12. veebruaril maandusime Sandrega Aucklandis, Uus-Meremaa suurimas linnas. Mitteametliku plaani järgi pidanuks me Aucklandi jääma vähemalt paariks kuuks, kuid elasime seal kõigest nädala. Ometi saime tornide linnast hea ettekujutluse ning kes teab, ehk jõuame veel sinna aasta jooksul tagasigi.
Bangkoki palavusega võrreldes oli Aucklandis mõnusalt soe. Tüüpiline Eesti suveilm: päike, tuul ja aeg-ajalt jahutavad vihmapiisad. Aucklandi kesklinn oli kompaktse ülesehitusega, peatänaval asusid suurhooned külg-külje kõrval väikeste disainerpoodidega, sekka mõned kohvikud ja restoranid. Aucklandi ilusaim ehe oli Sky Tower (Taevatorn), mille punaselt hõõguv tipp kogu linnaplaani maagiliseks muutis. Linn oli ehitatud vulkaanilisele küngastikule, ka kesklinna tänavatel tekkis vahel tunne, nagu sammuksid Suurele Munamäele. Vaatasin kadedusega, kuidas kohalikud vähimagi probleemita tänavat mööda üles rühivad, kui meie Sandrega samal ajal hingeldasime ja vandusime.
Rahvast ei paistnud esialgu kusagil, isegi Tartu tänavatel jalutades võib mõnikord rohkem liiklust tajuda. Mõtlesime, et uus-meremaalased peavad olema tõsiselt kontoriseinte vahel töösse uppunud, sest suurima osa väljas olijatest moodustasid tänavamuusikud. Hiljem märkasime meremaalasi oma koobastest pärast päikeseloojangut välja tulevat, siis, kui avati baarid ja klubid.
Enne Aucklandi jõudmist arvasin, et Uus-Meremaa kultuuris on midagi müstilist ja meile uudset. Vähemalt esimesed muljed riigist vedasid mind selles osas alt. Aucklandi näol on tegemist tüüpilise multikultuurse linnaga, mis on vallutatud peamiselt asiaatide poolt. Mandariinikõnelejatel on siin rohkem toidupoode ja söögikohti, kui meremaalastel. Pärismaalasi maoore kohtasime Aucklandis vähe, peamiselt olid need noored, kes õhtuti kampadena tänavatel istudes kõhedust tekitasid. Võib-olla leiaks ka Aucklandist selle õige Uus-Meremaa kultuuri üles, kui vaid natuke kauem otsiks.
Auclandis asusime kohe asjatoimetuste kallale. Selleks, et meiesugune välismaalane üldse Uus-Meremaal töötada tohiks, peab hankima mõningad dokumendid. Esiteks on vajalik tööviisa, mille prinditud versiooni tööandja endale nõuab. Teiseks tuleb teha Uus-Meremaa pangakonto, millega saime juba Eestis hakkama. Konto aktiveerimiseks pidime panga peakontoris 40 minutit telleri nämmutamist kuulama, kuidas ikka internetipanka ligi pääseda ja makseid teha. Avastasime, et kogu internetimajanduses oleme Uus-Meremaast küll kõvasti ees ning paljud siinsed lahendused tunduvad meile ajast ja arust.
Lisaks pangakontole vajasime maksunumbrit ehk IRD-numbrit. Selle saamiseks külastasime asiaate ja ahastust täis immigratsiooniametit, kust saadeti meid eksikombel HSB panga peakontorisse. Kõrghoone ametlikult riietatud töötajad ja kliendid punnitasid meiesuguseid plätudes ja T-särkides hulguseid vaadates oma silmad välja. Kaks toredat kontoritöötajat aitasid meid siiski sammukese IRD-numbrile lähemale, andes meile õige asutuse aadressi. IRD-numbri saaga lõppes Aucklandist 40-minutilise rongisõidu kaugusel Manukau asulas, maksuametis. Seal pidime lihtsalt esitama oma dokumendid, mis ühtsesse kausta köideti, ning saime vastutasuks vajaliku numbri. Manukaust tagasi linna sõites nägin oma esimest jänest Uus-Meremaal. Ma olin nii õnnelik.
Dokumendid korras, võisime hakata töökuulutusi lugema. Seda tegime linnaraamatukogus, kus oli ainus tasuta interneti võimalus. Ega me oma hostelitoas istuda polekski tahtnud. Olime valinud kõige odavama majutusvariandi Aucklandis, mis maksis 180 Uus-Meremaa dollarit nädalas. See oli hiiglaslik ühiselamu, räpane ja haisev. Meie aknata toas oli palavam kui Bangkoki hütis, ust ei saanud ka lahti hoida, sest hoones elav kontingent polnud kuigi sõbraliku olemisega. Raamatukogus veetsime enamuse päevast, õhtuti käisime linna uudistamas. Aucklandis on palju kauneid parke, kus põlispuude ja palmide all piknikku pidada. Meie lemmikkohaks kujunes sadam. Sajad paadid ja praamid türkiissinisel veel ning valgete purjekate kogum vulkaanisaarte ees olid vapustavad. Paraku ei suutnud see ilu meid Aucklandis kaua hoida.
Meile tundus, et muutume linnas mugavaks. Auckland oleks olnud suurepärane linn, kus näiteks ülikoolis käia, kuid soovisime sel hetkel midagi enamat. Sõime saia ja jõime kohvi nagu kohalikel kombeks, käisime kaubamajas shoppamas, ei mingit põnevust ega uudsust. Ühel päeval raamatukogus otsustasime umbes poole tunnise arutluse tulemusel, et teeme sellest linnast kiiresti minekut. Tahtsime Uus-Meremaa reisi jätkata Hawkes Bay piirkonnas põhjasaare idarannikul. Meid peibutasid ookean, liivarannad ja sajad tööpakkumised. Päev hiljem olime bussis, et sõita Napieri linna, teadmata, kus veedame järgnevad ööd.
Bangkoki palavusega võrreldes oli Aucklandis mõnusalt soe. Tüüpiline Eesti suveilm: päike, tuul ja aeg-ajalt jahutavad vihmapiisad. Aucklandi kesklinn oli kompaktse ülesehitusega, peatänaval asusid suurhooned külg-külje kõrval väikeste disainerpoodidega, sekka mõned kohvikud ja restoranid. Aucklandi ilusaim ehe oli Sky Tower (Taevatorn), mille punaselt hõõguv tipp kogu linnaplaani maagiliseks muutis. Linn oli ehitatud vulkaanilisele küngastikule, ka kesklinna tänavatel tekkis vahel tunne, nagu sammuksid Suurele Munamäele. Vaatasin kadedusega, kuidas kohalikud vähimagi probleemita tänavat mööda üles rühivad, kui meie Sandrega samal ajal hingeldasime ja vandusime.
Rahvast ei paistnud esialgu kusagil, isegi Tartu tänavatel jalutades võib mõnikord rohkem liiklust tajuda. Mõtlesime, et uus-meremaalased peavad olema tõsiselt kontoriseinte vahel töösse uppunud, sest suurima osa väljas olijatest moodustasid tänavamuusikud. Hiljem märkasime meremaalasi oma koobastest pärast päikeseloojangut välja tulevat, siis, kui avati baarid ja klubid.
Enne Aucklandi jõudmist arvasin, et Uus-Meremaa kultuuris on midagi müstilist ja meile uudset. Vähemalt esimesed muljed riigist vedasid mind selles osas alt. Aucklandi näol on tegemist tüüpilise multikultuurse linnaga, mis on vallutatud peamiselt asiaatide poolt. Mandariinikõnelejatel on siin rohkem toidupoode ja söögikohti, kui meremaalastel. Pärismaalasi maoore kohtasime Aucklandis vähe, peamiselt olid need noored, kes õhtuti kampadena tänavatel istudes kõhedust tekitasid. Võib-olla leiaks ka Aucklandist selle õige Uus-Meremaa kultuuri üles, kui vaid natuke kauem otsiks.
Auclandis asusime kohe asjatoimetuste kallale. Selleks, et meiesugune välismaalane üldse Uus-Meremaal töötada tohiks, peab hankima mõningad dokumendid. Esiteks on vajalik tööviisa, mille prinditud versiooni tööandja endale nõuab. Teiseks tuleb teha Uus-Meremaa pangakonto, millega saime juba Eestis hakkama. Konto aktiveerimiseks pidime panga peakontoris 40 minutit telleri nämmutamist kuulama, kuidas ikka internetipanka ligi pääseda ja makseid teha. Avastasime, et kogu internetimajanduses oleme Uus-Meremaast küll kõvasti ees ning paljud siinsed lahendused tunduvad meile ajast ja arust.
Lisaks pangakontole vajasime maksunumbrit ehk IRD-numbrit. Selle saamiseks külastasime asiaate ja ahastust täis immigratsiooniametit, kust saadeti meid eksikombel HSB panga peakontorisse. Kõrghoone ametlikult riietatud töötajad ja kliendid punnitasid meiesuguseid plätudes ja T-särkides hulguseid vaadates oma silmad välja. Kaks toredat kontoritöötajat aitasid meid siiski sammukese IRD-numbrile lähemale, andes meile õige asutuse aadressi. IRD-numbri saaga lõppes Aucklandist 40-minutilise rongisõidu kaugusel Manukau asulas, maksuametis. Seal pidime lihtsalt esitama oma dokumendid, mis ühtsesse kausta köideti, ning saime vastutasuks vajaliku numbri. Manukaust tagasi linna sõites nägin oma esimest jänest Uus-Meremaal. Ma olin nii õnnelik.
Dokumendid korras, võisime hakata töökuulutusi lugema. Seda tegime linnaraamatukogus, kus oli ainus tasuta interneti võimalus. Ega me oma hostelitoas istuda polekski tahtnud. Olime valinud kõige odavama majutusvariandi Aucklandis, mis maksis 180 Uus-Meremaa dollarit nädalas. See oli hiiglaslik ühiselamu, räpane ja haisev. Meie aknata toas oli palavam kui Bangkoki hütis, ust ei saanud ka lahti hoida, sest hoones elav kontingent polnud kuigi sõbraliku olemisega. Raamatukogus veetsime enamuse päevast, õhtuti käisime linna uudistamas. Aucklandis on palju kauneid parke, kus põlispuude ja palmide all piknikku pidada. Meie lemmikkohaks kujunes sadam. Sajad paadid ja praamid türkiissinisel veel ning valgete purjekate kogum vulkaanisaarte ees olid vapustavad. Paraku ei suutnud see ilu meid Aucklandis kaua hoida.
Meile tundus, et muutume linnas mugavaks. Auckland oleks olnud suurepärane linn, kus näiteks ülikoolis käia, kuid soovisime sel hetkel midagi enamat. Sõime saia ja jõime kohvi nagu kohalikel kombeks, käisime kaubamajas shoppamas, ei mingit põnevust ega uudsust. Ühel päeval raamatukogus otsustasime umbes poole tunnise arutluse tulemusel, et teeme sellest linnast kiiresti minekut. Tahtsime Uus-Meremaa reisi jätkata Hawkes Bay piirkonnas põhjasaare idarannikul. Meid peibutasid ookean, liivarannad ja sajad tööpakkumised. Päev hiljem olime bussis, et sõita Napieri linna, teadmata, kus veedame järgnevad ööd.