Magasin reisieelsel õõl mõned tunnid, uni oli pindmine ja pidevalt joonistusid silmade ees ärevad pildid, kuidas meil Sandrega lennujaamas midagi nihu läheb. Küll ei mahu pagas soovitud kaalu sisse, küll jääme lennukist maha. Kell seitse hommikul helises Sandre äratuskell, ma polnud isegi Haapsalus töötades äratuskella helinat rohkem vihanud. Olin unine ja natuke kurb. Eesti jääb pikaks ajaks minust kaugele.
Kell üheksa alustasime Sandre perega sõitu Riiga. Esimene takistus tabas meid Riia tollipunktis, kus ootamatult auto peatati ja kõigilt reisijatelt dokumente nõuti. Sandre ema oli kõik peale juhilubade koju unustanud. Noor neiu rohelises vestis polnud lihtsalt juhilubadega nõus ja hakkas juba ähvardavalt suud avama, kui Sandre kiirelt reageerides ütles, et meie Bangkoki lennuk lahkub kahe tunni pärast. Meil on väga-väga kiire ja äkki saab neiu silma kinni pigistada. Seepeale läks tüdruk abiliselt nõu küsima ning üsna pea lasi meil siiski Riia poole kihutada.
Tegelikult oli meil aega küllaga, saime isegi Riias suurema kiirustamiseta söömas käia. Lennujaama jõudes olin juba täitsa rõõmus, et Sandre äratuskell mind hommikul üles ajas. Reisituhin tuli kohe peale, kui seljakoti selga viskasin. Check-in toimus probleemideta. Kuigi meie mõlema kotid oli veidi üle 8 kg, lubati need käsipagasina lennukisse võtta. See säästis meid mõningast muretsemisest, et kuidas Taisse jõudes ikka rutem viisat vormistama pääseks ega peaks ootama pikkades järjekordades. Sandre ema proovis enne meie lahkumist veel miskit pildile jäädvustada, kuid see keelati lennujaamas ruttu ära. Kiire hüvastijätt Sandre vanematega ja olimegi ootamas lendu Riia-Helsiki liinil.
Piloot oli sellise väikese distantsi läbimisel tubli. Viimasel korral kui Helsinkisse lendasin, raputas lennuk reisijaid nagu hullumeelne. Kartsin seekord meeletult lühikese maa läbimist, kuid tegelikkus oli oodatust parem. Soome lennujaamas veetsime kolm tundi, sõime võileibu, ostsime kummikomme (mille mina kohe nahka panin) ja vett.
Bangkokki lendasime suure Finnairi lennukiga, kus meid teenindati kui kuningaid. No jah. Tegelikult olin just enne lennukisse minemist Sandrele kurtnud, et tavaliselt bussides pikka maad sõites satuvad emad lastega minu selja taha ja suure osa ajast peab kuulama jonni. Ma ei tea, kas sõnusin ise selle ära, aga lennukis istusid nii meie taga, kaks istet eespool ja veel veidi kaugemal emad imikutega. 10 pikka lennutundi möödusid kolmehäälse kriiskamise taustal, liskas koputas üks imikutest Sandre toolile jalgadega rütmi. Sandre sai võimsa migreenihoo, mida suutis ravida vaid unerohi. Lennukis jagati kaks korda süüa, õhtu-ja hommikusöök olid nii rikkalikud, et jõulutunne tuli peale.
Lennukis oli määratud igale reisijale heleroheline tekk, padi ning kõrvaklapid, mis ootasid meid hunnikus istmetel. Meie ees olid ekraanid, mis võimaldasid vaadata mitmeid filme, kuulata erinevatest maailma paikadest pärit muusikat, mängida mänge ning jälgida lennuki liikumist. Kümne tunni jooksul jõudsime teha seda kõike. Sandre avastas kohe, et minu kõrvaklapid ragisevad ega tööta õigesti ning tema ekraan jookseb kokku. Ta lahendas probeemi, saades meile uued kõrvaklapid (vanad pistis igaks juhuks taskusse nagu talle kombeks) ning nõudes ekraanile restarti.
Esimest korda nägin paljukiidetud filmi "Eestlanna Pariisis" lennates Helsinkist Bangkokki - kes oleks seda arvanud. Film ise oleks ehk paremini mõjunud suurelt kinolinalt vaadates, lennukis tekitas eestlastele tüüpiline vaikimine paraja une.
See, et Sandre paari tunni möödudes unerohu mõju all mõnusalt nohises, oli temale täielik õnnistus. Nii, kui mina silmad kinni panin, hakkas lennuk tohutult raputama, reisijad äratati üles, et nad kinnitaksid turvavööd ja stjuardessid käisid häiritud nägudega vahekäikudes ringi. Olen nii vähe lennanud, et selline turbulents pani mu jalad värisema. Proovisin hirmunult Sandret äratada. Ta tegi silmad lahti, ütles, et kõik on korras ja magas edasi. Minu uni oli täielikult pühitud, käivitasin kiirelt mitmeid kordi nähtud filmi "Moulin Rouge" ja proovisin südamlikust muusikast lohutust leida. Olin kindel, et ei istu enam iialgi lennukisse, sõidan kas või häälega mööda Venemaad ja Indiat Eestisse tagasi. Istusin öökullisilmadega mitu tundi, kuni hakati serveerima hommikusööki. Raputasin Sandre üles, kes palus mul avada lennuki aknakatte. Seda hetke on raske unustada. Tumehalli pilvemassi ääres oli õrnoranž päikesetriip, mis iga minutiga järjest laiemaks ja laiemaks venis. Nii ilus. Kuna lennuki lambipirnid jälle hõõgusid ja välja vaadates nägin paradiisi, olin kindel, et võin ehk siiski lennates Uus-Meremaale minna. Maandumine oli sujuv. Lootsin, et piiriületus läheb sama sujuvalt.
Kell üheksa alustasime Sandre perega sõitu Riiga. Esimene takistus tabas meid Riia tollipunktis, kus ootamatult auto peatati ja kõigilt reisijatelt dokumente nõuti. Sandre ema oli kõik peale juhilubade koju unustanud. Noor neiu rohelises vestis polnud lihtsalt juhilubadega nõus ja hakkas juba ähvardavalt suud avama, kui Sandre kiirelt reageerides ütles, et meie Bangkoki lennuk lahkub kahe tunni pärast. Meil on väga-väga kiire ja äkki saab neiu silma kinni pigistada. Seepeale läks tüdruk abiliselt nõu küsima ning üsna pea lasi meil siiski Riia poole kihutada.
Tegelikult oli meil aega küllaga, saime isegi Riias suurema kiirustamiseta söömas käia. Lennujaama jõudes olin juba täitsa rõõmus, et Sandre äratuskell mind hommikul üles ajas. Reisituhin tuli kohe peale, kui seljakoti selga viskasin. Check-in toimus probleemideta. Kuigi meie mõlema kotid oli veidi üle 8 kg, lubati need käsipagasina lennukisse võtta. See säästis meid mõningast muretsemisest, et kuidas Taisse jõudes ikka rutem viisat vormistama pääseks ega peaks ootama pikkades järjekordades. Sandre ema proovis enne meie lahkumist veel miskit pildile jäädvustada, kuid see keelati lennujaamas ruttu ära. Kiire hüvastijätt Sandre vanematega ja olimegi ootamas lendu Riia-Helsiki liinil.
Piloot oli sellise väikese distantsi läbimisel tubli. Viimasel korral kui Helsinkisse lendasin, raputas lennuk reisijaid nagu hullumeelne. Kartsin seekord meeletult lühikese maa läbimist, kuid tegelikkus oli oodatust parem. Soome lennujaamas veetsime kolm tundi, sõime võileibu, ostsime kummikomme (mille mina kohe nahka panin) ja vett.
Bangkokki lendasime suure Finnairi lennukiga, kus meid teenindati kui kuningaid. No jah. Tegelikult olin just enne lennukisse minemist Sandrele kurtnud, et tavaliselt bussides pikka maad sõites satuvad emad lastega minu selja taha ja suure osa ajast peab kuulama jonni. Ma ei tea, kas sõnusin ise selle ära, aga lennukis istusid nii meie taga, kaks istet eespool ja veel veidi kaugemal emad imikutega. 10 pikka lennutundi möödusid kolmehäälse kriiskamise taustal, liskas koputas üks imikutest Sandre toolile jalgadega rütmi. Sandre sai võimsa migreenihoo, mida suutis ravida vaid unerohi. Lennukis jagati kaks korda süüa, õhtu-ja hommikusöök olid nii rikkalikud, et jõulutunne tuli peale.
Lennukis oli määratud igale reisijale heleroheline tekk, padi ning kõrvaklapid, mis ootasid meid hunnikus istmetel. Meie ees olid ekraanid, mis võimaldasid vaadata mitmeid filme, kuulata erinevatest maailma paikadest pärit muusikat, mängida mänge ning jälgida lennuki liikumist. Kümne tunni jooksul jõudsime teha seda kõike. Sandre avastas kohe, et minu kõrvaklapid ragisevad ega tööta õigesti ning tema ekraan jookseb kokku. Ta lahendas probeemi, saades meile uued kõrvaklapid (vanad pistis igaks juhuks taskusse nagu talle kombeks) ning nõudes ekraanile restarti.
Esimest korda nägin paljukiidetud filmi "Eestlanna Pariisis" lennates Helsinkist Bangkokki - kes oleks seda arvanud. Film ise oleks ehk paremini mõjunud suurelt kinolinalt vaadates, lennukis tekitas eestlastele tüüpiline vaikimine paraja une.
See, et Sandre paari tunni möödudes unerohu mõju all mõnusalt nohises, oli temale täielik õnnistus. Nii, kui mina silmad kinni panin, hakkas lennuk tohutult raputama, reisijad äratati üles, et nad kinnitaksid turvavööd ja stjuardessid käisid häiritud nägudega vahekäikudes ringi. Olen nii vähe lennanud, et selline turbulents pani mu jalad värisema. Proovisin hirmunult Sandret äratada. Ta tegi silmad lahti, ütles, et kõik on korras ja magas edasi. Minu uni oli täielikult pühitud, käivitasin kiirelt mitmeid kordi nähtud filmi "Moulin Rouge" ja proovisin südamlikust muusikast lohutust leida. Olin kindel, et ei istu enam iialgi lennukisse, sõidan kas või häälega mööda Venemaad ja Indiat Eestisse tagasi. Istusin öökullisilmadega mitu tundi, kuni hakati serveerima hommikusööki. Raputasin Sandre üles, kes palus mul avada lennuki aknakatte. Seda hetke on raske unustada. Tumehalli pilvemassi ääres oli õrnoranž päikesetriip, mis iga minutiga järjest laiemaks ja laiemaks venis. Nii ilus. Kuna lennuki lambipirnid jälle hõõgusid ja välja vaadates nägin paradiisi, olin kindel, et võin ehk siiski lennates Uus-Meremaale minna. Maandumine oli sujuv. Lootsin, et piiriületus läheb sama sujuvalt.