Proovisin Amedis esimest korda snorgeldamist. Sandrel oli varasem kogemus olemas, kuid see jäi juba rohkem kui kümne aasta taha. Rentisime päevaks 3,6 euri eest varustuse - maskid ja lestad. Amedi ja selle naaberasulasse Tulambeni on uppunud paar suurt laeva, näiteks maailmasõja aegu üks jaapanlaste sõiduriist ning veidi hiljem ameeriklaste kaubalaev Liberty. Mõlemad pidavat olema "must see in Bali". Olime meiegi valmis ookeanis lebavaid vrakke imetlema.
Valisime varustuse katsetamiseks turistidevaesema rannariba, kus siiski mõned hingamistorud ja päikeset põlenud seljad lainetest välja paistsid. Kõigepealt käskis Sandre maski katsetada. Panin siis prillid ette ja toru suhu. Pidin kuival maal peaaegu ära lämbuma, nii harjumatu oli ainult suu kaudu hingata. Kümne minuti pärast tundus, et olen valmis, pigistasime lestad jala otsa ja plätserdasime mööda kive vee poole. Alguses oli snorgeldamine harjumatu. Käisin mitu korda kalda ja vee vahet, kui kogemata suurema koguse soolavett suhu tõmbasin või lihtsalt jube hakkas. Sandre muudkui julgustas mind ning lõpuks sain asja paremini kätte. Kui kaldalainetusest kaugemale jõudsime, nägime merepõhjas päeva esimesi siniseid kalu. Võimas tunne. Pärast lõunasööki ja väikest puhkust läksime teise randa, kus jaapanlaste alus põhja läks. Nähtavus oli paraku halb ja kaldast turvalises kauguses ei õnnestunud meil üldse millestki aru saada. Üks kohalik rääkis, et Jaapani laeva vrakk on kaldast aga ligi 50 meetrit kaugemal. Sinna me oma tunnise kogemuse pealt minema ei hakanud.
Päeva lõpetuseks leidsime ranna, kus oli juba märksa rohkem inimesi ja nad paistsid snorgeldavat üsna madalas vees. Kallas oli väga kivine ja vette minek ei tahtnud hästi õnnestuda. Kui aga lõpuks sellega hakkama saime, võisime vaid ohata. Meie ees avanes maailm, mille sarnast mujalt ei leia. Juba mõne meetri kaugusel kaldast ujusid helendavad mereelukad korallide vahel. Mõni korall oli nagu hiiglaslik puravik, mõni kui roosipõõsas. Ujusime Sandrega kõrvuti, käest kinni, ja näitasime näpuga kõiki ebatavalisena tunduvaid elukaid. Lõpuks ei saanudki me enam muud teha, kui näppu ees hoida. Pisikesed kalad elasid merealuses kindluses, mis ilmselt oli kunagi olnud osa templikonstruktsioonidest, suured sinise-kollasetriibulised kalad peesitasid korallide vahel ja imelikud himuäratavad millimallikad ootasid vaikselt oma saaki. Omaette vaatamisväärsuse moodustasid sukeldujad, kelle mulliparvest aeg-ajalt läbi tuli ujuda.
Naine Belgiast, kellega Ubudis tutvusime, tegeles samuti sukeldumisega. Ta pidavat nädalas korra käima basseinis "kuiva" trenni tegemas ning igal nädalavahetusel sõitma Hollandisse praktikale. Ta on teinud elu jooksul 530 sukeldumist ning käis ka Balil üheksas erinevas kohas. Naine ütles, et senise kogemuse põhjal on Bali merepõhi kõige kaunim ning tema jaoks olid viimased üheksa sukeldumiskorda elu parimad. Mul ei olnud küll snorgeldamisel vaatepilti millegagi võrrelda ja me polnud ka kõige paremas sukeldumis- või snorgeldamisrannas, ent sõnu veealuse elustiku kirjeldamiseks napib. Nagu Balil ikka, saan ka selle tegevuse kohta ainult ülivõrdeid kasutada. Loodetavasti tõmbame ka saare läänerannikul veel korra maskid ette.
Valisime varustuse katsetamiseks turistidevaesema rannariba, kus siiski mõned hingamistorud ja päikeset põlenud seljad lainetest välja paistsid. Kõigepealt käskis Sandre maski katsetada. Panin siis prillid ette ja toru suhu. Pidin kuival maal peaaegu ära lämbuma, nii harjumatu oli ainult suu kaudu hingata. Kümne minuti pärast tundus, et olen valmis, pigistasime lestad jala otsa ja plätserdasime mööda kive vee poole. Alguses oli snorgeldamine harjumatu. Käisin mitu korda kalda ja vee vahet, kui kogemata suurema koguse soolavett suhu tõmbasin või lihtsalt jube hakkas. Sandre muudkui julgustas mind ning lõpuks sain asja paremini kätte. Kui kaldalainetusest kaugemale jõudsime, nägime merepõhjas päeva esimesi siniseid kalu. Võimas tunne. Pärast lõunasööki ja väikest puhkust läksime teise randa, kus jaapanlaste alus põhja läks. Nähtavus oli paraku halb ja kaldast turvalises kauguses ei õnnestunud meil üldse millestki aru saada. Üks kohalik rääkis, et Jaapani laeva vrakk on kaldast aga ligi 50 meetrit kaugemal. Sinna me oma tunnise kogemuse pealt minema ei hakanud.
Päeva lõpetuseks leidsime ranna, kus oli juba märksa rohkem inimesi ja nad paistsid snorgeldavat üsna madalas vees. Kallas oli väga kivine ja vette minek ei tahtnud hästi õnnestuda. Kui aga lõpuks sellega hakkama saime, võisime vaid ohata. Meie ees avanes maailm, mille sarnast mujalt ei leia. Juba mõne meetri kaugusel kaldast ujusid helendavad mereelukad korallide vahel. Mõni korall oli nagu hiiglaslik puravik, mõni kui roosipõõsas. Ujusime Sandrega kõrvuti, käest kinni, ja näitasime näpuga kõiki ebatavalisena tunduvaid elukaid. Lõpuks ei saanudki me enam muud teha, kui näppu ees hoida. Pisikesed kalad elasid merealuses kindluses, mis ilmselt oli kunagi olnud osa templikonstruktsioonidest, suured sinise-kollasetriibulised kalad peesitasid korallide vahel ja imelikud himuäratavad millimallikad ootasid vaikselt oma saaki. Omaette vaatamisväärsuse moodustasid sukeldujad, kelle mulliparvest aeg-ajalt läbi tuli ujuda.
Naine Belgiast, kellega Ubudis tutvusime, tegeles samuti sukeldumisega. Ta pidavat nädalas korra käima basseinis "kuiva" trenni tegemas ning igal nädalavahetusel sõitma Hollandisse praktikale. Ta on teinud elu jooksul 530 sukeldumist ning käis ka Balil üheksas erinevas kohas. Naine ütles, et senise kogemuse põhjal on Bali merepõhi kõige kaunim ning tema jaoks olid viimased üheksa sukeldumiskorda elu parimad. Mul ei olnud küll snorgeldamisel vaatepilti millegagi võrrelda ja me polnud ka kõige paremas sukeldumis- või snorgeldamisrannas, ent sõnu veealuse elustiku kirjeldamiseks napib. Nagu Balil ikka, saan ka selle tegevuse kohta ainult ülivõrdeid kasutada. Loodetavasti tõmbame ka saare läänerannikul veel korra maskid ette.