Mõningat Bangkokist...
Hostel Thai Derm jättis veidra mulje. Ma ei suutnud ära otsustada, kas tegemist on modernse majutusega või lihtsa bambushütiga. Hosteli siseõu oli välirestoran, hubane ja kena, väikeses basseinis ujusid ilusad kollase-oranzikarva kalad. Personal oli viisakas, tulles meile ka edaspidi mitmes olukorras vastu. Tuppa jõudes olin hämmeldunud. Ruum oli umbes 3x4 ruutmeetrit, koosnes laiast voodist, kolme pulgaga redelist ja lae alusest võimsast propellerist, mis huugas täiel võimsusel andmata vähimatki efekti. Seinad koos kõrgelasetsevate akende, lükandukse ja mõranenud põrandalaudadega jätsid mulje pigem onnist kui hostelitoast. Ometi kiindusime oma tuppa kohe, sest just sellist ekstreemsust ja erilisust läksimegi Bangkokki otsima.
Khao San Road rabas omanäolisusega. Võib ette kujutada pikka turutänavat, mille harud jooksevad peaaegu sama pikalt mitmest kohast paremale ja vasakule tänavalasuvate majade vahele. Kui Eestis tundub, et turumüüjatel on vähe ruumi, siis Bangkokis võib arvestada, et iga kahe Eesti müüja kaubaplatsi vahele mahub veel kümme tailast koos oma laste, koera ja vanematega. See on küll ehk liialdus, kuid täpselt nii kitsas ja kirju tundus mulle kogu hiiglaslik kaubatänav. Lärm oli Khao San Roadil hoopis teistsugune kui kesklinnas. Siin võis kuulda maailma keeli Eestist Iisraelini, segatuna katkematust kauplejate, transpordipakkujate ja niisama huviliste hüüetest. "Tuk-Tuk!", "Ping-Pong Show, pussy-pussy!", "Hello, madam, where are you from?", "Hello, man, I have a suit for you!" olid vaid vähesed neist, mida iga minuti jooksul mitmeid kordi kuulsime. Kui esimesel päeval regeerisime enamusele vähemalt viisaka äraütlemisega, siis viimaseks päevaks olime suutelised kõrvad neile hüüetele lukustama, jätkates rahulikult oma teekonda.
Esimesel õhtul käisime päris mitmes kohas söömas ja proovisime erinevaid toite. Minu lemmikuks jäi kõigi nuudlite ja riiside, vürtside ja mereandide kõrval värskeltkooritud ananass. Sandre proovis kogu reisi vältel toitudega eksperimenteerida, kuigi oleks hea tahtmise korral võinud roogade kanguse tõttu tuld pursata. Mina jäin enamasti kindlaks maitsekombinatsioonidele, mida juba esimesel päeval tundma sain, saades nii kõhu alati täis ja hoides suu kõigest natuke kipitavana. Ainult ühe tänavarestorianis ühiselt tellitud toidu olime sunnitud praktiliselt puutumata jätma, sest hiiglaslikesse lihapallidesse oli ilmselt lisatud kogu tailaste vürtsiarsenal. Võtsime mõlemad ühe imepisikese suutäie, mille järel otsustasime, et Bangkoki haiglast kindlustusse helistada ja nõuda raha liiga vürtsika toidu söömisest tingitud traumade raviks oleks päris piinlik.
Hostel Thai Derm jättis veidra mulje. Ma ei suutnud ära otsustada, kas tegemist on modernse majutusega või lihtsa bambushütiga. Hosteli siseõu oli välirestoran, hubane ja kena, väikeses basseinis ujusid ilusad kollase-oranzikarva kalad. Personal oli viisakas, tulles meile ka edaspidi mitmes olukorras vastu. Tuppa jõudes olin hämmeldunud. Ruum oli umbes 3x4 ruutmeetrit, koosnes laiast voodist, kolme pulgaga redelist ja lae alusest võimsast propellerist, mis huugas täiel võimsusel andmata vähimatki efekti. Seinad koos kõrgelasetsevate akende, lükandukse ja mõranenud põrandalaudadega jätsid mulje pigem onnist kui hostelitoast. Ometi kiindusime oma tuppa kohe, sest just sellist ekstreemsust ja erilisust läksimegi Bangkokki otsima.
Khao San Road rabas omanäolisusega. Võib ette kujutada pikka turutänavat, mille harud jooksevad peaaegu sama pikalt mitmest kohast paremale ja vasakule tänavalasuvate majade vahele. Kui Eestis tundub, et turumüüjatel on vähe ruumi, siis Bangkokis võib arvestada, et iga kahe Eesti müüja kaubaplatsi vahele mahub veel kümme tailast koos oma laste, koera ja vanematega. See on küll ehk liialdus, kuid täpselt nii kitsas ja kirju tundus mulle kogu hiiglaslik kaubatänav. Lärm oli Khao San Roadil hoopis teistsugune kui kesklinnas. Siin võis kuulda maailma keeli Eestist Iisraelini, segatuna katkematust kauplejate, transpordipakkujate ja niisama huviliste hüüetest. "Tuk-Tuk!", "Ping-Pong Show, pussy-pussy!", "Hello, madam, where are you from?", "Hello, man, I have a suit for you!" olid vaid vähesed neist, mida iga minuti jooksul mitmeid kordi kuulsime. Kui esimesel päeval regeerisime enamusele vähemalt viisaka äraütlemisega, siis viimaseks päevaks olime suutelised kõrvad neile hüüetele lukustama, jätkates rahulikult oma teekonda.
Esimesel õhtul käisime päris mitmes kohas söömas ja proovisime erinevaid toite. Minu lemmikuks jäi kõigi nuudlite ja riiside, vürtside ja mereandide kõrval värskeltkooritud ananass. Sandre proovis kogu reisi vältel toitudega eksperimenteerida, kuigi oleks hea tahtmise korral võinud roogade kanguse tõttu tuld pursata. Mina jäin enamasti kindlaks maitsekombinatsioonidele, mida juba esimesel päeval tundma sain, saades nii kõhu alati täis ja hoides suu kõigest natuke kipitavana. Ainult ühe tänavarestorianis ühiselt tellitud toidu olime sunnitud praktiliselt puutumata jätma, sest hiiglaslikesse lihapallidesse oli ilmselt lisatud kogu tailaste vürtsiarsenal. Võtsime mõlemad ühe imepisikese suutäie, mille järel otsustasime, et Bangkoki haiglast kindlustusse helistada ja nõuda raha liiga vürtsika toidu söömisest tingitud traumade raviks oleks päris piinlik.