Nii kõrgelt oligi vaja meil mööda järsakut alla tulla.
Arvan, et nii mõnedki teist on tuttavad ülemaailmselt kuulsa mänguga "Geopeitus". Sandre tutvustas mulle seda juba Haapsalus. Neile, kes pole sellest kuulnud, võib öelda, et inimesed üle maailma on peitnud erinevatesse kohtadesse ligi kaks miljonit aaret, mida on võimalik leida GPS-süsteemi abil. Internetileheküljelt tuleb otsida sobiv aare, võtta selle koordinaadid ning nende abil soovitud kohani jõuda. Aardeid on mitmesuguseid, müntidest autovõtmeteni. Iga aarde juures on logiraamat, kuhu kõik aarde leidjad oma nimed kirjutavad. Otsustasime ka Ohakunes natuke Geopeitust mängida. Käisime õhtuti väljas ja otsisime lähedalasuvaid aardeid (10 kilomeetri raadiuses on neid siin ligikaudu 10). Eelmise reede õhtuks olime leidnud juba kaks aaret. Mõtlesime minna ka kolmandat otsima.
Alati, kui läheme siin kuhugi kaugemale matkama, on meil kaasas seljakott. Sinna paneme soojad riided, veepudelid ja natuke süüa, täpselt nagu Ohakune matkaradasid tutvustavad infovoldikud soovitavad. Lisaks on meil tavaliselt kotis ka päikesekreem, fotokas (ahjaa, kes veel ei tea, siis Aucklandist ostsime) ja GPS-i kandja ehk Sandre telefon. Alustasime oma teekonda motelli juurest kell 17.30. Teadsime, et kell 20.00 läheb siin juba pimedaks, kuid ometigi valisime aarde, mis linnulennult meist 5,7 km kaugusele jäi. Mõtlesime, et isegi kui läbime 5 km tunnis, jõuame rahulikult hämaras koju tagasi. Päris rumalad olime.
Aare pidi olema peidetud ühe viadukti juurde. Alguses arvasime, et see on sama viadukt, kus mõned päevad tagasi käinud olime. Rada oli meile tuttav ja karta polnud midagi. Tegemist oli Ohakune Old Coach Roadiga, mis on nime saanud kutsarite järgi, kes hobustega lähedalasuvatesse raudteede ehitamispunktidesse kive viisid. Tee on praegugi vankritelt maha veerenud kive täis. Old Coach Road jookseb alguses kõrgele mäkke, ühel pool teed on mets, teisel pool lehmi täis mägised karjamaad. Seejärel tuleb läbida lõik põlismetsas ning viimaks kõrkjatest ja sõnajalgadest koosnev võsastik. Tee on väga ilus, oleme näinud seal jäneseid, karikakraid, igasugu linde ja surnud kobrast (Sandre pani lapikule karvatuustile sellise nime).
Seekord näitas GPS, et peame poole raja pealt kõrvale astuma ning minema meile tundmatus suunas. No hästi, läbisime siis mitu kilomeetrit raudtee kõrval suurtel kividel. Sandre näitas, et on kõva mees, sest ta ei vingunud ühtegi korda, kuigi oli lolli peaga plätudega matkama tulnud. Järsku sai meil tee otsa, ees oli ainult kuristik ja pikk kitsas sild rongi jaoks. Me teadsime, et õige rada aardeni läheb mööda kuristiku põhja, seega tuli meil kuidagi järsakust alla saada. Mingi ime läbi (aeglaselt ja vaevaliselt, peoga rohutuustidest ja juurikatest kinni hoides) sooritasime õnnestunud laskumise kuristiku põhja. See võttis meil kõvasti aega, sest Sandre plätud olid eriti libedad ja väikesed kivikesed nende all oleksid Sandre heal meelel ühe raksuga põhja vedanud. Olime rõõmsad, et jõudsime viimasele teelõigule. GPS näitas, et aardeni on 380 meetrit. Kogu see maa tuli läbida paksu metsa sees, tee oli käänakuid täis ning jooksis üles-alla. Arvan, et loodetud maa asemel läbisime tegelikkuses 2 kilomeetrit.
Alati, kui läheme siin kuhugi kaugemale matkama, on meil kaasas seljakott. Sinna paneme soojad riided, veepudelid ja natuke süüa, täpselt nagu Ohakune matkaradasid tutvustavad infovoldikud soovitavad. Lisaks on meil tavaliselt kotis ka päikesekreem, fotokas (ahjaa, kes veel ei tea, siis Aucklandist ostsime) ja GPS-i kandja ehk Sandre telefon. Alustasime oma teekonda motelli juurest kell 17.30. Teadsime, et kell 20.00 läheb siin juba pimedaks, kuid ometigi valisime aarde, mis linnulennult meist 5,7 km kaugusele jäi. Mõtlesime, et isegi kui läbime 5 km tunnis, jõuame rahulikult hämaras koju tagasi. Päris rumalad olime.
Aare pidi olema peidetud ühe viadukti juurde. Alguses arvasime, et see on sama viadukt, kus mõned päevad tagasi käinud olime. Rada oli meile tuttav ja karta polnud midagi. Tegemist oli Ohakune Old Coach Roadiga, mis on nime saanud kutsarite järgi, kes hobustega lähedalasuvatesse raudteede ehitamispunktidesse kive viisid. Tee on praegugi vankritelt maha veerenud kive täis. Old Coach Road jookseb alguses kõrgele mäkke, ühel pool teed on mets, teisel pool lehmi täis mägised karjamaad. Seejärel tuleb läbida lõik põlismetsas ning viimaks kõrkjatest ja sõnajalgadest koosnev võsastik. Tee on väga ilus, oleme näinud seal jäneseid, karikakraid, igasugu linde ja surnud kobrast (Sandre pani lapikule karvatuustile sellise nime).
Seekord näitas GPS, et peame poole raja pealt kõrvale astuma ning minema meile tundmatus suunas. No hästi, läbisime siis mitu kilomeetrit raudtee kõrval suurtel kividel. Sandre näitas, et on kõva mees, sest ta ei vingunud ühtegi korda, kuigi oli lolli peaga plätudega matkama tulnud. Järsku sai meil tee otsa, ees oli ainult kuristik ja pikk kitsas sild rongi jaoks. Me teadsime, et õige rada aardeni läheb mööda kuristiku põhja, seega tuli meil kuidagi järsakust alla saada. Mingi ime läbi (aeglaselt ja vaevaliselt, peoga rohutuustidest ja juurikatest kinni hoides) sooritasime õnnestunud laskumise kuristiku põhja. See võttis meil kõvasti aega, sest Sandre plätud olid eriti libedad ja väikesed kivikesed nende all oleksid Sandre heal meelel ühe raksuga põhja vedanud. Olime rõõmsad, et jõudsime viimasele teelõigule. GPS näitas, et aardeni on 380 meetrit. Kogu see maa tuli läbida paksu metsa sees, tee oli käänakuid täis ning jooksis üles-alla. Arvan, et loodetud maa asemel läbisime tegelikkuses 2 kilomeetrit.
Igatahes kohale me kuidagi jõudsime. See polnud üldse sama viadukt, kus juba käinud olime. See oli hoopis vana ja kasutuskõlbmatu, kuid selle juurest avanes imeline vaade kaugemalolevatele mägedele. Sinna oli tehtud väike piknikupaik, puust laud ja toolid. Leidsime lähedalolevast põõsast aarde, lisasime sinna oma nimed, tegime mõned pildid. Maiustasime kaasa võetud võiküpsistega ning olimegi valmis tagasi minema.
No siin on alles väga valge.
Meile oli halvaks üllatuseks, kui avastasime, et kell on märkamatult 19.40 saanud. Olime ju arvanud, et selleks ajaks peaksime vaikselt tagasi motelli jõudma. Olukord oli hirmutav. Teadsime, et sama teed pidi me tagasi minna ei saa, sest järsakust üles ronida poleks me suutnud. Seega tuli minna metsarada mööda. Kõige lähem autoparkla, kust Ohakune Coach Road algab, asus 9 km kaugusel. Parklast motelli oli veel 2,5 km. Ja meil oli 20 minutit aega enne, kui päike täielikult silmapiiri taha kaob.
Uus-Meremaal ja Eestis on pimeduse tulek erinev. Kui kodumaal saab veel mõnda aega hämaruses komberdada, siis siin läheb kohe täiesti pimedaks. Eestis võivad olla küll ööd mustad, aga siin on need süsimustad. Arvan, et isegi neegri valged hambad ei paistaks siin välja.
Järsku hakkas meil väga kiire. Tahtsime võimalikult ruttu metsast kuhugi lagedamale pinnale jõuda, sest sel hetkel veel lootsime, et lagendikul näeme ka pimedas hästi. Paraku meil loodetult ei läinud. Viimastel tiheda metsaga lõikudel, kus ka päeval hämar on, ei näinud me enam mitte midagi. Meie tulevik paistis olevat kogu öö metsas uitamine ja paanikasse sattumine, sest rada meie ees oli muutunud ühtlaseks mustaks koguks, mida oli võimatu ülejäänud metsast eristada. Mõned kindlasti teavad, et mul on kohutav pimeduse hirm ja mul on raskusi isegi üksi pimedas toas magamisega. Sandre oli pinges, sest kartis, et ma murdun iga hetk ning võin paanikas suvalises suunas jooksma pista. Tal oli täiesti õigus karta, sest ühel hetkel, kui ilmselt linnud meie peade kohal kõvasti sahistasid, panin ma jooksu. Õnneks tuli mul mõistus pähe ja liikusin ruttu Sandre juurde tagasi.
Otsustasime, et peame kasutama Sandre telefoniaku viimaseid riismeid taskulambi tarvis. Arvan, et see päästiski meid eksimisest või kuhugi kuristikku kukkumisest. Üsna pea pärast taskulambi süütamist nägime, kuidas rada järsku väga kitsaks muutus ning selle ühel küljel suur tühimik valitses. Täielikus pimeduses oleks võinud olukord kurvalt lõppeda. Kuidagiviisi suutsime metsatee läbida ja jõudsime Ohakune Old Coach Roadi võsastikku. Seal oli rada märksa laiem ning hirm taandus veidi. Olime võsastikus kõndinud umbes paarsada meetrit, kui järsku kõva lärmi saatel meile kaks kollast tulukest järjest lähemale ja lähemale tulid. Ehmusime korraks meeletult, sest meile tundus, et rong kihutab täpselt meie poole ning meil pole kuhugi põgeneda. Tegelikkuses jooksis raudtee võsastiku taga, teega peaaegu paralleelselt ning rong poleks mingil võimalusel meieni jõudnud. Vähemalt tundsime hetkeks taas tsivilisatsiooni olemasolu ja jätkasime pimeduses vantsimist.
Proovisime rääkida võimalikult kõva häälega, et peletada eemale hirmutavat sahinat tekitavaid jäneseid ja muid karvikuid, samuti linde. Lõpuks jõudsime raja viimase osani. Karjamaade ja metsa vahel oleva teeni. Sealt avanes meile vapustav vaatepilt. Öine Uus-Meremaa taevas on hoopis teine, kui Eesti oma. See on tihedalt tähti täis ja näib, nagu oleks meie peade kohal kuppel, mitte lai taevas. Hingemattev. Paraku olime natuke hirmul ja kurnatud, et vaatepilti täielikult nautida. Viimase ja minu jaoks kõige kohutavama hetke elasime läbi selle sama ilusa taeva all karjamaa kõrval. Järsku kuulsime, kuidas midagi suurt ja rasket kiirelt meie poole jookseb. Ehmusin nii kõvasti, et pükste kuivaks jäämine oli suur õnn. Tegelikult oli see suur ja raske asi lehm, kes ilmselt karjamaal olles meid palju rohkem kartis.
Kella üheksaks jõudsime autoparklasse ning poole kümneks motelli. Ma vandusin, et ei ole enam kunagi nii loll, et õhtupoolikul kaugele aardeid lähen otsima. Jalad valutasid, kuna olime läbinud kiirkõnnil kokku üle 20 kilomeetri, kuid tundsime end õnnelikult. Seekord meil vedas.
Uus-Meremaal ja Eestis on pimeduse tulek erinev. Kui kodumaal saab veel mõnda aega hämaruses komberdada, siis siin läheb kohe täiesti pimedaks. Eestis võivad olla küll ööd mustad, aga siin on need süsimustad. Arvan, et isegi neegri valged hambad ei paistaks siin välja.
Järsku hakkas meil väga kiire. Tahtsime võimalikult ruttu metsast kuhugi lagedamale pinnale jõuda, sest sel hetkel veel lootsime, et lagendikul näeme ka pimedas hästi. Paraku meil loodetult ei läinud. Viimastel tiheda metsaga lõikudel, kus ka päeval hämar on, ei näinud me enam mitte midagi. Meie tulevik paistis olevat kogu öö metsas uitamine ja paanikasse sattumine, sest rada meie ees oli muutunud ühtlaseks mustaks koguks, mida oli võimatu ülejäänud metsast eristada. Mõned kindlasti teavad, et mul on kohutav pimeduse hirm ja mul on raskusi isegi üksi pimedas toas magamisega. Sandre oli pinges, sest kartis, et ma murdun iga hetk ning võin paanikas suvalises suunas jooksma pista. Tal oli täiesti õigus karta, sest ühel hetkel, kui ilmselt linnud meie peade kohal kõvasti sahistasid, panin ma jooksu. Õnneks tuli mul mõistus pähe ja liikusin ruttu Sandre juurde tagasi.
Otsustasime, et peame kasutama Sandre telefoniaku viimaseid riismeid taskulambi tarvis. Arvan, et see päästiski meid eksimisest või kuhugi kuristikku kukkumisest. Üsna pea pärast taskulambi süütamist nägime, kuidas rada järsku väga kitsaks muutus ning selle ühel küljel suur tühimik valitses. Täielikus pimeduses oleks võinud olukord kurvalt lõppeda. Kuidagiviisi suutsime metsatee läbida ja jõudsime Ohakune Old Coach Roadi võsastikku. Seal oli rada märksa laiem ning hirm taandus veidi. Olime võsastikus kõndinud umbes paarsada meetrit, kui järsku kõva lärmi saatel meile kaks kollast tulukest järjest lähemale ja lähemale tulid. Ehmusime korraks meeletult, sest meile tundus, et rong kihutab täpselt meie poole ning meil pole kuhugi põgeneda. Tegelikkuses jooksis raudtee võsastiku taga, teega peaaegu paralleelselt ning rong poleks mingil võimalusel meieni jõudnud. Vähemalt tundsime hetkeks taas tsivilisatsiooni olemasolu ja jätkasime pimeduses vantsimist.
Proovisime rääkida võimalikult kõva häälega, et peletada eemale hirmutavat sahinat tekitavaid jäneseid ja muid karvikuid, samuti linde. Lõpuks jõudsime raja viimase osani. Karjamaade ja metsa vahel oleva teeni. Sealt avanes meile vapustav vaatepilt. Öine Uus-Meremaa taevas on hoopis teine, kui Eesti oma. See on tihedalt tähti täis ja näib, nagu oleks meie peade kohal kuppel, mitte lai taevas. Hingemattev. Paraku olime natuke hirmul ja kurnatud, et vaatepilti täielikult nautida. Viimase ja minu jaoks kõige kohutavama hetke elasime läbi selle sama ilusa taeva all karjamaa kõrval. Järsku kuulsime, kuidas midagi suurt ja rasket kiirelt meie poole jookseb. Ehmusin nii kõvasti, et pükste kuivaks jäämine oli suur õnn. Tegelikult oli see suur ja raske asi lehm, kes ilmselt karjamaal olles meid palju rohkem kartis.
Kella üheksaks jõudsime autoparklasse ning poole kümneks motelli. Ma vandusin, et ei ole enam kunagi nii loll, et õhtupoolikul kaugele aardeid lähen otsima. Jalad valutasid, kuna olime läbinud kiirkõnnil kokku üle 20 kilomeetri, kuid tundsime end õnnelikult. Seekord meil vedas.