteri pidime saama otse omanikult, et vältida liigseid kulutusi (ehk siis maakleritasu). Muide, maaklerid on nüüd nii ülbeks läinud, et lisaks maakleritasule, mis on enamasti samaväärne korteri üürihinnaga, tuleb välja käia ka käibemaks. Korterisse kolisime alles sellel nädalal, aga vähemalt oleme nii selle asukoha kui ka sisuga rahul.
Praeguseks oleme asjadega ikkagi nii kaugel, et meie ettevõte on ametlikult registreeritud ja selle toimimiseks igasugu eeldused loodud. Lisaks käime enesekindluse mõttes ettevõtte alustamise koolitusele, mis algas esmaspäeval ja saab lõpu alles novembris. Kellel huvi, võib meie tegemistest lähemalt lugeda:
www.fysteg.ee
Ise oleme muidugi jube rõõmsad. Teeme teoks oma unistust, mis algas reisipiletite ostmisega juba eelmise aasta augustis ega mõtlegi tavaellu tagasi pöörduda. Mis sellest, et see tähendab veel ühte aastat makaronide söömist.