Ubudist Kutasse sõitmiseks kasutasime Balil Perama bussifirma teenust. Olime kord varemgi samal distantsil nendega liikunud ning bussireis tundus olevat turvalisim variant õigel ajal õigesse kohta saabumiseks. Niisiis leppis Wajan, Ubudi kodumajutuse boss, meile Kuta bussijaamas kohtumise kokku. Pidime saama tema sõbra juurde odavalt kolmeks ööks elutsema. Meil polnud mehe numbrit ega nime, ainult teadmine, et ta ootab meid kindlal kellaajal Kuta bussijaamas. Paraku andis buss Kuta linnapiiril otsad. Meid visati nelja ülejäänud reisijaga suvalisel liiklustihedal ristmikul välja ning seletati, kus bussijaam asub. Vantsisime kolmekümnekraadises kuumuses oma raskete kottidega mööda linna, bussijaama polnud aga kusagil. Olime janus ja vihased ning loomulikult polnud poolteist tundi hiljem bussijaama jõudes tundmatust mehest enam kippu ega kõppu. Pahandasime natuke bussifirmaga ja pidime hakkama turistidest kubisevas piirkonnas majutust otsima. Sellega läks õnneks. Saime majutuse kiiresti ja odavalt. Viimastel Balielu päevadel nautisime päikest, laineid ja toitu.
Lend Balilt Bangkokki leidis aset 2. septembri hommikul. Bangkoki lennujaamas seekord asjad ei sujunud. Kuna järgmine lend, Bangkok - Stockholm - Helsinki pidi toimuma 4. septembril, olime sunnitud samasuguse viisa vormistama nagu seitse kuud varem Tai pealinna külastades. Viisa eest oli vaja maksta. Meil polnud aga sularaha, sest lootsime ATM-le, mis oli eelmisel korral ilusti maksuputka kõrval seisnud. Seekord maandusime hoopis Bangkoki vanasse lennujaama, kus sellist luksust enne tolli läbimist ei pakutud. Igal tavalisel päeval oleksime saanud võtta rahavahetuspunktis kaardilt raha välja, kuid just sel hetkel oli süsteem korrast ära. Pärast valdavalt hiinlastest koosneva kiljuva ja rabeleva massi sees viisataotluste täitmist, pikkades järjekordades ootamist ja Sandre osavat ärarääkimist, viidi Sandre turvamehe range pilgu all erikorras tollipunktist läbi, et ATM-st posu Tai bahte kätte saada. Kui ranged protseduurid läbitud ja viisatemplid passis, pidime pagasilindilt oma koti kätte saama. Otsisime seda tükk aega enne kui avastasime, et kott üsna lindi lähedal keset lennujaama põrandat vedeleb. Alguses ei osanudki midagi sellest arvata. Mõtlesime, et ju siis tõsteti viimasena tiirlev kott lihtsalt eest ära. Paar päeva hiljem avastasin, et koti küljetaskus olnud suveniiriks hoitud Uus-Meremaa, Tai, Singapuri ja Indoneesia mündid ning veidi Bali krabisevatki olid teadmata kadunuks jäänud. Kahju polnud rahaliselt suur, ehk 4-5 eurot, kuid meel oli siiski kurb.
Bangkokis olime broneerinud kaks ööd hotellis, mis paiknes rahvusvahelise lennujaama lähedal. Organiseerisime taksosõidud nii hotelli kui ka sealt teise päeva varahommikul lennujaama, et jumala eest viimase lennuga mingeid prolbeeme ei tuleks. Bangkoki hotelli jõudes olime reisimisest juba täitsa tüdinenud. Ootasime kannatamatult kojujõudmist ja eelistasime jubedas kuumuses töllerdamisele mõnusat hotellituba. Ühel õhtul käisime siiski hotelli lähedal ööturul, kust ostsime degusteerimiseks erinevaid vorstikesi, kanapalle, pontsikuid, pannkooke, krõbekana ja värsket ananassi.
4. septembri hommik oli paljutõotav. Takso viis meid õigeks ajaks lennujaama, olime 11-tunniseks lennuks nii kehaliselt kui ka vaimselt valmis. Katsetasin juba mitmendat päeva Ubudis kohatud endisest baleriinist lõuna-aafriklase lennuhirmu vähendavaid tehnikaid, mis paistsid hästi töötavat. Lend Balilt Bangkokki oli minu jaoks juba kui lapsemäng ning lootsin Helsinkisse lendamisega ka värisemata hakkama saada. Check-in laua taga oli pikk järjekord. Meie taga seisis üks ameeriklane, kes küsis, et kas meie teame, kui kaua me lendu edasi on lükatud. No nii. Me ei teadnud sedagi, et lennuk hiljem väljub, rääkimata väljumise kellaajast. Lobisesime veidi ning arvasime ühiselt, et vaevalt lend kahest tunnist enam hilineda saab. See oleks juba lennuliikluses natuke ekstreemne. Kui check-in lauani jõudsime, kuulsime karmi tõde. Lend, mis pidi väljuma kell 9 hommikul (kell oli sel hetkel pool 7), lükati õhtul kella viieks. Sel samal päeval külastas Obama Stockholmi. Teadsime küll, et tänavad suletakse ja internetiühendusega jamatakse ja mida kõike veel ning meie lend oleks saabunud Rootsi presidendiga samal kellaajal. Kuigi keegi meile lennu edasi lükkamise põhjust ei öelnud, pidasime süüdlaseks just seda meest. Olime rahulikud, sest meile anti 1200 bahti hommiku-ja lõunasöögi jaoks ning tundus, et jõuame veel ilusti Stocholmist Helsinkisse ja sealt broneeritud laevale.
Viis tundi hiljem teatati, et lend jäetakse üldse ära. Seest läks õõnsaks, paha oli olla. Norwegian Airi töötajad korraldasid meile viisade lõpetamise tühistamise ning transportisid ööseks Novotel hotell, andes lootust, et lend saab siiski järgmisel päeval kell 15.15 toimuma. Muidugi pidime enne hotelli jõudmist läbima jällegi pikad protseduurid, seisma viisajärjekorras ja otsima hiiglaslikust lennujaamast oma kotid üles.
Hotell oli meie rõõmuks täielik luksus. Me polnud reisi jooksul kordagi nii uhkes kohas ööbinud ega söönud. Mõtlesime vanni võttes ja imelise värske valikuga buffeedes einestades, et äkki polnudki lennu ära jäämine nõnda halb. Järgmisel päeval olime üheskoos saja lennureisijaga kell 11.40 hotelli fuajees, et kell 12 juba korraldatud transpordiga lennujaama sõita. Seal tuli teadaanne: lend on taas teadmata ajaks edasi lükatud. Kui see toimub, teavitatakse meid tund aega enne hotellist lahkumist individuaalselt. Juba eelmise päeva uudise peale lennu ära jäämisest andsid mõne reisija närvid otsad. Nüüd kostis veelgi hüsteerilisemaid reaktsioone. Inimesed olid tülpinud, väsinud, vihased, pettunud, kurjad ja kurvad. Proovisime oma mõistust korras hoida, kuid mida tund edasi, seda suuremaks kasvas minu hirm lendamise ees.
Lõpuks teatati meile väga imelikult, et peame kõik kohe kotid võtma ja lennujaama minema. Tunnisest ette teatamisest polnud haisugi, reageerida tuli minutitega. Sõitsime siis teist korda lennujaama, et oodata uskumatult pikkades järjekordades. Huvitavalt kombel oli lennu väljumisajaks märgitud 15.50, kõigest 35 minutit esialgsest hiljem. Kui ametnike kadalipp läbitud, saimegi praktiliselt kohe lennukisse istuda.
Kohutav tunne oli. Lennukil polnud ühtegi märgist, sees olid vanad bussiistmed, stjuardessid toimetasid hoopis teistsuguselt kui tavaliselt. Meid sunniti terve tunni vanas liikumatus lennukis istuma. Aeg-ajalt kostis kapteni hääl, kes ikka ohutuse mõttes üht ja teist protseduuri läbi viis. Kui ilmselt renditud romulennuk lõpuks kohutavalt raputades õhku hakkas tõusma, olin hirmust kange. Õhkutõus oli senise elu 11 lennust jubedaim ja ees ootas veel 11 tundi selles masinas. Lennu ajal saime teada, et kõrvaklapid videoekraanide jaoks polnud lihtsalt lennukisse kohale jõudnud, samuti lisasöök neile, kel polnud vastavaid pileteid. Õnneks võimaldasid meie lennupiletid 2 korda einestada, kuid oli neidki, kes sõna otseses mõttes lennuki WC-s vett käisid joomas, kuna neile isegi sõõmukest vedelikku ei loovutatud. Lend ise oli rahulik, samuti maandumine.
Stockholmi jõudsime kell 12 öösel. Ilmselgelt sel kellaajal enam lendu Helsinkisse ei läinud ning meid majutati viieks öötunniks uute hotelli. Lend korraldati hommikul 6.40. See möödus kiirelt ja probleemideta.
Broneeritud laevapiletid olid eelmisel päeval raisku läinud. Seega oli meil laevale jõudmiseks vaba graafik. Läksime esmalt Helsinkis Länsiterminali, kuid sobivaid laevu lähiajal ei väljunud. Meil oli 45 minutit, et jõuda ühest sadamast teise, kui soovisime esimesele võimalikule alusele. Google maps näitas teekonna pikkuseks jalgsi 37 minutit. Raskete kottidega tundmatus linnas joostes tundus see ületamatu, kuid otsustasime siiski proovida. Ilm oli suurepärane, värske õhk ja päikesepaiste. Olime meeldivalt üllatunud. Meil hakkas sadamast sadamasse kiirustades nii palav, et merre hüppamine tundus äärmiselt ahvatlev.
Jõudsime sadamasse viis minutit enne kiirlaeva väljumist, kuid õnneks nägime laevale suundumas pikka inimesterivi. Veel oli aega, et osta pilet. Nagu ikka sellistel puhkudel, toimetas piletimüüja juures parasjagu vana ja pikaldane tädike, kellega müüja pidi mitu minutit vaeva nägema. Lootusekiir oli kustumas. Inimrivi laevale oli kiiresti olematuks kahanenud ning meie ja vanatädi vahel seisid veel kolm välismaalast, kes daami lahkudes piletimüüjaga kemplesid. Nad ei saanud aru, et neil on vaja Eestisse sõitmiseks passi ja juhilubadest ei piisa. Sel hetkel tuli valges vormiriides kaptenimütsiga mees piletimüüja juurde ja ütles, et nad nüüd lähevad. Mees hakkas juba minema kõndima, kui Sandre küsis, kas sellele laevale võiks veel minna. Saades kinnitust, et oleme 100% laevale tulemas, seda ka veel meie taga seisev mees, käskis kapten meile kiiresti piletid välja lasta. Varem broneeritud piletite (mille oleksime saanud sooduskupongiga) ja sadamast viimasel hetkel ostetud piltetite hinnavahe oli rohkem kui 10 kordne. Kui piletitega check-in tegime, kostus kapteni raadiosaatjast kuri hääl: "Kas sa mõistad, et kell on juba 12?" Valgesse riietatud mees vastas viisakalt, et mõistab ning oleme kohe-kohe laevas. Viimased 20 meetrit läbisime joostes. Meie taga sulges uks ja vähem kui minutiga oli laev liikumas. Suured tänud siinkohal viisakale mehele, kes meie pikale veninud reisi lõppu kiirendas ja jättis Linda Line'i teenindusest kustumatu mulje.
Ka Tallinna ilm oli suurepärane. Olime Eestisse jõudes õnnelikud. Tundsime maismaale astudes, et oleme kodus. Imelik oli teiste suust eesti keelt kuulda. See kostus teravamalt ja ilusamini kui kunagi varem. Praegu, ligi nädal hiljem, on endiselt tänavasumin minu jaoks intensiivne ja veider. Sõitsime bussiga koju. Vanemad olid muidugi väga õnnelikud, mida ma paraku oma kasside kohta ei saa öelda. Nemad jooksid ikka oma toidukausi juurde ega teinud teist nägugi, kui ma koduuksest sisse astusin.
Esimesel täispikal Eesti päeval sõitsime maale õunu korjama ja mahla tegema. Teisel päeval võtsime kartulit ja tegime ohtralt ploomimoosi. Kolmandal päeval tegime puid, aiatöid ja võtsime veelgi kartulit. Neljandal panime talumajale katust. Viienda päeva hommikul taipasin, et füüsilise töö lummuses pole internetti jõudnud, rääkimata puuduvast telefonist. Nüüd siis teatame ametlikult: "Oleme kodus!" Reis oli kokkuvõttes super. Nägime ja kogesime nii head kui ka halba, kuid iga seik välismaal õpetas midagi uut. Mõtted on selged ja tegutsemistahe suurem kui varem. Pole kunagi ühegi otsusega nii rahul olnud. Super!