Kõik küsivad viimastel päevadel, et mida me siin praegu teeme. Eks ma siis räägin mõne sõnaga meie vallutustest.
Käesoleva nädala alguses tegelesime hommikuti motelli koristamisega ja õhtuti teleka ees laisklemisega. Võite nüüd mõelda, et on ikka rumalad, lähevad Uus-Meremaale, sõidavad vingesse asukohta ja vaatavad ainult telekat. Saame vabanduseks tuua ainult vihmasaju, mis lõpuks põuasele põhjasaarele jõudis. Kuni selle nädala esmaspäevani polnud me sadu näinud. Uudistes räägiti, et pidi olema viimase veerandsajandi kõige kuumem suvi, farmeritel on kriisiolukord, jõed on kuivad. Nüüd on vist kriisiolukord lõppenud, sest mõned piirkonnad vettisid jälle mõnusalt läbi. Kahjuks jäi saju tõttu ära ka meie kolme-päevane kanuumatk, kuhu teisipäeval minna tahtsime.
Telekast tuleb siin igasugu pahna, aga kõige rohkem näidatakse kokasaateid, peategelaseks Gordon Ramsay. Vaatame neid nagu igaõhtust seebikat. Lisaks on meil üks kanal, kust tulevad ainult mängufilmid. See on meie lemmik, sest filmi ajal reklaame ei näidata. Samas, mõnda filmi oleme nädala jooksul juba viis korda näinud. Teistelt kanalitelt tulevad reklaamid iga paari minuti järel. Kui mõtlete, et TV-3s on raske saateid vaadata, sest need katkestatakse nii tihti, siis siin on see täiesti võimatu. Näiteks Ameerika Superstaarisaates tehakse paus iga laulu järel. Veel üks naljakas asi televisiooni kohta - siin ei saa kunagi aru, kui üks saade lõppeb ja teine algab, kahe väga erineva saate algus ja lõpp poogitakse vahepeal täiesti kokku.
Mõni reklaam tundub meile uskumatult absurdne. Näiteks tutvustatakse siin uut ketšupipudelit. Reklaamis on mitu inimest, kes raputavad pudelit, proovides sellest viimaseid ketšupipiiskasid kätte saada. Sellele on nüüd lahendus - pudel, mille saab korgi peale seisma panna! Kui esimest korda reklaami nägime, naersime ennast peaaegu pooleks. Kas tõesti jõuavad sellised avastused Uus-Meremaale nii palju aastaid hiljem kui Euroopasse?
Kolmapäeval läks ilm jälle ilusaks, saime natuke jalutamas käia ja täiendasime toiduvarusid. Neljapäeval mõtlesime, et teeme ratastega väikese tiiru. Donald soovitas meil minna kahte järve vaatama, mis pidavat olema maooride pühapaigad. Saime temalt jalgrattad, millega juba varem paar korda sõitmas oleme käinud. Rattad on jamad, vänta palju tahad, aga edasi ei liigu. Sandre rattal pole pidureid, päris hea on mägedes sõita. Donald ütles, et järved on Ohakunest 4 km kaugusel, saime juhised, kuidas sinna sõita.
Alustasime teekonda päikesepalavuses umbes poole neljast õhtul. Tegin esimesel kilomeetril Jaan Kirsipuud, proovisin Sandrest kiirem olla. Sellest paarsada meetrit hiljem olin saavutanud eriti halva enesetunde (nii juhtub, kui pole ammu trenni teinud ja oma võimeid üle hindad), saanud putuka silmalau alla pikutama ja taganud selle, et järgmisel päeval reielihased pilli lööks.
Olime sõitnud kokku kaheksa kilomeetrit põõsaste vahel looklevat kruusateed pidi, kui avastasime Sandre kõikvõimsast telefonist, et tegelikult asuvad järved veel 7 km eemal, ehk Ohakunest 15 km. Hea nali. Selleks hetkeks olime jõudnud pärapõrgusse, meie ees oli jõgi, millest me kuidagi üle ei saanud ja kõrval tara, millele oli riputatud mitmeid karusloomanahku. Õudne. Ma ei saa vist kunagi sellest aru, kuidas inimesed suudavad väikseid suslikuid maha kõmmutada. Kruusateel nägime värsket lapikut jänest ka. Kahtlane värk, sellel teel sõidab maksimaalselt 10 autot päevas ja ikka suudetakse kõrvik alla ajada.
Käesoleva nädala alguses tegelesime hommikuti motelli koristamisega ja õhtuti teleka ees laisklemisega. Võite nüüd mõelda, et on ikka rumalad, lähevad Uus-Meremaale, sõidavad vingesse asukohta ja vaatavad ainult telekat. Saame vabanduseks tuua ainult vihmasaju, mis lõpuks põuasele põhjasaarele jõudis. Kuni selle nädala esmaspäevani polnud me sadu näinud. Uudistes räägiti, et pidi olema viimase veerandsajandi kõige kuumem suvi, farmeritel on kriisiolukord, jõed on kuivad. Nüüd on vist kriisiolukord lõppenud, sest mõned piirkonnad vettisid jälle mõnusalt läbi. Kahjuks jäi saju tõttu ära ka meie kolme-päevane kanuumatk, kuhu teisipäeval minna tahtsime.
Telekast tuleb siin igasugu pahna, aga kõige rohkem näidatakse kokasaateid, peategelaseks Gordon Ramsay. Vaatame neid nagu igaõhtust seebikat. Lisaks on meil üks kanal, kust tulevad ainult mängufilmid. See on meie lemmik, sest filmi ajal reklaame ei näidata. Samas, mõnda filmi oleme nädala jooksul juba viis korda näinud. Teistelt kanalitelt tulevad reklaamid iga paari minuti järel. Kui mõtlete, et TV-3s on raske saateid vaadata, sest need katkestatakse nii tihti, siis siin on see täiesti võimatu. Näiteks Ameerika Superstaarisaates tehakse paus iga laulu järel. Veel üks naljakas asi televisiooni kohta - siin ei saa kunagi aru, kui üks saade lõppeb ja teine algab, kahe väga erineva saate algus ja lõpp poogitakse vahepeal täiesti kokku.
Mõni reklaam tundub meile uskumatult absurdne. Näiteks tutvustatakse siin uut ketšupipudelit. Reklaamis on mitu inimest, kes raputavad pudelit, proovides sellest viimaseid ketšupipiiskasid kätte saada. Sellele on nüüd lahendus - pudel, mille saab korgi peale seisma panna! Kui esimest korda reklaami nägime, naersime ennast peaaegu pooleks. Kas tõesti jõuavad sellised avastused Uus-Meremaale nii palju aastaid hiljem kui Euroopasse?
Kolmapäeval läks ilm jälle ilusaks, saime natuke jalutamas käia ja täiendasime toiduvarusid. Neljapäeval mõtlesime, et teeme ratastega väikese tiiru. Donald soovitas meil minna kahte järve vaatama, mis pidavat olema maooride pühapaigad. Saime temalt jalgrattad, millega juba varem paar korda sõitmas oleme käinud. Rattad on jamad, vänta palju tahad, aga edasi ei liigu. Sandre rattal pole pidureid, päris hea on mägedes sõita. Donald ütles, et järved on Ohakunest 4 km kaugusel, saime juhised, kuidas sinna sõita.
Alustasime teekonda päikesepalavuses umbes poole neljast õhtul. Tegin esimesel kilomeetril Jaan Kirsipuud, proovisin Sandrest kiirem olla. Sellest paarsada meetrit hiljem olin saavutanud eriti halva enesetunde (nii juhtub, kui pole ammu trenni teinud ja oma võimeid üle hindad), saanud putuka silmalau alla pikutama ja taganud selle, et järgmisel päeval reielihased pilli lööks.
Olime sõitnud kokku kaheksa kilomeetrit põõsaste vahel looklevat kruusateed pidi, kui avastasime Sandre kõikvõimsast telefonist, et tegelikult asuvad järved veel 7 km eemal, ehk Ohakunest 15 km. Hea nali. Selleks hetkeks olime jõudnud pärapõrgusse, meie ees oli jõgi, millest me kuidagi üle ei saanud ja kõrval tara, millele oli riputatud mitmeid karusloomanahku. Õudne. Ma ei saa vist kunagi sellest aru, kuidas inimesed suudavad väikseid suslikuid maha kõmmutada. Kruusateel nägime värsket lapikut jänest ka. Kahtlane värk, sellel teel sõidab maksimaalselt 10 autot päevas ja ikka suudetakse kõrvik alla ajada.
Kuna me ei oskanud edasi minna, pidime sõitma läbi Rangataua linna suurele maanteele. Sandre oli lugenud, et Rangataua oli veel mõni aeg tagasi elu ja inimesi täis. Nüüd on kõik tööpuuduse tõttu linna hüljanud. Seal sõites oli tõesti selline tunne, et oleme hüljatud kohas. Nägime ühte poodi, mille aknad olid laudadega kinni klopsitud, paari elumaja ja sabatut koera.
Maanteel oli liiklus tihedam, seal sõitis palju veoautosid. Nagu ikka, oli maantee ümbritsetud lammastest ja lehmadest, sekka paar hobust. Kulgesime aeglaselt mööda asfaltit ning pöörasime uuele kruusateele. Sandre hirmutas selle kõrval karjamaal olevaid lehmakarju jooksma. Ilmselt oli see kättemaksuks ehmatuse eest, mis nende liigikaaslane meile "öisel jalutuskäigul" korraldas. Kolm kilomeetrit sõidetud, jõudsime raudteeni. Selle ääres siblis kolm kukke, aga me ei näinud ühtegi lähedalolevat hoonet. Mõtlesime, et ju siis Uus-Meremaal vuravad ringi metsikud kuked.
Viimane teelõik enne ratastelt maha hüppamist nägi välja nagu Eesti mets. Kased kitsa kivise tee kõrval meenutasid kangesti koduseid puid, tundus, nagu varsti-varsti hakkab paistma mõni Võrumaa väike järveke. Seda teed pidi tuli sõita kilomeeter, seejärel jõudsime veekogudeni viivate jalutusradadeni. Kinnitasime rattad puu külge ja hakkasime astuma. Tee viis 10 minutit üles mäkke, pärast 15 kilomeetrit rattasõitu oli see suur saavutus, et üldse järvedeni jõudsime. Veesilmad olid ootamatult tillukesed, meenutasid rabajärvi. Samas tabas meid seal täielik rahutunne. Kõik oli vaikne, ainult pardid pladistasid vees. Ma saan aru küll, miks need maooridele pühad on. See, mida nägime oli ilus. Kahjuks olid kaldad ligipääsmatud, küll ümbritsesid neid kõrkjad, küll tihe võsa.
Maanteel oli liiklus tihedam, seal sõitis palju veoautosid. Nagu ikka, oli maantee ümbritsetud lammastest ja lehmadest, sekka paar hobust. Kulgesime aeglaselt mööda asfaltit ning pöörasime uuele kruusateele. Sandre hirmutas selle kõrval karjamaal olevaid lehmakarju jooksma. Ilmselt oli see kättemaksuks ehmatuse eest, mis nende liigikaaslane meile "öisel jalutuskäigul" korraldas. Kolm kilomeetrit sõidetud, jõudsime raudteeni. Selle ääres siblis kolm kukke, aga me ei näinud ühtegi lähedalolevat hoonet. Mõtlesime, et ju siis Uus-Meremaal vuravad ringi metsikud kuked.
Viimane teelõik enne ratastelt maha hüppamist nägi välja nagu Eesti mets. Kased kitsa kivise tee kõrval meenutasid kangesti koduseid puid, tundus, nagu varsti-varsti hakkab paistma mõni Võrumaa väike järveke. Seda teed pidi tuli sõita kilomeeter, seejärel jõudsime veekogudeni viivate jalutusradadeni. Kinnitasime rattad puu külge ja hakkasime astuma. Tee viis 10 minutit üles mäkke, pärast 15 kilomeetrit rattasõitu oli see suur saavutus, et üldse järvedeni jõudsime. Veesilmad olid ootamatult tillukesed, meenutasid rabajärvi. Samas tabas meid seal täielik rahutunne. Kõik oli vaikne, ainult pardid pladistasid vees. Ma saan aru küll, miks need maooridele pühad on. See, mida nägime oli ilus. Kahjuks olid kaldad ligipääsmatud, küll ümbritsesid neid kõrkjad, küll tihe võsa.
Me ei jäänud kauaks järvi imetlema, tahtsime seekord enne pimedat koju jõuda. Olime mõlemad väsinud, aga proovisime head nägu teha ja väntasime innuga. Tagasi sõitsime veidi teist teed pidi. Mäest üles me sõita ei jõudnud, lükkasime neid käekõrval. Rattad lihtsalt ei liikunud, jalad ka mitte. Ma ei mäletagi tagasiteest suurt midagi. Ühte vasikat mäletan, kes meid kartlikult puu tagant piilus. Paar kilomeetrit enne Ohakunet tegime väikese peatuse ühe suvalise karjamaa kõrval. Seal seisis ilma mingisuguse järelvalveta helikopter. Sandre läks muidugi ja uudistas seda lähedalt ka.
Koju jõudsime poole kaheksast. Olime läbinud 30 km, kuigi arvasime ekslikult, et peame läbima 8. Olen uhke, et üldse koju jõudsin. Mul pole ratturilihaseid kunagi olnud. Parema meelega kõnniksin 30 km kui sõidaksin rattaga. Muidugi, kui ma saaks sõita oma kollase rattaga (mis praegu Eestis kevadet ootab) mööda tasast pinda, valiksin kindlasti selle variandi. Koju jõudes kuulsime motelli omanikelt, et nad lasevad järgmisel hommikul jälle jalga, tagasi tulevad kolme päeva pärast. Väga tore, jätsid jälle kogu motelli kolmeks päevaks meie õlule ja just siis, kui motell rahvast puupüsti täis on. Sel õhtul kukkusime väsinult voodisse. Jalad lõid tuld. Sain olla ainult ühes asendis ilma piinlevat ininat esile kutsumata. Hommikul ei saanud jalgu allagi, alles reede päeval läks asi paremaks.
Koju jõudsime poole kaheksast. Olime läbinud 30 km, kuigi arvasime ekslikult, et peame läbima 8. Olen uhke, et üldse koju jõudsin. Mul pole ratturilihaseid kunagi olnud. Parema meelega kõnniksin 30 km kui sõidaksin rattaga. Muidugi, kui ma saaks sõita oma kollase rattaga (mis praegu Eestis kevadet ootab) mööda tasast pinda, valiksin kindlasti selle variandi. Koju jõudes kuulsime motelli omanikelt, et nad lasevad järgmisel hommikul jälle jalga, tagasi tulevad kolme päeva pärast. Väga tore, jätsid jälle kogu motelli kolmeks päevaks meie õlule ja just siis, kui motell rahvast puupüsti täis on. Sel õhtul kukkusime väsinult voodisse. Jalad lõid tuld. Sain olla ainult ühes asendis ilma piinlevat ininat esile kutsumata. Hommikul ei saanud jalgu allagi, alles reede päeval läks asi paremaks.
Niisiis täna, meie jaoks laupäeva õhtul, oleme ikka motelliga tegelemas. Vastutus on suur ja proovime pingele vastu pidada. Homme õhtul tulevad omanikud tagasi, siis saame jälle rahulikult õhtul telekat vaadata. Praegu tuleb meil telekast ainult videopilt motelli valvelauast. Ootame teisipäeva ka. Siis läheme kindlasti kanuumatkale, sadagu või saibaid.