Tanah Lot, Bali enimpildistatud tempel, asub läänerannikul ja on rajatud kaljurünkale. Me lihtsalt pidime seda imeasja oma silmaga nägema ning võtsime ette sõidu Sanurist Tanah Loti. Teele jäi Bali pealinn Denpasar, mida olime tiheda liikluse tõttu lootnud vältida. Denpasari tänavapilt oli kirju, seal oli nii kalleid kauplusi kui ka räämas putkasid, nende vahel siblis tuhandeid inimesi. Valgusfoore oli samuti palju, mistõttu istusime suurema osa ajast punase tule taga.
Tanah Loti külastuse eest nõuti kokku 60 000 ruupiat ja 2000 parkimisraha, mis teeb sellest ühtlasi kalleima külastatud templi. Pileti pidime ostma juba väikesesse turulinnakusse jõudes, mis oli kolmest ilmakaarest aiaga ümbritsetud. Turul müüdi sedasama kraami, mis mujalgi - riided, käsitöö, lõhnaõlid jne. Lisaks oli seal paar söögikohta ja jäätisepoodi.
Tanah Loti müüride vahel oli lihtsalt üks suur hiinlaste mass, kes oma kaameratesse katkematut pildiseeriat püüdsid. Tempel oli pisike, mahtudes kaljurünkale, kuid seda piiravad välisruumid hiiglaslikud. Lained peksid templi ümber hooga vastu kive, pritsides märjaks kõik, kes ookeanile liiga lähedale ronisid. Selleks, et päriselt templisse pääseda, tuli 20 meetrit merest läbi jalutada. Koht ei olnud sügav, kuid kahest küljest tulevad lained võisid kergesti tasakaalust välja viia. Nii ühel kui ka teisel pool mereteed seisis kamp kohalikke, kes võtsid julmalt inimestel käe alt kinni ja talutasid neid üle vee, nõudes teenustasu. Me ei lasknud tüüpe endale ligi ning saime suurema vaevata templile lähemale. Nägime kaljurünka tagant vaid üles minevat treppi. Tahtsime selle astuda, ent järgmised tüübid nõudsid meilt selle eest mingit ohverdust. Meil polnud aga midagi anda ning nende pahameeleks astusime tasuta trepile. Trepp ei viinud kuhugi. Templisse sissepääs oli keelatud. Oleks tahtnud näha nende nägusid, kes meestele kolmel trepiastmel seismise eest pappi viskavad. Isehakanud rahanõudjad suudavad ikka andekaid skeeme välja mõelda. Mulle oleks Tanah Lot sügava mulje jätnud, kui pidev äritegevus templi ümber ja turistidemeri nõnda suur poleks olnud.
Sõitsime siis oma rollukesega tagasi Sanuri. Vaevalt paar kilomeetrit enne majutuseni jõudmist oli teel ummik. Märkasime liiga hilja, et muidu lipukesi lehvitavad politseionud on massiliselt välismaalasi sihikule võtnud, meie nende hulgas. Üks vuntsidega helerohelises särgis mees tõmbas meid teelt kõrvale ja soovis näha motika rendilepingut. Rendilepinguga oli meil kõik korras, aga mida polnud, olid rahvusvahelised mootorratta juhiload. Sellega pidid miilitsad turiste alatasa nöörima. Näitavad trahvinumbreid ja küsivad, kas tahad maksta suure trahvi kohtus, või saad siit poole odavamalt juhtimisõigust kinnitava paberi. Kuna meile oli juba korduvalt seletatud, et kui politsei sind kinni peab, pista lihtsalt 30 000 ruupiat talle kätte. Me olime omast arust kavalad ja panime kuu aega tagasi 50 000 korraga rendilepingu vahele ära, et kiiremini asjadega ühele poole saada. Seda rahatähte nähes läks aga mundrimees ahneks ja küsis kahekordset summat. Meil polnud seda kusagilt võtta. Koukisin pikkade läbirääkimiste tulemusel talle kotipõhjast 20 000, jättes veel sama summa teadlikult peitu. Mees ei nõustunud mitte kuidagi 70 000-ga, ega saanud aru, et meil tõesti rohkem ei ole. Kruttis ainult pinget oma 500 000-se trahviga, mis hiljem kohtus maksta tuleb. Niisiis võttis Sandre viimase 20 000-se ja küsis, kas ment tahab sente ka. Ta ei tahtnud ning lasi meil edasi sõita, endal nägu vastikult rõõmus. Enne rollerile istumist kõndis meie juurde üks itaalane, kes samuti sõpradega maha oli võetud. Ta tahtis teada, palju meie politseihunnikust pääsemiseks maksma pidime, lootes ehk sama summaga hakkama saada. Olime 29 päeva 30-st rolleriga muretult ringi kihutanud ning just seal kohas ja sel ajal pidid rohesärgid turiste piinama. Milline "õnn".
Viimasel päeval, kui roller meie käsutuses oli, sõitsime tagasi Ubudi. Sinna oli jäetud me seljakott ja seal tegutses ka rolleri omanik. Laadisime asjad Siti kodumajutuses vana tuttava, Wajani, silme all maha ning läksime sõidule. Valisime sihtkohaks Baturi mäe ja järve, mis asub sisemaal, põhjas. Poolteist tundi hiljem jäi meie teele putka, milles istuvad mehed sõidu jätkamise eest raha nõudsid. Meiesugused ihnuskoid polnud muidugi nõus rahakotiraudu avama ja liikusid paar kilomeetrit tuldud teed tagasi, et leida mõni parem, petistevaesem tee mäeni. Selle me ka leidsime. Jõudsime tundmatule tänavale, kus politsei kahtlase näoga turiste vahtis ja lipukesi lehvitas. Õnneks meid seekord maha ei võetud. Kes teab, oleksid ehk piletit näha tahtnud. Parkisime rolleri poekese ette ja kõndisime mööda tänavat vaateplatvormini.
Vaateplatvorm oli ligi 50 meetrine tänavalõik, mis oli ääristatud metalltoruga ning millelt paistis Bali vapustav loodus. Vulkaan, paar väiksemat mäge ja kraatrijärv, kõik ühtlases udumassis, mis polnud nii hall, et läbi ei näeks, kuid siiski piisavalt tihe hea foto saamiseks. Istusime pingikesele, koorisime tee pealt ostetud ussivilju ja nautisime hetke. Tõesti, olukorda nautida saime vaid üheainsa HETKE, sest lapsed ja täiskasvanud, küll hennapakkumiste ja sarongikottidega, tulid meid piinama. Üksteise järel tuli meil kohalikke minema peletada, kasutades erinevaid ja üsna ülbeid tehnikaid. Lõpuks ma väsisin kaudsete vihjete andmisest ja põrutasin ühele mehele, et kurat võtaks, me oleme siin juba 2 kuud elanud, meil pole midagi vaja ja kas me võiksime nüüd natuke lõõgastuda. Mees vabandas ja jooksis saba jalgevahel minema. Tegelikult poleks vaja nii ebaviisakas olla, aga Baturis oldi tõesti agressiivsed. Hiljem Ubudis kuulsime, et Batur pidavat olema üks ilus, aga ebameeldiv koht. Seal tegutsevad pätid ja petised, kelle silme ees vaid raha sillerdab.
Kui tagasi rolleri juurde kõndisime, nägime madalal tänavapostil väikest valget kutsikat kössitamas. Tal oli hirm. Koer oli üksi jäetud ühes topsikese piimaga. Paitasime väiksekest ega teadnud, mida teha. Me ju ei saa loomaga lennukisse istuda. Paari minuti pärast sai olukord lahenduse. Sinna ilmus päikseprillidega kutt, kes küsis koera eest ühte miljonit. Jalutasime minema, kuid vaene pisike hirmul kutsikas kriibib siiani südant.
Olime kolm päeva Ubudis ning nüüd liigume sama kauaks Kutasse. Reis on lõppemas. Kahju. Hoiame teid veel viimaseid päevi meie juhtumistega kursis!
Tanah Loti külastuse eest nõuti kokku 60 000 ruupiat ja 2000 parkimisraha, mis teeb sellest ühtlasi kalleima külastatud templi. Pileti pidime ostma juba väikesesse turulinnakusse jõudes, mis oli kolmest ilmakaarest aiaga ümbritsetud. Turul müüdi sedasama kraami, mis mujalgi - riided, käsitöö, lõhnaõlid jne. Lisaks oli seal paar söögikohta ja jäätisepoodi.
Tanah Loti müüride vahel oli lihtsalt üks suur hiinlaste mass, kes oma kaameratesse katkematut pildiseeriat püüdsid. Tempel oli pisike, mahtudes kaljurünkale, kuid seda piiravad välisruumid hiiglaslikud. Lained peksid templi ümber hooga vastu kive, pritsides märjaks kõik, kes ookeanile liiga lähedale ronisid. Selleks, et päriselt templisse pääseda, tuli 20 meetrit merest läbi jalutada. Koht ei olnud sügav, kuid kahest küljest tulevad lained võisid kergesti tasakaalust välja viia. Nii ühel kui ka teisel pool mereteed seisis kamp kohalikke, kes võtsid julmalt inimestel käe alt kinni ja talutasid neid üle vee, nõudes teenustasu. Me ei lasknud tüüpe endale ligi ning saime suurema vaevata templile lähemale. Nägime kaljurünka tagant vaid üles minevat treppi. Tahtsime selle astuda, ent järgmised tüübid nõudsid meilt selle eest mingit ohverdust. Meil polnud aga midagi anda ning nende pahameeleks astusime tasuta trepile. Trepp ei viinud kuhugi. Templisse sissepääs oli keelatud. Oleks tahtnud näha nende nägusid, kes meestele kolmel trepiastmel seismise eest pappi viskavad. Isehakanud rahanõudjad suudavad ikka andekaid skeeme välja mõelda. Mulle oleks Tanah Lot sügava mulje jätnud, kui pidev äritegevus templi ümber ja turistidemeri nõnda suur poleks olnud.
Sõitsime siis oma rollukesega tagasi Sanuri. Vaevalt paar kilomeetrit enne majutuseni jõudmist oli teel ummik. Märkasime liiga hilja, et muidu lipukesi lehvitavad politseionud on massiliselt välismaalasi sihikule võtnud, meie nende hulgas. Üks vuntsidega helerohelises särgis mees tõmbas meid teelt kõrvale ja soovis näha motika rendilepingut. Rendilepinguga oli meil kõik korras, aga mida polnud, olid rahvusvahelised mootorratta juhiload. Sellega pidid miilitsad turiste alatasa nöörima. Näitavad trahvinumbreid ja küsivad, kas tahad maksta suure trahvi kohtus, või saad siit poole odavamalt juhtimisõigust kinnitava paberi. Kuna meile oli juba korduvalt seletatud, et kui politsei sind kinni peab, pista lihtsalt 30 000 ruupiat talle kätte. Me olime omast arust kavalad ja panime kuu aega tagasi 50 000 korraga rendilepingu vahele ära, et kiiremini asjadega ühele poole saada. Seda rahatähte nähes läks aga mundrimees ahneks ja küsis kahekordset summat. Meil polnud seda kusagilt võtta. Koukisin pikkade läbirääkimiste tulemusel talle kotipõhjast 20 000, jättes veel sama summa teadlikult peitu. Mees ei nõustunud mitte kuidagi 70 000-ga, ega saanud aru, et meil tõesti rohkem ei ole. Kruttis ainult pinget oma 500 000-se trahviga, mis hiljem kohtus maksta tuleb. Niisiis võttis Sandre viimase 20 000-se ja küsis, kas ment tahab sente ka. Ta ei tahtnud ning lasi meil edasi sõita, endal nägu vastikult rõõmus. Enne rollerile istumist kõndis meie juurde üks itaalane, kes samuti sõpradega maha oli võetud. Ta tahtis teada, palju meie politseihunnikust pääsemiseks maksma pidime, lootes ehk sama summaga hakkama saada. Olime 29 päeva 30-st rolleriga muretult ringi kihutanud ning just seal kohas ja sel ajal pidid rohesärgid turiste piinama. Milline "õnn".
Viimasel päeval, kui roller meie käsutuses oli, sõitsime tagasi Ubudi. Sinna oli jäetud me seljakott ja seal tegutses ka rolleri omanik. Laadisime asjad Siti kodumajutuses vana tuttava, Wajani, silme all maha ning läksime sõidule. Valisime sihtkohaks Baturi mäe ja järve, mis asub sisemaal, põhjas. Poolteist tundi hiljem jäi meie teele putka, milles istuvad mehed sõidu jätkamise eest raha nõudsid. Meiesugused ihnuskoid polnud muidugi nõus rahakotiraudu avama ja liikusid paar kilomeetrit tuldud teed tagasi, et leida mõni parem, petistevaesem tee mäeni. Selle me ka leidsime. Jõudsime tundmatule tänavale, kus politsei kahtlase näoga turiste vahtis ja lipukesi lehvitas. Õnneks meid seekord maha ei võetud. Kes teab, oleksid ehk piletit näha tahtnud. Parkisime rolleri poekese ette ja kõndisime mööda tänavat vaateplatvormini.
Vaateplatvorm oli ligi 50 meetrine tänavalõik, mis oli ääristatud metalltoruga ning millelt paistis Bali vapustav loodus. Vulkaan, paar väiksemat mäge ja kraatrijärv, kõik ühtlases udumassis, mis polnud nii hall, et läbi ei näeks, kuid siiski piisavalt tihe hea foto saamiseks. Istusime pingikesele, koorisime tee pealt ostetud ussivilju ja nautisime hetke. Tõesti, olukorda nautida saime vaid üheainsa HETKE, sest lapsed ja täiskasvanud, küll hennapakkumiste ja sarongikottidega, tulid meid piinama. Üksteise järel tuli meil kohalikke minema peletada, kasutades erinevaid ja üsna ülbeid tehnikaid. Lõpuks ma väsisin kaudsete vihjete andmisest ja põrutasin ühele mehele, et kurat võtaks, me oleme siin juba 2 kuud elanud, meil pole midagi vaja ja kas me võiksime nüüd natuke lõõgastuda. Mees vabandas ja jooksis saba jalgevahel minema. Tegelikult poleks vaja nii ebaviisakas olla, aga Baturis oldi tõesti agressiivsed. Hiljem Ubudis kuulsime, et Batur pidavat olema üks ilus, aga ebameeldiv koht. Seal tegutsevad pätid ja petised, kelle silme ees vaid raha sillerdab.
Kui tagasi rolleri juurde kõndisime, nägime madalal tänavapostil väikest valget kutsikat kössitamas. Tal oli hirm. Koer oli üksi jäetud ühes topsikese piimaga. Paitasime väiksekest ega teadnud, mida teha. Me ju ei saa loomaga lennukisse istuda. Paari minuti pärast sai olukord lahenduse. Sinna ilmus päikseprillidega kutt, kes küsis koera eest ühte miljonit. Jalutasime minema, kuid vaene pisike hirmul kutsikas kriibib siiani südant.
Olime kolm päeva Ubudis ning nüüd liigume sama kauaks Kutasse. Reis on lõppemas. Kahju. Hoiame teid veel viimaseid päevi meie juhtumistega kursis!