Istusime idarannikul 9 päeva. Oli aeg liikuda põhja, et 30-päevaga ikka saarele ring peale saaks. Põhjaranniku asulatest teadsime vaid Lovina nime. Prantsuse tüdrukud olid seda kirjeldanud kui turistidest kubisevat räpase rannaga provintsi, ega soovitanud meil sinna püsima jääda. Tahtsimegi majutuskoha leida Lovinast eemal, kuid Amedi ja Lovina vahelisel alal ei jäänud suurt midagi silma, ka mitte tavapäraseid riisivälju või maagilisi templeid. Seega pidime Lovinale aina lähemale ja lähemale sõitma.
Vahetult enne Lovinat asub põhjapiirkonna pealinn - Singaraja ("Singa" - lõvi, "raja" - kuningas). Teekonna jätkamiseks tuli linna tihedas liikluses närv mustaks ajada. Singarajas oli palju moslemeid. Nad on siin toredad ja rahumeelsed, kuid nende elamispiirkonnad pole eriti ilusad. Linn oli räämas. Nägime ainult metsikult inimesi ja ilmselt iga inimese kohta kahte miilitsat, kes liiklussõlmedes vapralt lipukesi lehvitasid. Seiklesime Singaraja tänavatel natuke ringi. Kõht oli tühi ja Sandre vesistas coklat susu trangulanile mõeldes. Coklat susu trangulan on üks maius, mida Ubudis ja Candi Dasas tänavaputkades pakuti. See on nagu paks pannkook, mis kastetakse üle šokolaadi ja kondentspiimaga. Maitseb tõesti hästi, aga minu kui soolasõbra jaoks on liialt magus. Seevastu Sandre võiks ka ainult sellest toituda. Märkasime vilksamisi keset tihedat liikluskeerist ühel putkaklaasil silti "Susu" (piim). Pöörasime esimesel võimalusel ringi ja Sandre unistas juba söömisest, kuid putkast sai paraku mosleminaiste käest ainult pudeli piima osta. Ei saanud me Sandrele trangulani ega minule nuudlirooga mie gorengi. Lasime Singarajast jalga.
Lovina lähistel leidsime teeotsa, kust sildid juhatasid arvukate majutuspaikadeni. Sõitsime rannikuäärselt maanteelt ookeani suunas, kuni üks tüüp meid kinni peatas ja oma hotelli kutsus. See oli tüüpiline rannahotell, milliseid siin piirkonnas on jalaga segada. Sandre käis seal paar tuba läbi, kuid ei nõustunud nende hinnaga. Seejärel näidati talle veel kahte teist hotelli, mis kuulusid mehe sõbrale. Ka sealne hinna-kvaliteedi suhe ei kõlvanud kuhugi ning proovisime tüütust majutusepakkujast lahti saada. Nii, kui selle tüübi juurest minema sõitsime, oli teine mees kannul ja vedas meid oma kohta. Sandre läks jällegi tubadesse läbirääkimisi pidama, kuni mina rolleril kotte valvasin. Minu juurde astus kolmas mees, kes hakkas sama jama ajama, mida eelmisedki. Ma olin juba tige ega tahtnud teda kuulata. Ikka ütlesin, et meil pole palju raha ja vajame midagi odavat, nõuame sooja dušši ja hommikusööki. Tema muudkui lubab, et 130 000-ga (9,5 euri) saame selle kõik, mis ongi siinne normaalne hind. Vahepeal tuli Sandre tagasi. Ta polnud kohaga rahul ning mõtlesime ära sõita. Mees, kes mind tüütanud oli, sai meil kratist kinni ja vinnas oma majutust ka vaatama. See oli aga sama ruum, mida Sandrele juba esimene kord näidatud oli. Sinna tuli ka seesama mees, kes esimesel korral ning ütles toale kõrgema hinna. Vend, kes 130 000-ga tuba lubas, kössitas vaikselt nurgas ega saanud sõnagi suust. Olime sellest jobutusest tüdinenud ja tegime kurjade nägudega kauplejatevõrgustikust minekut.
Saime minuti maanteel kummi kulutades rahulikult hingata, kuni roller kahe mehega meie kõrvale sõitis. Juht küsis alustuseks, et kuidas ta saab meid aidata ning hakkas seejärel oma hotelliga pinda käima. Tahtsin endal juuksed ära kakkuda, aga maanteel liikudes poleks kiivri peast võtmine olnud hea mõte. Nüüd ei lasta enam rahulikult sõita ka. Vahet pole. Kuuldes, et tuba jääb meie hinnaklassi ja pakkumine sisaldab hommikusööki, nõustusime tüübil natuke maad taga sõitma. Isegi, kui me poleks nõustunud, oleks ta meid lõpmatuseni jälitanud. Hotell asus Lovina keskel, oli vaatega riisipõllule ning 300 meetrit kuulsast Lovina rannast. Sandre suutis hinna 100 000-le (7,3 euri) kaubelda ning sättisime end esialgu kaheks, hiljem viieks päevaks sinna sisse.
Lovinas polnudki nii palju turiste, kui kartsime. Rannal päevitas ehk 10-15 paarikest, mitte rohkem. Viiest Lovina päevast kaks veetsime jahutava ventilaatoriga hotellitoas riisipõlde imetledes, joonistades ja kirjutades. Seal oli nii-nii palav, et ei jaksanud jalgsi ringi liikuda. Sõime hommikuks kohustusliku banaanipannkoogi, lõunaks ja õhtuks loivasime üle tee asuvasse restorani. Lovina on Bali saare kõige päikselisem koht. Siinsed hotellid pole kaalunudki sooja vee sisse seadmist, sest nad arvavad, et külastajad pole nõus nii kuumas paigas sooja duši all käima. Kolmel ülejäänud päeval sundisime end jahutavate toaseinte vahelt välja. Ühel neist käisime rannas, teistel sõitsme rolleriga mööda ilma ringi.
Otsisime Lovina rannas puu, panime sinna alla kaks rätikut ja asusime läbi roheliste lehtede päikest püüdma. Lauspäikese all siin päevitada ei kannata, juba tund aega muudaks neegriks. Saime vaevalt end rättidele sätitud, kui meie rahu oli rikutud. Kollase mütsiga puuviljamüüja pakkus ikka ananassi ja mandariini ega tahtnud eitavat vastust kuulda võtta. Lõpuks istus meie juurde maha ja jäi otsa vahtima. Sandre tegi naisega juttu. Wayam (Bali peres esimese lapse nimi) pidavat igal hommikul turult puuvilju ostma ja neid rannas väikse kasumiga müüma. Teist tööd ta ei oskavat, sest Balil on koolis käimine kallis ja temal on vaid algharidus. Ta ütles, et tema perest sai hea hariduse vaid vend, kes nüüd õpetajana töötades ainsana raha teenib. Wayamil oli endalgi kolm last, kellele ta proovis anda head haridust. Neist kaks vanemat olid ülikooligi lõpetanud. Ka Nyomani jutust olid kõlama jäänud samad asjad. Kool on kallis ja lapsevanemate ainsaks sooviks on võsukestele hea haridus saada. Muuks neil raha vaja ei lähegi. Kuna naise puuviljakorvis seisid ussiviljad, mis olid meie jaoks tundmatud ja eksootilised, olime nõus teda väikese rahasummaga toetama. Ta küsis ühe vilja eest 5000 ruupiat. Ostsime kaks. Puuvilja koor meenutab ussinahka, sisu on ananassi ja õuna vahepealne. Maitsev. Kollase mütsiga tädi asendus ehtemüüjaga.
Mees kükitas samuti maha. Me ei teadnudki alguses, kes ta on või mida tahab. Ta alustas juttu kusagilt kaugelt-kaugelt ja jõudis paari minuti pärast selleni, mis tal kaelas ripub. Ehe oli tõesti kena, siledaksnühitud kookosekoorel ilutses merekarp. Me saime nüüd aru küll, mis plaanid tal on, ent tegime tükk aega hoopis maast ja ilmast juttu, laskmata mehel meile midagi pähe määrida. Lõpuks jäime ikka kaotajaks ja mees tõmbas nahkkotitäie kaelaripatseid meie rättidele laiali. Tegelikult oli tüüp täitsa lahe sell ja meil polnudki tema vastu midagi. Sandre soovitas talle igasugu internetilehekülgi, kus mehel kergem teenida oleks. Vaatasime ripatseid ka. Mõni oli korallidest, mõni merekarpidest, kõik kinnitatud kookoskoorele. Pole tõesti veel selliseid näinud ja kui mees oleks kolm korda odavamat hinda küsinud, ehiksid neist mõned ka meie kaela. Pärast müügikärbeste minema jalutamist jooksime üle tulise rannaliiva vette. Lainet võrreldes muude Bali randadega just kui polnudki, kuid vesi oli suhteliselt sogane. Soolases vees möllamine oli Lovina saunakuumuses heaks jahutuseks. Ujumiseks on see senistest külastatud randadest sobivaim, kuid mõnes rannapiirkonnas on vastikult räpane. Loodetavasti tegeletakse prügiprobleemiga tulevikus rohkem ja väiksesed puhtad rannakitsused asenduvad pika päevitamis- ja ujumiskõlbliku puhkusealaga.
Vahetult enne Lovinat asub põhjapiirkonna pealinn - Singaraja ("Singa" - lõvi, "raja" - kuningas). Teekonna jätkamiseks tuli linna tihedas liikluses närv mustaks ajada. Singarajas oli palju moslemeid. Nad on siin toredad ja rahumeelsed, kuid nende elamispiirkonnad pole eriti ilusad. Linn oli räämas. Nägime ainult metsikult inimesi ja ilmselt iga inimese kohta kahte miilitsat, kes liiklussõlmedes vapralt lipukesi lehvitasid. Seiklesime Singaraja tänavatel natuke ringi. Kõht oli tühi ja Sandre vesistas coklat susu trangulanile mõeldes. Coklat susu trangulan on üks maius, mida Ubudis ja Candi Dasas tänavaputkades pakuti. See on nagu paks pannkook, mis kastetakse üle šokolaadi ja kondentspiimaga. Maitseb tõesti hästi, aga minu kui soolasõbra jaoks on liialt magus. Seevastu Sandre võiks ka ainult sellest toituda. Märkasime vilksamisi keset tihedat liikluskeerist ühel putkaklaasil silti "Susu" (piim). Pöörasime esimesel võimalusel ringi ja Sandre unistas juba söömisest, kuid putkast sai paraku mosleminaiste käest ainult pudeli piima osta. Ei saanud me Sandrele trangulani ega minule nuudlirooga mie gorengi. Lasime Singarajast jalga.
Lovina lähistel leidsime teeotsa, kust sildid juhatasid arvukate majutuspaikadeni. Sõitsime rannikuäärselt maanteelt ookeani suunas, kuni üks tüüp meid kinni peatas ja oma hotelli kutsus. See oli tüüpiline rannahotell, milliseid siin piirkonnas on jalaga segada. Sandre käis seal paar tuba läbi, kuid ei nõustunud nende hinnaga. Seejärel näidati talle veel kahte teist hotelli, mis kuulusid mehe sõbrale. Ka sealne hinna-kvaliteedi suhe ei kõlvanud kuhugi ning proovisime tüütust majutusepakkujast lahti saada. Nii, kui selle tüübi juurest minema sõitsime, oli teine mees kannul ja vedas meid oma kohta. Sandre läks jällegi tubadesse läbirääkimisi pidama, kuni mina rolleril kotte valvasin. Minu juurde astus kolmas mees, kes hakkas sama jama ajama, mida eelmisedki. Ma olin juba tige ega tahtnud teda kuulata. Ikka ütlesin, et meil pole palju raha ja vajame midagi odavat, nõuame sooja dušši ja hommikusööki. Tema muudkui lubab, et 130 000-ga (9,5 euri) saame selle kõik, mis ongi siinne normaalne hind. Vahepeal tuli Sandre tagasi. Ta polnud kohaga rahul ning mõtlesime ära sõita. Mees, kes mind tüütanud oli, sai meil kratist kinni ja vinnas oma majutust ka vaatama. See oli aga sama ruum, mida Sandrele juba esimene kord näidatud oli. Sinna tuli ka seesama mees, kes esimesel korral ning ütles toale kõrgema hinna. Vend, kes 130 000-ga tuba lubas, kössitas vaikselt nurgas ega saanud sõnagi suust. Olime sellest jobutusest tüdinenud ja tegime kurjade nägudega kauplejatevõrgustikust minekut.
Saime minuti maanteel kummi kulutades rahulikult hingata, kuni roller kahe mehega meie kõrvale sõitis. Juht küsis alustuseks, et kuidas ta saab meid aidata ning hakkas seejärel oma hotelliga pinda käima. Tahtsin endal juuksed ära kakkuda, aga maanteel liikudes poleks kiivri peast võtmine olnud hea mõte. Nüüd ei lasta enam rahulikult sõita ka. Vahet pole. Kuuldes, et tuba jääb meie hinnaklassi ja pakkumine sisaldab hommikusööki, nõustusime tüübil natuke maad taga sõitma. Isegi, kui me poleks nõustunud, oleks ta meid lõpmatuseni jälitanud. Hotell asus Lovina keskel, oli vaatega riisipõllule ning 300 meetrit kuulsast Lovina rannast. Sandre suutis hinna 100 000-le (7,3 euri) kaubelda ning sättisime end esialgu kaheks, hiljem viieks päevaks sinna sisse.
Lovinas polnudki nii palju turiste, kui kartsime. Rannal päevitas ehk 10-15 paarikest, mitte rohkem. Viiest Lovina päevast kaks veetsime jahutava ventilaatoriga hotellitoas riisipõlde imetledes, joonistades ja kirjutades. Seal oli nii-nii palav, et ei jaksanud jalgsi ringi liikuda. Sõime hommikuks kohustusliku banaanipannkoogi, lõunaks ja õhtuks loivasime üle tee asuvasse restorani. Lovina on Bali saare kõige päikselisem koht. Siinsed hotellid pole kaalunudki sooja vee sisse seadmist, sest nad arvavad, et külastajad pole nõus nii kuumas paigas sooja duši all käima. Kolmel ülejäänud päeval sundisime end jahutavate toaseinte vahelt välja. Ühel neist käisime rannas, teistel sõitsme rolleriga mööda ilma ringi.
Otsisime Lovina rannas puu, panime sinna alla kaks rätikut ja asusime läbi roheliste lehtede päikest püüdma. Lauspäikese all siin päevitada ei kannata, juba tund aega muudaks neegriks. Saime vaevalt end rättidele sätitud, kui meie rahu oli rikutud. Kollase mütsiga puuviljamüüja pakkus ikka ananassi ja mandariini ega tahtnud eitavat vastust kuulda võtta. Lõpuks istus meie juurde maha ja jäi otsa vahtima. Sandre tegi naisega juttu. Wayam (Bali peres esimese lapse nimi) pidavat igal hommikul turult puuvilju ostma ja neid rannas väikse kasumiga müüma. Teist tööd ta ei oskavat, sest Balil on koolis käimine kallis ja temal on vaid algharidus. Ta ütles, et tema perest sai hea hariduse vaid vend, kes nüüd õpetajana töötades ainsana raha teenib. Wayamil oli endalgi kolm last, kellele ta proovis anda head haridust. Neist kaks vanemat olid ülikooligi lõpetanud. Ka Nyomani jutust olid kõlama jäänud samad asjad. Kool on kallis ja lapsevanemate ainsaks sooviks on võsukestele hea haridus saada. Muuks neil raha vaja ei lähegi. Kuna naise puuviljakorvis seisid ussiviljad, mis olid meie jaoks tundmatud ja eksootilised, olime nõus teda väikese rahasummaga toetama. Ta küsis ühe vilja eest 5000 ruupiat. Ostsime kaks. Puuvilja koor meenutab ussinahka, sisu on ananassi ja õuna vahepealne. Maitsev. Kollase mütsiga tädi asendus ehtemüüjaga.
Mees kükitas samuti maha. Me ei teadnudki alguses, kes ta on või mida tahab. Ta alustas juttu kusagilt kaugelt-kaugelt ja jõudis paari minuti pärast selleni, mis tal kaelas ripub. Ehe oli tõesti kena, siledaksnühitud kookosekoorel ilutses merekarp. Me saime nüüd aru küll, mis plaanid tal on, ent tegime tükk aega hoopis maast ja ilmast juttu, laskmata mehel meile midagi pähe määrida. Lõpuks jäime ikka kaotajaks ja mees tõmbas nahkkotitäie kaelaripatseid meie rättidele laiali. Tegelikult oli tüüp täitsa lahe sell ja meil polnudki tema vastu midagi. Sandre soovitas talle igasugu internetilehekülgi, kus mehel kergem teenida oleks. Vaatasime ripatseid ka. Mõni oli korallidest, mõni merekarpidest, kõik kinnitatud kookoskoorele. Pole tõesti veel selliseid näinud ja kui mees oleks kolm korda odavamat hinda küsinud, ehiksid neist mõned ka meie kaela. Pärast müügikärbeste minema jalutamist jooksime üle tulise rannaliiva vette. Lainet võrreldes muude Bali randadega just kui polnudki, kuid vesi oli suhteliselt sogane. Soolases vees möllamine oli Lovina saunakuumuses heaks jahutuseks. Ujumiseks on see senistest külastatud randadest sobivaim, kuid mõnes rannapiirkonnas on vastikult räpane. Loodetavasti tegeletakse prügiprobleemiga tulevikus rohkem ja väiksesed puhtad rannakitsused asenduvad pika päevitamis- ja ujumiskõlbliku puhkusealaga.