Neljapäeva hommikul kell 10 seisime maanteel. Ilm oli päikseline, kuid Ruapehu mäe jalamil puhuv jäine sügistuul sundis joped selga. Lootsime jõuda päevaga Ohakunest 300 km kaugemale - Taurangasse. Ohakune motelliomanik naeris meie plaani välja, öeldes, et vaevalt me poolgi sellest maast läbitud saame.
Seisime siis maanteel ja ootasime. Ootasime...ootasime...ootasime... Üksik heinatuust libises mööda asfaltit, tuul vilises kõrvus ja päike pani silmi kissitama. 40 minutit ootamist ja ei mingit edu. Mõned veoautod vihisesid mööda, juhid lehvitasid meile sõbralikult, kuid polnud nõus masinat peatama. Hakkasime vaikselt edasi kõndima. Mõtlesime, et isegi kui keegi meid peale ei võta, jõuame jalgsi järgmisesse asulasse - 30 km kaugemal olevasse National Parki. Vajadusel veedame seal öö.
Olime juba murest murtud, kui üks auto teepervele seisma jäi. Üks saksa meesturist tõstis tagaistme asjadest tühjaks ning lubas meid veidi edasi sõidutada. Alguses arvasime, et meie ühine teekond kestab ligi kakskümmend kilomeetrit. Meil läks tunduvalt paremini, sest mees oli teel tegema Tongariro Alpine Crossingut ning sai meid hoopis 50 km edasi viia. Sakslane oli Uus-Meremaal puhkusel. Ütles, et reisib mööda riiki 6 nädalat. Ta oli juba külastanud lõunasaart ning rääkis meile oma suurimatest elamustest.
Tongariros olime taas keset tühjust. Seal polnud majutuskohti, poode ega midagi muud peale teeäärsete karjamaade. Järgmise asulani oli maad 40 km. Seekord saime kiiremini autosse, umbes 15 minutiga. Kaks välisüliõpilast lõunasaarelt korjasid meid peale. Üks tüdruk oli Austraaliast, teine Austriast. Mõlemad õppisid midagi seoses keskkonnaga. Huvitav kombinatsioon. Tüdrukud olid toredad ja viisid meid otse järgmisesse linna - Turangisse. Tegime teel väikse peatuse, pildistasime järve taustal olevat aktiivset vulkaani. Kohtasin üht armsat vöödilist karvikut, piklik loom suure sabaga. Tahtsin teda endale võtta, aga Sandre ei lubanud. Need tüdrukud olid samuti eelmisel päeval meiega samal ajal mägedes seiklenud ja lahendasid "suure paugu" saladuse.
Seisime siis maanteel ja ootasime. Ootasime...ootasime...ootasime... Üksik heinatuust libises mööda asfaltit, tuul vilises kõrvus ja päike pani silmi kissitama. 40 minutit ootamist ja ei mingit edu. Mõned veoautod vihisesid mööda, juhid lehvitasid meile sõbralikult, kuid polnud nõus masinat peatama. Hakkasime vaikselt edasi kõndima. Mõtlesime, et isegi kui keegi meid peale ei võta, jõuame jalgsi järgmisesse asulasse - 30 km kaugemal olevasse National Parki. Vajadusel veedame seal öö.
Olime juba murest murtud, kui üks auto teepervele seisma jäi. Üks saksa meesturist tõstis tagaistme asjadest tühjaks ning lubas meid veidi edasi sõidutada. Alguses arvasime, et meie ühine teekond kestab ligi kakskümmend kilomeetrit. Meil läks tunduvalt paremini, sest mees oli teel tegema Tongariro Alpine Crossingut ning sai meid hoopis 50 km edasi viia. Sakslane oli Uus-Meremaal puhkusel. Ütles, et reisib mööda riiki 6 nädalat. Ta oli juba külastanud lõunasaart ning rääkis meile oma suurimatest elamustest.
Tongariros olime taas keset tühjust. Seal polnud majutuskohti, poode ega midagi muud peale teeäärsete karjamaade. Järgmise asulani oli maad 40 km. Seekord saime kiiremini autosse, umbes 15 minutiga. Kaks välisüliõpilast lõunasaarelt korjasid meid peale. Üks tüdruk oli Austraaliast, teine Austriast. Mõlemad õppisid midagi seoses keskkonnaga. Huvitav kombinatsioon. Tüdrukud olid toredad ja viisid meid otse järgmisesse linna - Turangisse. Tegime teel väikse peatuse, pildistasime järve taustal olevat aktiivset vulkaani. Kohtasin üht armsat vöödilist karvikut, piklik loom suure sabaga. Tahtsin teda endale võtta, aga Sandre ei lubanud. Need tüdrukud olid samuti eelmisel päeval meiega samal ajal mägedes seiklenud ja lahendasid "suure paugu" saladuse.
Tongariros külastasime toidupoodi, proovisime esimest korda Uus-Meremaal tehtud salateid. Kartulisalat koosnes peamiselt kartulist ja sibulast, oli hästi hapu ja äädikase maitsega. Täpselt need maitsed, mis mulle meeldivad. "Väga kahju", et Sandre sibulat ei söö ja võttis sellest ainult ühe ampsu. Teine salat oli tüüpiline pastasalat, mille sarnast võib Eestistki leida, ehk veidi majoneesisem. Kolmas oli meie jaoks täielik hitt. Kõrvitsasalat karrikastmega ja basiilikulehtedega. Kui selle retsepti saan, hakkan ka kodus seda aeg-ajalt valmistama. Lisaks sõime paar kuklit ja jõime vitamiinidega üleküllastatud mahla. Keskpäevane päike säras kirjudel puulehtedel, kõht oli täis, meil polnud ühtki kohustust. Ideaalne.
Kell hakkas lähenema kahele. Liikusime taas maanteele, lootusega jõuda veel järgmisessegi linna. Enne veel leidsime murult töötava telefoni, kontakteerusime selle omanikuga ja jätsime vidina Burger Kingi teda ootama. Muide, omanik elas Ohakunes. Turangis oli raske jõuda hääletamiseks sobilikku paika. Linnaäärne maantee oli kitsas ja kurviline, autod sõitsid seal kiiresti. Kõndisime tükk maad edasi. Turangi ümbrus oli ääretult ilus. Peatusime minutiteks väikesel sillal, mille all jooksis lai jõgi. Nägime kaht kalameest põlvini vees, ootamas saaki. Jõevesi helkis imeilusalt ning oli läbipaistev, täielik idüll.
Kui jõudsime hääletamiseks sobilikku paika, ei tulnud meil kaua oodata. Saime küüti asiaadilt, kes pidas El Taupos ehk meie järgmises sihtpunktis pagariäri. Tema inglise keel oli kehv ja me ei saanudki eriti rääkida. Ta kordas pidevalt: "Bakery very good, very good job, very good money!" Lausel polnud iseenesest midagi viga, oleks ta ainult meile seda tööd pakkunud. Paraku rääkis ta endast. Üsna pea jõudsime El Tauposse. Vapustav. El Taupo asub Taupo järve ääres, mis on Uus-Meremaa suurim järv. Täpselt sama suur kui Singapur. Terve riigi saaks sinna järve uputada. El Taupo oli tõeliselt kaunis, meil polekski midagi selle vastu olnud, et öö seal veeta, kuid päike oli veel liiga kõrgel, et hääletamist lõpetada.
Ka Taupost välja saamiseks ja pöidlaviskamiseks pidime pika maa maha kõndima. Hääletamiseks sobilikku paika jõudsime kella 4 ajal. Linnapiiril oli hiiglaslik täpiline jalgratas, mille juurest avanes suurepärane vaade järvele, mägedele, linnale. Taupost oli keeruline edasi saada. Liiklus oli tihe, kuid autod ei jäänud kuidagimoodi pidama. Kell oli ka palju, kui arvestada, et 7st õhtul on väljas juba kottpime. Nii me siis seisime teeserval, pöidlad püsti ja ootasime. Ootasime...ootasime...ootasime... Minu lootus oli juba peaaegu kadunud. Tegin plaane, kuidas nüüdseks juba 3 km eemal olevas El Taupos öömaja otsida. Sandre usk oli aga kindel. Ta ütles, et meie häälestus peab olema orienteeritud auto peale saamisele, mitte majutuskoha otsimisele, siis ei pidavat mingit probleemi olema. Raske oli uskuda. Olime juba terve tunni hääletades veetnud ja teekonnast Taurangani oli läbitud vaid pool. Meil tekkis uus eesmärk - jõuda Rotoruasse. See on linn El Taupo ja Tauranga vahepeal, kus otsustasime sel ööl magada, maksku mis maksab. Lootust Taurangasse jõuda mul enam polnud.
Lõpuks võttis üks mees meid autosse. Tõi põhjuseks selle, et tema tütred ka hääletavad ja ta oleks õnnelik, kui neid samuti toredad inimesed peale korjaks. Mees sõidutas meid umbes 10 km edasi. Sattusime ristteele, kust läks maantee Rotoruasse. Tegime vaprad näod ette ja sirutasime pöidlad välja. Nüüd polnud meil enam midagi teha. Päike hakkas vaikselt allapoole vajuma ning asulakohti läheduses polnud. Tauposse oli ligi 13 km, Rotoruasse 90. Ootasime...ja auto peatus. Jällegi tore mees, kes lubas meid Rotoruasse kohale toimetada. Kui olime natuke maad sõitnud, selgus, et mees sõidab ise edasi Taurangasse. Õnn naeratas meile! Sattusime õige auto peale! Olin lootuse Taurangasse jõuda liiga kiiresti maha matnud.
Mees oli kahe tütre isa, müüs mingit tehismaterjali. Äri pidi hästi minema. Seda Euroopas vist praegusel ajal tihti ei kuule. Tüüp oli sõbralik ja intelligentne. Oskas rääkida paljudel teemadel, küsis igasugu küsimusi Eesti kohta. Näitas meile Rotoruas kohti, mida peaksime kindlasti külastama ja andis soovitusi ka teiste Uus-Mermaa linnade, kaasa arvatud Tauranga kohta. Lõpuks helistas ta oma kiiviistanduse omanikust naisevennale ning andis meile tema kontaktid. Istanduseomanik oleks meid alates esmaspäevast tööle võtnud küll, aga koht asus linnast kaugel ning meil pole paraku oma transporti. Kahju.
Taurangasse jõudsime 7st õhtul. Seadsime sammud kohe noortehostelite poole. Esimeses hostelis polnud vabu kohti. Teises saime kaks magamisaset naridel kaheksa inimesega toas. Tuba haises, oli väike ja meeletult räpane. Aga poole odavam, kui kahene tuba korralikus hostelis. Viskasime kotid nurka ning läksime toiduotsingutele. Meie hostel asus kohe ookeani ääres, nagu ka enamik linna baaridest ja pubidest. Ookeaniäärsel Devonporti tänaval on järjest umbes 15 toidu- ja joogikohta, mõni neist elava muusika, mõni elava tulega. Väga kihvt. Kahjuks olid need meie jaoks liiga kallid ja jalutasime natuke eemal asuvasse Subwaysse. Kõhud täis, läksime hostelisse, et puhata pikast päevast. Tšiili kutt luges naris raamatut, teised kaaselanikud olid veel kusagil väljas. Avastasime, et meil kummalgi pole tekki. Hea nali, teki eest tuli 2 dollarit juurde maksta. Pidime seda paraku tegema, sest tuba oli jahe. Ostsime teki kasutusõiguse, pugesime kahekesi ühele kitsale narivoodile ja ootasime põnevusega järgmist päeva.
Ka Taupost välja saamiseks ja pöidlaviskamiseks pidime pika maa maha kõndima. Hääletamiseks sobilikku paika jõudsime kella 4 ajal. Linnapiiril oli hiiglaslik täpiline jalgratas, mille juurest avanes suurepärane vaade järvele, mägedele, linnale. Taupost oli keeruline edasi saada. Liiklus oli tihe, kuid autod ei jäänud kuidagimoodi pidama. Kell oli ka palju, kui arvestada, et 7st õhtul on väljas juba kottpime. Nii me siis seisime teeserval, pöidlad püsti ja ootasime. Ootasime...ootasime...ootasime... Minu lootus oli juba peaaegu kadunud. Tegin plaane, kuidas nüüdseks juba 3 km eemal olevas El Taupos öömaja otsida. Sandre usk oli aga kindel. Ta ütles, et meie häälestus peab olema orienteeritud auto peale saamisele, mitte majutuskoha otsimisele, siis ei pidavat mingit probleemi olema. Raske oli uskuda. Olime juba terve tunni hääletades veetnud ja teekonnast Taurangani oli läbitud vaid pool. Meil tekkis uus eesmärk - jõuda Rotoruasse. See on linn El Taupo ja Tauranga vahepeal, kus otsustasime sel ööl magada, maksku mis maksab. Lootust Taurangasse jõuda mul enam polnud.
Lõpuks võttis üks mees meid autosse. Tõi põhjuseks selle, et tema tütred ka hääletavad ja ta oleks õnnelik, kui neid samuti toredad inimesed peale korjaks. Mees sõidutas meid umbes 10 km edasi. Sattusime ristteele, kust läks maantee Rotoruasse. Tegime vaprad näod ette ja sirutasime pöidlad välja. Nüüd polnud meil enam midagi teha. Päike hakkas vaikselt allapoole vajuma ning asulakohti läheduses polnud. Tauposse oli ligi 13 km, Rotoruasse 90. Ootasime...ja auto peatus. Jällegi tore mees, kes lubas meid Rotoruasse kohale toimetada. Kui olime natuke maad sõitnud, selgus, et mees sõidab ise edasi Taurangasse. Õnn naeratas meile! Sattusime õige auto peale! Olin lootuse Taurangasse jõuda liiga kiiresti maha matnud.
Mees oli kahe tütre isa, müüs mingit tehismaterjali. Äri pidi hästi minema. Seda Euroopas vist praegusel ajal tihti ei kuule. Tüüp oli sõbralik ja intelligentne. Oskas rääkida paljudel teemadel, küsis igasugu küsimusi Eesti kohta. Näitas meile Rotoruas kohti, mida peaksime kindlasti külastama ja andis soovitusi ka teiste Uus-Mermaa linnade, kaasa arvatud Tauranga kohta. Lõpuks helistas ta oma kiiviistanduse omanikust naisevennale ning andis meile tema kontaktid. Istanduseomanik oleks meid alates esmaspäevast tööle võtnud küll, aga koht asus linnast kaugel ning meil pole paraku oma transporti. Kahju.
Taurangasse jõudsime 7st õhtul. Seadsime sammud kohe noortehostelite poole. Esimeses hostelis polnud vabu kohti. Teises saime kaks magamisaset naridel kaheksa inimesega toas. Tuba haises, oli väike ja meeletult räpane. Aga poole odavam, kui kahene tuba korralikus hostelis. Viskasime kotid nurka ning läksime toiduotsingutele. Meie hostel asus kohe ookeani ääres, nagu ka enamik linna baaridest ja pubidest. Ookeaniäärsel Devonporti tänaval on järjest umbes 15 toidu- ja joogikohta, mõni neist elava muusika, mõni elava tulega. Väga kihvt. Kahjuks olid need meie jaoks liiga kallid ja jalutasime natuke eemal asuvasse Subwaysse. Kõhud täis, läksime hostelisse, et puhata pikast päevast. Tšiili kutt luges naris raamatut, teised kaaselanikud olid veel kusagil väljas. Avastasime, et meil kummalgi pole tekki. Hea nali, teki eest tuli 2 dollarit juurde maksta. Pidime seda paraku tegema, sest tuba oli jahe. Ostsime teki kasutusõiguse, pugesime kahekesi ühele kitsale narivoodile ja ootasime põnevusega järgmist päeva.