Ubud oli viie aasta eest pigem väike küla kui üks Bali suurimaid linnu. Turistide saabumine Bali saare keskosa jahedamasse kliimasse on kaasa toonud kiire linnastumise. Ubudi teed on rolleritest ja maasturitest umbes, tänavad täis kunstipoode. Linna tuntaksegi eelkõige kui Bali kunsti südant. Galeriisid, ateljeesid, kunstimuuseume ja -turge on siin rohkem kui kogu Eestimaa peal kokku. Ükskõik, kas voolid puust kaelkirjakuid või laod kividest lilli, ajad pärleid keti otsa või maalid gekosid, sinu jaoks on koht Ubudi mitmekesisel kunstimaastikul.
Ubudis on rohkem kultuuri, kui turistide poolt vallutatud Kutas. Ka müüjad pole niivõrd agressiivsed. Kui mõni küsibki, kas tahad taksoga sõita või odavat majutust, jätab ta su enamasti eitavat vastust kuuldes viisakalt rahule. Linna põhivaatamisväärsused on ahvimets, kuningatempel, elevandikoobas ja Ubudi turg. Lisaks leiab siit hulgaliselt muuseume. Läksime siis ühel päeval Sandrega linnatuurile, lootes külastada siinset suurimat templit ja elevandikoobast. Templisse paraku sel momendil sisse ei pääsenud, ju siis pidasid kohalikud seal miskit tähtsat palvust. Pidime leppima templi lähistel olnud ehitisega, mis, nagu enamik traditsioonilisi ehitisi, asus kaunite müüride vahel. Paraku pole meil veel ühegi kohalikuga sellistest hoonetest suurt juttu olnud, et mis tähendab müüride vahel avatud taeva all olev üks või teine lava, üks või teine trepp, üks või teine nikerdistega uks. Igatahes on kõik eraldiseisvad ehitise osad meie kultuuriruumist tulnule arhitektuuriliselt erilised ja huvipakkuvad.
Pärast templilaadse, kuid mitte templifunktsiooniga ehitise külastamist eksisime sirgel tänaval ära. Unustasime õigest kohast kõrvaltänavale pöörata ning jalad viisid meid Ubudi kesklinnast liiga kaugele. Avastasime end orust, mille ühele kaldale olid püstitatud kõrged väravad nimega Antonio Blanco. Meie, kaks kunstivõhikut, polnud Filipiinidel sündinud kuulsast kunstnikust muidugi midagi kuulnud ja astusime väravatest läbi, teadmata, kuhu tee viib. Jõudsime künka tippu, kus ühes putkas olev naine küsis meilt 100 000 ruupiat, et teekond saaks jätkuda. Saime aru, et tegemist on muuseumiga, kuid ei teadnud endiselt, mida sealt leida võib. Seekord sügeles raha Sandrel peos ning kõndisime, piletid taskus ja tervitusõis kõrva taga, uhkelt muuseumiaeda sisse.
Märkasime rohetavas aias midagi värvilist, mis lähemal vaatlusel osutus paksuks papagoiks. Järsku nägime linde veel ja veel, istusid okstel ja vaatasid meid kurbade silmadega (vähemalt mulle tundub alati, et vangistuses kasvanud elukatel on kurvad silmad). Tegime parasjagu sulelistest pilti, kui põõsast hüppas välja kohalik, kes meile linnukesi kätele hakkas laduma. Kõigepealt pani mees mulle rohelise papagoi käele. Sandre käskis linnukesele viisijuppi vilistada. Laul meeldis papagoile niivõrd, et ta ronis mulle õla peale seda lähemalt kuulama. Seejärel tõsteti minu teisele käele üks pikema nokaga lind, kes hakkas kohe minu kõrvarõngast närima. Kolmas, väiksem ja kõige armsam papagoi tõsteti käele, kust roheline olevus õlale oli roninud. Nii ma seal seisin kolme linnuga, ise jube õnnelik. Roheline papagoi õlal avastas ka üsna pea mu kõrvarõngad. Proovis neid ära näpsata, aga kuidagi ei tulnud välja. Krudistas oma nokaga mu kõrva ääres. Hiljem kodus avastasin, et ta oli ühe punase kivi mu kõrvarõngalt ära krudistanud. Loodan, et ta sellest haigeks ei jää.
Muuseum ise asus luksuslikus majas. Seal olid Antonio Blanco teosed. Kuna mulle meeldib maale vaadata, aga ma nendest midagi ei jaga, ei hakka nendel pikemalt peatuma. Meie jaoks olid pildiraamid maalidest märksa huvitavamad. Need olid massiivsed, puidust või metallist ja rikkalike nikerdustega. Selliseid raame saab panna vaid eriti kõrgete lagedega ruumidesse. Hoone oli ümmargune ja kahe korrusega. Rõdult sai minna ka maja katusele, kust nägime tüüpilisi Bali katuseid ja riisipõlde.
Muuseumipiletitega kaasenes üks tasuta jook kõrvalolevas Blanco restoranis. Istusime siis mugavatele nahktoolidele, mis olid palmide all väliterrassil. Nagu enne mainitud, asus Blanco muuseum mäe otsas. Seega restoranist avanes imeline vaade alla orgu. Meile serveeriti stiilselt tasuta joogid - jääkohv karamelliga. Ma olin nõus raha laristama ja ka restoranist süüa tellima, kuid kui menüüd nägime, läks tahtmine üle. Kõige odavam toidupoolis, üks suupistetest, maksis 45 dollarit. Taipasime, et me ei anna rahakoti mõttes päris Michael Jacksonit välja, kes Blancoga igal teisel fotol koos poseeris ning sulgesime menüü, endal suu sülge täis.
Kuna muuseumiskäigu lõpuks olid ka minu kehale tekkinud esimesed tundemärgid saabuvast lööbest ning tundsin, kuidas lümfisõlmed kõrvade taga on paisunud paari tunniga nagu õhupallid, otsustasime selleks päevaks kunstinautlejate mängimise lõpetada ning ka elevandikoobas jäi paraku nägemata. Vahel on siiski hea ära eksida. Ei tea, kas kuningatempel oleks meile teiste templite kõrval eriliselt meelde jäänud, kuid Antonio Blanco muuseum oma erilise asukoha ja sõbralike papagoidega jääb kindlasti.
Ubudis on rohkem kultuuri, kui turistide poolt vallutatud Kutas. Ka müüjad pole niivõrd agressiivsed. Kui mõni küsibki, kas tahad taksoga sõita või odavat majutust, jätab ta su enamasti eitavat vastust kuuldes viisakalt rahule. Linna põhivaatamisväärsused on ahvimets, kuningatempel, elevandikoobas ja Ubudi turg. Lisaks leiab siit hulgaliselt muuseume. Läksime siis ühel päeval Sandrega linnatuurile, lootes külastada siinset suurimat templit ja elevandikoobast. Templisse paraku sel momendil sisse ei pääsenud, ju siis pidasid kohalikud seal miskit tähtsat palvust. Pidime leppima templi lähistel olnud ehitisega, mis, nagu enamik traditsioonilisi ehitisi, asus kaunite müüride vahel. Paraku pole meil veel ühegi kohalikuga sellistest hoonetest suurt juttu olnud, et mis tähendab müüride vahel avatud taeva all olev üks või teine lava, üks või teine trepp, üks või teine nikerdistega uks. Igatahes on kõik eraldiseisvad ehitise osad meie kultuuriruumist tulnule arhitektuuriliselt erilised ja huvipakkuvad.
Pärast templilaadse, kuid mitte templifunktsiooniga ehitise külastamist eksisime sirgel tänaval ära. Unustasime õigest kohast kõrvaltänavale pöörata ning jalad viisid meid Ubudi kesklinnast liiga kaugele. Avastasime end orust, mille ühele kaldale olid püstitatud kõrged väravad nimega Antonio Blanco. Meie, kaks kunstivõhikut, polnud Filipiinidel sündinud kuulsast kunstnikust muidugi midagi kuulnud ja astusime väravatest läbi, teadmata, kuhu tee viib. Jõudsime künka tippu, kus ühes putkas olev naine küsis meilt 100 000 ruupiat, et teekond saaks jätkuda. Saime aru, et tegemist on muuseumiga, kuid ei teadnud endiselt, mida sealt leida võib. Seekord sügeles raha Sandrel peos ning kõndisime, piletid taskus ja tervitusõis kõrva taga, uhkelt muuseumiaeda sisse.
Märkasime rohetavas aias midagi värvilist, mis lähemal vaatlusel osutus paksuks papagoiks. Järsku nägime linde veel ja veel, istusid okstel ja vaatasid meid kurbade silmadega (vähemalt mulle tundub alati, et vangistuses kasvanud elukatel on kurvad silmad). Tegime parasjagu sulelistest pilti, kui põõsast hüppas välja kohalik, kes meile linnukesi kätele hakkas laduma. Kõigepealt pani mees mulle rohelise papagoi käele. Sandre käskis linnukesele viisijuppi vilistada. Laul meeldis papagoile niivõrd, et ta ronis mulle õla peale seda lähemalt kuulama. Seejärel tõsteti minu teisele käele üks pikema nokaga lind, kes hakkas kohe minu kõrvarõngast närima. Kolmas, väiksem ja kõige armsam papagoi tõsteti käele, kust roheline olevus õlale oli roninud. Nii ma seal seisin kolme linnuga, ise jube õnnelik. Roheline papagoi õlal avastas ka üsna pea mu kõrvarõngad. Proovis neid ära näpsata, aga kuidagi ei tulnud välja. Krudistas oma nokaga mu kõrva ääres. Hiljem kodus avastasin, et ta oli ühe punase kivi mu kõrvarõngalt ära krudistanud. Loodan, et ta sellest haigeks ei jää.
Muuseum ise asus luksuslikus majas. Seal olid Antonio Blanco teosed. Kuna mulle meeldib maale vaadata, aga ma nendest midagi ei jaga, ei hakka nendel pikemalt peatuma. Meie jaoks olid pildiraamid maalidest märksa huvitavamad. Need olid massiivsed, puidust või metallist ja rikkalike nikerdustega. Selliseid raame saab panna vaid eriti kõrgete lagedega ruumidesse. Hoone oli ümmargune ja kahe korrusega. Rõdult sai minna ka maja katusele, kust nägime tüüpilisi Bali katuseid ja riisipõlde.
Muuseumipiletitega kaasenes üks tasuta jook kõrvalolevas Blanco restoranis. Istusime siis mugavatele nahktoolidele, mis olid palmide all väliterrassil. Nagu enne mainitud, asus Blanco muuseum mäe otsas. Seega restoranist avanes imeline vaade alla orgu. Meile serveeriti stiilselt tasuta joogid - jääkohv karamelliga. Ma olin nõus raha laristama ja ka restoranist süüa tellima, kuid kui menüüd nägime, läks tahtmine üle. Kõige odavam toidupoolis, üks suupistetest, maksis 45 dollarit. Taipasime, et me ei anna rahakoti mõttes päris Michael Jacksonit välja, kes Blancoga igal teisel fotol koos poseeris ning sulgesime menüü, endal suu sülge täis.
Kuna muuseumiskäigu lõpuks olid ka minu kehale tekkinud esimesed tundemärgid saabuvast lööbest ning tundsin, kuidas lümfisõlmed kõrvade taga on paisunud paari tunniga nagu õhupallid, otsustasime selleks päevaks kunstinautlejate mängimise lõpetada ning ka elevandikoobas jäi paraku nägemata. Vahel on siiski hea ära eksida. Ei tea, kas kuningatempel oleks meile teiste templite kõrval eriliselt meelde jäänud, kuid Antonio Blanco muuseum oma erilise asukoha ja sõbralike papagoidega jääb kindlasti.