Olen ahvimetsale mõelnud alates ajast, mil otsustasime Bali saarele tulla. Ahvid on olnud minu kinnisideeks juba lapsepõlvest saati, aga vanemad ei tahtnud millegipärast koju ahvi võtta. Ütlesid, et ahv teeb palju pahandust ja loobib s***a toas ringi. Niisiis on nad jäänudki pelgalt unistuseks.
Ahvimets Ubudis asub linna ääres. See on pigem nagu suur park, milles peale puude ja troopilise taimestiku asuvad kolm templit, jõgi ja turistidele mõeldud paviljonid. Ostsime 2 dollari eest piletid ja kobara banaane. Puuviljad pidime kohe kotti peitma, sest muidu varastavad ahvid need silmapilguga käest ära. Kui piletikassa juures banaanidega kauplesime, nägime esimest pärdikut. Ta oli tulnud banaanimüüjate pea kohale puu otsa ja proovis vaikselt vilju näpata. Müüjad olid sellise asjaga harjunud, võtsid taskust ragulka ja lasid ahvipoisile nina otsa paar hernest, kuni see puu otsast plagama pani. Metsaväravatest sisse astunud, leidsime end ahviperekondade keskelt. Alal pidi olema ligi 530 makaaki, kes jaotuvad viite perekonda. Igal üksusel on oma territoorium, kuid nad liiguvad päeva jooksul ühelt alalt teisele, seega kui hommikul elab üks perekond näiteks metsa põhjaosas ja teine idas, siis lõunaks võivad nad olla juba kodud vahetanud. Sattusime isegi mitu korda peale, kui arvatavasti eriperekondade ahvikesed üksteisega territooriumi pärast kraaklesid.
Noorahve on üle 300, seega täiskasvanuid 200 ringis. Ülejäänud on alles ahvibeebid. Nägime igasuguseid loomi. Isaseid ja emaseid, vanureid ja beebisid. Pisikesed ahvid jooksid ja turnisid vabalt ringi, täitsa beebid rippusid veel ema kaitsva kõhu all. Mõni emasloom oli laste suhtes kaitsev, hoides neid turistide juuresolekul enda lähedale. Teine jälle lasi lapsukestel teha, mis hing ihaldab.
Ahvid olid parajad varganäod. Nii, kui esimese banaani kotist välja võtsin, oli pikasabaline makaak juba selle kallal. Kümme sekundit hiljem olid alles ainult kollased koored, mida teine, palju väiksem ahv üle tuli limpsima. Kuna meil oli seitse banaani, saime nende toitmist veelgi harjutada. Mõnel korral istusid pärdikud täitsa kaua õla peal. Sandrele ronisid nad ka ilma maiustusteta selga. Üks neist proovis tema mütsi endale kiskuda, kui kätega ei õnnestunud, katsetas hammastega ka. Nii armas.
Loomad ei varastanud ainult turistidelt, vaid ka üksteiselt. Sattusime peale, kuidas üks parajalt priske ahv oli kusagilt pulgakommi kätte saanud. Hoidis seda oma käte vahel ja limpsis. Suur makaak muutus natuke hooletuks ja üks eriti pisike pärdik, no nii vaevalt beebieast välja kasvanud, napsas pulgakommi endale ja jooksis ema kaitsva selja taha seda limpsima. Oi, kui magus see tundus!
Templid ahvimetsas olid lihtsad, kuid sobisid keskkonda ideaalselt. Pidime seal kandma Sarongi, Indoneesia "seelikut". Kui Taimaal tehti templite juures riiete kauplemisega kõva äri, siis siin sellist turistide kiusamist ei toimunud. Ühe templini jõudmiseks pidime ületama bambussilla, mille all varitses õudus. Kuna sild oli vildakas ja libe, ei saanudki ma esimesel ületusel mahti, et alla vaadata. Parem oligi, sest muidu poleks ma pärast sealt enam üle tulnud. Arvasin, et sild jookseb üle väikse ojakese või midagi, sest selle ümber olid tegelikkust varjavad rohelised puud. Alla vaadates avanes pilt sügavikku.
Ahvimets oli nii lahe, et ma ei oskagi seda hästi kirjeldada. See on koht, kus loodus on paljuski kohastunud inimesega, kuid säilitanud oma ürgse näo. Ahvid olid pehmed ja kerged. Ma nüüd nii loodan, et kui vanemad polnud nõus ahvi soetama, siis Sandre halastab mulle ja lubab Bali saarelt kaaslase koju viia.
Ahvimets Ubudis asub linna ääres. See on pigem nagu suur park, milles peale puude ja troopilise taimestiku asuvad kolm templit, jõgi ja turistidele mõeldud paviljonid. Ostsime 2 dollari eest piletid ja kobara banaane. Puuviljad pidime kohe kotti peitma, sest muidu varastavad ahvid need silmapilguga käest ära. Kui piletikassa juures banaanidega kauplesime, nägime esimest pärdikut. Ta oli tulnud banaanimüüjate pea kohale puu otsa ja proovis vaikselt vilju näpata. Müüjad olid sellise asjaga harjunud, võtsid taskust ragulka ja lasid ahvipoisile nina otsa paar hernest, kuni see puu otsast plagama pani. Metsaväravatest sisse astunud, leidsime end ahviperekondade keskelt. Alal pidi olema ligi 530 makaaki, kes jaotuvad viite perekonda. Igal üksusel on oma territoorium, kuid nad liiguvad päeva jooksul ühelt alalt teisele, seega kui hommikul elab üks perekond näiteks metsa põhjaosas ja teine idas, siis lõunaks võivad nad olla juba kodud vahetanud. Sattusime isegi mitu korda peale, kui arvatavasti eriperekondade ahvikesed üksteisega territooriumi pärast kraaklesid.
Noorahve on üle 300, seega täiskasvanuid 200 ringis. Ülejäänud on alles ahvibeebid. Nägime igasuguseid loomi. Isaseid ja emaseid, vanureid ja beebisid. Pisikesed ahvid jooksid ja turnisid vabalt ringi, täitsa beebid rippusid veel ema kaitsva kõhu all. Mõni emasloom oli laste suhtes kaitsev, hoides neid turistide juuresolekul enda lähedale. Teine jälle lasi lapsukestel teha, mis hing ihaldab.
Ahvid olid parajad varganäod. Nii, kui esimese banaani kotist välja võtsin, oli pikasabaline makaak juba selle kallal. Kümme sekundit hiljem olid alles ainult kollased koored, mida teine, palju väiksem ahv üle tuli limpsima. Kuna meil oli seitse banaani, saime nende toitmist veelgi harjutada. Mõnel korral istusid pärdikud täitsa kaua õla peal. Sandrele ronisid nad ka ilma maiustusteta selga. Üks neist proovis tema mütsi endale kiskuda, kui kätega ei õnnestunud, katsetas hammastega ka. Nii armas.
Loomad ei varastanud ainult turistidelt, vaid ka üksteiselt. Sattusime peale, kuidas üks parajalt priske ahv oli kusagilt pulgakommi kätte saanud. Hoidis seda oma käte vahel ja limpsis. Suur makaak muutus natuke hooletuks ja üks eriti pisike pärdik, no nii vaevalt beebieast välja kasvanud, napsas pulgakommi endale ja jooksis ema kaitsva selja taha seda limpsima. Oi, kui magus see tundus!
Templid ahvimetsas olid lihtsad, kuid sobisid keskkonda ideaalselt. Pidime seal kandma Sarongi, Indoneesia "seelikut". Kui Taimaal tehti templite juures riiete kauplemisega kõva äri, siis siin sellist turistide kiusamist ei toimunud. Ühe templini jõudmiseks pidime ületama bambussilla, mille all varitses õudus. Kuna sild oli vildakas ja libe, ei saanudki ma esimesel ületusel mahti, et alla vaadata. Parem oligi, sest muidu poleks ma pärast sealt enam üle tulnud. Arvasin, et sild jookseb üle väikse ojakese või midagi, sest selle ümber olid tegelikkust varjavad rohelised puud. Alla vaadates avanes pilt sügavikku.
Ahvimets oli nii lahe, et ma ei oskagi seda hästi kirjeldada. See on koht, kus loodus on paljuski kohastunud inimesega, kuid säilitanud oma ürgse näo. Ahvid olid pehmed ja kerged. Ma nüüd nii loodan, et kui vanemad polnud nõus ahvi soetama, siis Sandre halastab mulle ja lubab Bali saarelt kaaslase koju viia.