4. veebruaril alustasime Sandrega reisi Uus-Meremaale, kuid enne sihtpunkti jõudmist peatusime nädala Tai pealinnas Bangkokis. Pikk lennureis Taisse, viisade vormistamine ja piiriületus kulgesid suuremate viperusteta, kui välja arvata minu kartus turbulentsi ees ning Tai tolliametnike kahtlustavad näoilmed.
Lennujaama õhutatud ruumidest väljudes tabas meid põrgukuumus. Higistades otsisime rongijaama, et sõita tsentrumisse. Olime ninadega vastu rongiakent, nägemaks kiiresti mööda libisevat Bangkoki eeslinna: madalad hurtsikud keset soomaastikku olid ümbritsetud palmide ja kollaseõieliste tundmatute põõsastega, mille alguses ekslikult banaanipuudega segi ajasime.
Metroo kitsusest Bangkoki üüratutele tänavarägastikele sattudes olime hämmingus mürast, mida suurlinn toota suudab. Tuk-tukkide, mopeedide ja linna ümbritseva Chao Phraya jõel plärisevate mootorpaatide heitgaasipilves tuli ületada valgusfooride ja sebradeta tänavaid. Bangkoki stiilis teeületusel tuleb lihtsalt sõiduteele astuda ning masinatesummast läbi murda.
Seljakotirändurite mekas Khao San Roadil paiknev hostel jättis vastuolulise mulje. Ma ei suutnud otsustada, kas tegemist on modernse majutuse või bambushütiga. Hosteli siseõue oli loodud välirestoran, päeval hubane ja kena, mille väikeses basseinis ujusid ilusad kollase-oranžikarva kalad. Öösel jooksid laudadel väiksema kassi mõõtu rotid, keda inimeste kohalolu ei heidutanud. Meie tuba koosnes laiast voodist, kolme pulgaga puuredelist ja laealusest propellerist, mis huugas täiel võimsusel andmata vähimatki efekti. Tumepruunid seinad kõrgelasetsevate akende, lükandukse ja mõranenud põrandalaudadega tekitasid tuppa ürgse hinguse, tundsin end nagu onnielanik keset tänapäevast džunglit.
Khao San Road rabas omanäolisusega. Tegemist on pika turutänavaga, mille kümned harud jooksevad paremale ja vasakule tänavalasuvate majade vahele. Kui Eestis tundub turumüüjate kauplemispind väike, siis Bangkokis võib arvestada, et iga kahe Eesti müüja kaubaplatsi vahele mahub veel kümme tailast oma laste, koera ja vanematega. Lärm oli Khao San Roadil hoopis teistsugune kui kesklinnas. Seal võis kuulda kõiksugu maailma keeli segatuna katkematust kauplejate, transpordipakkujate ja niisama huviliste hüüetest. "Tuk-tuk, where are you going?", "Hello, man, I have a suit for you!" olid vähesed neist, mida iga minuti jooksul mitmeid kordi kuulsime. Esimesel päeval reageerisime pakkumistele viisaka äraütlemisega, kuid üsna varsti olime suutelised kauplejate lõpmatu jada sees kõrvad täielikult lukustama.
Bangkokis proovisime süüa ainult kohalikke hõrgutisi. Minu lemmikuks sai kõigi nuudlite, riiside, liha ja mereandide kõrval värskeltkooritud ananass. Toidud olid üldiselt head. Kõigest ühe tänavarestoranis tellitud roa olime sunnitud praktiliselt puutumata jätma, sest hiiglaslikesse lihapallidesse oli lisatud ilmselt kogu tailaste vürtsiarsenal. Saime mõlemad võtta ühe imepisikese suutäie, mille järel otsustasime, et Bangkoki haiglast kindlustusse helistada ja nõuda raha liiga vürtsika toidu söömisest tingitud traumade raviks oleks päris piinlik. Kohalikest jookidest proovisime riisiviskit, millest tehti kokteile liitristesse ämbritesse. Õhtul maitses see hästi, kuid järgmisel hommikul kõrvetava päikese käes enam nii ahvatlev ei tundunud.
Vaatamisväärsustest tooksin esile kaks kuulsat templit: Smaragdbuddha tempel Kuningapalees ja Lamava Buddha tempel. Pühapaigad olid uskumatult kaunid. Värvilised nikerdused hoonetel särasid Bangkoki päikese all silmipimestavalt ning Buddha munkade paljad varbad viisid mind teise reaalsusesse. Veel käisime võrratu kujundusega Duziti loomaaias, kus kuumuses lõõtsutavate loomade ja lindude hulgas vaid jõehobu end oma veelombis mõnusalt paistis tundvat. Taile omastest turgudest võib ära mainida erilise atmosfääriga lilleturu ja huvitava kaubavalikuga öötmarketi.
Päeva soovisime veeta ka ujuvturul, mis asub Bangkokist saja kilomeetri kaugusel Damnoen Saduaki linnas. Ärkasime hommikul kell viis papagoi laulu peale, et olla varakult soovitud kohas. Bussipeatusesse kõndides tabas meid ootamatult paduvihm, saime hetkega läbimärjaks. Varahommikune linn oli poolteist tundi šokeeritud vihmapiiskade jahedusest. Vihmas sekeldamine ja busside otsimine võttis nii kaua aega, et ujuvturule jõudsime alles pärastlõunal. Paraku oli turg selleks ajaks aktiivse tegevuse lõpetanud, kuid elamuse saime sellegi poolest. Sogast jõepinda katsid piklikud paadid, veeäärsetes hüttides toimus müügitegevus. Damnoen Saduakis korjasime puude vahel jalutades ja jalaga mahalangenud kookospähkleid toksides oma esimese banaanikobara. Kahjuks olid viljad täiesti toored.
Bangkok oli väsitav, kuid elamusterikas. Kultuuririkkust ootasime kahe päeva pärast ka Taist 8400 kilomeetrit kaugemal asuvalt Aucklandilt.
Lennujaama õhutatud ruumidest väljudes tabas meid põrgukuumus. Higistades otsisime rongijaama, et sõita tsentrumisse. Olime ninadega vastu rongiakent, nägemaks kiiresti mööda libisevat Bangkoki eeslinna: madalad hurtsikud keset soomaastikku olid ümbritsetud palmide ja kollaseõieliste tundmatute põõsastega, mille alguses ekslikult banaanipuudega segi ajasime.
Metroo kitsusest Bangkoki üüratutele tänavarägastikele sattudes olime hämmingus mürast, mida suurlinn toota suudab. Tuk-tukkide, mopeedide ja linna ümbritseva Chao Phraya jõel plärisevate mootorpaatide heitgaasipilves tuli ületada valgusfooride ja sebradeta tänavaid. Bangkoki stiilis teeületusel tuleb lihtsalt sõiduteele astuda ning masinatesummast läbi murda.
Seljakotirändurite mekas Khao San Roadil paiknev hostel jättis vastuolulise mulje. Ma ei suutnud otsustada, kas tegemist on modernse majutuse või bambushütiga. Hosteli siseõue oli loodud välirestoran, päeval hubane ja kena, mille väikeses basseinis ujusid ilusad kollase-oranžikarva kalad. Öösel jooksid laudadel väiksema kassi mõõtu rotid, keda inimeste kohalolu ei heidutanud. Meie tuba koosnes laiast voodist, kolme pulgaga puuredelist ja laealusest propellerist, mis huugas täiel võimsusel andmata vähimatki efekti. Tumepruunid seinad kõrgelasetsevate akende, lükandukse ja mõranenud põrandalaudadega tekitasid tuppa ürgse hinguse, tundsin end nagu onnielanik keset tänapäevast džunglit.
Khao San Road rabas omanäolisusega. Tegemist on pika turutänavaga, mille kümned harud jooksevad paremale ja vasakule tänavalasuvate majade vahele. Kui Eestis tundub turumüüjate kauplemispind väike, siis Bangkokis võib arvestada, et iga kahe Eesti müüja kaubaplatsi vahele mahub veel kümme tailast oma laste, koera ja vanematega. Lärm oli Khao San Roadil hoopis teistsugune kui kesklinnas. Seal võis kuulda kõiksugu maailma keeli segatuna katkematust kauplejate, transpordipakkujate ja niisama huviliste hüüetest. "Tuk-tuk, where are you going?", "Hello, man, I have a suit for you!" olid vähesed neist, mida iga minuti jooksul mitmeid kordi kuulsime. Esimesel päeval reageerisime pakkumistele viisaka äraütlemisega, kuid üsna varsti olime suutelised kauplejate lõpmatu jada sees kõrvad täielikult lukustama.
Bangkokis proovisime süüa ainult kohalikke hõrgutisi. Minu lemmikuks sai kõigi nuudlite, riiside, liha ja mereandide kõrval värskeltkooritud ananass. Toidud olid üldiselt head. Kõigest ühe tänavarestoranis tellitud roa olime sunnitud praktiliselt puutumata jätma, sest hiiglaslikesse lihapallidesse oli lisatud ilmselt kogu tailaste vürtsiarsenal. Saime mõlemad võtta ühe imepisikese suutäie, mille järel otsustasime, et Bangkoki haiglast kindlustusse helistada ja nõuda raha liiga vürtsika toidu söömisest tingitud traumade raviks oleks päris piinlik. Kohalikest jookidest proovisime riisiviskit, millest tehti kokteile liitristesse ämbritesse. Õhtul maitses see hästi, kuid järgmisel hommikul kõrvetava päikese käes enam nii ahvatlev ei tundunud.
Vaatamisväärsustest tooksin esile kaks kuulsat templit: Smaragdbuddha tempel Kuningapalees ja Lamava Buddha tempel. Pühapaigad olid uskumatult kaunid. Värvilised nikerdused hoonetel särasid Bangkoki päikese all silmipimestavalt ning Buddha munkade paljad varbad viisid mind teise reaalsusesse. Veel käisime võrratu kujundusega Duziti loomaaias, kus kuumuses lõõtsutavate loomade ja lindude hulgas vaid jõehobu end oma veelombis mõnusalt paistis tundvat. Taile omastest turgudest võib ära mainida erilise atmosfääriga lilleturu ja huvitava kaubavalikuga öötmarketi.
Päeva soovisime veeta ka ujuvturul, mis asub Bangkokist saja kilomeetri kaugusel Damnoen Saduaki linnas. Ärkasime hommikul kell viis papagoi laulu peale, et olla varakult soovitud kohas. Bussipeatusesse kõndides tabas meid ootamatult paduvihm, saime hetkega läbimärjaks. Varahommikune linn oli poolteist tundi šokeeritud vihmapiiskade jahedusest. Vihmas sekeldamine ja busside otsimine võttis nii kaua aega, et ujuvturule jõudsime alles pärastlõunal. Paraku oli turg selleks ajaks aktiivse tegevuse lõpetanud, kuid elamuse saime sellegi poolest. Sogast jõepinda katsid piklikud paadid, veeäärsetes hüttides toimus müügitegevus. Damnoen Saduakis korjasime puude vahel jalutades ja jalaga mahalangenud kookospähkleid toksides oma esimese banaanikobara. Kahjuks olid viljad täiesti toored.
Bangkok oli väsitav, kuid elamusterikas. Kultuuririkkust ootasime kahe päeva pärast ka Taist 8400 kilomeetrit kaugemal asuvalt Aucklandilt.