Lovina Dupa hotellist avanes vaade mägedele. Need olid paksult puudega kaetud, kuid öine pilguheit küngastel metsale paljastas mägikülade asukohad. Roheline mets oli tuledes ning tekitas meis tahtmise mägise eluga tutvust teha. Hommikul istusime rollerile, et soovid täide viia.
Kaherattalise mootor undas pingutusest, kui meid järjest kitsenevatel teedel kõrgemale vedas. Üsna pea avastasime end tundmatu taimestiku keskelt, mille vahelt jooksis mäkke kiviplaatidest ehitatud kõnnitee. Hüppasin rollerilt maha ja kõmpisin hingeldades mööda rada, kuni Sandre sõidukiga tõuse vallutas. Ühel hetkel hakkas roller kahtlast häält tegema. Pinises ja urises, pannes Sandre murelikult ratta kallal kõpitsema. Põõsa tagant, ühe maja hoovist vaadati põnevusega, kuidas kaks näiliselt eksinud kahvanägu tavalise maanteesõidukiga mägedesse on tulnud ja oma otsuse tagajärgedega võitlevad. Tõstsime mehele kinnituseks pöidla, kõik on ikka hästi ja pole vaja meid tähele panna, aga see ei rääkinud vist rahvusvahelist märkide keelt. Kui mootoriurinale vaatamata veelgi üles sõitsime (ehk Sandre sõitis ja mina nägin jalavaeva), oli seesama mees meil kannul, kutsudes mind oma motikale. Siinsed inimesed pole jalutavate välismaalastega harjunud. Nad arvavad, et eurooplased ja muud ahvid suppi ei söö ja jala ei käi. Nii, kui kellelegi tänavalgi kõndides silma jääd, tahetakse sind kohe takso või motikaga sealt minema viia, olgugi, et su hotell on 100 meetri kaugusel. Kuidagimoodi, pöialde ja sõnadega saime seegi kord abipakkujast lahti.
Üksikud majad, mis tee kõrvale jäid, olid isegi uhkemad kui tavakülades. Majaelanikud pilgutasid muudkui imestusest silmi, kuidas on see võimalik, et turistid päise päeva ajal rannas ei vedele. Väikesed lapsed karjusid muudkui: "Hello, hello!" Neid õpetatakse juba maast madalast turistidega suhtlema ning nende inglise keel on kordades parem kui vanematel. Oleme einestanud söögikohtades, kus vanemad kutsuvad oma 5-6 aastased võsukesed tõlgiks. Ühest hoovist kostus kõva rapsimist. Üle väravate kiigates nägime kukevõitlust, mida Bali külades endiselt harrastatakse. Kukki hoitakse aastaid puuris ja toidetakse kalli toiduga, kuni nad võitluseks valmis on. Kukk, kes kaotab, läheb supiks. Sellised võitlused valmistavad paljudele peavalu, sest sõltuvuses mehed pidavat varandusi maha mängima.
Enne mäetippu tuli Sandrelgi rollerilt maha tulla ja seda käekõrval lükata. Kui lõpuks jälle allamäge liikusime, sai ratta mootor just kui iseenesest korda. Sõitsime vabakäigul läbi asulate, mis ei meenutanud vähimalgi määral teisel mäeküljel imekitsa raja kõrval olnud külakest. Need olid juba tüüpilised Bali asulad, kus kuivatati vanilli ja kasvatati riisi. Ka kukevõitlused jäid möödakäijate jaoks varjule. Kui olime Lovinale üsna lähedal ning mäetipp polnud enam jalge all, vaid pea kohal, proovisin minagi mootormasinat juhtida. Tegin kõike Sandre näpunäidete järgi ja suutsin paanikasse sattumata 50 meetrit aeglase tempoga läbida. Sandre oli nii uhke ja hommik mäel sai ilusa lõpu.
Roller annab Balil vabaduse. Võid sõita päevaga ühest saare otsas teise ja külastada turistide poolt vähem tallatud radu. Kui on igav, leiab saare ulatuses ikka mõne koha, kuhu minna. Meil tekkis tahtmine mängida Balil geopeitust. Siia pole veel palju aardeid peidetud, kuid mõned siiski leidsime. Ühe aarde otsimiseks pidime sõitma GitGit kose juurde, mis on Bali ilusaim. Aarde kirjelduses oli öeldud, et see on peidetud kahe valvuri kätte, kelle nimesid ma siin mängu huvides nimetama ei hakka. Igatahes, valvurite pood ja pesitsuspaik pidavat asuma GitGit kose autoparkla kõrval.
Küsisime inimeste nimesid parkla piletimüüjalt. See ei osanud meid kuidagi aidata, sest Balil kasutatakse vaid nelja nime, mis vastavalt esimesele kuni neljandale lapsele pannakse. Viies laps kannab jälle esimese nime. Näiteks kui Bali lennujaamas kutsuda hilinenud Wajani lennukile, hakkaks pool lennujaamarahvast ärevalt liikuma.
Läksime siis ühte mitmest poest, mis parkla kõrval asus. Vana naine hakkas naerma, kui nimesid kuulis ja ütles: "Ma tean küll, need ju minu tütar ja tütremees." "Oh, super, aga kus nad siis on", küsisime naiselt. Selle peale kiskusid tal silmad pilukile ja suu tõmbus veel rohkem kõrvuni. "Äkki tahate jäätist osta", pakkus ta kahemõtteliselt. Tõstis siis erinevaid jäätiseid oma külmkapist meie ette, ladudes ka kõigi kohta hinnad välja. Jäätised olid mitu korda kallimad, kui ametlikust poest ostes, kuid pidime info pressimiseks kõige odavama mahlapulga limpsimiseks võtma. Selle peale käskis naine meil endale järgneda. Järgnesimegi kaks sammu, kuni ta näpuga tütre poodi näitas. Putka asus 15 meetrit eemal teisel pool teed.
Poeomanikud tervitasid meid sõbralikult ja rääkisid, et müük läheb tänu geopeitusele hästi. Tavalised Bali külapoed on pressitud kolme seina vahele ja mahuvad paariruutmeetrisele pinnale, kaup on seal pilla-palla ja ega põrandki puhtusega hiilga. See pood oli muidu sarnane teiste pisikauplustega, kuid putka katusel oli ülisuur ja uhkeldav poeomaniku pilt. Paistis tõesti, et äri läheb mehel-naisel paremini kui teistel. Pood oli alles hiljuti asukohta vahetanud. Varem tegutsesidki nad parkla kõrval, seal, kust olime mahlapulga ostnud. Aardevalvurid olid välja mõeldud skeemi, kuidas ärimehe ämmal samuti jäätisemüük paremini edeneks. Kartsime, et nüüd tuleb aardepoes nimede logiraamatusse kandmiseks veelgi oma rahakoti lukku kulutada, kuid selle asemel anti meile tasuta tass kohvi. Ju siis ei tahetud meid enam piinata, kui nähti, millega ämmamoor hakkama sai. Geopeitus on tulevikuhitt, tasuta reklaamiallikas. Suvaline tüüp Balilt on selle ära tabanud ning nüüd käivad tema juures suvalised tüübid suvalistelt maadelt, andes oma nime paberile kirjutamiseks raha just sellele perekonnale tuhandetest.
Käisime GitGit kose juures ka, tõesti oli kena veejuga. Sinna viiva tee äärde oli paras turg püsti pandud, müüdi igasugu pudi-padi, maalidest sarongideni. Paistis, et müüjad on meeleheitel, sest meile pakuti kaupu tõeliselt odavate hindadega. Paraku olid pärast jäätiseostu sularahaga hapud lood. Me ju ei teadnud, et kusagil pärapõrgus selline müügitöö käib ega taibanud end rohkemaga varustada. GitGiti kose lähedal elas 7-liikmeline kassipere. Üks kiisu oli alles päris väike ja ma paitasin teda tükk aega, et öösel ikka hea uni tuleks.
Kaherattalise mootor undas pingutusest, kui meid järjest kitsenevatel teedel kõrgemale vedas. Üsna pea avastasime end tundmatu taimestiku keskelt, mille vahelt jooksis mäkke kiviplaatidest ehitatud kõnnitee. Hüppasin rollerilt maha ja kõmpisin hingeldades mööda rada, kuni Sandre sõidukiga tõuse vallutas. Ühel hetkel hakkas roller kahtlast häält tegema. Pinises ja urises, pannes Sandre murelikult ratta kallal kõpitsema. Põõsa tagant, ühe maja hoovist vaadati põnevusega, kuidas kaks näiliselt eksinud kahvanägu tavalise maanteesõidukiga mägedesse on tulnud ja oma otsuse tagajärgedega võitlevad. Tõstsime mehele kinnituseks pöidla, kõik on ikka hästi ja pole vaja meid tähele panna, aga see ei rääkinud vist rahvusvahelist märkide keelt. Kui mootoriurinale vaatamata veelgi üles sõitsime (ehk Sandre sõitis ja mina nägin jalavaeva), oli seesama mees meil kannul, kutsudes mind oma motikale. Siinsed inimesed pole jalutavate välismaalastega harjunud. Nad arvavad, et eurooplased ja muud ahvid suppi ei söö ja jala ei käi. Nii, kui kellelegi tänavalgi kõndides silma jääd, tahetakse sind kohe takso või motikaga sealt minema viia, olgugi, et su hotell on 100 meetri kaugusel. Kuidagimoodi, pöialde ja sõnadega saime seegi kord abipakkujast lahti.
Üksikud majad, mis tee kõrvale jäid, olid isegi uhkemad kui tavakülades. Majaelanikud pilgutasid muudkui imestusest silmi, kuidas on see võimalik, et turistid päise päeva ajal rannas ei vedele. Väikesed lapsed karjusid muudkui: "Hello, hello!" Neid õpetatakse juba maast madalast turistidega suhtlema ning nende inglise keel on kordades parem kui vanematel. Oleme einestanud söögikohtades, kus vanemad kutsuvad oma 5-6 aastased võsukesed tõlgiks. Ühest hoovist kostus kõva rapsimist. Üle väravate kiigates nägime kukevõitlust, mida Bali külades endiselt harrastatakse. Kukki hoitakse aastaid puuris ja toidetakse kalli toiduga, kuni nad võitluseks valmis on. Kukk, kes kaotab, läheb supiks. Sellised võitlused valmistavad paljudele peavalu, sest sõltuvuses mehed pidavat varandusi maha mängima.
Enne mäetippu tuli Sandrelgi rollerilt maha tulla ja seda käekõrval lükata. Kui lõpuks jälle allamäge liikusime, sai ratta mootor just kui iseenesest korda. Sõitsime vabakäigul läbi asulate, mis ei meenutanud vähimalgi määral teisel mäeküljel imekitsa raja kõrval olnud külakest. Need olid juba tüüpilised Bali asulad, kus kuivatati vanilli ja kasvatati riisi. Ka kukevõitlused jäid möödakäijate jaoks varjule. Kui olime Lovinale üsna lähedal ning mäetipp polnud enam jalge all, vaid pea kohal, proovisin minagi mootormasinat juhtida. Tegin kõike Sandre näpunäidete järgi ja suutsin paanikasse sattumata 50 meetrit aeglase tempoga läbida. Sandre oli nii uhke ja hommik mäel sai ilusa lõpu.
Roller annab Balil vabaduse. Võid sõita päevaga ühest saare otsas teise ja külastada turistide poolt vähem tallatud radu. Kui on igav, leiab saare ulatuses ikka mõne koha, kuhu minna. Meil tekkis tahtmine mängida Balil geopeitust. Siia pole veel palju aardeid peidetud, kuid mõned siiski leidsime. Ühe aarde otsimiseks pidime sõitma GitGit kose juurde, mis on Bali ilusaim. Aarde kirjelduses oli öeldud, et see on peidetud kahe valvuri kätte, kelle nimesid ma siin mängu huvides nimetama ei hakka. Igatahes, valvurite pood ja pesitsuspaik pidavat asuma GitGit kose autoparkla kõrval.
Küsisime inimeste nimesid parkla piletimüüjalt. See ei osanud meid kuidagi aidata, sest Balil kasutatakse vaid nelja nime, mis vastavalt esimesele kuni neljandale lapsele pannakse. Viies laps kannab jälle esimese nime. Näiteks kui Bali lennujaamas kutsuda hilinenud Wajani lennukile, hakkaks pool lennujaamarahvast ärevalt liikuma.
Läksime siis ühte mitmest poest, mis parkla kõrval asus. Vana naine hakkas naerma, kui nimesid kuulis ja ütles: "Ma tean küll, need ju minu tütar ja tütremees." "Oh, super, aga kus nad siis on", küsisime naiselt. Selle peale kiskusid tal silmad pilukile ja suu tõmbus veel rohkem kõrvuni. "Äkki tahate jäätist osta", pakkus ta kahemõtteliselt. Tõstis siis erinevaid jäätiseid oma külmkapist meie ette, ladudes ka kõigi kohta hinnad välja. Jäätised olid mitu korda kallimad, kui ametlikust poest ostes, kuid pidime info pressimiseks kõige odavama mahlapulga limpsimiseks võtma. Selle peale käskis naine meil endale järgneda. Järgnesimegi kaks sammu, kuni ta näpuga tütre poodi näitas. Putka asus 15 meetrit eemal teisel pool teed.
Poeomanikud tervitasid meid sõbralikult ja rääkisid, et müük läheb tänu geopeitusele hästi. Tavalised Bali külapoed on pressitud kolme seina vahele ja mahuvad paariruutmeetrisele pinnale, kaup on seal pilla-palla ja ega põrandki puhtusega hiilga. See pood oli muidu sarnane teiste pisikauplustega, kuid putka katusel oli ülisuur ja uhkeldav poeomaniku pilt. Paistis tõesti, et äri läheb mehel-naisel paremini kui teistel. Pood oli alles hiljuti asukohta vahetanud. Varem tegutsesidki nad parkla kõrval, seal, kust olime mahlapulga ostnud. Aardevalvurid olid välja mõeldud skeemi, kuidas ärimehe ämmal samuti jäätisemüük paremini edeneks. Kartsime, et nüüd tuleb aardepoes nimede logiraamatusse kandmiseks veelgi oma rahakoti lukku kulutada, kuid selle asemel anti meile tasuta tass kohvi. Ju siis ei tahetud meid enam piinata, kui nähti, millega ämmamoor hakkama sai. Geopeitus on tulevikuhitt, tasuta reklaamiallikas. Suvaline tüüp Balilt on selle ära tabanud ning nüüd käivad tema juures suvalised tüübid suvalistelt maadelt, andes oma nime paberile kirjutamiseks raha just sellele perekonnale tuhandetest.
Käisime GitGit kose juures ka, tõesti oli kena veejuga. Sinna viiva tee äärde oli paras turg püsti pandud, müüdi igasugu pudi-padi, maalidest sarongideni. Paistis, et müüjad on meeleheitel, sest meile pakuti kaupu tõeliselt odavate hindadega. Paraku olid pärast jäätiseostu sularahaga hapud lood. Me ju ei teadnud, et kusagil pärapõrgus selline müügitöö käib ega taibanud end rohkemaga varustada. GitGiti kose lähedal elas 7-liikmeline kassipere. Üks kiisu oli alles päris väike ja ma paitasin teda tükk aega, et öösel ikka hea uni tuleks.