17. augustil oli Indoneesia iseseivuspäev, mille tarbeks harjutamist me juba esimestel Balil oldud nädalatel märkasime. Esialgu pidasime marsitaktis kõndivaid ühtses vormisriietuses lapsi lihtsalt range kasvatusega kooliõpilasteks. Mida aeg iseseisvuspäevale lähemal, seda rohkem tekkis tänavatele kõndijaid, kes vilesid vilistades ja kõva häälega karjudes rütmi hoidsid. Marssimisstiile oli erinevaid. Mõned tõstsid põlved, mõned aga sirged jalad peaaegu ninakõrgusele, mõned liikusid vanema õpetajaga, mõned ilma. Serayas elades saime teada, et lapsed harjutavad suurteks iseseisvuspidustusteks ega olegi massiliselt sõjaväekoolidesse pandud.
Uhkeimad tseremooniad peeti Indoneesia pealinnas Jakartas ja Bali pealinnas Denpasaris. Kuna Java saarele polnud meil tahtmist sõita ja Denpasar asus Lovinast kaugel, läksime tähtsal päeval Singarajasse, Bali põhjapealinna. Üks Lovina kohalik seletas, et parim aeg on minna 9st hommikul Singaraja jalgpallistaadionile, kus peaks nii mõndagi nägema. Olime isegi tavalisel päeval Singarajas ja selle ümbruses rohkem tegevust tajunud. Otsisime staadionit mõnda aega, kuni lõpuks politseihorde märkasime, kes platsi juures liiklust reguleerida proovisid. Ma pole siiani aru saanud, kas neist tegelikkuses kasu ka on. Pigem lehvitavad oma lippu kahesuunalisel teel nii nagu jumal juhatab ja puhuvad sulle kõvasti vilet kõrva, kui neist lähedalt möödud.
Staadionil käis tants ja trall, kuid meil polnud kuhugi rollerit parkida. Sõitsime siis kõrvaltänavale, rõõmustasime parklavahti paari kopikaga ja kõndisime staadioni poole. Me olime aru saanud, et pidustused kestavad kogu päeva, seega ei pidanud me paljuks enne vaatemängu natuke keha kinnitada. Kui tunnike hiljem täis kõhtudega väljakule veeresime, liikusid inimesed roheliselt muruplatsilt juba kahte lehte laiali. Küsisime koledate püssidega sõduritelt, et kuhu nüüd, me ju alles jõudsime, aga need polnud nõus kahe turisti jaoks üritust kordama. Käskisid kell 5 tagasi olla, siis pidavat toimuma marssimine.
Sõitsime kurvalt Lovinasse, et pool päeva hiljem tagasi platsile minna. Sel korral ei kavatsenud me enam vaatemängu maha magada. Jõudsime Singarajasse kell 4 ja võtsime väljakuäärsel kiviblokil kohad sisse. Tasapisi hakkas plats taas inimestega täituma. Tulid helimehed, kes kruttisid kahest kõlarist muusikat, valgete särkidega mehed ning vormiriietuses koolilapsed. Üks valgesärk istus meie kõrvale ja pani suitsu ette. Paari sekundi pärast ta ehmus ja küsis, kas ikka tohib meie lähedal suitsetada. Me andsime talle loa, millele järgnes tavapärane vestlust teemal, kes oleme, kust tuleme ja kuhu läheme. Rääkisime juba pikad jutud maha, kuni selgus, et mees oli politseist. Oleme kuulnud siinsetest korrupeerunud ametimeestest, kellele on targem kohe raha pihku visata, kui üldse midagi seletama hakata. Õnneks oli mees heas tujus ja huvitus pigem inglise keele harjutamisest, kui meie pitsitamisest. Pidime küll vastama sellistele põnevatele küsimustele, et kas sõidame rolleriga ja kust selle saime ja kas me ikka teame, et Balil sõitmiseks on mootorrattalube vaja. Me muidugi valetasime maad ja mered kokku ning tulime küsimusterahe alt puhtalt välja. Mõjusime piisavalt veenvalt, et vestlus jätkuks ohutumatel teemadel.
Vahepeal teatas hääl kõlarist, et tseremoonia algab hoopis kell 6. Tüüpiline Bali. On Indoneesia tähtsaim riigipüha, milleks ollakse juba pool aastat usinasti harjutanud, kuid ürituste algusaega lükatakse edasi, kuna mõni mees ei viitsi end õigel ajal kodust välja ajada või on muu viperus ette tulnud. Läksime jälle sööma ja proovisime kella kuueks platsil olla. Kui staadionile jõudsime, oli see just kui imeväel sõjaväelasi täis. Nii nagu Eesti iseseisvuspäeval, seisid siingi mehed eraldi üksustena, kuid moodustasid väljakule ühtse terviku. Erinevus kodumaaga seisnes selles, et siinsed püssikandjad ei jaksanud selga sirgelt ega jalgu koos hoida. Kellel vajus puus ikka paremale, kellel vasakule viltu. Hea, et mõni veel murule rätsepaistesse ei langenud. Keset platsi esines liikuv puhkpilliorkester paari tantsutüdrukuga. Nad moodustasid kujundeid ja proovisid muidu efektsed olla, tantsutüdrukud viskasid lippe. See oleks kõik super lahe olnud, kui pillidest kostvad helid veidigi muusikat oleks meenutanud. Paistis, et tromboonimängijatel olid konnad torusse kinni jäänud ja tuubamängija leiutas tõesti olevuse nimega u-duur. Mul on raske seda öelda, aga ehk oleks isegi gamelanimuusika paremini kõlanud. Iga mees jäägu ikka oma riistade juurde. Samuti võiks iga kultuur ikka oma pillide juurde jääda. Pärast meelelahutusliku katastroofi esinemist laulis koor paar rahvuslikku pala, mida üritust vaatama tulnud üksikud inimesed kaasa ümisesid. Koor kõlas hästi, võidukalt ja uhkelt ning tekitas loojuva päikese taustal maagilise tunde. Pärast koorilaulu tegi paar puhkpillilugu ka üks sõjaväeorkester. Ütlen nüüd asja kõvasti ilustades, et parem, kui poleks teinud. Seejärel programm peatus. Staadionil ei toimunud just kui midagi. Vaatasime tükk aega, kuidas sõdurid püsside najal lösutavad.
Järsku hakkas imelikku häält kostma. Ikka "tuhh" ja "tuhh", nagu keegi klopiks kauguses vaipa. Staadionile lähenes üleni valgesse riietatud, umbes 50st mehest ja naisest koosnev üksus, kes kogu Singaraja iseseisvuspäeva korraldamatuses millisekundi täpsusega ühte rütmi käisid. Nad tõstsid oma sirged jalad 90 kraadi ette ja lõid hiljem kanna üheskoos kõva matsuga maha. Korraga tõusid sama poole käsi ja jalg, veider vaadata. Sain esimest korda aru, mis mõte on üheskoos marssimisel. Kui selline sõjavägi vaenlase ukse taha satub, võib hääle järgi oletada, et mehi on üksuses viis korda rohkem kui tegelikult. Ühel hetkel andis kisakõri märguande ning marrsijad muutsid stiili. Nad jäid ühele kohale tammuma, tehes põlvetõstekõndi. Helimuutus oli drastiline! Kogu etendus kõlas kui täpsuseni lihvitud stepptants, mida esitavad korraga 50 inimest.
Päike läks looja ja valge vägi marrssis platsil juba mitmendat meile arusaamatut ringi. Lehvitasime hüvastijätuks politseionule, et pärast pimeduses liigeldes sõjaväelastele mitte jalgu jääda. Jalgu jäime lõpuks ikka, sest leidsime rolleriparkla lähistelt ööturu. See polnud mingi tavaline ööturg, vaid sinna kõigest nädalaks üles seatud lõbustuspargi atraktsioonidega laat. Söögi-ja riideputkade vahel seigeldes pidi ettevaatlik olema, et lapsi täis draakonirongid sulle otsa ei kihutaks. Sandre leidis ööturult mitmest letist oma lemmikmaiust teranbulangi ja ostis ühe hommikukski varuks. Suhkruvati lõhn ja karussellituled mõjusid meeliülendavalt ja paari nädala tagune esmamulje Singarajast kui räämas ja ülerahvastatud linnast sai parema jätku. Muideks, usinasti harjutanud marssivaid koolilapsi me sel päeval tegevuses ei näinudki.
Uhkeimad tseremooniad peeti Indoneesia pealinnas Jakartas ja Bali pealinnas Denpasaris. Kuna Java saarele polnud meil tahtmist sõita ja Denpasar asus Lovinast kaugel, läksime tähtsal päeval Singarajasse, Bali põhjapealinna. Üks Lovina kohalik seletas, et parim aeg on minna 9st hommikul Singaraja jalgpallistaadionile, kus peaks nii mõndagi nägema. Olime isegi tavalisel päeval Singarajas ja selle ümbruses rohkem tegevust tajunud. Otsisime staadionit mõnda aega, kuni lõpuks politseihorde märkasime, kes platsi juures liiklust reguleerida proovisid. Ma pole siiani aru saanud, kas neist tegelikkuses kasu ka on. Pigem lehvitavad oma lippu kahesuunalisel teel nii nagu jumal juhatab ja puhuvad sulle kõvasti vilet kõrva, kui neist lähedalt möödud.
Staadionil käis tants ja trall, kuid meil polnud kuhugi rollerit parkida. Sõitsime siis kõrvaltänavale, rõõmustasime parklavahti paari kopikaga ja kõndisime staadioni poole. Me olime aru saanud, et pidustused kestavad kogu päeva, seega ei pidanud me paljuks enne vaatemängu natuke keha kinnitada. Kui tunnike hiljem täis kõhtudega väljakule veeresime, liikusid inimesed roheliselt muruplatsilt juba kahte lehte laiali. Küsisime koledate püssidega sõduritelt, et kuhu nüüd, me ju alles jõudsime, aga need polnud nõus kahe turisti jaoks üritust kordama. Käskisid kell 5 tagasi olla, siis pidavat toimuma marssimine.
Sõitsime kurvalt Lovinasse, et pool päeva hiljem tagasi platsile minna. Sel korral ei kavatsenud me enam vaatemängu maha magada. Jõudsime Singarajasse kell 4 ja võtsime väljakuäärsel kiviblokil kohad sisse. Tasapisi hakkas plats taas inimestega täituma. Tulid helimehed, kes kruttisid kahest kõlarist muusikat, valgete särkidega mehed ning vormiriietuses koolilapsed. Üks valgesärk istus meie kõrvale ja pani suitsu ette. Paari sekundi pärast ta ehmus ja küsis, kas ikka tohib meie lähedal suitsetada. Me andsime talle loa, millele järgnes tavapärane vestlust teemal, kes oleme, kust tuleme ja kuhu läheme. Rääkisime juba pikad jutud maha, kuni selgus, et mees oli politseist. Oleme kuulnud siinsetest korrupeerunud ametimeestest, kellele on targem kohe raha pihku visata, kui üldse midagi seletama hakata. Õnneks oli mees heas tujus ja huvitus pigem inglise keele harjutamisest, kui meie pitsitamisest. Pidime küll vastama sellistele põnevatele küsimustele, et kas sõidame rolleriga ja kust selle saime ja kas me ikka teame, et Balil sõitmiseks on mootorrattalube vaja. Me muidugi valetasime maad ja mered kokku ning tulime küsimusterahe alt puhtalt välja. Mõjusime piisavalt veenvalt, et vestlus jätkuks ohutumatel teemadel.
Vahepeal teatas hääl kõlarist, et tseremoonia algab hoopis kell 6. Tüüpiline Bali. On Indoneesia tähtsaim riigipüha, milleks ollakse juba pool aastat usinasti harjutanud, kuid ürituste algusaega lükatakse edasi, kuna mõni mees ei viitsi end õigel ajal kodust välja ajada või on muu viperus ette tulnud. Läksime jälle sööma ja proovisime kella kuueks platsil olla. Kui staadionile jõudsime, oli see just kui imeväel sõjaväelasi täis. Nii nagu Eesti iseseisvuspäeval, seisid siingi mehed eraldi üksustena, kuid moodustasid väljakule ühtse terviku. Erinevus kodumaaga seisnes selles, et siinsed püssikandjad ei jaksanud selga sirgelt ega jalgu koos hoida. Kellel vajus puus ikka paremale, kellel vasakule viltu. Hea, et mõni veel murule rätsepaistesse ei langenud. Keset platsi esines liikuv puhkpilliorkester paari tantsutüdrukuga. Nad moodustasid kujundeid ja proovisid muidu efektsed olla, tantsutüdrukud viskasid lippe. See oleks kõik super lahe olnud, kui pillidest kostvad helid veidigi muusikat oleks meenutanud. Paistis, et tromboonimängijatel olid konnad torusse kinni jäänud ja tuubamängija leiutas tõesti olevuse nimega u-duur. Mul on raske seda öelda, aga ehk oleks isegi gamelanimuusika paremini kõlanud. Iga mees jäägu ikka oma riistade juurde. Samuti võiks iga kultuur ikka oma pillide juurde jääda. Pärast meelelahutusliku katastroofi esinemist laulis koor paar rahvuslikku pala, mida üritust vaatama tulnud üksikud inimesed kaasa ümisesid. Koor kõlas hästi, võidukalt ja uhkelt ning tekitas loojuva päikese taustal maagilise tunde. Pärast koorilaulu tegi paar puhkpillilugu ka üks sõjaväeorkester. Ütlen nüüd asja kõvasti ilustades, et parem, kui poleks teinud. Seejärel programm peatus. Staadionil ei toimunud just kui midagi. Vaatasime tükk aega, kuidas sõdurid püsside najal lösutavad.
Järsku hakkas imelikku häält kostma. Ikka "tuhh" ja "tuhh", nagu keegi klopiks kauguses vaipa. Staadionile lähenes üleni valgesse riietatud, umbes 50st mehest ja naisest koosnev üksus, kes kogu Singaraja iseseisvuspäeva korraldamatuses millisekundi täpsusega ühte rütmi käisid. Nad tõstsid oma sirged jalad 90 kraadi ette ja lõid hiljem kanna üheskoos kõva matsuga maha. Korraga tõusid sama poole käsi ja jalg, veider vaadata. Sain esimest korda aru, mis mõte on üheskoos marssimisel. Kui selline sõjavägi vaenlase ukse taha satub, võib hääle järgi oletada, et mehi on üksuses viis korda rohkem kui tegelikult. Ühel hetkel andis kisakõri märguande ning marrsijad muutsid stiili. Nad jäid ühele kohale tammuma, tehes põlvetõstekõndi. Helimuutus oli drastiline! Kogu etendus kõlas kui täpsuseni lihvitud stepptants, mida esitavad korraga 50 inimest.
Päike läks looja ja valge vägi marrssis platsil juba mitmendat meile arusaamatut ringi. Lehvitasime hüvastijätuks politseionule, et pärast pimeduses liigeldes sõjaväelastele mitte jalgu jääda. Jalgu jäime lõpuks ikka, sest leidsime rolleriparkla lähistelt ööturu. See polnud mingi tavaline ööturg, vaid sinna kõigest nädalaks üles seatud lõbustuspargi atraktsioonidega laat. Söögi-ja riideputkade vahel seigeldes pidi ettevaatlik olema, et lapsi täis draakonirongid sulle otsa ei kihutaks. Sandre leidis ööturult mitmest letist oma lemmikmaiust teranbulangi ja ostis ühe hommikukski varuks. Suhkruvati lõhn ja karussellituled mõjusid meeliülendavalt ja paari nädala tagune esmamulje Singarajast kui räämas ja ülerahvastatud linnast sai parema jätku. Muideks, usinasti harjutanud marssivaid koolilapsi me sel päeval tegevuses ei näinudki.