Nädal Balil on mööda saanud ning teinegi liigub vaikselt lõpule lähemale. Peab ausalt tunnistama, et oleme tegelenud ainult laisklemisega. Heal meelel kirjutaks teile laisklemisest ja üldse elust-olust natuke lähemalt.
Tavalisel päeval ärkame kell 8 hommikul, laiskleme paar tundi ja läheme sööma. Meil on kujunenud söömiseks lemmik tänavarestoran. Seal on hinnad 2-3 korda madalamad, kui ühes keskmises toidukohas, koht on viisakas ja puhas, toidud imemaitsvad. See on kohalike ja turistide seas üks populaarsemaid toidukohti, mis on loodud duplikeerima teist äärmiselt menukat restorani. Algvariandi nimi on Bamboo Corner, selle koha nimi Gong Corner, Bamboo Corner II. Oleme pooleteise nädala jooksul nende menüü otsast otsani ära proovinud. Kõik on maitsev.
Bougenville hotell asus Bamboo Cornerist 200 meetri kaugusel. Praeguse hotelli kaugus on ligi 3 kilomeetrit, kuid kõnnime sinna igal hommikul ja õhtul, et kõht head ja paremat täis saada. Kui tellime eelroad, põhiroad ja joogid, läheb see kahepeale maksma ligi 3,5 euri. Magustoidu saab lisaks 0,6 - 0,8 euri eest. Pole siis imestada, et sellise hinna-kvaliteedi suhte juures oleme nõus lõõskava päikese all pikki jalutuskäike ette võtma.
Kui kõhud täis, läheme randa. Kuldse liivaga rannajoon jookseb mitmeid kilomeetreid, alates Kutast ja jõudes välja kuhugi kaugele-kaugele, kus me veel käinud pole. Rannas on palju turiste, aga iga välismaalase kohta tegutseb rannaliival vähemalt 2 kohalikku, kes üritavad sealgi midagi pähe määrida. Ma saan aru, kui meile pakutakse iga kümne meetri tagant surfi, aga kui tahad rahulikult päevitada ja su juurde tuleb mees, kes tahab sind taksoga samal õhtul Ubudi sõidutada ega lähe ära enne pikka ja väsitavat vestlust, miks sa ikka Ubudi minna ei saa, siis ajab see kopsu üle maksa.
Rand on mõnes kohas räpane. Vedelevad plastpudelid ja kilekotid, koerakaka, vahel sekka mõni vettinud mähe. Õnneks on selline asi ainult tõesti mõnes üksikus kohas ning suurem osa rannajoonest kõlbab ka eurooplaste hügieeninõuetele. Paneme siis rätikud maha ja hakkame päevitama. Teeme seda vast 5 - 10 minutit korraga, sest ei taha täitsa punanahaks hakata. Mul on väike probleem. Ükskõik, kas kasutan päikesekreemi või mitte, lähen alguses punaseks ja alles mõne päeva pärast pruuniks. Saan üpris kiiresti päikeselt põletada. Kui käin päeval kleidiga ringi, on õhtuks rinnaesine ilusti punane ja üks suur päevitusrant jälle juures. Sandre on ühtlaselt pruun, kuigi ka tema õlad on mõnel õhtul tuld löönud.
Vesi on soe ja lained mõnusad. Kuta rannas ei saagi niivõrd ujuda, kui lihtsalt lainetes mängida. See on surfarite paradiis. Neid on siin tõesti palju. Ka Sannul oli unistus surfi proovida, mille ta täna täide viis. Ta ostis 20 dollari eesti kaks tundi koolitust, mis on väga odavalt saadud. Algul tehti temaga 10 minutit kuiva trenni, seejärel viidi vette. Seal nad sulberdasid kahekesi ligi poolteist tundi, Sandre ja õpetaja. Lõpuks läks õpetaja minema ja lubas Sandrel veel tunnikese üksi surfata. Ma vaatasin kogu protsessi rannaliival peesitades, kaamera näppude vahel. Tegin mõned videod ja hästi palju pilte. Kuna nad surfasid kaldast kaugel, oli neid küll natuke raske tabada, aga sain mõne päris hea ülesvõtte sellest, kuidas Sandre oma esimesi laineid vallutab. Ei saa mainimata jätta, et tal tuli see loomulikust andekusest välja. Vaatasin, kuidas teised esimest korda lauale proovisid saada ning võrdlesin neid oma poisiga. Uhke tunne. Sandre hüppas kohe lauale ja suutis seal pikalt püsida, mis siis, et veel mitte kõige suuremas laines. Teiste puhul oli hea, kui nad korrakski lauale püsti said.
Täna oli rannas tuuline. Proovisin lisaks oma boyfriendi pildistamisele ka pikali visata ja korralikult päikest võtta, aga tuul puhus liivahunnikuid näkku. Tahtsin sudokut lahendada, aga pidin paberi kinni hoidmiseks liiga palju vaeva nägema. Seejärel kirjutasin lugusid märkmikusse, mille Kata mulle enne reisi kinkis, aga liivaterad jäid pastaka ja paberi vahele, muutes käekirja peaaegu loetamatuks. Lisaks tabasid igasugu müüjad, et väike tüdruk on randa üksi jäetud ja nüüd tuleb talle kõike kaks korda intensiivsemalt pähe määrida, isegi siis, kui ta nad esimeste sõnadega või vaikimisega minema üritab peletada. Kui Sandrel said sõidud sõidetud, hakkasime kodu poole astuma. Minul hakkas vaikselt tundma andma põlenud nahk ning Sandrel kõhulihased. Oli mõnus päev ja ma loodan, et Sandre saab siin reisil edaspidigi lauaga lainetesse minna.
Igatahes, rannaskäigule järgneb meil tavaliselt lebotamine jahedas hotellitoas, kus kirjutan jutte ning Sandre tegeleb piltide sorteerimisega. Umbes 4-5 ajal õhtul läheme jällegi sööma. Hea elu, eks? Söö ja maga. Transporti me siin linnas tegelikult ei vaja. Harjusime Uus-Meremaal ka ülipikki distantse jalgsi läbima ning 6-7 kilomeetrine kõnnak kuhugi jõudmiseks pole probleem. Ühel hommikul ütles aga Sandre, et nüüd võtame rolleri ja läheme sõitma. Terve päev mootorsõidukiga maksis 50 000 ruupiat ehk 3,8 eurot. Üks pudel bensiini maksab 7 000 ruupiat ehk 0,5 euri. Me ostsime 2 pudelit ja saime selle eest terve päeva ringi kärutada.
Eks lähemad tuttavad teavad, kuidas mulle tihe liiklus ja ohtlikud olukorrad ei istu. Seepärast olin sisimas täielikult vastu ka rolleri võtmisele. Sandrel oleks kindlasti kurb meel olnud, kui ma poleks nõustunud temaga paari tiiru tegema. Seega jätsin oma vastumeelsuse oma teada, panin kiivri pähe ja hüppasin Sandre taha istuma. Pigistasin silmad kõvasti kinni, kui sõitma hakkasime. Siin on ju meeeeleeetuuuu liiklus. Iga kahe meetri tagant keerab sulle teine roller või auto ette, pead jälgima ilma liiklusmärkideta kümmet erinevat suunda. Siin pole muid reegleid, kui jälgi, mis toimub. Liiklus on iseenesest vasakpoolne nagu Uus-Meremaal. Esimene tund rolleril oli minu arvates kohutav. Mu silmad olid rohkem kinni kui lahti ja hoidsin Sandrest nii kõvasti kinni, et ime üldse, kuidas ta hingata sai.
Sattusime tundmatutesse kohtadesse. Vahel ei teadnud üldse, kas oleme juba teisel pool saart või samas linnas. Ühel hetkel olime slummis, sellest läbi jõudes sattusime riisipõllule. Ma ei saa veel siiani aru, kuidas me sel õhtul oma hotelli juures lõpetasime, sest meil kummalgi polnud vähimatki aimu meie asukohast ning tänavanime siltidest võid ainult unistada. Pärast esimest tundi sõitu ma natuke leebusine, iga järgmise tunniga läks hirm väiksemaks ning suutsin isegi ümbrust vaadata. Hakkasin lausa Sandret õpetama, et kust pöörata või kust mitte. Ma ei olegi enam täielik rollerivastane, sest sain aru, et siin on liiklus tegelikult palju ohutum kui Eestis. Liiklejad arvestavad üksteisega ning on igasugu lollustele valmis reageerima. Üks asi mulle rolleri juures ei meeldi. Tagumik valutab veel paar päeva hiljemgi.
Kutas märkimisväärseid vaatamisväärsusi napib, kuigi meie jaoks võiks nendeks lugeda peaaegu igal sammul olevad templilaadsed külamüürid ja massiivsed hindude kujukesed. Inimesed on siin väga väga väga usklikud. Kõik, absoluutselt kõik trepiesised, tänavad, aknalauad, rõdud ja spetsiaalselt rajatud ehitised on täis ohverdusi jumalatele. Nad meisterdavad mingitest lehtedest väikse ruudukujulise anuma, panevad sinna lilli ja heinu, küpsist ja muud paremat ning asetavad enda jaoks olulisse kohta. Näiteks Bamboo Corneri kõrval on kivist ohvrialus, kuhu nad viivad igal hommikul eelkirjeldatud anuma ning pitsi kohvi. Ükskord märkasime, kuidas maailma kõige armsam orav varastas ohvrialuselt küpsise ja selle rõõmsalt kõhtu pistis.
Ühesõnaga, meil on siin nii looduslikult kui ka kultuuriliselt huvitav olla. Võtsime aja täielikult maha, teeme täpselt seda, mis meile endale meeldib, mõtlemata teiste soovidele ja vajadustele. Juba praegu on paremini selgeks saanud, kuhu me elus jõuda tahame ning millisel suunal edasi liigume. Lisaks saame enne sügisesse Eestisse saabumist mõnusa päikesesüsti ja uusi maitseelamusi. Sellised on mõtted pärast kümmet päeva Bali saarel, Kutas.
Tavalisel päeval ärkame kell 8 hommikul, laiskleme paar tundi ja läheme sööma. Meil on kujunenud söömiseks lemmik tänavarestoran. Seal on hinnad 2-3 korda madalamad, kui ühes keskmises toidukohas, koht on viisakas ja puhas, toidud imemaitsvad. See on kohalike ja turistide seas üks populaarsemaid toidukohti, mis on loodud duplikeerima teist äärmiselt menukat restorani. Algvariandi nimi on Bamboo Corner, selle koha nimi Gong Corner, Bamboo Corner II. Oleme pooleteise nädala jooksul nende menüü otsast otsani ära proovinud. Kõik on maitsev.
Bougenville hotell asus Bamboo Cornerist 200 meetri kaugusel. Praeguse hotelli kaugus on ligi 3 kilomeetrit, kuid kõnnime sinna igal hommikul ja õhtul, et kõht head ja paremat täis saada. Kui tellime eelroad, põhiroad ja joogid, läheb see kahepeale maksma ligi 3,5 euri. Magustoidu saab lisaks 0,6 - 0,8 euri eest. Pole siis imestada, et sellise hinna-kvaliteedi suhte juures oleme nõus lõõskava päikese all pikki jalutuskäike ette võtma.
Kui kõhud täis, läheme randa. Kuldse liivaga rannajoon jookseb mitmeid kilomeetreid, alates Kutast ja jõudes välja kuhugi kaugele-kaugele, kus me veel käinud pole. Rannas on palju turiste, aga iga välismaalase kohta tegutseb rannaliival vähemalt 2 kohalikku, kes üritavad sealgi midagi pähe määrida. Ma saan aru, kui meile pakutakse iga kümne meetri tagant surfi, aga kui tahad rahulikult päevitada ja su juurde tuleb mees, kes tahab sind taksoga samal õhtul Ubudi sõidutada ega lähe ära enne pikka ja väsitavat vestlust, miks sa ikka Ubudi minna ei saa, siis ajab see kopsu üle maksa.
Rand on mõnes kohas räpane. Vedelevad plastpudelid ja kilekotid, koerakaka, vahel sekka mõni vettinud mähe. Õnneks on selline asi ainult tõesti mõnes üksikus kohas ning suurem osa rannajoonest kõlbab ka eurooplaste hügieeninõuetele. Paneme siis rätikud maha ja hakkame päevitama. Teeme seda vast 5 - 10 minutit korraga, sest ei taha täitsa punanahaks hakata. Mul on väike probleem. Ükskõik, kas kasutan päikesekreemi või mitte, lähen alguses punaseks ja alles mõne päeva pärast pruuniks. Saan üpris kiiresti päikeselt põletada. Kui käin päeval kleidiga ringi, on õhtuks rinnaesine ilusti punane ja üks suur päevitusrant jälle juures. Sandre on ühtlaselt pruun, kuigi ka tema õlad on mõnel õhtul tuld löönud.
Vesi on soe ja lained mõnusad. Kuta rannas ei saagi niivõrd ujuda, kui lihtsalt lainetes mängida. See on surfarite paradiis. Neid on siin tõesti palju. Ka Sannul oli unistus surfi proovida, mille ta täna täide viis. Ta ostis 20 dollari eesti kaks tundi koolitust, mis on väga odavalt saadud. Algul tehti temaga 10 minutit kuiva trenni, seejärel viidi vette. Seal nad sulberdasid kahekesi ligi poolteist tundi, Sandre ja õpetaja. Lõpuks läks õpetaja minema ja lubas Sandrel veel tunnikese üksi surfata. Ma vaatasin kogu protsessi rannaliival peesitades, kaamera näppude vahel. Tegin mõned videod ja hästi palju pilte. Kuna nad surfasid kaldast kaugel, oli neid küll natuke raske tabada, aga sain mõne päris hea ülesvõtte sellest, kuidas Sandre oma esimesi laineid vallutab. Ei saa mainimata jätta, et tal tuli see loomulikust andekusest välja. Vaatasin, kuidas teised esimest korda lauale proovisid saada ning võrdlesin neid oma poisiga. Uhke tunne. Sandre hüppas kohe lauale ja suutis seal pikalt püsida, mis siis, et veel mitte kõige suuremas laines. Teiste puhul oli hea, kui nad korrakski lauale püsti said.
Täna oli rannas tuuline. Proovisin lisaks oma boyfriendi pildistamisele ka pikali visata ja korralikult päikest võtta, aga tuul puhus liivahunnikuid näkku. Tahtsin sudokut lahendada, aga pidin paberi kinni hoidmiseks liiga palju vaeva nägema. Seejärel kirjutasin lugusid märkmikusse, mille Kata mulle enne reisi kinkis, aga liivaterad jäid pastaka ja paberi vahele, muutes käekirja peaaegu loetamatuks. Lisaks tabasid igasugu müüjad, et väike tüdruk on randa üksi jäetud ja nüüd tuleb talle kõike kaks korda intensiivsemalt pähe määrida, isegi siis, kui ta nad esimeste sõnadega või vaikimisega minema üritab peletada. Kui Sandrel said sõidud sõidetud, hakkasime kodu poole astuma. Minul hakkas vaikselt tundma andma põlenud nahk ning Sandrel kõhulihased. Oli mõnus päev ja ma loodan, et Sandre saab siin reisil edaspidigi lauaga lainetesse minna.
Igatahes, rannaskäigule järgneb meil tavaliselt lebotamine jahedas hotellitoas, kus kirjutan jutte ning Sandre tegeleb piltide sorteerimisega. Umbes 4-5 ajal õhtul läheme jällegi sööma. Hea elu, eks? Söö ja maga. Transporti me siin linnas tegelikult ei vaja. Harjusime Uus-Meremaal ka ülipikki distantse jalgsi läbima ning 6-7 kilomeetrine kõnnak kuhugi jõudmiseks pole probleem. Ühel hommikul ütles aga Sandre, et nüüd võtame rolleri ja läheme sõitma. Terve päev mootorsõidukiga maksis 50 000 ruupiat ehk 3,8 eurot. Üks pudel bensiini maksab 7 000 ruupiat ehk 0,5 euri. Me ostsime 2 pudelit ja saime selle eest terve päeva ringi kärutada.
Eks lähemad tuttavad teavad, kuidas mulle tihe liiklus ja ohtlikud olukorrad ei istu. Seepärast olin sisimas täielikult vastu ka rolleri võtmisele. Sandrel oleks kindlasti kurb meel olnud, kui ma poleks nõustunud temaga paari tiiru tegema. Seega jätsin oma vastumeelsuse oma teada, panin kiivri pähe ja hüppasin Sandre taha istuma. Pigistasin silmad kõvasti kinni, kui sõitma hakkasime. Siin on ju meeeeleeetuuuu liiklus. Iga kahe meetri tagant keerab sulle teine roller või auto ette, pead jälgima ilma liiklusmärkideta kümmet erinevat suunda. Siin pole muid reegleid, kui jälgi, mis toimub. Liiklus on iseenesest vasakpoolne nagu Uus-Meremaal. Esimene tund rolleril oli minu arvates kohutav. Mu silmad olid rohkem kinni kui lahti ja hoidsin Sandrest nii kõvasti kinni, et ime üldse, kuidas ta hingata sai.
Sattusime tundmatutesse kohtadesse. Vahel ei teadnud üldse, kas oleme juba teisel pool saart või samas linnas. Ühel hetkel olime slummis, sellest läbi jõudes sattusime riisipõllule. Ma ei saa veel siiani aru, kuidas me sel õhtul oma hotelli juures lõpetasime, sest meil kummalgi polnud vähimatki aimu meie asukohast ning tänavanime siltidest võid ainult unistada. Pärast esimest tundi sõitu ma natuke leebusine, iga järgmise tunniga läks hirm väiksemaks ning suutsin isegi ümbrust vaadata. Hakkasin lausa Sandret õpetama, et kust pöörata või kust mitte. Ma ei olegi enam täielik rollerivastane, sest sain aru, et siin on liiklus tegelikult palju ohutum kui Eestis. Liiklejad arvestavad üksteisega ning on igasugu lollustele valmis reageerima. Üks asi mulle rolleri juures ei meeldi. Tagumik valutab veel paar päeva hiljemgi.
Kutas märkimisväärseid vaatamisväärsusi napib, kuigi meie jaoks võiks nendeks lugeda peaaegu igal sammul olevad templilaadsed külamüürid ja massiivsed hindude kujukesed. Inimesed on siin väga väga väga usklikud. Kõik, absoluutselt kõik trepiesised, tänavad, aknalauad, rõdud ja spetsiaalselt rajatud ehitised on täis ohverdusi jumalatele. Nad meisterdavad mingitest lehtedest väikse ruudukujulise anuma, panevad sinna lilli ja heinu, küpsist ja muud paremat ning asetavad enda jaoks olulisse kohta. Näiteks Bamboo Corneri kõrval on kivist ohvrialus, kuhu nad viivad igal hommikul eelkirjeldatud anuma ning pitsi kohvi. Ükskord märkasime, kuidas maailma kõige armsam orav varastas ohvrialuselt küpsise ja selle rõõmsalt kõhtu pistis.
Ühesõnaga, meil on siin nii looduslikult kui ka kultuuriliselt huvitav olla. Võtsime aja täielikult maha, teeme täpselt seda, mis meile endale meeldib, mõtlemata teiste soovidele ja vajadustele. Juba praegu on paremini selgeks saanud, kuhu me elus jõuda tahame ning millisel suunal edasi liigume. Lisaks saame enne sügisesse Eestisse saabumist mõnusa päikesesüsti ja uusi maitseelamusi. Sellised on mõtted pärast kümmet päeva Bali saarel, Kutas.