Tahtsime Bali lääneosas olla kümme päeva, jaotades aja pesitsuspaikade järgi kolmeks. Esimesene majutusvõimalusi pakkuv linn meie teel Lovinast läänemaakonda oli põhjarannikul paiknev Pulaki, milleni jõudmisest andis märku kaljule ehitatud Pura Pulaki tempel. Tunnise sõidu järel hakkas Sandre igas leitud hotellis läbirääkimisi pidama. Need olid lühikesed läbirääkimised, mis algasid ja lõppesid sõnadega: "I'm sorry, we are full". Kui igal pool mujal Balil on meil õnnestunud "probleemideta" ööbimispaik leida, siis saare populaarseima sukeldumis-ja snorgeldamisranna piirkonnas olid tõesti meie hinnaklassi kuuluvad toad broneeritud. Ega siis midagi, plaanidesse tuli muudatus ning liikusime Pulakist edasi Bali loodetippu, Gilimanuki linna.
Poolsaarel asuv Gilimanuk oli paksult miilitsapoisse täis. Linnas liigeldes tundus nagu oleks tegu sõjaväealaga. See oli range paik, kus elasid arvatavasti kõrvalsaarelt Jaavalt tulnud moslemid. Seal jäi silma hulgaliselt mošeesid, mille kõlaritest kostuv usumüra harjumatutele kõrvadele liiga tegi. Gilimanukis seigeldes kippus nälg vägisi kallale ja ostsime turutädilt kilo ussivilju. Kotti laoti 14 vilja, mis maksid kokku 15 000 ruupiat. Tuletan meelde, et paar päeva tagasi olime rannas esimest korda maitsvat ussivilja proovides haledalt tünga saanud, kui teadmatusest ühe vilja eest 5000 ruupiat välja käisime. Teel Gilimanuki olime ka hulgaliselt viinamarjaistandusi näinud ning otsustasime 19 000 ruupia eest kilo kohalikku marja proovida.
Loodus linna ümber oli kaunis ja hoopis teistsugune, kui mujal Balil näinud olime. Lääneosa sisemaa ongi üks hiiglaslik rahvuspark, kus kõrgub neli mäge: Sangjang, Merbuk, Mesehe ja Musi. Sandre sõitis puuviljadega maiustamiseks rannikulinnast vaid paarsada meetrit sisemaale, kust leidsime vaikse järve ja laiad muruplatsid selle ümber. Bali kesk- ja idaosas on praktiliselt võimatu looduses maha istuda ja piknikku pidada. Iga maalapp on täis kas kõrgeid taimi või tüütuid inimesi. Taimestikus elavad aga maod, ämblikud või muud ohud, kellega hea meelega kokku ei puutuks. Seega olime üllatunud vaikse avaruse üle, mille Gilimanukist avastasime. Vitsutasime sisse poolteist kilo puuvilju ja jätkasime sõitu läänerannikut mööda lõuna suunas, kuna ka moslemilinnas Gilimanukis ei paistnud mõnusaid ööbimiskohti olevat.
Meil olid lääneranniku suhtes suured ootused. Teadsime, et turistid ala väga ei armasta ning lootsime kümneks päevaks mõne hea ja rahuliku rannaäärse paiga leida. Sõitsime tunni. Mitte ühtki hotellisilti. Sõitsime teise tunni. Mitte ühtki hotellisilti. Kuna kümne päeva jooksul kolmes erinevas piirkonnas elamisest ei tulnud midagi välja (Pulakis polnud ruumi, Gilimanukis oli võõras ja mitte nii sõbralik kultuur), oli meie uueks plaaniks leida läänerannikult vaid üks tuba, kus kõik need päevad elada. Pärastlõunaks saabusime Negara linna uskudes, et asulas ikka midagi sobivat leidub. Tõesti, paar majutusepakkujat seal tegutses ja toad jäid meie hinnaklassi, kuid igas hotellis oli siiski midagi valesti. Sealt polnud võimalik leida internetti ega sooja vett ning kui varasemalt oli toa hinnas alati hommikusöök, siis läänerannikul pidanuks me hommikutundidel söögipoolist linnast otsima. Nende pisiprobleemidega oleks me just kui hakkama saanud, aga vot maasse kaevatud auku polnud me hotellitoas nõus pissima ning jäime seetõttu ka Negaras pika ninaga.
Tund oli juba hiline. Meil polnud peale puuviljade midagi hinge taga ega katust pea kohal. Läänerannikul elutsesid moslemiusulised, kelle söögikohad veidi teisiti funktsioneerivad, kui harjunud oleme, kuid pidime siiski ühes tänavaäärses Warungis einestama. Nägime kurja vaeva, et menüüta kohas selgeks teha, mida süüa soovime. Lõpuks tõsteti mulle potist mingisugust nuudlirooga, mis tegelikult päris hästi maitses. Sandrele valmistati "Nasi Campur" ehk riis kolme erineva lihaga. Kui tavaliselt oleme harjunud Campurist leidma sealiha, kanaliha ja krevette, siis Sandre vürtsiroog sisaldas kala, siga ja südametükke. Vähemalt saime odavalt midagi kõhtu ja võisime selgema peaga teekonda jätkata.
Meie viimane lootus selleks ööks katusealust saada oli Pekutatani linn. Kuna päike hakkas vaikselt loojuma, ei võinud me enam pirtsakad olla ning pidime kas või üheks magamiskorraks leppima millega iganes. Leidsime tikutulega otsides kolm hotelli. Esimeses polnud vaba voodit, teises küsiti meie hinnaklassist kolm korda kõrgemat tasu. Kolmas ja viimane pidi osutuma valituks. Olgugi, et 200 000 ruupiat samuti meie eelarvest välja jäi ning CSB Beach Inn hotellis sooja vett ja internetti polnud, tõstsime reisikoti hotellituppa. Öö oli kurnav. Koerad haukusid, meri mühises, inimesed lärmasid ja vannitoa torudes vulises vesi kõrvulukustavalt kõvasti. Vähemalt oskasime tänu ööle lageda taeva all Uus-Meremaal Napieris hinnata hotelliteki soojust. Ka hommikueineks pakutud omletil ja puuviljasalatil polnud viga ning varajane jalutuskäik läbi riisipõllu musta liivaga surfirannale oli ilus. Meie soovitust CSB Beach Inn siiski ei pälvi, olgugi, et päästis meid viimasel hetkel kodutustaatusest.
Teisel päeval sõitsime läänerannikut mööda juba päris lõunasse välja. Endiselt mitte ühtegi head paika, kus veeta nüüdseks üheksa päeva. Rannik oli küll kena, palmide ja riisipõldude taga lainetas ookean, kuid süüa polnud just kui ei kusagil, samuti magada. Tundsime, et Uus-Meremaa ebaõnn on meile taas kannule jõudnud, mida kinnitas ka rolleri esikummi lõhkemine keset teed tundmatus kohas. Sandre jättis mind seljakotiga riisipõllu äärde pilte tegema, kuni ise rattaparandajaid otsima läks. Kuigi tal õnnestus asi üllatuslikult 30 000 ruupia ja poole tunniga ära ajada, tahtis vahepeal üks naine mind juba abistades riisipõllult kuhugi minema toimetada. Ise inglise keelt ei rääkinud, aga näitas muudkui näpuga teele, et läheme nüüd! Ta helistas ka mingile numbrile, ent see oli õnneks kinni ning ta ei saanud soovitud inimesega ühendust. Mina muudkui proovisin samal ajal seletada, et ootan sõpra ja kõik on korras. Näitasin naise rolleri peal esikummi ja tegin käte-jalgadega muidki vigureid, kuni ta lõpuks minema sõitis.
Me ei tahtnud rannateed pidi liikudes päris Kutasse välja jõuda, seega keerasime enne suurlinn Tabanani tagasi põhja. Seekord sõitsime sisemaal. Seal ei asunud peale hirmkallite villade teisi majutuspaiku, kuid olime teevalikuga igati rahul. Vapustavad riisiterrasid saatsid meid mitukümmend kilomeetrit kuni Pupuani linnani. Seal ostsime tänavaputkast praekana, poest küpsist ja kondentspiima ning muudki näksimist. Istusime Pupuani ja Mayongi vahelisel teelõigul suvalisele betoonplokile, kust avanes vaade mägedele ning pistsime toidu pintslisse. Mayong oli meile juba tuttav koht. See mägiküla asub täpselt Lovina ja Munduki vahel, ehk olime oma läänereisi alguspunkti tagasi jõudnud.
Mõtlesime, et polegi nii hull, kui tagasi Lovinasse maandume. Sealt oli ühtpidi sama pikk tee nii lääne- kui ka idarannikule, samuti viis hulgaliselt teid sisemaale, mis meil veel suures osas avastamata oli. Sel hetkel oli meil Balil laisklemiseks jäänud 19 päeva, millest kaks tuli veeta Ubudis ja kolm Kutas. Leppisime kokku, et oleme ülejäänud ajast 10 päeva Lovinas ja käime sealt rolleriga teisi paiku avastamas. Kui mõni koht eriliselt meeldib, veedame seal neli Ubudi taaskülastusele eelnevat ööd. Tahtsime Lovinas odavat majutust, sest eelmine korralik Lovina hotellituba oli ju kõigest 100 000 ruupiat maksnud. Sandre pidas jällegi hulgaliselt läbirääkimisi. Odavamaid kohti leidsime kõigest kaks. Esimene neist oli äärmiselt räämas ning eelistasime sada korda enne oma endist, Dupa hotelli. Teine oli esmapilgul Sandrele välimuselt isegi enam-vähem paistnud, kuid seal levis veider lõhn. Sandre avastas lõhna asukoha magamistoa nurgast, kus paiknes ühtlasi nägemus WC-st - maasse kaevatud auk.
Pärast kahte päeva ja 230 kilomeetrit rolleriga läänemaakonnas, leidsime end taas Dupa hotelli tuttavalt rõdult riisipõldu imetledes. Arvatavasti oleks ka Pulaki linnas sukeldumisparadiisis hea elu olnud, kuid paraku olid sealsed hotellid puupüsti rahvast täis. Niisiis elamegi 23nda augustini Lovina kõrvetava päiksese all, külastades rolleriga päevatrippe tehes teisigi imelisi paiku.
Poolsaarel asuv Gilimanuk oli paksult miilitsapoisse täis. Linnas liigeldes tundus nagu oleks tegu sõjaväealaga. See oli range paik, kus elasid arvatavasti kõrvalsaarelt Jaavalt tulnud moslemid. Seal jäi silma hulgaliselt mošeesid, mille kõlaritest kostuv usumüra harjumatutele kõrvadele liiga tegi. Gilimanukis seigeldes kippus nälg vägisi kallale ja ostsime turutädilt kilo ussivilju. Kotti laoti 14 vilja, mis maksid kokku 15 000 ruupiat. Tuletan meelde, et paar päeva tagasi olime rannas esimest korda maitsvat ussivilja proovides haledalt tünga saanud, kui teadmatusest ühe vilja eest 5000 ruupiat välja käisime. Teel Gilimanuki olime ka hulgaliselt viinamarjaistandusi näinud ning otsustasime 19 000 ruupia eest kilo kohalikku marja proovida.
Loodus linna ümber oli kaunis ja hoopis teistsugune, kui mujal Balil näinud olime. Lääneosa sisemaa ongi üks hiiglaslik rahvuspark, kus kõrgub neli mäge: Sangjang, Merbuk, Mesehe ja Musi. Sandre sõitis puuviljadega maiustamiseks rannikulinnast vaid paarsada meetrit sisemaale, kust leidsime vaikse järve ja laiad muruplatsid selle ümber. Bali kesk- ja idaosas on praktiliselt võimatu looduses maha istuda ja piknikku pidada. Iga maalapp on täis kas kõrgeid taimi või tüütuid inimesi. Taimestikus elavad aga maod, ämblikud või muud ohud, kellega hea meelega kokku ei puutuks. Seega olime üllatunud vaikse avaruse üle, mille Gilimanukist avastasime. Vitsutasime sisse poolteist kilo puuvilju ja jätkasime sõitu läänerannikut mööda lõuna suunas, kuna ka moslemilinnas Gilimanukis ei paistnud mõnusaid ööbimiskohti olevat.
Meil olid lääneranniku suhtes suured ootused. Teadsime, et turistid ala väga ei armasta ning lootsime kümneks päevaks mõne hea ja rahuliku rannaäärse paiga leida. Sõitsime tunni. Mitte ühtki hotellisilti. Sõitsime teise tunni. Mitte ühtki hotellisilti. Kuna kümne päeva jooksul kolmes erinevas piirkonnas elamisest ei tulnud midagi välja (Pulakis polnud ruumi, Gilimanukis oli võõras ja mitte nii sõbralik kultuur), oli meie uueks plaaniks leida läänerannikult vaid üks tuba, kus kõik need päevad elada. Pärastlõunaks saabusime Negara linna uskudes, et asulas ikka midagi sobivat leidub. Tõesti, paar majutusepakkujat seal tegutses ja toad jäid meie hinnaklassi, kuid igas hotellis oli siiski midagi valesti. Sealt polnud võimalik leida internetti ega sooja vett ning kui varasemalt oli toa hinnas alati hommikusöök, siis läänerannikul pidanuks me hommikutundidel söögipoolist linnast otsima. Nende pisiprobleemidega oleks me just kui hakkama saanud, aga vot maasse kaevatud auku polnud me hotellitoas nõus pissima ning jäime seetõttu ka Negaras pika ninaga.
Tund oli juba hiline. Meil polnud peale puuviljade midagi hinge taga ega katust pea kohal. Läänerannikul elutsesid moslemiusulised, kelle söögikohad veidi teisiti funktsioneerivad, kui harjunud oleme, kuid pidime siiski ühes tänavaäärses Warungis einestama. Nägime kurja vaeva, et menüüta kohas selgeks teha, mida süüa soovime. Lõpuks tõsteti mulle potist mingisugust nuudlirooga, mis tegelikult päris hästi maitses. Sandrele valmistati "Nasi Campur" ehk riis kolme erineva lihaga. Kui tavaliselt oleme harjunud Campurist leidma sealiha, kanaliha ja krevette, siis Sandre vürtsiroog sisaldas kala, siga ja südametükke. Vähemalt saime odavalt midagi kõhtu ja võisime selgema peaga teekonda jätkata.
Meie viimane lootus selleks ööks katusealust saada oli Pekutatani linn. Kuna päike hakkas vaikselt loojuma, ei võinud me enam pirtsakad olla ning pidime kas või üheks magamiskorraks leppima millega iganes. Leidsime tikutulega otsides kolm hotelli. Esimeses polnud vaba voodit, teises küsiti meie hinnaklassist kolm korda kõrgemat tasu. Kolmas ja viimane pidi osutuma valituks. Olgugi, et 200 000 ruupiat samuti meie eelarvest välja jäi ning CSB Beach Inn hotellis sooja vett ja internetti polnud, tõstsime reisikoti hotellituppa. Öö oli kurnav. Koerad haukusid, meri mühises, inimesed lärmasid ja vannitoa torudes vulises vesi kõrvulukustavalt kõvasti. Vähemalt oskasime tänu ööle lageda taeva all Uus-Meremaal Napieris hinnata hotelliteki soojust. Ka hommikueineks pakutud omletil ja puuviljasalatil polnud viga ning varajane jalutuskäik läbi riisipõllu musta liivaga surfirannale oli ilus. Meie soovitust CSB Beach Inn siiski ei pälvi, olgugi, et päästis meid viimasel hetkel kodutustaatusest.
Teisel päeval sõitsime läänerannikut mööda juba päris lõunasse välja. Endiselt mitte ühtegi head paika, kus veeta nüüdseks üheksa päeva. Rannik oli küll kena, palmide ja riisipõldude taga lainetas ookean, kuid süüa polnud just kui ei kusagil, samuti magada. Tundsime, et Uus-Meremaa ebaõnn on meile taas kannule jõudnud, mida kinnitas ka rolleri esikummi lõhkemine keset teed tundmatus kohas. Sandre jättis mind seljakotiga riisipõllu äärde pilte tegema, kuni ise rattaparandajaid otsima läks. Kuigi tal õnnestus asi üllatuslikult 30 000 ruupia ja poole tunniga ära ajada, tahtis vahepeal üks naine mind juba abistades riisipõllult kuhugi minema toimetada. Ise inglise keelt ei rääkinud, aga näitas muudkui näpuga teele, et läheme nüüd! Ta helistas ka mingile numbrile, ent see oli õnneks kinni ning ta ei saanud soovitud inimesega ühendust. Mina muudkui proovisin samal ajal seletada, et ootan sõpra ja kõik on korras. Näitasin naise rolleri peal esikummi ja tegin käte-jalgadega muidki vigureid, kuni ta lõpuks minema sõitis.
Me ei tahtnud rannateed pidi liikudes päris Kutasse välja jõuda, seega keerasime enne suurlinn Tabanani tagasi põhja. Seekord sõitsime sisemaal. Seal ei asunud peale hirmkallite villade teisi majutuspaiku, kuid olime teevalikuga igati rahul. Vapustavad riisiterrasid saatsid meid mitukümmend kilomeetrit kuni Pupuani linnani. Seal ostsime tänavaputkast praekana, poest küpsist ja kondentspiima ning muudki näksimist. Istusime Pupuani ja Mayongi vahelisel teelõigul suvalisele betoonplokile, kust avanes vaade mägedele ning pistsime toidu pintslisse. Mayong oli meile juba tuttav koht. See mägiküla asub täpselt Lovina ja Munduki vahel, ehk olime oma läänereisi alguspunkti tagasi jõudnud.
Mõtlesime, et polegi nii hull, kui tagasi Lovinasse maandume. Sealt oli ühtpidi sama pikk tee nii lääne- kui ka idarannikule, samuti viis hulgaliselt teid sisemaale, mis meil veel suures osas avastamata oli. Sel hetkel oli meil Balil laisklemiseks jäänud 19 päeva, millest kaks tuli veeta Ubudis ja kolm Kutas. Leppisime kokku, et oleme ülejäänud ajast 10 päeva Lovinas ja käime sealt rolleriga teisi paiku avastamas. Kui mõni koht eriliselt meeldib, veedame seal neli Ubudi taaskülastusele eelnevat ööd. Tahtsime Lovinas odavat majutust, sest eelmine korralik Lovina hotellituba oli ju kõigest 100 000 ruupiat maksnud. Sandre pidas jällegi hulgaliselt läbirääkimisi. Odavamaid kohti leidsime kõigest kaks. Esimene neist oli äärmiselt räämas ning eelistasime sada korda enne oma endist, Dupa hotelli. Teine oli esmapilgul Sandrele välimuselt isegi enam-vähem paistnud, kuid seal levis veider lõhn. Sandre avastas lõhna asukoha magamistoa nurgast, kus paiknes ühtlasi nägemus WC-st - maasse kaevatud auk.
Pärast kahte päeva ja 230 kilomeetrit rolleriga läänemaakonnas, leidsime end taas Dupa hotelli tuttavalt rõdult riisipõldu imetledes. Arvatavasti oleks ka Pulaki linnas sukeldumisparadiisis hea elu olnud, kuid paraku olid sealsed hotellid puupüsti rahvast täis. Niisiis elamegi 23nda augustini Lovina kõrvetava päiksese all, külastades rolleriga päevatrippe tehes teisigi imelisi paiku.