Bussisõit Aucklandist Hawkes Bay piirkonnas asuvasse Napieri kestis kaheksa tundi, mille käigus vahetasime sõiduvahendit kolmel korral. Uus-Meremaa bussijuhid sõidavad kindla ala piires, mille lõppedes toimub ümberistumine teise bussi. Piletid tuleb enne reisi nimeliselt broneerida, seetõttu ei pea siin kartma, et esimese bussi hilinedes teisele ei jõua. Juhil on kohustus broneeringuga reisijad ära oodata ka siis, kui eelnev buss jääb tund aega hiljaks. Mugav värk, isegi kotid sildistatakse ning liigutatakse sinu eest bussist bussi.
Napier on moodsa kunsti pealinn. Suviti toimuvad festivalid paeluvad kunstinautlejaid igast maailma nurgast. Meiegi jõudsime Napieri ühe suurürituse eelõhtul. Pärast kolme esimest tundi väikeses ookeaniäärses linnas selgus, et kõik võimalikud majutuskohad on klientidest tulvil. Pidime veetma öö Napieris lageda taeva all. Ookeanikaldal jooksis pikk jalutusrada, mille kõrval kasvasid tihedad põõsad. Leidsime puhma, mis püüdis kinni jaheda tuule ning tegime selle kõrvale kahest rätikust aseme. Pimeduses jäime kiiresti magama, kuid uni kestis vaid mõned tunnid. Üsna pea tungis külm naha vahele. Hüppasin öö jooksul mitu korda rättidelt püsti, tegin põlvetõstejooksu ja kükke. Treeningu vahepeal lamasin lõdisedes ja vaatasin imelist Uus-Meremaa taevast, mis meenutab tähtedest ülekullatud kuplit. Tundus, nagu oleksime maailma lõpus ja taevas koondub just meie peade kohal kokku.
Hommikujaheduses pildistasime näiliselt ookeanist tõusvat päikest ning leidsime hubase kohviku. Võib öelda, et Napieri linn koosnebki üksteise kõrvale haagitud kohvikutest, millest tulev magus lõhn vähesed külmaks suudab jätta. Omleti ja saiaga maiustades otsustasime hakata tööd otsima. Eelmisel õhtul saime infopunktist hulgaliselt potentsiaalsete tööpakkujate kontakte. Meil näkkas juba kolmanda numbriga. Kõigest pool tundi pärast tööotsingute algust hääletasime Napierist Hastingsi suunas, et kohtuda tulevase ülemusega. Olime lugenud, et Uus-Meremaa sõbralikud kodanikud võtavad rõõmuga pöidlaviskajaid autosse, kuid meil kulus masinasse saamiseks rohkem aega kui töö leidmiseks. Meile halastas USAst pärit jamaikalane, kes viimased viis aastat Uus-Meremaal oli elanud. Ta importis siia Jamaikal toodetud pähklivõid, mis siinsetes poodides on kõrgeima hinnaga. Mees andis meilegi purgi kiidetud saiamääret, kuid meie maitsemeel pole vist sellise kraami jaoks loodud. Purk seisab juba kolmandat nädalat pooltühjana külmkapis.
Hastings oli kena haljastusega hubane linn, kuhu pärast vestlust tööandjaga lootsime jääda vähemalt paariks kuuks. Meil polnud mingit probleemi tööle saamisega. Kohe, kui mees meid autosse korjas, viidi meid õunaaeda ja näidati, kuidas teised noored õunu korjavad. Meile öeldi, et saame alustada järgmisel päeval. Palk oli korralik ja õunad isuäratavad. Majutuse saime samuti tööandja poolt, kes osutus tegelikult alltöövõtjaks, mitte otseseks ülemuseks. Meile anti tuba korteris, kus elas veel kolm sakslast. Kõrvalmajades oli töölisi argentiinlastest itaallasteni, kuid suurim oli tšehhide populatsioon. Saime teada, et ka meie tööandja, Lada, oli tšehh.
Järgmisel hommikul läksime tööle, kuid õunaaia asemel viidi meid eraldi viinamarjaistandustesse. Mina töötasin ühe tšehhi tüdrukuga mägedes asuvas istanduses, kus klammerdasime kokku viinamarjapõõsaid ümbritsevaid võrke, kaitsmaks neid lindude eest. Töö oli lihtne ja lõbus, kaheksa tundi möödusid märkamatult. Sandrel nii hästi ei vedanud. Tema pidi tegema harvendamistööd istanduses, mis kuulus Indiast pärit Sukale. Ta sai küll tööga hakkama, kuid mees jättis kahtlase mulje. Üldiselt olime mõlemad rahul, sest ühe päeva lihttööga teenisime Eestiga võrreldes nelja päeva tasu.
Uuel päeval viidi meid mõlemaid Suka istandusse. Seal tabas mind halb üllatus, sest Suka polnud nõus enam "uusi" töölisi juurde palkama. Ta käskis mul terve päeva vaadata, kuidas teised töötavad, laskmata mul isegi proovida. Seega oli minu päev raisatud, polnud autot, millega koju sõita ning jalgsi minna ma lihtsalt ei osanud. Ma vihastan harva, aga sel hetkel olin kuri nii Lada kui ka Suka peale. Järgmistel päevadel öeldi meile, et hetkel tööd pole ja peame ootama uut nädalat. Kuulsime teistelt noortelt, et nemad ootavad vahel lausa kaks nädalat ning selle ajaga kulub kogu teenitud raha majutuse maksmiseks. Saime aru, et tegemist on kavala skeemiga, kus kogu teenitud raha läheb peamiselt majutuse eest maksmisele. Õunaistanduses töötades oleks meil olnud võimalus ka rohkem teenida, kuid sellest ei teinud Lada enam juttugi.
Pärast nädalat Hastingsis ei lasknud me end enam lollitada ning otsisime uue töö. Paraku osutus ka uus potentsiaalne tööandja Richard ebausaldusväärseks. Olime majutuses kaotanud suure summa raha, teinud Ladale tühja tööd ning peaaegu sattunud järgmisesse skeemi. Meil oli sel hetkel Hastingsist villand, kuid tuleristsed Hawkes Bay's andsid meile nii mõnegi kasuliku õppetunni, mida praegu pigem kalliks peame, kui kahetseme.
Helistasime internetist leitud numbrile Ohakune Court Motelli, mis pakkus tööd soovitatavalt paarikesele. Motelli omanik tundus igati asjalik ning kutsus meid enda juurde tööle. Teadsime enne Ohakunesse suundumist vaid seda, et hakkame töötama kolm tundi päevas majutuse eest ning ülejäänud tundide eest saame palka. Tahtsime pärast linnast linna kiirustamist aja maha võtta ning 1500 elanikuga Ohakune tundus olevat selleks sobiv paik.
Napier on moodsa kunsti pealinn. Suviti toimuvad festivalid paeluvad kunstinautlejaid igast maailma nurgast. Meiegi jõudsime Napieri ühe suurürituse eelõhtul. Pärast kolme esimest tundi väikeses ookeaniäärses linnas selgus, et kõik võimalikud majutuskohad on klientidest tulvil. Pidime veetma öö Napieris lageda taeva all. Ookeanikaldal jooksis pikk jalutusrada, mille kõrval kasvasid tihedad põõsad. Leidsime puhma, mis püüdis kinni jaheda tuule ning tegime selle kõrvale kahest rätikust aseme. Pimeduses jäime kiiresti magama, kuid uni kestis vaid mõned tunnid. Üsna pea tungis külm naha vahele. Hüppasin öö jooksul mitu korda rättidelt püsti, tegin põlvetõstejooksu ja kükke. Treeningu vahepeal lamasin lõdisedes ja vaatasin imelist Uus-Meremaa taevast, mis meenutab tähtedest ülekullatud kuplit. Tundus, nagu oleksime maailma lõpus ja taevas koondub just meie peade kohal kokku.
Hommikujaheduses pildistasime näiliselt ookeanist tõusvat päikest ning leidsime hubase kohviku. Võib öelda, et Napieri linn koosnebki üksteise kõrvale haagitud kohvikutest, millest tulev magus lõhn vähesed külmaks suudab jätta. Omleti ja saiaga maiustades otsustasime hakata tööd otsima. Eelmisel õhtul saime infopunktist hulgaliselt potentsiaalsete tööpakkujate kontakte. Meil näkkas juba kolmanda numbriga. Kõigest pool tundi pärast tööotsingute algust hääletasime Napierist Hastingsi suunas, et kohtuda tulevase ülemusega. Olime lugenud, et Uus-Meremaa sõbralikud kodanikud võtavad rõõmuga pöidlaviskajaid autosse, kuid meil kulus masinasse saamiseks rohkem aega kui töö leidmiseks. Meile halastas USAst pärit jamaikalane, kes viimased viis aastat Uus-Meremaal oli elanud. Ta importis siia Jamaikal toodetud pähklivõid, mis siinsetes poodides on kõrgeima hinnaga. Mees andis meilegi purgi kiidetud saiamääret, kuid meie maitsemeel pole vist sellise kraami jaoks loodud. Purk seisab juba kolmandat nädalat pooltühjana külmkapis.
Hastings oli kena haljastusega hubane linn, kuhu pärast vestlust tööandjaga lootsime jääda vähemalt paariks kuuks. Meil polnud mingit probleemi tööle saamisega. Kohe, kui mees meid autosse korjas, viidi meid õunaaeda ja näidati, kuidas teised noored õunu korjavad. Meile öeldi, et saame alustada järgmisel päeval. Palk oli korralik ja õunad isuäratavad. Majutuse saime samuti tööandja poolt, kes osutus tegelikult alltöövõtjaks, mitte otseseks ülemuseks. Meile anti tuba korteris, kus elas veel kolm sakslast. Kõrvalmajades oli töölisi argentiinlastest itaallasteni, kuid suurim oli tšehhide populatsioon. Saime teada, et ka meie tööandja, Lada, oli tšehh.
Järgmisel hommikul läksime tööle, kuid õunaaia asemel viidi meid eraldi viinamarjaistandustesse. Mina töötasin ühe tšehhi tüdrukuga mägedes asuvas istanduses, kus klammerdasime kokku viinamarjapõõsaid ümbritsevaid võrke, kaitsmaks neid lindude eest. Töö oli lihtne ja lõbus, kaheksa tundi möödusid märkamatult. Sandrel nii hästi ei vedanud. Tema pidi tegema harvendamistööd istanduses, mis kuulus Indiast pärit Sukale. Ta sai küll tööga hakkama, kuid mees jättis kahtlase mulje. Üldiselt olime mõlemad rahul, sest ühe päeva lihttööga teenisime Eestiga võrreldes nelja päeva tasu.
Uuel päeval viidi meid mõlemaid Suka istandusse. Seal tabas mind halb üllatus, sest Suka polnud nõus enam "uusi" töölisi juurde palkama. Ta käskis mul terve päeva vaadata, kuidas teised töötavad, laskmata mul isegi proovida. Seega oli minu päev raisatud, polnud autot, millega koju sõita ning jalgsi minna ma lihtsalt ei osanud. Ma vihastan harva, aga sel hetkel olin kuri nii Lada kui ka Suka peale. Järgmistel päevadel öeldi meile, et hetkel tööd pole ja peame ootama uut nädalat. Kuulsime teistelt noortelt, et nemad ootavad vahel lausa kaks nädalat ning selle ajaga kulub kogu teenitud raha majutuse maksmiseks. Saime aru, et tegemist on kavala skeemiga, kus kogu teenitud raha läheb peamiselt majutuse eest maksmisele. Õunaistanduses töötades oleks meil olnud võimalus ka rohkem teenida, kuid sellest ei teinud Lada enam juttugi.
Pärast nädalat Hastingsis ei lasknud me end enam lollitada ning otsisime uue töö. Paraku osutus ka uus potentsiaalne tööandja Richard ebausaldusväärseks. Olime majutuses kaotanud suure summa raha, teinud Ladale tühja tööd ning peaaegu sattunud järgmisesse skeemi. Meil oli sel hetkel Hastingsist villand, kuid tuleristsed Hawkes Bay's andsid meile nii mõnegi kasuliku õppetunni, mida praegu pigem kalliks peame, kui kahetseme.
Helistasime internetist leitud numbrile Ohakune Court Motelli, mis pakkus tööd soovitatavalt paarikesele. Motelli omanik tundus igati asjalik ning kutsus meid enda juurde tööle. Teadsime enne Ohakunesse suundumist vaid seda, et hakkame töötama kolm tundi päevas majutuse eest ning ülejäänud tundide eest saame palka. Tahtsime pärast linnast linna kiirustamist aja maha võtta ning 1500 elanikuga Ohakune tundus olevat selleks sobiv paik.