Olime kaks päeva Frangipani Inn hotelli terrassil lamasklenud, mina kirjutades ja Sandre majutusele kodulehte luues, kui tekkis idee minna mäkke. Esialgu kõrgustesse ronimist plaanides polnud (mitte, et meil üldse mingeid arvestatavaid plaane oleks), kuid Nyoman suutis meile augu pähe rääkida. Lempuyangi mägi on umbes 1500 m kõrge, jäädes Bali suurimale, Agungi vulkaanile ligi poole võrra alla. Sõime reedel varakult hommikust ja lootsime kohe minema hakata. Eelmisel õhtul olid aga hotelli tekkinud teisedki külastajad, paarike Lõuna-Euroopast, noormees Prantsusmaalt ja neiu Hispaaniast. Kuna Nyoman on hotellis koristaja, kokk ja keevitaja, ei saanud ta meid enne vähekülastatud mägiteele juhatada, kui paarike on hommikusöögi nahka pistnud. Need aga ei tõusnud enne kümmet ning hommikusöögile saabusid kell 11. Jõudsime Nyomani juhatusel läbi auklike külavaheteede mägirajani alles keskpäeval.
Jätsime rollerid väikese külakosti eest kohaliku perekonna koduaeda, kuulasime Nyomani õpetussõnu teekonna kohta ning hakkasime astuma. Plätud jalas, seljakott üle õla, tuju hea. Väike rohtunud rada viis läbi mägiküla, meie teel jooksid kanad, kuked, sekka mõni kits ja vasikas. Tüüpiline Bali. Olime mäge kõvasti alahinnanud. Meil polnud isegi eriti vett kaasas, söögist rääkimata. Mõtlesime, et Uus-Meremaal sai kõrgusi vallutatud küll, mis see 1500 m läbi vihmametsa ülesmäkke mütata on. Kerge! Ja-jah, väga kerge. Kui 30 m kõnnitud sai, oli mul keel vestil ja tegime esimese puhkuse. Kõht oli hommikusöögi juba ammu meelest lasknud ning korises vahet pidamata. Kuna Balil olime valdavalt laiselnud ja tagumikku rolleril edasi liigutanud, võis alustuseks valitud tempo natuke liiast olla, jätkasime rahulikumalt. Ühel hetkel ütles Sandre kõige tuimema häälega, mis ma suudan ette kujutada: "Ohoh, siin on madu." Ma läksin paanikasse ja küsisin mao kohta sada küsimust enne, kui edasi julgesin kõndida. Vingerdis oli kohe põõsa alla roomanud, kui Sandre talle lähenes. Pidi olema tumeroheline. See ei rõõmustanud mind, sest pärast esimest kohtumist maoga olin teinud kõva taustauuringu Balil elavate roomajate kohta. Olin täiesti kindel, et tegemist on väga mürgise olendiga ning seda kinnitas hiljem ka Nyoman. Mägiteelt kostus iga natukese aja tagant kahtlast krõbinat, kuid enamasti olid selle tekitajateks armsad gekod. Muide, sain alles Frangipanis elades teada, kes varahommikuti meid kõva lauluhäälega üles ajab. "Geko, geko, geko, grrrrrrr, grrrrrrrr, grrrrrrrr", kostab nii toast lae alt kui ka väljast verandalt, hoolimata sellest, kus Bali otsas elad. Gekod saidki oma häälitsuse järgi nime. Kõlab nagu käo kukkumine. Poolel teel mäkke asus tempel. Koukisime kotist sarongid ja riietasime end templitreppideni jõudes kombeliselt. Kui treppidel ümber pööeasime ja tuldud teed tagasi vaatasime, vajus suu lahti. Eneselegi märkamatult olime tunnise ronimise järel jõudnud maailma lõppu. Vähemalt nii see tundus. Mäest vasakul laiutas ookean, ees olid metsad, mille alt paistsid üksikud oranžid katused, paremal kõrgus täies hiilguses Agungi vulkaan. Istusime näljaste ja janustena trepile ning imetlesime rikkumata loodust. Tempel ise oli räämas ja mahajäetud. Seal polnud ühtegi hinge. Olime maailma lõpus vaid kahekesi, kui mitte arvestada tuhandeid gekosid meie ümber. Energiavarud olid lõppemas, kuid tahtejõud sundis jala jala ette astuma. Lootsin kõigest südamest mäe tipus olevat vaadet nautida ja seal elavaid ahviperekondi näha. Bali päike kõrvetas isegi läbi vihmametsa ja pidime puhkama tihedamini kui varem. Sandre ulatas mulle puukepi, millele toetudes oli kergem end üles poole sikudada. Samuti aitas see madudehirmuga kohaneda. Olime poole tunni võrra templist edasi liikunud, kui olukord muutus kannatamatuks. Pilt läks täitsa mustaks ning pidin viis minutit kivil istuma, et värvid selgineks. Ma olen palju pikka maad jooksnud ja igasugu sporti teinud, mu vastupidavus on alati ka ekstreemsetes tingimustes hea. Lempuyangi mäel toimuv oli mulle mõnes mõttes ehmatav. Seega otsustasime Sandrega tagasi alla jalutada, nägemata kogu õndsust, mis Lempuyangil meile pakkuda oli. Kurb küll, aga kardan, et Sandrel oleks olnud väga raske mind seljas alla tassida. Kui jälle külavahele jõudsime, jooksis meie juurde väike must kutsikas. Oii, ta oli nii rõõmus! Sandre, ma mõtlen. Võttis kutsu sülle, sügas teda, mängis, rääkis peenikese häälega ja jättis korraks isegi tõelise loomaarmastaja mulje. Kuna küla asus keset džunglit, polnud selle elanikud valge mehe nägu eriti näinud. Nii siis seisidki iga maja väravas naised lastega (ju siis mehed tegid metsas tööd) ning vahtisid suurte silmadega kutsikaga hullamist. Ka hotelli tagasi jõudes polnud mu pilt veel selge. Lõunasööki oodates kiskus isegi istudes virvenduse silme ette, kuid maitsev Indoneesia toit ja hulgaliselt külma vett lahendas kõik mured. Olgugi, et me Lempuyangi päriselt ei vallutanud, käisime maailma lõpus, nägime esimest mürkmadu, mahajäetud templit, imearmsat kutsikat ja hämmeldunud külaelanikke. Kolmekümne päevaga, mil roller meie käsutuses on, tahame Bali saarele rannikut mööda ringi peale teha ning külastada ka sisemaal olevaid vaatamisväärsusi. Kuna lõunas on meil juba käidud, plaanime olla nädala idas, nädala põhjas, nädala läänes ja nädala seal, kuhu süda kutsub. Pärast Candi Dasast lahkumist oli meil veel viis päeva, mis Bali idaosas veeta, ent linnu pesitsuseks nappis. Teadsime, et Amedis, idarannikul olevas kalurikülade kompleksis on turistidele hulgaliselt majutuskohti ning üleüldse on Amed üks ilus koht ja sukeldujate meelispaik. Idaosa maakonda kutsutakse Karangasemiks, selle pealinn on Amlapura. Karangasemi piirkond on ülejäänud Bali arengust teadjate meeste arvates umbes 30 aastat maas. See on turistide poolt peaaegu puutumata ala, kus elatakse endiselt traditsioonilistes külades, järgitakse vanu kombeid ja tavasid. Kogu idaosas on vaid üks haigla, mis asub pealinnas. Ka on idaosa küladest võimatu leida bensiinijaamasid, rahaautomaate, toidupoode ja muud, mille olemasoluga turistid Bali asulates muidu harjunud on. Sõitsime meiegi Amlapurast läbi, arvasime, et äkki on lahe linn ja jääme pealinna ööbimagi. Õnneks või õnnetuseks me "suurlinnast" muud ei avastanud, kui tiheda liikluse ja tavalisest arvukama moslemite populatsiooni. Arvestatavaid söögikohti tee peale ei jäänud ning majutusi ei silmanud ühtegi. Seega tuli meil pealinnast suu puhtaks pühkida ning jätkata sõitu Amedi. Veeresime rannikuäärsel kurvilisel teel. Iga natukese aja tagant nägime palmide vahelt helesinist ookeani, mis lausa kutsus enda juurde. Tekkis mõte, et kui meile peaks enne Amedi mõni hotell ette jääma, proovime end kas või üheks ööks sinna sokutada. Üsna pea jäi meie ja ookeani vahele villaderodu, milles ühe öö hind küündis 85 dollarini. Kuigi Wellingtonis pidime paraja backbackerite peldiku eest sama hinna välja käima (mis seal oli kõige odavam), on see Bali jaoks ilmselgelt liiga kallis. Jätsime villadega hüvasti ja kulgesime edasi. Ühel eriti pisikesel teekäänakul nägime hotellile viitavat silti. Keerasime siis kitsale ja auklikule külateele, millel toimetavad inimesed vaatasid meid, nagu näeks esimest korda valget inimest. Hotelli silt suunas meid keset metsa. Peatasime väikest hurtsikut nähes rolleri ning Sandre läks koha omanikku otsima. Mina vahtisin samal ajal tõtt palmilehe tagant piiluva härjaga ning proovisin siblivatest kanadest eemale hoida. Kusagilt võsast ilmus vana naine, kes ei rääkinud sõnagi inglise keelt. Näitas ainult, et peame natuke maad edasi minema. Sandre käiski keset metsa ligi 50 meetrit ja leidis tühjana seisva maja. Kui see oligi hotell, siis selle omanikku me paraku ei märganud ja pidime teekonda jätkama. Üsna pea leidsime uue hotelli sildi ning sõitsime jällegi külavaheteel ookeanile järjest lähemale. Hotell, milleni jõudsime, rabas meid jalust. See polnud suur koht, ainult kaks eraldi majakest künkanõlval, kust avanes vaade sinisele veele. Selle omanik, Nyoman, tervitas meid viisakalt ja näitas odavamat majakest. Super ilus, aga meie jaoks ikka liiga kallis. Ta küsis ühe öö eest 300 000 ruupiat (30 dollarit). Kuna eelmiste hotellide eest oleme maksnud maksimaalselt 200 000 ja minimaalselt 130 000, ei tahtnud me sellist rahasummat välja käia. Paistis aga, et mees tahab väga külastajaid ning oli nõus meile hinna 200 000-le langetama. Kuigi ka see summa kriipis natuke südant, otsustasime end privaatsesse majja lausa viieks ööks sisse istutada. Armusime sellesse lihtsalt esimesest silmapilgust. Valge majake asub keset lilleaeda, maja taga on suurte pähklitega palmid, majast veidi eemal banaanipuud. Ookean on ehk otsejoones 200 m kaugusel, kuid käänleva tee tõttu on jalutuskäik ligi pool kilomeetrit pikk. Aeg-ajalt tulevad aeda siblima naabrite tibupojad, oleme näinud ka paksu musta põrsast. Majas sees asub baldahiinidega voodi ja ilus puitmööbel. WC-sse pääseb küll läbi toa, kuid tegelikkuses on see maja kõrval avatud taeva all, ümbritsetud bambusaiaga. Kujutage ette vannituba, mille ühes seinas asub kivist tahutud kunstipärane kraanikauss, teises seinas dušš ja WC ning ülejäänud ruum moodustub munakividega kaetud lillepeenardest. Käisin täna hommikul vist oma rekordaja duši all, sest erinevalt paljudest Bali hotellidest on siin soe vesi ning dušši võttes saab vaadata otse ookeanile. Täielik luksus. Päeval toome majaterrassile selleks mõeldud madratsi ja pikutame päikese käes. Eile öösel vaatasime madratsil lamaskledes lõunamaa tähistaevast. Asukoht on super ja maja on super. Nüüd peaks kiitma ka hotelli omanikku. Nyoman päris selle koha oma vanaisalt. Ta elab siin naise ja kahe pojaga. Majakesed valmisid alles eelmisel aastal, külastajaid selles eraldatud ning internetist mitte leitavas kohas veel väga ei käi. Seega on omanik ülemäära õnnelik, et saab muidu igavana tunduvat elu külaliste eest hoolitsemisega vürtsitada. Ja hoolitsev on ta tõepoolest. Ta pakub meile terve päeva tasuta teed ja kohvi, samuti on tasuta hommikusöök. Mees on rajanud hotelli kõrvale armsa välirestorani, milles saame täitsa normaalsete hindadega head Indoneesia sööki. Kui see on veel tavapärane viisakus ja enamikes hotellides võimalik, siis proovige leida teist sellist kohta, kus hotelliomanik bambusredelil eluga riskides kõrvitsasuurusi kookospähkleid teile palmi otsast alla toob, neile kõrred sisse pistab ja käseb ookeanituules lõõgastuda. Või siis sellist kohta, kus võõrustaja teid kööki Indoneesia toidu valmistamist õppima kutsub. Või siis hoopis sellist, kus teid poole päevase tutvuse järel naabri pulmatseremooniale oodatakse. Nyomanil on igav. Ta ise ütles ka, et tunneb end kui puu, kes sirgub ühes kohas ja langeb seal samas. Juured ei luba tal liikuda, kuigi ladvalehed näevad maailma ja unistavad sinna jõudmisest. Nyomani igavus on meie luksus, kuid soovime teda natuke aidata. Sandre abistab teda interneti ja arvutiga. Praegu seda imelist hotelli virtuaalmaailma jaoks ei eksisteerigi, mistõttu peab vaene mees kliente tikutulega taga ajama. Ta on loonud džunglisse paradiisi, millest unistab iga puhkeplaanide pidaja ning väärib oma abivalmiduse ja hea suhtumise tõttu rohkem kliente. Nad töötavad Sandrega mitu päeva selle kallal, et luua mehele g-mail, teha koduleht ja hotellile facebooki konto. Loodame, et tema hotell, Singaraya külas asuv Frangipani Inn, muutub internetis nähtavaks. Kui olime natuke uue elupaigaga tutvunud, läksime ookeani äärde jalutama. Kallas on paksult suuri munakive täis. Ujumiseks see koht ei kõlba, kuid päevitada on võimalik ja kivide vahel olevates veelompides sulistamine samuti. Kivilt kivile hüpates jõudsime alale, kus ühel käel oli ookean, teisel riisipõllud. Kivid olid tulised ning otsustasime oma teekonda jätkata põllul. Sandre jooksis ees, mina paterdasin taga. Järsku olin näost valge, kangestusin paigale ja kriiskasin väriseva häälega: "Sandreeeeee, siin on s-u-u-u-u-u-u-u-u-u-r madu ja ma oleks talle just peale astunud!" Samal ajal libises sakiline maonahk minust üha kaugemale ja kaugemale heina sisse. Kuigi olen üldiselt loomaarmastaja ega soovi madudelegi halba, ei taha ma neid enam mitte kunagi vabas looduses kohata. Ma ei julgenud astuda sammu edasi ega tagasi, Sandre rumal ainult naeris minu üle. Kui ta ise ka seda vähemalt kahe meetri pikkust väänlevat keha näeks, peaksin ta ilmselt süles koju tassima. Hilisem internetiuuring näitas, et tõenäoliselt polnud madu mürgine ja kartis mind rohkem kui mina teda. Kui siin mürgimaoga, näiteks mürki silma sülitava püütoniga kokku puutuda, ei pruugi kohtumine nii viisakalt lõppeda. Minu maokogemus polnud sel päeval meie ainus metsiku loodusega silmitsi seismine. Teine intsident leidis aset meie imekaunis ookeanivaatega vannitoas. Sandre käis enne magama minekut keha kergendamas, kui WC-st tagasi tuli, hakkas järsku ühel jalal hüppama ja kiunus, et varbasse lõi järsk torkiv valu sisse. Mõtlesin, et äkki lõi varba ära või astus pinnu peale, kuigi plaadistatud vannitoapõrandal polnud see just kui võimalik. Läksin siis igaks juhuks maad uurima. Ja mis mina näen...täpselt seal kohas, kus Sandre seisnud oli, passis kämblasuurune ämblik, kes mind oma punnsilmadega surmani ära hirmutas. Mulle oli asi kohe selge. Sandrel polnud prille peas ning hämaras, pooleldi aiana kujundatud vannitoas lõi ämblik oma kihvad tema magusasse varbasse. Õnneks siin väga mürgiseid ämblikke polegi, tavaliselt piirdub hammustus valu ja väiksese paistetusega. Sandrel läks veelgi paremini ning turset ei tekkinud. Valu kestis küll täitsa tükk aega ja hommikulgi oli hammustuskoht varbanahal eristatav. Mul on kahju, et selliseid haruldusi nähes nagu madu ja rusikasuurune ämblik, ei suutnud ma nendest pilti teha. Leidsin aga internetist jubedatele elukatele äravahetamiseni sarnased pildid ning luban teil neid meie blogist imetleda. Me oleme sõna otseses mõttes nüüd viis päeva paradiisis, kuid juba esimesel päeval kohtasime looduses mitut ohtu. Nüüd jääb ainult loota, et Balil elavad kuuemeetritsed püütonid elavad kusagil saare teises otsas ja meie teele ei satu. |
AutoridSandre Archives
October 2013
Categories |