Eile käisime Lenora ja Sandrega McLaren Falls Parkis. Selle lähistel asub kosk, mis mühiseb vaid paar korda nädalas, siis, kui vesi tammi tagant lahti lastakse. Paraku meie seda vaatepilti ei näinud, kuid see-eest saime ilusaid fotosid seistes kividel, mis vee valla laskmisel ligipääsmatud on.
Park ise on künklik ja kaunis. Seal on põhjasaare suurim hulk erinevaid puudesalusid, magnooliad, männid, eukalüptid jne. Pargi ühes otsas on veelindude pladistamisest lainetav järv ning teises imeilus juga keset ürgmetsa. Sinna vahele jäävadki meie jaoks võõrastest, kõrgetest ja ürgsetest puudest koosnevad maalapid. Kus pole puuhiiglasi, rohetab muru, millel lebasklevad loodusenautlejad koos kümnete kirevavärviliste linnuliikidega. Olin vapustatud ilust, mis meid ümbritses. Järv sillerdas päikesesäras, mustad punanokalised luiged liuglesid veel, taustaks ebamaised sõnajalapuud rohelistel küngastel.
Paaris kohas olid parki üles seatud gaasigrillid. Tuli ainult nuppu keerata ja liha natukeseks tulisele pannile visata. Olime kaasa võtnud piknikukoti, kus oli palju head ja paremat, mis meie pargikülastuse veelgi meeldivamaks muutis. Enne äraminekut märkasime järve ääres partide, suurte luikede ja hallide luigepoegade vahele eksinud paksu kana ja kukke. No mida, ma olin ikka väga üllatunud sellist kooslust looduses nähes. Mulle meenus, et olime ka Ohakunes pühade järvede ääres kolme kukke näinud. Lenora teadis rääkida, et talunikud toovadki oma kukki ja kanasid loodusparkidesse, kui nad enam miskit kasulikku ei tooda. Parkides käivad indialased, kes siis loodusliku tasakaalu säilimiseks neid enda supipotti veavad. Kohutav. Mul oli sellest paksust kanakesest lihtsalt nii kahju, sest ilmselt tuleb ühel päeval kole ja näljane indialane, kes tal rahuliku südamega kaela kahe korra keerab. Kuke peale ma eriti ei mõtle, mul on siiani lapsepõlvetrauma vanaema juures elanud valgest kukest, kes lapsi ei sallinud. Küll see Uus-Meremaa on ikka imelik.
Sel päeval käisime veel ühe nimetu künka otsas, kust on näha Maunganui mägi ning ookeanis olevad saared. Nii laiaulatuslikku pilti ookeanikaldast polnud ma veel elus näinud. Tasub ikka kohalikega matkata, nad oskavad näidata palju ilusamaid kohti, kui tavaturistid kunagi külastada oskaks.
Park ise on künklik ja kaunis. Seal on põhjasaare suurim hulk erinevaid puudesalusid, magnooliad, männid, eukalüptid jne. Pargi ühes otsas on veelindude pladistamisest lainetav järv ning teises imeilus juga keset ürgmetsa. Sinna vahele jäävadki meie jaoks võõrastest, kõrgetest ja ürgsetest puudest koosnevad maalapid. Kus pole puuhiiglasi, rohetab muru, millel lebasklevad loodusenautlejad koos kümnete kirevavärviliste linnuliikidega. Olin vapustatud ilust, mis meid ümbritses. Järv sillerdas päikesesäras, mustad punanokalised luiged liuglesid veel, taustaks ebamaised sõnajalapuud rohelistel küngastel.
Paaris kohas olid parki üles seatud gaasigrillid. Tuli ainult nuppu keerata ja liha natukeseks tulisele pannile visata. Olime kaasa võtnud piknikukoti, kus oli palju head ja paremat, mis meie pargikülastuse veelgi meeldivamaks muutis. Enne äraminekut märkasime järve ääres partide, suurte luikede ja hallide luigepoegade vahele eksinud paksu kana ja kukke. No mida, ma olin ikka väga üllatunud sellist kooslust looduses nähes. Mulle meenus, et olime ka Ohakunes pühade järvede ääres kolme kukke näinud. Lenora teadis rääkida, et talunikud toovadki oma kukki ja kanasid loodusparkidesse, kui nad enam miskit kasulikku ei tooda. Parkides käivad indialased, kes siis loodusliku tasakaalu säilimiseks neid enda supipotti veavad. Kohutav. Mul oli sellest paksust kanakesest lihtsalt nii kahju, sest ilmselt tuleb ühel päeval kole ja näljane indialane, kes tal rahuliku südamega kaela kahe korra keerab. Kuke peale ma eriti ei mõtle, mul on siiani lapsepõlvetrauma vanaema juures elanud valgest kukest, kes lapsi ei sallinud. Küll see Uus-Meremaa on ikka imelik.
Sel päeval käisime veel ühe nimetu künka otsas, kust on näha Maunganui mägi ning ookeanis olevad saared. Nii laiaulatuslikku pilti ookeanikaldast polnud ma veel elus näinud. Tasub ikka kohalikega matkata, nad oskavad näidata palju ilusamaid kohti, kui tavaturistid kunagi külastada oskaks.