"Bedugul, Bedugul", korrutasid lennujaama kärbseparvena ümbritsevad taksojuhid, kui proovisid kaardil meie esimese, Bougenville hotelli asukohta määrata. "Bedugul asub kaugel, sõit sinna maksab palju", ütles üks. Teine käitus aga nii, nagu poleks sellise nimega kohta Balil olemaski, uskumata isegi omaenda silme all olevat kaarti. Bedugul tekitas meile peavalu esimesest hetkest alates, mil Bali pinnale astusime. Kust pidime meie teadma, et kahekümne meetrine tänavalõik Kutas kannab sama nime kui sisemaal mägede vahel paiknev kuulus turulinn.
Veeresime rolluga läbi Singaraja ja keerasime kurvilisele maanteele, mis meid otsejoones Beduguli pidi viima. Teevalik oli mõnes mõttes pettumus. Polnud seal ei riisivälju ega vaateid mägedele, kuid liiklus seevastu tihedam kui mujal. Istusime enamuse ajast mõne jahmerdava autojuhi taga, ega saanud pidevate "Hati-Hati" ("Ettevaatust") siltide tõttu möödasõitu sooritada. Bedugul on rajatud orgu, imeilusate kraatrijärvede kallastele. Linna sisse sõitmiseks tuli paarsada meetrit allateed kihutada. Selle sama tee ääres toimetas mitu ahviperet, keda lõputu autodevoog ei paistnud häirivat. Ahvikesed sirutasid aeg-ajalt käe isegi teele, et mõnda motikalt või autoaknast pudenenud puuvilja noppida. Kohtades, kus pikasabalised tegutsesid, avanesid parimad vaated Bedugulile. Järved, mille kallastel laiusid erivärvilised (juur)viljapõllud ja nende ümber punaste katustega majakesed. Ahvid, kavalpead, olid ära taibanud, et turistid seal palju peatusi teevad ja ootasidki moosinägudega oma järgmiste toiduisade saabumist.
Parkisime rollu ühe järve äärde, muidugi väikese tasu eest nagu siin kombeks, ja uudistasime kohalikku elu. Kogu rahuliku kraatrijärve ilust oli saanud äri. Järvekaldal seisid külg-külje kõrval Warungid (väikesed tänavarestoranid), piletikassad paatide rentimiseks ja fotograafiteenust pakkuvad mehed. Sandre ajas maisitõlvikute grillijaid segadusse, öeldes, et tuleme Nigeeriast ning saime vähemalt kohalike äritegevusest natuke nalja.
Bedugulis kasvatati hoopis teistsuguseid põllukultuure kui mujal. Riisiterrasside osakaal kahvatus peedi-ja maasikapõldude võrdluses. Proovisime meiegi mõnda maasikakasvatajat leida, kes oleks nõus meile paar marja väikse krõbina eest põske viskama. Mööda kitsaid kruusateid seigeldes jõudsime küll punaste, hetkel omanikuta olnud maasikateni, ent võõral maal ja võõras linnas ei hakanud neid salaja korjama. Üks kitsas ja üsna auklik rada viis meid kapsapõldude vahelt kohalike hoovi, kust just parasjagu terve suguvõsa pidulikes riietes välja jalutas ja meie poole marssima hakkas. Keerasime rollu ringi ja sõitsime kiiresti arvatavasti tseremooniat pidanud inimeste juurest minema.
Piinasime rolleri mootorit pika mäkketõusuga sama teed pidi, kust enne alla sõitsime ning pildistasime järvi ja punaseid katuseid. Tagasi Lovinasse ei läinud me enam läbi Singaraja, vaid meile juba varasemast tuttava Munduki, kuna sealset teeäärset ilu ei andnud hommikusega võrrelda. Tegime veel mõned peatused, et Beduguli ja Munduki vahelisel alal kehakinnituseks sobivat restorani leida. Istusime siis hindade ja asukoha järgi võrratusse paika ning ootasime meeldivat einestamiskogemust. Meid tervitas koha omanik, näidates, et restoranis tegutseb ka gamelaniorkester. Gamelan on ksülofonilaadne löökpill, mida hindud hirmsasti armastavad. Mees ütles, et teevad meile tervituseks ühe loo ja istus ise koos teise mehega pika pilli taha. Seal oli veel flöödipuhuja ning üks väike poiss, kes aeg-ajalt trummi lõi. Heli oli tugev ja kõlas meie kõrvadele päris jubedalt nagu ikka hindude muusika. Gamelanimängijad olid omavahel peaaegu, et sünkroonis, kuid flöödimängija tiristas küll seda, mis ise heaks arvas, peaasi, et hästi koledalt kõlaks. Ma siis naeratasin muudkui suurest aust ja lootsin, et varsti tervituslugu lõppeb. Esimesele loole järges aga teine, mis tundus meile äravahetamiseni sarnane esimese palaga. Märkasime ka orkestri ette paigutatud annetuskasti, mida viisakusest hiljem täitma pidime. Söögiks saime kaks lusikatäit nuudleid, mis pigem ärritasid, kui täitsid tühja kõhtu ning riikliku maksu lisamise tõttu loodetust suurema arve. Tegime kõrvuveristavast ja magu ärritavast kohast kergema rahakotiga minekut. Omanik oli küll nii sõbralik ja aupaklik, et mul on kurb seda öelda, aga ma pole nõus sinna kohta oma raha enam viima.
Bedugul on ilus ja seal on muudki teha, kui ainult rolleriga ringi kihutada, kuid selleks korraks oli meie kiirkäik tehtud. Kui sinna veel uuesti satume, võtame kindlasti kaasa soojemad riided kaitseks jaheda tuule eest ja rohkem aega, et näha mõnda templit, shopata Beduguli kuulsal turul või tutvuta Bali taimeliikidega botaanikaaias.
Veeresime rolluga läbi Singaraja ja keerasime kurvilisele maanteele, mis meid otsejoones Beduguli pidi viima. Teevalik oli mõnes mõttes pettumus. Polnud seal ei riisivälju ega vaateid mägedele, kuid liiklus seevastu tihedam kui mujal. Istusime enamuse ajast mõne jahmerdava autojuhi taga, ega saanud pidevate "Hati-Hati" ("Ettevaatust") siltide tõttu möödasõitu sooritada. Bedugul on rajatud orgu, imeilusate kraatrijärvede kallastele. Linna sisse sõitmiseks tuli paarsada meetrit allateed kihutada. Selle sama tee ääres toimetas mitu ahviperet, keda lõputu autodevoog ei paistnud häirivat. Ahvikesed sirutasid aeg-ajalt käe isegi teele, et mõnda motikalt või autoaknast pudenenud puuvilja noppida. Kohtades, kus pikasabalised tegutsesid, avanesid parimad vaated Bedugulile. Järved, mille kallastel laiusid erivärvilised (juur)viljapõllud ja nende ümber punaste katustega majakesed. Ahvid, kavalpead, olid ära taibanud, et turistid seal palju peatusi teevad ja ootasidki moosinägudega oma järgmiste toiduisade saabumist.
Parkisime rollu ühe järve äärde, muidugi väikese tasu eest nagu siin kombeks, ja uudistasime kohalikku elu. Kogu rahuliku kraatrijärve ilust oli saanud äri. Järvekaldal seisid külg-külje kõrval Warungid (väikesed tänavarestoranid), piletikassad paatide rentimiseks ja fotograafiteenust pakkuvad mehed. Sandre ajas maisitõlvikute grillijaid segadusse, öeldes, et tuleme Nigeeriast ning saime vähemalt kohalike äritegevusest natuke nalja.
Bedugulis kasvatati hoopis teistsuguseid põllukultuure kui mujal. Riisiterrasside osakaal kahvatus peedi-ja maasikapõldude võrdluses. Proovisime meiegi mõnda maasikakasvatajat leida, kes oleks nõus meile paar marja väikse krõbina eest põske viskama. Mööda kitsaid kruusateid seigeldes jõudsime küll punaste, hetkel omanikuta olnud maasikateni, ent võõral maal ja võõras linnas ei hakanud neid salaja korjama. Üks kitsas ja üsna auklik rada viis meid kapsapõldude vahelt kohalike hoovi, kust just parasjagu terve suguvõsa pidulikes riietes välja jalutas ja meie poole marssima hakkas. Keerasime rollu ringi ja sõitsime kiiresti arvatavasti tseremooniat pidanud inimeste juurest minema.
Piinasime rolleri mootorit pika mäkketõusuga sama teed pidi, kust enne alla sõitsime ning pildistasime järvi ja punaseid katuseid. Tagasi Lovinasse ei läinud me enam läbi Singaraja, vaid meile juba varasemast tuttava Munduki, kuna sealset teeäärset ilu ei andnud hommikusega võrrelda. Tegime veel mõned peatused, et Beduguli ja Munduki vahelisel alal kehakinnituseks sobivat restorani leida. Istusime siis hindade ja asukoha järgi võrratusse paika ning ootasime meeldivat einestamiskogemust. Meid tervitas koha omanik, näidates, et restoranis tegutseb ka gamelaniorkester. Gamelan on ksülofonilaadne löökpill, mida hindud hirmsasti armastavad. Mees ütles, et teevad meile tervituseks ühe loo ja istus ise koos teise mehega pika pilli taha. Seal oli veel flöödipuhuja ning üks väike poiss, kes aeg-ajalt trummi lõi. Heli oli tugev ja kõlas meie kõrvadele päris jubedalt nagu ikka hindude muusika. Gamelanimängijad olid omavahel peaaegu, et sünkroonis, kuid flöödimängija tiristas küll seda, mis ise heaks arvas, peaasi, et hästi koledalt kõlaks. Ma siis naeratasin muudkui suurest aust ja lootsin, et varsti tervituslugu lõppeb. Esimesele loole järges aga teine, mis tundus meile äravahetamiseni sarnane esimese palaga. Märkasime ka orkestri ette paigutatud annetuskasti, mida viisakusest hiljem täitma pidime. Söögiks saime kaks lusikatäit nuudleid, mis pigem ärritasid, kui täitsid tühja kõhtu ning riikliku maksu lisamise tõttu loodetust suurema arve. Tegime kõrvuveristavast ja magu ärritavast kohast kergema rahakotiga minekut. Omanik oli küll nii sõbralik ja aupaklik, et mul on kurb seda öelda, aga ma pole nõus sinna kohta oma raha enam viima.
Bedugul on ilus ja seal on muudki teha, kui ainult rolleriga ringi kihutada, kuid selleks korraks oli meie kiirkäik tehtud. Kui sinna veel uuesti satume, võtame kindlasti kaasa soojemad riided kaitseks jaheda tuule eest ja rohkem aega, et näha mõnda templit, shopata Beduguli kuulsal turul või tutvuta Bali taimeliikidega botaanikaaias.