Seiku Uus-Meremaa põhjasaaElasime Sandrega Uus-Meremaa väikelinnas Ohakunes poolteist kuud, veebruari lõpust aprilli keskpaigani. Ohakune motellis tube koristades veeres aeg suvest sügisesse. Lisaks koristamisele võtsime ette matku põhjasaare keskosa ürgsesse loodusesse, käsime metsas, jõel ja mägedes.
Uus-meremaalased veedavad tihti aega looduses, tehes tervisekõndi või -jooksu. Siin on tohutult jalutusradu, mis läbivad pimedaid metsi või lagedaid ojakaldaid. Need on korrastatud ja märgistatud ning ilusa ilmaga lausa kihavad elust. Ohakuneski oli mitmeid radu, mille võlusid Sandrega nautimas käisime. Kuulsaim ja pikim neist on Ohakune Old Coach Road (Ohakune Vana Kutsari Tee), millel veeti hobustega piirkonna esimeste raudteede ehituseks materjali. Rada jookseb läbi põlismetsa, kus sõnajalgade ja hiigelpuude vahel ekseldes tekib hirm dinosaurust kohata, ning viib kahe raudteeviaduktini. Üle sügava oru kulgevad ehitised pole enam kasutusel, kuid nende kõrgus maapinnast ja maalilised vaated rohelistele metsadele meelitavad sinna hulgaliselt turiste.
Ühel soojal pärastlõunal soovisime end natuke liigutada. Valisime taas Vana Kutsari Tee, et jõuda kaugema, Tao Nui viaduktini. Seekord kaldusime põhirajast kõrvale, mängides ülemaailmselt tuntud mängu "Geopeitus" ehk otsides internetileheküljel antud koordinaatide järgi metsa peidetud aardeid. Pidime laskuma mööda järsku kaljuseina alla orgu, ronisime läbi võsastiku, pildistasime hulgaliselt linde ja jäneseid. Teekond venis pikale ning jõudsime viaduktini pool tundi enne päikseseloojangut. Nüüd oli jama lahti. Teadsime, et kui siin päike loojub, valitseb pilkane pimedus ning me ei näe enam oma sõrmigi, metsarajast rääkimata. Esimene valgustatud ala oli 14 km kaugusel. Lasime oma jalakestel vudida nii kiiresti kui võimalik, kuid ei suutnud pimedust alistada. Üsna pea sammusime mustas öös, kus dinosaurustehirm asendus jänestehirmuga, kes aeg-ajalt rajale jooksid. Just siis, kui olime jõudnud metsast lagedamale pinnale ja silmasime kaugusest esimesi helendavaid aknaid, liikus järsku midagi suurt müdistades meie suunas. Kiljatasin hirmust ning Sandre suunas oma telefoniaku viimased riismed ekraanivalgustuse näol pimedusse. Meid vahtisid kaks valget silma. Lehm karjamaalt oli meid uudistama tulnud. Need olid minu elu pikimad pimedad tunnid. Enam pimedas metsa ei kipu.
Märtsi lõpus käisime kolmepäevasel kanuumatkal Wanganui jõel. Turismifirma andis meile kanuu, kuus plastmasstünni riiete ja toidu jaoks ning neli reisikaaslast. Edasisega pidime ise toime tulema. Alustasime sõudmist Whakahoro sadamast kahe saksa kuti ja toreda maoori paarikesega. Meie kanuu liikus kärestikulisel veel küll teistest tunduvalt aeglasemalt, kuid see võimaldas teha pilte laiast kaljuseintega ääristatud jõest ilma, et kaaslaste peanupud loodusvaateid segama jääksid. Põuase suve tõttu oli jõevesi viimase poolsajandi madalaimal tasemel, seega uppumiskartust ei tekkinud.
Ümbrus oli tõesti võrratu, täielik vaikus ja rahu, päikesepaiste, vaikselt kanuuninas vulisev vesi. Aeg-ajalt tegid häält papagoid puude latvades või valged kitsed, kes kõrgetel kallastel heina matsutades end inimestest häirida ei lasknud. Iga kahe ja poole tunni tagant jõudsime puhkuspaika, kus oli võimalik tualetti külastada, kanistritest puhast vett ammutada, süüa valmistada. Jõgi oli sõudjatest tulvil, kuid esimesel ööl olime ühes puhkuspaikadest vaid kuuekesi. Tegime kaldale lõkke, jõime veini ja sõime juustu. Teisel õhtul maabusime ühes maooride pühapaigas. Meid tervitas maoorinaine hernesupiga ning kümned teistest rahvustest matkajad. Retke maalilises looduses lõpetasime suplusega Pipiriki sadamas. Jõevesi oli jääkülm, kuid jahutas päikesest põlenud põski ja tööst väsinud lihaseid.
Ühe päeva aprillikuus veetsime kõrgustes. Läbisime kaheksa tunnise mägiraja Tongariro rahvuspargis, mida nimetatakse Tongariro Alpine Crossing. Sealne vulkaaniline maastik on tuntud Sõrmuste Isanda filmidest, nendel mägedel jäädvustati Frodo ja Sami rännak Mordori. Kes stseene mäletavad, võivad kergelt ette kujutada lahtisi kivimürakaid, laiutavat tühjust ja kõledust. Tegelikkuses polnud olukord nii hull. Jalutuskäik osutus oodatust mitmekülgsemaks ning elutu maastik asendus peagi uskumatute vaadetega.
Rada oli väsitav ning palav päike ei teinud mäkke ronimist kergemaks. Üsna teekonna alguses pidime end üles vinnama Saatana treppidest. Mitmesaja meetri ulatuses mäkke ehitatud treppidel ronimine võttis hinge kinni, kuid vaev tasus end ära, kui nägime esimest iludust - punast kanjonit. Erkpunane mägi keset pruunikashalli tühermaad tundus kui teisest reaalsusest. Pärast ilu pildistamist tuli veel paar tundi üles mäkke tatsata ning jõudsimegi lõpp-punkti. Seal asusid happejärved: erksinise veega Sinine järv ja tumerohelised Smaragdjärved. Ma pole kunagi elus tahtnud rohkem vette hüpata, kui neid veekogusid nähes, kuid paraku pole loodus kaunilt helendavaid järvi ujumiseks loonud.
Rännakujärgsel päeval oli aeg asjad pakkida ning Ohakunest ja seega Tongariro Rahvuspargi piiridest lahkuda. Uueks sihtpunktiks olime valinud Tauranga, mis asub Uus-Meremaa põhjasaare idarannikul Bay of Plenty piirkonnas. Lisaks valgele rannaliivale ootasime Taurangalt tööpakkumisi, põnevamat sotsiaalelu ja muidugi rohkelt seiklusi.
Uus-meremaalased veedavad tihti aega looduses, tehes tervisekõndi või -jooksu. Siin on tohutult jalutusradu, mis läbivad pimedaid metsi või lagedaid ojakaldaid. Need on korrastatud ja märgistatud ning ilusa ilmaga lausa kihavad elust. Ohakuneski oli mitmeid radu, mille võlusid Sandrega nautimas käisime. Kuulsaim ja pikim neist on Ohakune Old Coach Road (Ohakune Vana Kutsari Tee), millel veeti hobustega piirkonna esimeste raudteede ehituseks materjali. Rada jookseb läbi põlismetsa, kus sõnajalgade ja hiigelpuude vahel ekseldes tekib hirm dinosaurust kohata, ning viib kahe raudteeviaduktini. Üle sügava oru kulgevad ehitised pole enam kasutusel, kuid nende kõrgus maapinnast ja maalilised vaated rohelistele metsadele meelitavad sinna hulgaliselt turiste.
Ühel soojal pärastlõunal soovisime end natuke liigutada. Valisime taas Vana Kutsari Tee, et jõuda kaugema, Tao Nui viaduktini. Seekord kaldusime põhirajast kõrvale, mängides ülemaailmselt tuntud mängu "Geopeitus" ehk otsides internetileheküljel antud koordinaatide järgi metsa peidetud aardeid. Pidime laskuma mööda järsku kaljuseina alla orgu, ronisime läbi võsastiku, pildistasime hulgaliselt linde ja jäneseid. Teekond venis pikale ning jõudsime viaduktini pool tundi enne päikseseloojangut. Nüüd oli jama lahti. Teadsime, et kui siin päike loojub, valitseb pilkane pimedus ning me ei näe enam oma sõrmigi, metsarajast rääkimata. Esimene valgustatud ala oli 14 km kaugusel. Lasime oma jalakestel vudida nii kiiresti kui võimalik, kuid ei suutnud pimedust alistada. Üsna pea sammusime mustas öös, kus dinosaurustehirm asendus jänestehirmuga, kes aeg-ajalt rajale jooksid. Just siis, kui olime jõudnud metsast lagedamale pinnale ja silmasime kaugusest esimesi helendavaid aknaid, liikus järsku midagi suurt müdistades meie suunas. Kiljatasin hirmust ning Sandre suunas oma telefoniaku viimased riismed ekraanivalgustuse näol pimedusse. Meid vahtisid kaks valget silma. Lehm karjamaalt oli meid uudistama tulnud. Need olid minu elu pikimad pimedad tunnid. Enam pimedas metsa ei kipu.
Märtsi lõpus käisime kolmepäevasel kanuumatkal Wanganui jõel. Turismifirma andis meile kanuu, kuus plastmasstünni riiete ja toidu jaoks ning neli reisikaaslast. Edasisega pidime ise toime tulema. Alustasime sõudmist Whakahoro sadamast kahe saksa kuti ja toreda maoori paarikesega. Meie kanuu liikus kärestikulisel veel küll teistest tunduvalt aeglasemalt, kuid see võimaldas teha pilte laiast kaljuseintega ääristatud jõest ilma, et kaaslaste peanupud loodusvaateid segama jääksid. Põuase suve tõttu oli jõevesi viimase poolsajandi madalaimal tasemel, seega uppumiskartust ei tekkinud.
Ümbrus oli tõesti võrratu, täielik vaikus ja rahu, päikesepaiste, vaikselt kanuuninas vulisev vesi. Aeg-ajalt tegid häält papagoid puude latvades või valged kitsed, kes kõrgetel kallastel heina matsutades end inimestest häirida ei lasknud. Iga kahe ja poole tunni tagant jõudsime puhkuspaika, kus oli võimalik tualetti külastada, kanistritest puhast vett ammutada, süüa valmistada. Jõgi oli sõudjatest tulvil, kuid esimesel ööl olime ühes puhkuspaikadest vaid kuuekesi. Tegime kaldale lõkke, jõime veini ja sõime juustu. Teisel õhtul maabusime ühes maooride pühapaigas. Meid tervitas maoorinaine hernesupiga ning kümned teistest rahvustest matkajad. Retke maalilises looduses lõpetasime suplusega Pipiriki sadamas. Jõevesi oli jääkülm, kuid jahutas päikesest põlenud põski ja tööst väsinud lihaseid.
Ühe päeva aprillikuus veetsime kõrgustes. Läbisime kaheksa tunnise mägiraja Tongariro rahvuspargis, mida nimetatakse Tongariro Alpine Crossing. Sealne vulkaaniline maastik on tuntud Sõrmuste Isanda filmidest, nendel mägedel jäädvustati Frodo ja Sami rännak Mordori. Kes stseene mäletavad, võivad kergelt ette kujutada lahtisi kivimürakaid, laiutavat tühjust ja kõledust. Tegelikkuses polnud olukord nii hull. Jalutuskäik osutus oodatust mitmekülgsemaks ning elutu maastik asendus peagi uskumatute vaadetega.
Rada oli väsitav ning palav päike ei teinud mäkke ronimist kergemaks. Üsna teekonna alguses pidime end üles vinnama Saatana treppidest. Mitmesaja meetri ulatuses mäkke ehitatud treppidel ronimine võttis hinge kinni, kuid vaev tasus end ära, kui nägime esimest iludust - punast kanjonit. Erkpunane mägi keset pruunikashalli tühermaad tundus kui teisest reaalsusest. Pärast ilu pildistamist tuli veel paar tundi üles mäkke tatsata ning jõudsimegi lõpp-punkti. Seal asusid happejärved: erksinise veega Sinine järv ja tumerohelised Smaragdjärved. Ma pole kunagi elus tahtnud rohkem vette hüpata, kui neid veekogusid nähes, kuid paraku pole loodus kaunilt helendavaid järvi ujumiseks loonud.
Rännakujärgsel päeval oli aeg asjad pakkida ning Ohakunest ja seega Tongariro Rahvuspargi piiridest lahkuda. Uueks sihtpunktiks olime valinud Tauranga, mis asub Uus-Meremaa põhjasaare idarannikul Bay of Plenty piirkonnas. Lisaks valgele rannaliivale ootasime Taurangalt tööpakkumisi, põnevamat sotsiaalelu ja muidugi rohkelt seiklusi.