Aeg Ohakunest lahkumiseks hakkab tasapisi kätte jõudma. See linn on end meie jaoks ammendanud, samuti töö. Järgmise nädala alguses käime veel päevasel matkal Ruapehu mäe otsas, et tutvuda Sõrmuste Isanda võttepaikadega ja imetleda helesinise veega kraatreid. Nädala keskpaigas liigume edasi järgmisesse linna, olgugi, et motelliomanikud sooviksid meie teeneid veel edaspidigi kasutada.
Olime Ohakunes olnud kaks nädalat, kui leppisime kokku järgmise sihtpunkti. Arvasime, et taibukas oleks minna lõunasaare suurimasse linna, Christchurchi. Seal on palju teisigi eestlasi, kuna tööd pidavat jaguma. Mitu nädalat otsisime sinna tööd, saamata selgeid vastuseid. Oleme aru saanud, et Sandrele on seal tööd nagu muda. Christchurchis toimus 2011 aastal suur maavärin, milles hukkus 185 inimest. Kogu linna ehitatakse endiselt üles ning lihttöölisi vajatakse sinna lademetes. Paraku ei vasta mina mitte ühelegi kriteeriumile, et ehitajana tööle saada. Nad nõuavad peaaegu igas kohas tõstukilube või miskit muud veidrat, mille peale Eestis olles ei tulekski. Sandre on vähemalt mees ja selle tõttu on ta kahelt tööagentuurilt poolpositiivse vastuse saanud ehk kui Sandre satub sinna linna, võib ta kontorist läbi astuda ning loota, et keegi talle tööd leiab. Mina pole saanud ühtki positiivset või poolpositiivset vastust. Tegelikult ma vist valetan. Mulle kirjutati Greenpeace-st, et ma võin sinna tööle saada, kui:
1. helistan neile ja jätan telefonis hea mulje
2. lähen pärast seda kohe Christchurchi töövestlusele ja jätan hea mulje
3. sõidan kaheks nädalaks Aucklandi proovitööle ja õppustele ehk värban inimesi organisastsiooni (kes sellele annetusi teeksid) ning jätan hea mulje
4. olen parem kõigist proovinädalatel osalejatest ehk jätan väga hea mulje
...ma mõtlesin, et see vist pole ikka minu jaoks.
Wanganui jõel olles kuulsime sakslastelt ja kiividelt, et elu Christchurchis pole midagi meeldivat. Linnas pole suurt midagi vaadata, linna ümber samuti mitte. Linn on laialivalguv ja töö-ning elukoha kokkusobitamine raske. Nad soovitasid meil minna paljudesse teistesse linnadesse, kuid mitte sinna. Võtsime neid praegu kuulda, sest tööd me sealt leidnud ei ole ning elukohta samuti. Samas me loodame järgmise poolaasta kindlasti lõunasaarel veeta. Seega Christchurchi läheme lihtsalt veidi hiljem.
Järgnevad mõtted tõid meid Ohakunele lähemale. Palmerston North on ülikoolilinn, pidavat olema täitsa armas, kuid samuti vaatamisväärsuste poolest natuke igav. Tööpakkumisi on seal palju ja ka meile sobivaid. Teine valik oli New Plymouth, ookeaniäärne väikelinn põhjasaare läänekaldal. Me ei suutnudki nende kahe vahel valida, sest Sandre paiskas arutlusse kolmandagi linna - Tauranga.
Olime Ohakunes olnud kaks nädalat, kui leppisime kokku järgmise sihtpunkti. Arvasime, et taibukas oleks minna lõunasaare suurimasse linna, Christchurchi. Seal on palju teisigi eestlasi, kuna tööd pidavat jaguma. Mitu nädalat otsisime sinna tööd, saamata selgeid vastuseid. Oleme aru saanud, et Sandrele on seal tööd nagu muda. Christchurchis toimus 2011 aastal suur maavärin, milles hukkus 185 inimest. Kogu linna ehitatakse endiselt üles ning lihttöölisi vajatakse sinna lademetes. Paraku ei vasta mina mitte ühelegi kriteeriumile, et ehitajana tööle saada. Nad nõuavad peaaegu igas kohas tõstukilube või miskit muud veidrat, mille peale Eestis olles ei tulekski. Sandre on vähemalt mees ja selle tõttu on ta kahelt tööagentuurilt poolpositiivse vastuse saanud ehk kui Sandre satub sinna linna, võib ta kontorist läbi astuda ning loota, et keegi talle tööd leiab. Mina pole saanud ühtki positiivset või poolpositiivset vastust. Tegelikult ma vist valetan. Mulle kirjutati Greenpeace-st, et ma võin sinna tööle saada, kui:
1. helistan neile ja jätan telefonis hea mulje
2. lähen pärast seda kohe Christchurchi töövestlusele ja jätan hea mulje
3. sõidan kaheks nädalaks Aucklandi proovitööle ja õppustele ehk värban inimesi organisastsiooni (kes sellele annetusi teeksid) ning jätan hea mulje
4. olen parem kõigist proovinädalatel osalejatest ehk jätan väga hea mulje
...ma mõtlesin, et see vist pole ikka minu jaoks.
Wanganui jõel olles kuulsime sakslastelt ja kiividelt, et elu Christchurchis pole midagi meeldivat. Linnas pole suurt midagi vaadata, linna ümber samuti mitte. Linn on laialivalguv ja töö-ning elukoha kokkusobitamine raske. Nad soovitasid meil minna paljudesse teistesse linnadesse, kuid mitte sinna. Võtsime neid praegu kuulda, sest tööd me sealt leidnud ei ole ning elukohta samuti. Samas me loodame järgmise poolaasta kindlasti lõunasaarel veeta. Seega Christchurchi läheme lihtsalt veidi hiljem.
Järgnevad mõtted tõid meid Ohakunele lähemale. Palmerston North on ülikoolilinn, pidavat olema täitsa armas, kuid samuti vaatamisväärsuste poolest natuke igav. Tööpakkumisi on seal palju ja ka meile sobivaid. Teine valik oli New Plymouth, ookeaniäärne väikelinn põhjasaare läänekaldal. Me ei suutnudki nende kahe vahel valida, sest Sandre paiskas arutlusse kolmandagi linna - Tauranga.
Tauranga on meist põhjapool ookeani kaldal ehk peaksime sõitma tagasi üles. Samas, see on Uus-Meremaa mõistes päris suur linn ning pildid sellest võlusid meid täielikult. Niisiis, me sõidame tagasi üles, Taurangasse. Tööpakkumisi on seal palju, näiteks kiiviistandustes ja laohoonetes, kuid ka teistes valdkondades. Võtame kaheks esimeseks ööks hosteli, seal olles otsime uue elukoha ja loodetavasti leiame töö. Peame leidma. Muud varianti meie jaoks pole. Oleme liiga kaua puhanud. Varsti sõidame Taurangasse, kuid enne veel Ruapehu mäe otsa! Sellest kuulete üsna pea!