Uus-Meremaal töötamiseks on vaja maksunumbrit ehk IRD numbrit. Arvasime, et selle saamiseks läheb umbes kaks nädalat.
Eelmise reede hommikul läksime immigratsiooniametisse, sest me ei tea ise ka kust, aga olime kuulnud, et sealt osatakse meid IRD asjus aidata. Seisin pikas järjekorras koos hunniku erinevast rahvusest asiaatidega, et pääseda infopunkti. Sandre sirvis samal ajal kusagil teises nurgas olevaid avaldusi ja ankeete, leidmaks seda, mis meil tarvis. Kui järjekord minuni jõudis, oli ka Sandre märkamatult minu kõrval ja astusime immigratsiooniametniku laua ette. Tema tegi päris suured silmad kuuldes, et meil on vaja maksunumbrit. Ütles, et siit te seda küll ei saa ja andis meile aadressi, kuhu peaksime minema. Queen Street 1.
Olime täitsa rõõmsad, et aadress käes, ja hakkasime astuma. Queen Street on Aucklandi peatänav, hästi pikk ja lai. Sellel asuvad disainerpoed ja söögikohad. Kõnniteede peal on mõlemal pool tänavat katus, mis kaitseb nii kõrvetava päikese kui ka külma vihma eest. Meil oli vaja jõuda selle tänava otsa, aga see polnudki nii kerge. Otsisime terve tunni tänava lõpust õiget maja, täpsemalt öeldes õiget pilvelõhkujat. Käisime selle aja jooksul mitmes infopunktis ja olime juba hulluks minemas, sest maja, mis arvasime õige olevat (vähemalt aadressi järgi), ei olnud seda funktsioonilt. Tegemist oli HSB panga suure peakontoriga, kust käisid sisse ja välja portfellidega mehed ja mustadesse kostüümidesse riietatud naised. Otsustasime siiski hoonesse siseneda, kuigi meiesuguseid lühikeste pükste ja plätudega hulguseid vaadati väga kõvera näoga. Liftide ees oli digitaalne ekraan, kust tuli valida soovitud teenus. Valisime sealt endale sobivaima, mille peale avanes lift ja viis meid neljandale korrusele. Sealt me enam edasi minna ei julgenud. No kohe üldse ei tundunud õige koht. Klaasist uksed igal pool ümber ja telefon, et anda märku oma saabumisest. Tegime kiirelt minekut. Kõht oli ka juba päris tühi.
Pärast söömist ja väikest puhkust läksime uuele katsele. Otsisime jälle tükk aega õiget maja, aga kõik teed viisid sinna, kus olime juba olnud. Mis seal ikka, läheme siis uuesti ja proovime klaasustest ka läbi murda. Jõudsime samasse kohta, kus enne teekond katkenud oli. Seekord meid märgati päris kiirelt ja tuldi küsima, et mis asjus me seal oleme. Kontoritöötajad muigasid vaikselt, kui meie põhjust kuulsid ega mõistnud, miks immigratsiooniamet meid sellise aadressiga kostitas. Nüüd saime aga aimu Uus-Meremaalaste sõbralikkusest ja lahkusest, meid kutsuti kontorisse, võeti kohe internet lahti ja hakati meile õigeid aadresse otsima. Ega see alguses nendel ka kõige paremini ei õnnestunud. Mõningase pusimise pärast aitasid nad meid vähemalt sammukese edasi, saades meile ankeedid, mille pidime koos vajalike dokumentidega postkontorisse viima. HSB kontoritöötajatega oli naljakas suhelda, sest nende inglise keel oli tõelise Uus-Meremaa aktsendiga. Nad rääkisid kiirelt ja sõid kõik sõnalõpud ära. Ma ei saanud poolest jutust mitte midagi aru.
Ankeedid käes, astusime jälle oma majutuspaiga poole, et need kiiresti ära täita. Paberitelt lugesime, et lisaks passikoopiatele on meil vaja koopiaid ka mõnest teisest pildiga dokumendist ja Uus-Meremaalastele kõlbasid ainult juhiload. Seal tekkis meil väike probleem, sest teatavasti me kumbki veel sõiduoskust omandanud ei ole. Täitsime ankteedid selles ulatuses ära nagu saime ja läksime postkontorisse. Sealt öeldi, et kui meil pole juhilube, peame võtma ühendust otseselt asutusega, kes meile IRD numbrid väljastab. Meid juhatati telefonini, et saaksime kõne kohe ära teha.
Võtsin siis toru, valisin numbri ja ladusin kogu info meie kohta kõne vastuvõtjale välja. See ütles, et nüüd on meil vaja kokku leppida kohtumine ametnikuga nende peakontoris, mis asub Aucklandist 40-minutilise rongisõidu kaugusel. Kohtumine toimub esmaspäeval ja me peame võtma sinna kaasa nii palju erinevaid dokumente kui vähegi võimalik. Seejärel ütles ta asula nime ja tähthaaval tänavate nimed, mille nurgal maja asub. See oli Manukaus Osterley Way ja Amersham Way ristil, minul tekkis paberile kaks hoopis teistsugust tänavanime, sest ma ei saanud aktsendi tõttu mitte midagi vastaskõneleja jutust aru. Igatahes oli kohtumine kokku lepitud ja esmaspäeval kell 9 pidime olema kindlaksmääratud punktis.
Manukausse sõitsime rongiga. Kohati jooksis raudtee väga kitsal maaribal, ümbritsetuna helesinisest veest. Manukau oli väike koht, Eestis võiks seda võrrelda näiteks Kanepiga, kui sinna lisada kõrged palmid ja majade vahelised jaapani stiilis aiad. Seekord leidsime soovitud maja ruttu üles, pidime vaid mõned minutid klienditeenindajat ootama.
IRD numbri saamine oli käkitegu. Meil ei läinud vaja juhilube ega isegi Eesti ID-kaarti. Teenindaja köitis lihtsalt meie viisad, passikoopiad, pangaandmed ja elukoha kinnituspaberi ühte kausta ning kirjutas meile paberile kaks numbrit. Olime tegelikult päris kurjad, et oma viisadest ja pangaasjadest niimoodi ilma jäime, sest uute printimiseks peab Uus-Meremaal palju vaeva nägema ja päris korralikult rahataskut tühjendama. Kogu see aeg kui meie vastas istuv naine dokumente köitis, lõbustasin end tema juustes roniva pisikese ämbliku vaatamisega.
Manukaust tagasi Aucklandi sõites nägin raudtee ääres halli karvast jänest. Ma olin kuni õhtu lõpuni õnnest roosa.
IRD numbri saamiseks kulus meil kõigest kaks tööpäeva kahe nädala asemel. Selle aja jooksul käisime läbi neli asutust ja suurel hulgal infopunkte, kohtasime vähemalt kümmet ametnikku, nägime ämblikku ja jänest.