Oleme kanuumatkalt elusalt tagasi! Kaks ja pool päeva vee peal möödusid märkamatult, kuid saadud elamused ei lase end unustada!
Alustasime teekonda Ohakunest Whakahorosse teisipäeva varahommikul. Sõit kestis poolteist tundi. Mikrobussis tutvusime põgusalt nelja inimesega, ühes kellega me jõele läksime. Kaks saksa poissi, Markus ja Tobi, olid Uus-Meremaale tulnud peamiselt puhkama. Nemadki olid teineteisega tutvunud vaid päev varem. Meie jaoks uskumatu, et Ohakune suurusesse linna on tulnud teineteisest sõltumatult kaks sakslast. Ometi, neid on siin veel palju-palju rohkem. Sakslased on üldse igas maailma nurgas massiliselt esindatud. Tundub, et kui kõik sakslased oma riigi piiridesse korraga peaks sattuma, oleks nad tihedalt üksteise vastu litsutud. Teised kaks reisikaaslast olid kohalikud, või tegelikult mitte päris nii. Maoori tüdruk Mel oli pärit Aucklandist, tema kaaslase Hemi päritolu on siiani mõistatus. Mel ja Hemi töötasid Ohakunes samamoodi nagu meie, ainult teises motellis, ning plaanisid algselt kodumaal ringi vaadata ja seejärel Euroopasse suunduda. Igatahes, vanuse poolest olime kõik suhteliselt võrdsed ja kanuutamise kogemuse mõttes samuti. Ainult Markus oli kord varem jõel sõudnud (nagu hiljem selgus, tuli see talle kasuks).
Whakahoros laadisime kolm kanuud, tünnid, päästevestid ja pooliku pudeli vee kühveldamiseks autost maha. Pidime valima, mis värvi kanuu me võtame. Sandre oli muidugi kõigist ees ja valis meile punase kanuu. Sakslased sõitsid rohelise ja kiivid (nii Uus-Meremaalased end kutsuvad) valge kanuuga. Meile tehti kiire väljaõpe (nii 2-3 minutit) sõudmise kohta ja seletati, kuidas tünne kanuusse paigutada. Saime sellest aru täpselt nii palju:
1. eesistuja on mootor ja tagumine tüürimees;
2. sõua kogu aeg, ära puhka;
3. hoia eemale kividest ja kändudest.
Otsustasime, et mina istun ees ehk olen mootor ja Sandre istub taga ehk on aju. Sel hetkel, kui paadi esimest korda vette lükkasime, oli kõik ununenud. Hakkasin täitsa valesti sõudma, jube oli. Viie minutiga sain õnneks liigutused kätte, sõudsime vaikselt ja rahulikult. Kümne minuti pärast põrkasime juba esimest korda sakslastega kokku. Minul oli paanika, teised rohkem naersid. Esimene tund möödus aeru ja paati tundma õppides, ma ei saanud arugi, et oleme keset ilusat loodust. Üsna varsti tegime esimese peatuse, kiivid olid näljased. Nagu edaspidi aru saime, siis nende nälg oli pidev. Sõime ka natuke saia, tutvusime veidi paremini kaaslastega ning sõudsime edasi. Sellest kaks ja pool tundi hiljem istusime juba järgmises vaheajapunktis ja sõime lõunat. Päris hea mõte oli pannkooke kaasa teha, teised vesistasid. Tegelikult jagasime reisi kestel kõik omi sööke, jooke ja muud tarvilikku. Arutlesime Sandrega selle üle, et meil murdus nagu tükk südamest, kui keegi meie sööki võttis. Me oleme jagamiseks ikka liiga eestlased. Lõunasöök andis mõnusalt energiat juurde, samas võis see olla ka purk õlut, mis oli kuuma ilmaga just kui rusikas silmaauku. Kohe pärast uuesti paati istumist olime oma esimesel kärestikul. Väga kihvt, ainult, et meie paat pööras vale otsa ette. Meil oli tükk tegemist, et jälle õigesse voolu saada. Kui olime kõik kärestiku edukalt või vähem edukalt läbinud, avastas Mel, et unustas päästevesti puhkepaika. Väga halb. Aga tagasi pöörata polnud lihtsalt mingitki võimalust.
Alustasime teekonda Ohakunest Whakahorosse teisipäeva varahommikul. Sõit kestis poolteist tundi. Mikrobussis tutvusime põgusalt nelja inimesega, ühes kellega me jõele läksime. Kaks saksa poissi, Markus ja Tobi, olid Uus-Meremaale tulnud peamiselt puhkama. Nemadki olid teineteisega tutvunud vaid päev varem. Meie jaoks uskumatu, et Ohakune suurusesse linna on tulnud teineteisest sõltumatult kaks sakslast. Ometi, neid on siin veel palju-palju rohkem. Sakslased on üldse igas maailma nurgas massiliselt esindatud. Tundub, et kui kõik sakslased oma riigi piiridesse korraga peaks sattuma, oleks nad tihedalt üksteise vastu litsutud. Teised kaks reisikaaslast olid kohalikud, või tegelikult mitte päris nii. Maoori tüdruk Mel oli pärit Aucklandist, tema kaaslase Hemi päritolu on siiani mõistatus. Mel ja Hemi töötasid Ohakunes samamoodi nagu meie, ainult teises motellis, ning plaanisid algselt kodumaal ringi vaadata ja seejärel Euroopasse suunduda. Igatahes, vanuse poolest olime kõik suhteliselt võrdsed ja kanuutamise kogemuse mõttes samuti. Ainult Markus oli kord varem jõel sõudnud (nagu hiljem selgus, tuli see talle kasuks).
Whakahoros laadisime kolm kanuud, tünnid, päästevestid ja pooliku pudeli vee kühveldamiseks autost maha. Pidime valima, mis värvi kanuu me võtame. Sandre oli muidugi kõigist ees ja valis meile punase kanuu. Sakslased sõitsid rohelise ja kiivid (nii Uus-Meremaalased end kutsuvad) valge kanuuga. Meile tehti kiire väljaõpe (nii 2-3 minutit) sõudmise kohta ja seletati, kuidas tünne kanuusse paigutada. Saime sellest aru täpselt nii palju:
1. eesistuja on mootor ja tagumine tüürimees;
2. sõua kogu aeg, ära puhka;
3. hoia eemale kividest ja kändudest.
Otsustasime, et mina istun ees ehk olen mootor ja Sandre istub taga ehk on aju. Sel hetkel, kui paadi esimest korda vette lükkasime, oli kõik ununenud. Hakkasin täitsa valesti sõudma, jube oli. Viie minutiga sain õnneks liigutused kätte, sõudsime vaikselt ja rahulikult. Kümne minuti pärast põrkasime juba esimest korda sakslastega kokku. Minul oli paanika, teised rohkem naersid. Esimene tund möödus aeru ja paati tundma õppides, ma ei saanud arugi, et oleme keset ilusat loodust. Üsna varsti tegime esimese peatuse, kiivid olid näljased. Nagu edaspidi aru saime, siis nende nälg oli pidev. Sõime ka natuke saia, tutvusime veidi paremini kaaslastega ning sõudsime edasi. Sellest kaks ja pool tundi hiljem istusime juba järgmises vaheajapunktis ja sõime lõunat. Päris hea mõte oli pannkooke kaasa teha, teised vesistasid. Tegelikult jagasime reisi kestel kõik omi sööke, jooke ja muud tarvilikku. Arutlesime Sandrega selle üle, et meil murdus nagu tükk südamest, kui keegi meie sööki võttis. Me oleme jagamiseks ikka liiga eestlased. Lõunasöök andis mõnusalt energiat juurde, samas võis see olla ka purk õlut, mis oli kuuma ilmaga just kui rusikas silmaauku. Kohe pärast uuesti paati istumist olime oma esimesel kärestikul. Väga kihvt, ainult, et meie paat pööras vale otsa ette. Meil oli tükk tegemist, et jälle õigesse voolu saada. Kui olime kõik kärestiku edukalt või vähem edukalt läbinud, avastas Mel, et unustas päästevesti puhkepaika. Väga halb. Aga tagasi pöörata polnud lihtsalt mingitki võimalust.
Esimesel hommikul nääklesime kanuus päris palju. Mõlemad tahtsime ikka enda sõna peale jätta. Sandre ei saanud aru, miks ma nii nõrgalt sõuan ja üldse paati suunata ei aita. Ühel hetkel otsustasime, et tõmbame paadi kaldale ja vahetame kohad. Pärast seda muutus Sandre jutt kohe, sest ta sai aru, et eest polegi võimalik paati suunata. Minul tuli ka taga sõitmine esialgu paremini välja ja mõtlesime, et selline paigutus sobib meile paremini. See sobiski, aga kahjuks kuni kärestikeni, sest seal ei osanud ma kohe mitte midagi oma aeruga peale hakata. Ma ei saanud üldse aru, kust poolt ma peaks pidurdama, et paati kindlas suunas pöörata või kust poolt sõuda, et jälle tagurpidi olevat paati õiges suunas juhtida. See tundus nii keeruline, et esimesel päeva loodusest pole mul vist ühtki pilti meelde jäänud.
Jõgi voolas kanjonis, seetõttu olid randumispaigad üksteisest kaugel, meil kulus enam-vähem 3,5 h, et jõuda ühest punktist teise (tavaliselt peaks kuluma 2,5). Kella viieks olime jõudnud punkti, mis pidi olema meie päeva eelviimane. Otsustasime sinna ööseks laagrisse jääda, kuigi Marcus oli maksnud hütis ööbimise eest, mis asus veel 3 h kaugusel. Kartsime liialt pimedat, et seda retke ette võtta. Lisaks arvasime, et järgmine maabumispaik on rahvarohke, kuid selles olime vaid kuuekesi.
Tõmbasime kanuud kivisele pinnale, sidusime paadi ninas olevad nöörid suurte puuroigaste külge ja sammusime tünnidega üles mäkke. Igas ametlikus puhkusepaigas oli katuse all puust laud ja toolid, metallist pind söögi valmistamiseks, veidi kaugemal WC, hiiglaslikud veetünnid ning kraanikauss. Mugav. Leidsime ka väikesed muruplatsid, kuhu telgid püsti lüüa. Ma ei kujuta ettegi, kui kaugel me tegelikust tsivilisatsioonist olime. Sellisele tiheda metsaga kaetud mägisele pinnale maju juba ei ehita. Sättisime veel päikesevalguses magamiseks tarviliku valmis, sõime eelmisel õhtul valmistatud maitsvat kartulirooga ja sattusime kaaslastega jutule. See oli tore seltskond, mille nii mõnedki liikmed olid äärmiselt ekstreemse eluviisiga (millel siinkohal vanemate hingerahu huvides rohkem ei peatuks). Naersime ja nautisime õhtut. Nägin elu esimest mõnusalt rasvunud opossumit, mida kutid kohe küpsetama tahtsid hakata. Õnneks pages see jäädavalt põõsastesse. Pimeduse saabudes läksime alla vee äärde ja tegime Uus-Meremaal keelatud lõket. Nii hea oli istuda Wanganui jõe veerel puukännul, visata roikaid lõkkesse, süüa juustu ja porgandit ning juua Uus-Meremaal Hastingsis valmistatud punast veini.
Läksime varakult magama, sest päeva koormus oli olnud ootamatult suur. Silmad vajusid sooja magamiskoti sees kohe kinni. Pehme, soe ja hea oli magada. Pole ammu nii hea unega olnud. Ärkasin ainult ühel korral, sest kuulsin telgi kõrvalt imelikku mögisevat häälitsust. Veidi kõhe oli, aga mu organism ei raatsinud energiavarusid muretsemisele raisata ning vajus jälle sügavasse unne. Hommik oli jahe, jõe kohal lasus paks udumass. Olime kokku leppinud, et hakkame kella 8st sõudma, sest meil tuli läbida teisel reisipäeval ligi kolm tundi pikem maa, kui algselt planeeritud. Kiivid raiskasid aga söömisele rohkelt aega ning startisime alles üheksast.
Jõgi voolas kanjonis, seetõttu olid randumispaigad üksteisest kaugel, meil kulus enam-vähem 3,5 h, et jõuda ühest punktist teise (tavaliselt peaks kuluma 2,5). Kella viieks olime jõudnud punkti, mis pidi olema meie päeva eelviimane. Otsustasime sinna ööseks laagrisse jääda, kuigi Marcus oli maksnud hütis ööbimise eest, mis asus veel 3 h kaugusel. Kartsime liialt pimedat, et seda retke ette võtta. Lisaks arvasime, et järgmine maabumispaik on rahvarohke, kuid selles olime vaid kuuekesi.
Tõmbasime kanuud kivisele pinnale, sidusime paadi ninas olevad nöörid suurte puuroigaste külge ja sammusime tünnidega üles mäkke. Igas ametlikus puhkusepaigas oli katuse all puust laud ja toolid, metallist pind söögi valmistamiseks, veidi kaugemal WC, hiiglaslikud veetünnid ning kraanikauss. Mugav. Leidsime ka väikesed muruplatsid, kuhu telgid püsti lüüa. Ma ei kujuta ettegi, kui kaugel me tegelikust tsivilisatsioonist olime. Sellisele tiheda metsaga kaetud mägisele pinnale maju juba ei ehita. Sättisime veel päikesevalguses magamiseks tarviliku valmis, sõime eelmisel õhtul valmistatud maitsvat kartulirooga ja sattusime kaaslastega jutule. See oli tore seltskond, mille nii mõnedki liikmed olid äärmiselt ekstreemse eluviisiga (millel siinkohal vanemate hingerahu huvides rohkem ei peatuks). Naersime ja nautisime õhtut. Nägin elu esimest mõnusalt rasvunud opossumit, mida kutid kohe küpsetama tahtsid hakata. Õnneks pages see jäädavalt põõsastesse. Pimeduse saabudes läksime alla vee äärde ja tegime Uus-Meremaal keelatud lõket. Nii hea oli istuda Wanganui jõe veerel puukännul, visata roikaid lõkkesse, süüa juustu ja porgandit ning juua Uus-Meremaal Hastingsis valmistatud punast veini.
Läksime varakult magama, sest päeva koormus oli olnud ootamatult suur. Silmad vajusid sooja magamiskoti sees kohe kinni. Pehme, soe ja hea oli magada. Pole ammu nii hea unega olnud. Ärkasin ainult ühel korral, sest kuulsin telgi kõrvalt imelikku mögisevat häälitsust. Veidi kõhe oli, aga mu organism ei raatsinud energiavarusid muretsemisele raisata ning vajus jälle sügavasse unne. Hommik oli jahe, jõe kohal lasus paks udumass. Olime kokku leppinud, et hakkame kella 8st sõudma, sest meil tuli läbida teisel reisipäeval ligi kolm tundi pikem maa, kui algselt planeeritud. Kiivid raiskasid aga söömisele rohkelt aega ning startisime alles üheksast.
Teisel päeval alustasime sõudmist sama asetusega, Sandre ees ja mina taga. Üsna pea sai meile selgeks, et sel päeval on teel palju kärestikke ning pidime taas kanuus kohad vahetama. Nüüd läks meil kohe palju-palju paremini. Saime mõlemad aru, mis rollid on ees-ja tagaistujal, suutsime juba veidi koostööd teha. Siiski jäime teistest kõvasti maha. Sakslastel oli Markuse näol kogemuse eelis, lisaks see, et kanuus istus kaks meest. Kiivid lihtsalt sõudsid nagu segased, pärast hingeldasid ja ohkisid. Meie olime aeglased. Eestlased, mis teha. Vahepeal saime ikka nendega ka kokku, siis, kui nad meid järele ootasid. Ükskord palusid nad meil midagi eesti keeles lauda. Ma siis laulsin pika mõtlemise ja Sandre soovituse peale, et "Mull, mull, mull, mull väiksed kalad, kus on teie väiksed jalad...". Sakslased, kes varem eestlaseid tegelikult kohanudki ei olnud, ütlesid, et meie keel on väga soome keele moodi. See rõõmustas meid. Tais peeti meid kogu aeg venelasteks.
Nüüd hakkasime märkama loodust. Minu matka üks kõrghetkedest saabus üsna vara hommikul, kui nägime kahte pisikest valget kitse jõe ääres kaljul. Haapsalus arvutist Uus-Meremaa loomade pilte vaadates jäi mulle silma palju pilte kitsedest. Sel ajal ma mõtlesin, et miks kuradi pärast on internetis pildid kodukitsedest. Mul polnud õrna aimugi, et siin elavad nad metsades. Kahjuks esimesi armsaid loomakesi me kaameraga ei tabanud, küll aga jäädvustasime teel teisi kitsekesi. Sandre polnud päeva edenedes enam kitsedest eriti vaimustatud, mina muidugi oleks kanuust hea meelega kaldade ujunud ja neid kallistama läinud, kui vaid oleks olnud kallast, millel peatuda. Taipasin päeval, et ju see mögisev häälitsus, mida öösel telgi kõrvalt kuulsin, kuulus sama liigi esindajale.
Meile meeldis aeglaselt sõuda, sest sel juhul kadusid teised meil silmist ning saime jäädvustada loodust ka ilma kanuudeta. Kahekesi jäädes tabas meid täielik rahutunne. Peale linnulaulu ja vaikse veevulina ei kostnud ühtki heli. Olime keset kanjonit, vaatasime imelisi maalinguid suurte rahnude peal, mille autoriks pidi olema inimkäsi. Kujutlesime selgelt maoore, sõudmas mööda jõge allavoolu, püüdmas kala ja uuristamas kive. Pole kunagi elus nii ürgse hingusega kohas viibinud.
Nüüd hakkasime märkama loodust. Minu matka üks kõrghetkedest saabus üsna vara hommikul, kui nägime kahte pisikest valget kitse jõe ääres kaljul. Haapsalus arvutist Uus-Meremaa loomade pilte vaadates jäi mulle silma palju pilte kitsedest. Sel ajal ma mõtlesin, et miks kuradi pärast on internetis pildid kodukitsedest. Mul polnud õrna aimugi, et siin elavad nad metsades. Kahjuks esimesi armsaid loomakesi me kaameraga ei tabanud, küll aga jäädvustasime teel teisi kitsekesi. Sandre polnud päeva edenedes enam kitsedest eriti vaimustatud, mina muidugi oleks kanuust hea meelega kaldade ujunud ja neid kallistama läinud, kui vaid oleks olnud kallast, millel peatuda. Taipasin päeval, et ju see mögisev häälitsus, mida öösel telgi kõrvalt kuulsin, kuulus sama liigi esindajale.
Meile meeldis aeglaselt sõuda, sest sel juhul kadusid teised meil silmist ning saime jäädvustada loodust ka ilma kanuudeta. Kahekesi jäädes tabas meid täielik rahutunne. Peale linnulaulu ja vaikse veevulina ei kostnud ühtki heli. Olime keset kanjonit, vaatasime imelisi maalinguid suurte rahnude peal, mille autoriks pidi olema inimkäsi. Kujutlesime selgelt maoore, sõudmas mööda jõge allavoolu, püüdmas kala ja uuristamas kive. Pole kunagi elus nii ürgse hingusega kohas viibinud.
Päev möödus ainult sõudes, tegime vist ühe pooletunnise peatuse ka, et natuke näksida. Õhtuks jõudsime peatuspunkti, kus oli märksa rohkem rahvast. Seal tervitas meid hernesupiga maoori naine, kelle lõug oli nii koledalt ära tatoveeritud, et selle alguses habemega segi ajasin. Naine oli kurja iseloomuga, hakkas kohe kamandama ja käskis kõigil nimed kirja panna, et nende alusel kinnitada, kas kõik on ikka telkimise eest maksnud. Andsime talle paki kommi (nagu reisikorraldaja oli soovitanud), mille peale ta veidi leebus. Maoori naine elas selles paigas koos pojaga. Selles paigas oli natuke rohkem metsavaba pinda, no nii umbes kahekümne telgi jagu. Liskas oli seal hütt (milliseid on siin palju, mõnes saab tasuta ööbida, mõnes peab maksma kuni 30 NZ dollarit). Vastaskaldal nägime ka teist maja, üksildane paik elamiseks.
Sõime uute sõpradega õhtust, rääkisime paar sõna ka teiste telkla asukatega ning keerasime kerra. Öösel sadas vihma. Hommikul pidime läbimärjad asjad tünnidesse suruma. Enne maoorinaise juurest lahkumist tegime mõned pildid. Vaatamisväärsuseks oli seal maooride peade kujutistest moodustatud puukuju, mida kutsutakse "Maroi". Lahkusime matka viimase päeva hommikul jõele teistest pool tunnikest varem, et nautida üksindust. See oli idüll. Päike peegeldas jõepinnalt, kaljuseinad olid veelgi maalilisemad, koopad veelgi sügavamad, joad veelgi veerohkemad. Ja mis meile eriti meeldis, kärestikud olid suuremad. Teadsime, et sel päeval ootab meid kolm suurt kärestikku, mis algajatele võivad peavalu valmistada.
Esimesest suurest kärestikust saime viperusteta alla. Puhas lõbu! Järgmine kärestik polnud enam nii süütu. selle keskel oli hiiglaslik kivi, mille poole me suurel kiirusel põrutasime. Tundus, et kokkupõrge on vältimatu. Kühveldasin oma aeruga nii kiiresti kui suutsin, nii tugevasti kui suutsin ning pigistasin silmad kinni. Vedas. Möödusime kivist umbes poole meetri kauguselt ning ülejäänud kärestikuga saime hästi hakkama. Enne seda kärestikku oli meie taha tekkinud üks teine paat, milles sõudjad polnud meie reisigrupist, kuid keda olime eelmises telklas näinud. Vaatasime igaks juhuks pärast kärestiku läbimist selja taha, et kuidas neil selle ületamine õnnestub. Kui meie olime suutnud kivist mööduda vasakult, siis nende kanuu kandus paremale. Kivist said nad küll mööda, kuid põrutasid hooga vastu kaljuseina. Nad tulid kokkupõrkest võidukalt välja, kanuu ei läinud ümber ega katki. Õnnelik õnnetus.
Sõime uute sõpradega õhtust, rääkisime paar sõna ka teiste telkla asukatega ning keerasime kerra. Öösel sadas vihma. Hommikul pidime läbimärjad asjad tünnidesse suruma. Enne maoorinaise juurest lahkumist tegime mõned pildid. Vaatamisväärsuseks oli seal maooride peade kujutistest moodustatud puukuju, mida kutsutakse "Maroi". Lahkusime matka viimase päeva hommikul jõele teistest pool tunnikest varem, et nautida üksindust. See oli idüll. Päike peegeldas jõepinnalt, kaljuseinad olid veelgi maalilisemad, koopad veelgi sügavamad, joad veelgi veerohkemad. Ja mis meile eriti meeldis, kärestikud olid suuremad. Teadsime, et sel päeval ootab meid kolm suurt kärestikku, mis algajatele võivad peavalu valmistada.
Esimesest suurest kärestikust saime viperusteta alla. Puhas lõbu! Järgmine kärestik polnud enam nii süütu. selle keskel oli hiiglaslik kivi, mille poole me suurel kiirusel põrutasime. Tundus, et kokkupõrge on vältimatu. Kühveldasin oma aeruga nii kiiresti kui suutsin, nii tugevasti kui suutsin ning pigistasin silmad kinni. Vedas. Möödusime kivist umbes poole meetri kauguselt ning ülejäänud kärestikuga saime hästi hakkama. Enne seda kärestikku oli meie taha tekkinud üks teine paat, milles sõudjad polnud meie reisigrupist, kuid keda olime eelmises telklas näinud. Vaatasime igaks juhuks pärast kärestiku läbimist selja taha, et kuidas neil selle ületamine õnnestub. Kui meie olime suutnud kivist mööduda vasakult, siis nende kanuu kandus paremale. Kivist said nad küll mööda, kuid põrutasid hooga vastu kaljuseina. Nad tulid kokkupõrkest võidukalt välja, kanuu ei läinud ümber ega katki. Õnnelik õnnetus.
Kolmas kärestik oli kõige suurema langusega ning põhjustas paljudele probleeme. Me suutsime sellest ilusti alla saada, kuid üks suur laine paiskas me kanuusse nii palju vett, et pidime selle kõrvale suunama, õnneks oli just seal kivine maalapp, kus peatuda saime. Kühveldasime pooliku pudeliga kanuust vett välja. Kõigepealt nägime kaht süstasõitjat kärestikust alla kihutamas. Neil tuli see hästi välja. Nad peatusid meie juures, näitasid näpuga vees hulpivale jalanõule ning küsisid, kas see kuulub meile. Õnneks see nii ei olnud, keegi teine oli oma jalavarju sinna kaotanud. Süstad liikusid edasi. Meie ikka kühveldasime. Järgmisena tuli kärestikust alla kanuu, milles istus üks teine paarike, keda samuti puhkusepaigas kohtasime. Nemad ülesandega just kõige paremini hakkama ei saanud. Kanuu käis tagurpidi, mõlemad reisijad olid rinnani vees ja proovisid kõigest jõust kiires vees liikuvat kanuud kinni hoida. Jooksime neile appi, kuid selleks ajaks, kui sinna jõudsime, suutsid nad juba kanuu kaldale toimetada. Midagi hullu ei juhtunud, nad said mõnusalt jahutust, sest päike küttis sel päeval nii kuis jaksas. Mel ja Hemi, kes nägid kaugemalt enne kärestikkku paarikese õnnetust pealt, lõid araks. Nad suutsid kanuu enne kärestikku kividele juhtida ning tõmbasid seda mööda kive, et kiirevoolulisest ohust pääseda. Sandre läks Hemile appi, nad tõmbasid kanuud ligi 50 meetrit mööda libedaid kive. Meie Sandrega olime rõõmsad, et meie seiklus ainult vee kühveldamisega piirdus. See oli nii lahe, adrenaliin oli laes. Sellest hetkest alates mõtlesime, et ükskõik kui väsitav see sõudmine ka ei ole, tahaks seda vist ikka kunagi uuesti proovida.
Meil läks veel tunnike enne, kui reisi lõpp-punkti Pipirikisse jõudsime. Sinna oli kogunenud juba viis paatkonda, kes meid rõõmsalt tervitasid. Kõigil olid suud kõrvuni ja silmad sära täis. Seda kogemust on raske kirjeldada, mis me kõik jõelt saime. Ühest küljest oli see enese ületamine, kuna esimest korda sõudmine ja seda 90 km kahe ja poole päeva jooksul pole kerge. Teisest küljest nägime Uus-Meremaad selle kõige ehedamas, ürgsemas, imelisemas valguses. Me olime väga-väga rõõmsad ja arvame, et see oli meie kõige kihvtim kogemus nende peaaegu kahe kuu jooksul, mis siin oleme elanud.
Kuna reisikorraldaja tulekuni oli meil veel tunnike aega, otsustasime kiire supluse teha. Hüppasime Sandrega riietega jääkülma jõevette. See oli kirjeldamatult mõnus. Pärast seda küpsetas päike muidugi veel intensiivsemalt meie niigi kõrbenud käsivarsi. Jõudsime süüa veel paar magusat apelsini ning oligi aeg kanuud taas mikrobussi taga olevale haagisele kinnitada.
Ohakunes olime kell kolm. Suurepärane matk, suurepärane seltskond, toit, jook, loodus ja üle-üldse kogu kogemus. Jess! Ära tegime!
Meil läks veel tunnike enne, kui reisi lõpp-punkti Pipirikisse jõudsime. Sinna oli kogunenud juba viis paatkonda, kes meid rõõmsalt tervitasid. Kõigil olid suud kõrvuni ja silmad sära täis. Seda kogemust on raske kirjeldada, mis me kõik jõelt saime. Ühest küljest oli see enese ületamine, kuna esimest korda sõudmine ja seda 90 km kahe ja poole päeva jooksul pole kerge. Teisest küljest nägime Uus-Meremaad selle kõige ehedamas, ürgsemas, imelisemas valguses. Me olime väga-väga rõõmsad ja arvame, et see oli meie kõige kihvtim kogemus nende peaaegu kahe kuu jooksul, mis siin oleme elanud.
Kuna reisikorraldaja tulekuni oli meil veel tunnike aega, otsustasime kiire supluse teha. Hüppasime Sandrega riietega jääkülma jõevette. See oli kirjeldamatult mõnus. Pärast seda küpsetas päike muidugi veel intensiivsemalt meie niigi kõrbenud käsivarsi. Jõudsime süüa veel paar magusat apelsini ning oligi aeg kanuud taas mikrobussi taga olevale haagisele kinnitada.
Ohakunes olime kell kolm. Suurepärane matk, suurepärane seltskond, toit, jook, loodus ja üle-üldse kogu kogemus. Jess! Ära tegime!