Ohakune Court motelli omanik Donald käib paaril päeval nädalas farmerist sõpra abistamas, saades vastutasuks värsket liha ja juurvilju. Paar päeva tagasi kutsus omanik mind ja Sandret endaga kaasa, et me aitaks tal kiiremini toimetustega ühele poole saada. Olime rõõmuga nõus.
Parkisime auto omaniku sõbra maja ette. Silitasime Sandrega suurt kollast koera, kuni Donald hiiglasliku ATV kuurist välja ajas. Olen üks kord elus varem sellise masinaga sõitnud ja see oli umbes kaks nädalat tagasi, kui Hastingsis ühes teises farmis viinamarjapõõsastele võrke pidin panema. Seal võttis istanduse boss minu ja ühe tsehhi tüdruku pera pääle ning sõidutas mööda istandust nii, et olime täielikud tahmanäod. Seekord istusin ATV-le koos Sandrega. Sõita me ise ei saanud, Donald oli roolis.
Ohakune farmeril on 30-40 hektarit karjamaad, mis jaotub omakorda kümneteks taraga ümbritsetud lapikesteks. Ta peab lambaid ja lehmi. Karjamaad paiknevad mägedel, lehmad-lambad peavad magusa heina leidmiseks tihti hästi kõrgele ronima. Ka meie pidime masina tagaistmel kõrgustesse sõitma ning sealt alla kihutama, vahel tekkis lõbustuspargi tunne. Mul oli ikka väike hirm ka sees, sest jalad ei ulatunud maha ja äkilise pidurduse korral nihkusin natuke liiga kiiresti ettepoole.
Maastik oli vaimustav. Orgudes sinise veega tiigid, mäetippudel üksikud puud. Ja need lambad ja lehmad, puntras puu all või üksikult vee ääres. Maaliline. Sõitsime siis mööda seda ilu ATV-ga. Sandre pidi iga natukese aja tagant masinalt maha hüppama, et avada ja sulgeda tarastikevahelisi väravaid. Alguses sõitsime lihtsalt karjamaadel ringi, vaatasime, et loomadel ikka piisavalt juua oleks ning ükski julge tiigivette ujuma poleks läinud. Tegelikult mina ei osanud midagi vaadata, seega nägin rohkem mägesid ja orgusid.
Järgmiseks pidime ajama lambaid ühest aiast teise. Tarastikud on väga laiad ja isegi ATV-ga kulub neile tiiru peale tegemiseks kõvasti aega. Plaan oli selline, et mina ja Sandre hüppame masinalt maha, teeme kõva häälega "Shhhhhhhh", vehime kätega ja ajame lambaid soovitud suunas. Donald tegi ATV-ga nende ümber ringe ja lasi signaali, et uted ilusti karjas püsiksid. Jama oli selles, et lammastega ühes aias olid ka lehmad ja kõigepealt tuli karvikud sarvikutest eraldada. Kuidagimoodi susistades ja vehkides saime sellega hakkama ning ajasime lambad ilma lehmadeta teise tarastikku.
Lambad kardavad masinaid ja inimesi, hakkavad nende lähenedes kohe ükskõik kuhu jooksma ja kui üks jookseb, jooksevad ka teised samas suunas. Kui mõni lammas jääb üksikuks, läheb ta kas või seinast läbi, et inimeste lähedust vältida. Üks lambuke jooksis kõvasti peaga vastu tara, kui mind nägi, tegi väikse kukerpalli ja lidus vastasuunas edasi.
Lehmad on laisad. Need ei viitsi alguses üldse liigutada, kui neid kuhugi ajada tahad. Meil tuli lehmad ühes kambas lammastele järgi saata. Mina seisin uue tara värava lähedal, Sandre sussutas lehmi selle poole. Vahemaa minu, Sandre ja lehmakarja vahel oli umbes 200 meetrit. Lehmad ei tahtnud esialgu üldse vedu võtta, seisid paigal ja vahtisid Sandret rumala näoga. Järsku hakkas üks lehm jooksma, mille järel kogu kari minu poole plagamist alustas. Ma arvan, et see on olnud üks hirmsamaid hetki Uus-Meremaal, kui muidugi öine mets välja arvata. Lehmad kihutasid minu poole, silmis hullumeelne pilk ja keeled töllakil. Olin valmis üle tara hüppama, sest kartsin kapjade alla sattuda. Õnneks läksid lehmad ikka ilusti õigest kohast uute aedikusse ja jätsid minu puutumata, kuigi seisin vaid paari meetri kaugusel. Hiljem mõtlesin, et lehmad vist tegelikult ikka päris minu otsa ei kihutanudki, mul polnud lihtsalt prille peas, et aru saada, kuhu nad täpselt lähevad.
Missioon täidetud, asusime masinaga tagasiteele. Tee oli pikk, umbes 30 minutit sõitu. Olime juba üsna kodu lähedal, kui tundsin, et midagi pehmet ja sooja maandus mu jalale. Ma ei hakka midagi ilustama, mu kogu parem jalg, sinine kets ja pool käsivart oli kaetud lehmasitaga. Sandre naeris mõnuga, sest olin tagasisõiduks ATV-l tema koha ära võtnud. Sain karistada ka. Igatahes, sitahais on kopsurohi, nagu vanad eestlased ikka ütlesid.
Ma loodan, et meid võetakse veel lambakarjusteks. Mulle täitsa meeldis.