Jõudsime reede õhtul Ubudi. Sandrel oli hotelli asukoht telefonis kaardile kantud. Astusime bussist maha, kõndisime 20 minutit ja olime ei kusagil. Google Maps pani seekord täielikult puusse. Küsisime kohalikelt, kas nemad teavad, kus asub Siti Homestay. Keegi polnud midagi kuulnud, oskasid ainult oma majutust pakkuda.
Otsisime hotelli poolteist tundi. Müttasime kottidega mööda linna. Lisaks sellele, et kaart valetas, kustus saladuslikul moel telefonist ka broneeringukinnitus, kus oli majutuse aadress. Esimest korda kogu reisi vältel jooksis Sandrel juhe kokku ja meel läks mõruks. Olime ju pool päeva Kutas ringi tatsanud, immigratsiooniametis passinud ja bussis istunud ning nüüd seiklesime näljastena Ubudis, endal polnud vajaliku tänava nimigi meeles.
Astusime sisse arvutipoodi, õigemini, segasime umbes kolme kohalikku, kes üheksakümnendate lõpus soetatud monitoride taga sõjamängu mängisid. Nad suutsid kolme minutiga internetti saada ning seletasid, kuhu minema peame. Ütlesid, et jalutage aga otse edasi, kuni jõuate valgusfoorini. Seal asubki Siti Homestay. Kõnnime siis pimedal tänaval, Sandre vannub ja kurjustab, mina muudkui mõtlen söögist. Ägisesime umbes 10 minutit seljakottide all, kuid valgusfoori polnud kusagil. Astusime järgmisesse arvutipoodi (loe: avatud putka tänaval, kus oli üks arvuti). Küsisime sealt uuesti Siti Homestay asukohta. “Minge tänavat mööda edasi, kuni näete valgusfoori”, kuulsime jälle. Naersime, sest olime tõesti sellisesse maailma sattunud, kus majade asukohti seletatakse valgusfooride paiknemise järgi. Natukese aja pärast naersin veel kõvemini, sest mul tuli meelde, et ilmselt seletatakse Võru külalistele asju samamoodi. Sandre arvates oli meie valgusfoori juurde saatmine kohalik huumor, sest siinses liikluses puuduvad reeglid, milleks siis valgusfoor? Kõndisime veel kümme minutit ja jõudsimegi lubatud valgusfoorini. Meile unustati mainida, et foor ei tööta.
Kodumajutus oli esmapilgul väga lahe. Tuba puhas, rõdu suur. Saime esimest korda ka nii-nimetatud Bali külamüüride vahele. Müüriga on ümbritsetud umbes 1-3 perekonnale kuuluv ala, kus asuvad majad, templilaadsed hooned jms. Siin on imelised siseaiad palmipuude ja värviliste õitega, mille keskel sipeldavad kanad tibupoegadega. Kukke peetakse puuris ning kasvatatakse kukepoksi jaoks. Olime kohaga rahul ning vedasime end uuesti tänavale kehakinnitust saama.
Valisime einestamiseks suvalise tänavarestorani. Mina tellisin kana, Sandre kala. Olime harjunud Kutas heade Indoneesia toitudega, need polnud vürtsikad, pigem vastupidi. Ubudis lajatati meile kohe hea ports tšillit ja curryt ja kõike muud, mis huuled surisema ja südame puperdama paneb. Samas oli teenindaja aupaklik ning teised restorani kohalikud külastajad tegid meiega viisakalt juttu, et kust pärit oleme ja kuidas meile siin meeldib. Tervitasid Balile jõudmise puhul ja soovisid kõike head. Sellist vastuvõttu polnud Kutas meile keegi korraldanud, sest sealsed turistidehordid on Bali rahva meie suhtes immuunseks muutnud. Läksime magama. Järgmisel hommikul plaanisime külastada haiglat, sest mõned päevad tagasi oli Sandre juuksed maha ajanud ja mütsita surfamas käinud. Ainsad 2 ja pool tundi peakatteta tekitasid nahale tugeva põletuse, mida pidasime targemaks ravida spetsialisti hoole all.
Välismaalastele mõeldud haigla asus meie õnneks Siti Homstay lähistel, 10 minutit jalutamist. Personal oskas hästi inglise keelt, hoone oli väike, kuid moodne ja puhas. Teenindusest ei saa rääkidagi. Mõtlen, et äkki tasuks Eestist hoopis Balile arsti juurde käima hakata. Kõigepealt mõõtis õde vererõhku, pulssi ja kehatemperatuuri. Seejärel kurtis Sandre arstile kõik oma mured, alates hommikul tekkinud väsimusest, isutusest ja peanahast. Arst puhastas põlenud peanaha ning andis vajalikud ravimid. Maksime nõutud summa ja saime ümbrikus dokumendid, mis kindlustusele esitada.
Pärast arsti juures käimist hakkas Sandre end järjest kehvemini tundma. Vajus näost täitsa ära. Ütlesin, et nüüd on Ubudi uudistamisel lõpp ja läheme hotelli. Viskad pikali ja puhkad end välja. Tulime koju, Sandre heitis voodisse. Tervis paistis aga halvemaks minevat. Kahtlustasime, et tal on palavik. Õhtul tõin meile linnast vett ja süüa ning apteekist kraadiklaasi. Meie kahtlused vastasid tõele. Sandre kehatemperatuur oli päevaga tõusnud 39 kraadini.
See oli minu kõige hirmsam hetk reisil. Sandre heietas palavikuse peaga enda arust loogilisi lugusid, isu ei olnud, juua ei tahtnud. Magada ei saanud, pea valutas, tal oli külm ja tal oli kuum. Lasin tal end iga natukese aja tagant kraadida. Oleks palavik veel tõusnud, oleks pidanud arsti kutsuma, sest kes teab neid Indoneesia haigusi. Igatahes olin ma jubedalt hirmul ega maganud sel ööl üldse. Hommikuks oli palavik veidi langenud ning kõmpisime kahekesi uuesti arsti juurde.
Haiglas tehti Sandrele vereproovid. Kahtlustati kas bakteriaalset või viiruslikku põletikku. Vastuseid saama läksin pärastlõunal üksi, sest Sandre palavik oli taas laes. Arst kutsus mu kabinetti ja seletas põhjalikult kõiki vereproovide tulemusi, andis soovitusi, mida peaksime edasi tegema. Proovide põhjal võis välistada bakteriaalse infektsiooni, mis andis alust arvata, et tegemist on Dengi palavikuga. Seda viirust levitavad sääsed ning paranemine peaks võtma kusagil kaks nädalat. Õhtul oli Sandre pahane, et ma sunnin teda voodis olema ega ole väga rõõmus, kui ta oma niigi valutavat pead arvutiga kurnab. Ma nõustusin siis tema lõbustamiseks kaarte mängima. Tegime kaks potikut. Teise mängu lõpus pani Sandre pea padjale ja ütles: "Kogu energia kadus korraga ära." Pärast seda jäi ta sekundiga magama. Mina läksin õhtupimeduses uusi veepudeleid ja toitu ostma. Peab mainima, et Bali saarel šokolaadipoiste seas üksinda jalutamine pole just kõige meeldivam, sest nende jaoks on täiesti normaalne sulle keset tänavat silma teha või sind inimesi pungil autoga sõidule kutsuda. Kui tagasi tulin, magas Sandre ikka sügavalt. Kogu energia oligi kadunud. Mul oli temast nii kahju.
Sellele järgneval hommikul pidin palavikust kurnatud Sandre taas arsti juurde vedama. Vaja oli teha uus vereproov, et kinnitada Dengi palaviku diagnoosi. Sandre sümptomite ja palaviku olemuse tõttu tehti nüüd ka Salmonella test. Kell 4 õhtul saime tulemused – ongi Salmonella. Sandrele kirjutati antibiootikumid ja anti lootust, et paari päevaga on asjad korras. Kolmandal palavikupäeval tuli aga teha veel üks vereproov, et viimast korda kinnitada Dengi palaviku olematust. Selleks ajaks oli Sandrel tekkinud üle keha lööve. Punased täpid katavad teda sõrmeotstest varvasteni. Arst ütles, et lööve läheb varsti üle ja sellepärast ei pea muretsema.
Nüüd on palaviku algusest möödas viis päeva. Palavik on peaaegu kadunud, Sandrel energiatase laes. Täna saime juba ahvimetsaski uudistamas käia. Kui Sandre tõvevoodis lamas, olid ilmad vihmased. Padukat tuli iga paari tunni tagant. Seega poleks nagunii väljas eriti meeldiv olnud.
Antibiootikumid on praeguseks oma tööd hästi teinud ning loodame, et ka lööve kaob varsti ja sellega on vaese poisi kannatused lõppenud. Igatahes saime uue kogemuse osaliseks. Pole kohutavamat tunnet, kui istuda võõral maal kõrges palavikus poisi kõrval ja olla teadmatuses. Õnneks lahenes olukord tänu igati asjalikele ja abivalmis arstidele võrdlemisi kiiresti, lubades meil taas paradiisisaart nautima hakata.
Otsisime hotelli poolteist tundi. Müttasime kottidega mööda linna. Lisaks sellele, et kaart valetas, kustus saladuslikul moel telefonist ka broneeringukinnitus, kus oli majutuse aadress. Esimest korda kogu reisi vältel jooksis Sandrel juhe kokku ja meel läks mõruks. Olime ju pool päeva Kutas ringi tatsanud, immigratsiooniametis passinud ja bussis istunud ning nüüd seiklesime näljastena Ubudis, endal polnud vajaliku tänava nimigi meeles.
Astusime sisse arvutipoodi, õigemini, segasime umbes kolme kohalikku, kes üheksakümnendate lõpus soetatud monitoride taga sõjamängu mängisid. Nad suutsid kolme minutiga internetti saada ning seletasid, kuhu minema peame. Ütlesid, et jalutage aga otse edasi, kuni jõuate valgusfoorini. Seal asubki Siti Homestay. Kõnnime siis pimedal tänaval, Sandre vannub ja kurjustab, mina muudkui mõtlen söögist. Ägisesime umbes 10 minutit seljakottide all, kuid valgusfoori polnud kusagil. Astusime järgmisesse arvutipoodi (loe: avatud putka tänaval, kus oli üks arvuti). Küsisime sealt uuesti Siti Homestay asukohta. “Minge tänavat mööda edasi, kuni näete valgusfoori”, kuulsime jälle. Naersime, sest olime tõesti sellisesse maailma sattunud, kus majade asukohti seletatakse valgusfooride paiknemise järgi. Natukese aja pärast naersin veel kõvemini, sest mul tuli meelde, et ilmselt seletatakse Võru külalistele asju samamoodi. Sandre arvates oli meie valgusfoori juurde saatmine kohalik huumor, sest siinses liikluses puuduvad reeglid, milleks siis valgusfoor? Kõndisime veel kümme minutit ja jõudsimegi lubatud valgusfoorini. Meile unustati mainida, et foor ei tööta.
Kodumajutus oli esmapilgul väga lahe. Tuba puhas, rõdu suur. Saime esimest korda ka nii-nimetatud Bali külamüüride vahele. Müüriga on ümbritsetud umbes 1-3 perekonnale kuuluv ala, kus asuvad majad, templilaadsed hooned jms. Siin on imelised siseaiad palmipuude ja värviliste õitega, mille keskel sipeldavad kanad tibupoegadega. Kukke peetakse puuris ning kasvatatakse kukepoksi jaoks. Olime kohaga rahul ning vedasime end uuesti tänavale kehakinnitust saama.
Valisime einestamiseks suvalise tänavarestorani. Mina tellisin kana, Sandre kala. Olime harjunud Kutas heade Indoneesia toitudega, need polnud vürtsikad, pigem vastupidi. Ubudis lajatati meile kohe hea ports tšillit ja curryt ja kõike muud, mis huuled surisema ja südame puperdama paneb. Samas oli teenindaja aupaklik ning teised restorani kohalikud külastajad tegid meiega viisakalt juttu, et kust pärit oleme ja kuidas meile siin meeldib. Tervitasid Balile jõudmise puhul ja soovisid kõike head. Sellist vastuvõttu polnud Kutas meile keegi korraldanud, sest sealsed turistidehordid on Bali rahva meie suhtes immuunseks muutnud. Läksime magama. Järgmisel hommikul plaanisime külastada haiglat, sest mõned päevad tagasi oli Sandre juuksed maha ajanud ja mütsita surfamas käinud. Ainsad 2 ja pool tundi peakatteta tekitasid nahale tugeva põletuse, mida pidasime targemaks ravida spetsialisti hoole all.
Välismaalastele mõeldud haigla asus meie õnneks Siti Homstay lähistel, 10 minutit jalutamist. Personal oskas hästi inglise keelt, hoone oli väike, kuid moodne ja puhas. Teenindusest ei saa rääkidagi. Mõtlen, et äkki tasuks Eestist hoopis Balile arsti juurde käima hakata. Kõigepealt mõõtis õde vererõhku, pulssi ja kehatemperatuuri. Seejärel kurtis Sandre arstile kõik oma mured, alates hommikul tekkinud väsimusest, isutusest ja peanahast. Arst puhastas põlenud peanaha ning andis vajalikud ravimid. Maksime nõutud summa ja saime ümbrikus dokumendid, mis kindlustusele esitada.
Pärast arsti juures käimist hakkas Sandre end järjest kehvemini tundma. Vajus näost täitsa ära. Ütlesin, et nüüd on Ubudi uudistamisel lõpp ja läheme hotelli. Viskad pikali ja puhkad end välja. Tulime koju, Sandre heitis voodisse. Tervis paistis aga halvemaks minevat. Kahtlustasime, et tal on palavik. Õhtul tõin meile linnast vett ja süüa ning apteekist kraadiklaasi. Meie kahtlused vastasid tõele. Sandre kehatemperatuur oli päevaga tõusnud 39 kraadini.
See oli minu kõige hirmsam hetk reisil. Sandre heietas palavikuse peaga enda arust loogilisi lugusid, isu ei olnud, juua ei tahtnud. Magada ei saanud, pea valutas, tal oli külm ja tal oli kuum. Lasin tal end iga natukese aja tagant kraadida. Oleks palavik veel tõusnud, oleks pidanud arsti kutsuma, sest kes teab neid Indoneesia haigusi. Igatahes olin ma jubedalt hirmul ega maganud sel ööl üldse. Hommikuks oli palavik veidi langenud ning kõmpisime kahekesi uuesti arsti juurde.
Haiglas tehti Sandrele vereproovid. Kahtlustati kas bakteriaalset või viiruslikku põletikku. Vastuseid saama läksin pärastlõunal üksi, sest Sandre palavik oli taas laes. Arst kutsus mu kabinetti ja seletas põhjalikult kõiki vereproovide tulemusi, andis soovitusi, mida peaksime edasi tegema. Proovide põhjal võis välistada bakteriaalse infektsiooni, mis andis alust arvata, et tegemist on Dengi palavikuga. Seda viirust levitavad sääsed ning paranemine peaks võtma kusagil kaks nädalat. Õhtul oli Sandre pahane, et ma sunnin teda voodis olema ega ole väga rõõmus, kui ta oma niigi valutavat pead arvutiga kurnab. Ma nõustusin siis tema lõbustamiseks kaarte mängima. Tegime kaks potikut. Teise mängu lõpus pani Sandre pea padjale ja ütles: "Kogu energia kadus korraga ära." Pärast seda jäi ta sekundiga magama. Mina läksin õhtupimeduses uusi veepudeleid ja toitu ostma. Peab mainima, et Bali saarel šokolaadipoiste seas üksinda jalutamine pole just kõige meeldivam, sest nende jaoks on täiesti normaalne sulle keset tänavat silma teha või sind inimesi pungil autoga sõidule kutsuda. Kui tagasi tulin, magas Sandre ikka sügavalt. Kogu energia oligi kadunud. Mul oli temast nii kahju.
Sellele järgneval hommikul pidin palavikust kurnatud Sandre taas arsti juurde vedama. Vaja oli teha uus vereproov, et kinnitada Dengi palaviku diagnoosi. Sandre sümptomite ja palaviku olemuse tõttu tehti nüüd ka Salmonella test. Kell 4 õhtul saime tulemused – ongi Salmonella. Sandrele kirjutati antibiootikumid ja anti lootust, et paari päevaga on asjad korras. Kolmandal palavikupäeval tuli aga teha veel üks vereproov, et viimast korda kinnitada Dengi palaviku olematust. Selleks ajaks oli Sandrel tekkinud üle keha lööve. Punased täpid katavad teda sõrmeotstest varvasteni. Arst ütles, et lööve läheb varsti üle ja sellepärast ei pea muretsema.
Nüüd on palaviku algusest möödas viis päeva. Palavik on peaaegu kadunud, Sandrel energiatase laes. Täna saime juba ahvimetsaski uudistamas käia. Kui Sandre tõvevoodis lamas, olid ilmad vihmased. Padukat tuli iga paari tunni tagant. Seega poleks nagunii väljas eriti meeldiv olnud.
Antibiootikumid on praeguseks oma tööd hästi teinud ning loodame, et ka lööve kaob varsti ja sellega on vaese poisi kannatused lõppenud. Igatahes saime uue kogemuse osaliseks. Pole kohutavamat tunnet, kui istuda võõral maal kõrges palavikus poisi kõrval ja olla teadmatuses. Õnneks lahenes olukord tänu igati asjalikele ja abivalmis arstidele võrdlemisi kiiresti, lubades meil taas paradiisisaart nautima hakata.