Balil on mõnus temperatuur, nii 29 - 32 kraadi iga päev, aga enamasti puhub kas või väike tuuleke, mis muudab soojuse talutavamaks. Paaril esimesel ööl sadas vihma, ühel neist mürises äike, aga hommikuks oli ilm jälle ilus. Kuta on kärarikas. Isegi öösel võid hotellitoas mootorimürina või valju muusika tõttu ärgata, umbes pool seitse hommikul algab pidev rollerite ja autode müra, segamini inim-ja ehitushäältega, mis kestab kella üheni öösel. Esimeses, Bougenville hotellis elades kuulsin aovalguses seda sama lindu "laulmas", kes Bangkokis mul magada ei lasknud. Kriiskav hääl veristab kõrvu. Kuulaksin palju meelsamini kuke kiremist.
Tänavatel liikudes saab müra uue tähenduse. Kaupmehed proovivad tähelepanu võitmiseks igasugu nippe. Leebemad neist piirduvad vaid karjumisega: "Tule siia, odav hind!". Natuke karmimad mehed ulatavad sulle käe ja küsivad, kust pärit oled, proovivad sinuga vene keeles rääkida ja üritavad midagi pähe määrida. Kõige julgemad mehed kutsuvad sind "bossiks", rebivad sul käest või õlast. Kui sa neist välja ei tee, jalutavad nad sulle järgi ja ütlevad seejärel:" Kuhu lähed, ma tulen sulle järgi!" Kuta ongi üks suur turg. Ei saa sammugi astuda ilma, et mõni müüja sind ei tülitaks.
Oleme teinud siin mõned ostud. Esiteks oli meil vaja kübaraid, sest uskuge või mitte, aga meie muidu kena ja avar maja Mount Maunganuil oli nii niiske, et eelmised kaabud läksid hallitama. Sobivate mütside leidmiseks kulus peaaegu nädal. Siin müüakse igas putkas sama kaupa. Umbes 10 erinevat kübarat, nokatsit ja heegeldatud mütsi. Nendest tuli teha valik. Proovisime kaabusid erinevates kohtades, aga mitte ükski ei tahtnud meie peakujule sobida. Mõtlesime juba kolmnurksed riisikasvatajate mütsid osta, vähemalt midagi huvitavat koju viia. Lisaks küsisime erinevatest kohtades nende hindu. Pakkumised olid 80 000-st 150 000-ni. Sandre ütles: "Pane tähele, Maarja, ma saan meile 2 mütsi 60 000-ga!" Ühel pärastlõunal jalutasimegi rannast hotelli poole, kui märkasime järjekordset kübaramüüjat. Ta küsis ühe mütsi eest 150 000 ruupiat, mis eurodes teeb ligi 11. Kahepeale oleks läinud niisiis 22 euri. See oli ilmselgelt liiga kallis, Sandre tegi meie pakkumise ja ütles müüjale, et võta või jäta. Väga lihtne, saimegi 2 mütsi 60 000-ga. Võit 18 euri.
Teiseks tuli meil end varustada igasugu pesemisasjadega, šampoonide ja hambapastadega. Neid müüdi ainult natuke ametlikumates poodides ning hinnad olid Bali kohta krõbedad. Ostsime siis päiksesekreemi, šampooni, hambapasta ja dušigeeli. Kõik olid meile tuttavate firmade omad, aga indoneesiakeelsete siltidega. Kodus avastasime, et olime šampooni asemel palsami ostnud ja dušigeeli asemel ihupiima. Kokku kulutasime hügieenitarvetele 150 000 ruupiat, kusjuures pudelid on väga väikesed.
Kolmandaks polnud me enne Balile tulekut arvestanud, et ostsime digikaamera Uus-Meremaalt, seega on kaamera laadija juhe sobilik vaid sealseks kasutuseks. Balil on pistikud samad, mis Euroopas. Adaptereid müüakse siin peaaegu igas putkas, kuid nende eest nõutakse liiga palju. Käisime kolm päeva tingimas, et väikest jublakat odavamalt saada. Meile pakuti seda 50 000-st 200 000-ni. Kolmandal päeval leidsime toreda müüja, kes oli nõus vidina 20 000 eest meile loovutama. Nüüd saime digikat laadida ja Balist paremaid pilte teha, kui seda Sandre telefon võimaldas.
Minul see tingimine nii hästi välja ei tule. Nägin ühes turuputkas rippumas imearmsat kleiti. Sandre käskis muidugi kohe selga proovida. Seda ma tegingi. Kleit oli seljas veelgi armsam ja ma lihtsalt pidin selle saama. Sandre usaldas tingimise minule, ise vaatas naerul näoga pealt, kuidas ma müüja juures higistan. Müüja pakkus 150 000. Ma arvasin, et võiks hinna vähemalt kolmeks jagada, aga lolli peaga pakkusin ikka 100 000. Müüja pakkus 140 000 jne jne. Lõpuks õnnestus mul alla saada ainult 25 000 ehk võitsin kusagil 2 eurot. Ma usun siiani, et Sandre oleks kleidi 50 000-ga kätte saanud, aga ta proovis mind lihtsalt tingima õpetada. Käisin uhkelt oma kleidiga ühe päeva, kuni see järgmisel hommikul otsad andis.
Ükskord jalutasime mööda liiklustihedat tänavat, kui Sandre märkas puuviljamüüjat. Lootsime, et Kutas saame samamoodi värskeid ja magusaid puuvilju nagu Tais, kuid me pole neid veel kusagilt suuremates kogustes leidnud. Igatahes, see tänavamüüja pakkus meile pomelot. Ütles hinnaks 10 000, mis tagantjärgi mõeldes ja teisi hindu arvestades on liiga kallis. Sel hetkel me seda ei taibanud. Mees kooris meile puuvilja ühe otsa ära, et meil oleks kergem süüa. Küsis ka veel, et kas tahame seda sama vilja. Me muidugi võtsime. Hiljem avastasime, et puuvilja ühel küljel oli suur mädanenud auk. Väkk. Tasub ikka kõik ostetavad asjad ilusti üle vaadata.
Kutas on kaks ülisuurt kaubamaja. Üks on täitsa euroopalik, ei saakski aru, et oled Balil. Teine on märksa lahedam. Keset keskust on suur avatud ala, kus on purskkaevud, voolav vesi, lillepeenrad. Teisel korrusel on ühele katusele ehitatud suur lilleaed, kus kõndides avaneb imeline vaade ookeanile ning selle kaldal kõikuvatele palmipuudele. Kaubamajas on hinnad kallid nagu ikka firmapoodides, kuid teenindus kõige viisakam, mida olen elus näinud. Müüjad ei tülita sind enne, kui sellest märku annad või näiliselt abi vajad. Nad naeratavad, teretavad ning kummardavad sind nähes. 2000 aastal toimus Kutas terrorirünnak kaubamajale, milles hukkus üle 200 inimese, peamiselt turistid. Nüüd on igal pool karm turvakontroll.
Praeguseks oleme leidnud kõige odavamad poed Kuta keskusest natuke kaugemalt ja kõrvalistelt tänavatelt. Sealsed müüjad on viisakad, siirad ja ausad ning kaupki väärt oma hinda. Edasised ostud kavatseme teha sealt, sealt ja ainult sealt.
Tänavatel liikudes saab müra uue tähenduse. Kaupmehed proovivad tähelepanu võitmiseks igasugu nippe. Leebemad neist piirduvad vaid karjumisega: "Tule siia, odav hind!". Natuke karmimad mehed ulatavad sulle käe ja küsivad, kust pärit oled, proovivad sinuga vene keeles rääkida ja üritavad midagi pähe määrida. Kõige julgemad mehed kutsuvad sind "bossiks", rebivad sul käest või õlast. Kui sa neist välja ei tee, jalutavad nad sulle järgi ja ütlevad seejärel:" Kuhu lähed, ma tulen sulle järgi!" Kuta ongi üks suur turg. Ei saa sammugi astuda ilma, et mõni müüja sind ei tülitaks.
Oleme teinud siin mõned ostud. Esiteks oli meil vaja kübaraid, sest uskuge või mitte, aga meie muidu kena ja avar maja Mount Maunganuil oli nii niiske, et eelmised kaabud läksid hallitama. Sobivate mütside leidmiseks kulus peaaegu nädal. Siin müüakse igas putkas sama kaupa. Umbes 10 erinevat kübarat, nokatsit ja heegeldatud mütsi. Nendest tuli teha valik. Proovisime kaabusid erinevates kohtades, aga mitte ükski ei tahtnud meie peakujule sobida. Mõtlesime juba kolmnurksed riisikasvatajate mütsid osta, vähemalt midagi huvitavat koju viia. Lisaks küsisime erinevatest kohtades nende hindu. Pakkumised olid 80 000-st 150 000-ni. Sandre ütles: "Pane tähele, Maarja, ma saan meile 2 mütsi 60 000-ga!" Ühel pärastlõunal jalutasimegi rannast hotelli poole, kui märkasime järjekordset kübaramüüjat. Ta küsis ühe mütsi eest 150 000 ruupiat, mis eurodes teeb ligi 11. Kahepeale oleks läinud niisiis 22 euri. See oli ilmselgelt liiga kallis, Sandre tegi meie pakkumise ja ütles müüjale, et võta või jäta. Väga lihtne, saimegi 2 mütsi 60 000-ga. Võit 18 euri.
Teiseks tuli meil end varustada igasugu pesemisasjadega, šampoonide ja hambapastadega. Neid müüdi ainult natuke ametlikumates poodides ning hinnad olid Bali kohta krõbedad. Ostsime siis päiksesekreemi, šampooni, hambapasta ja dušigeeli. Kõik olid meile tuttavate firmade omad, aga indoneesiakeelsete siltidega. Kodus avastasime, et olime šampooni asemel palsami ostnud ja dušigeeli asemel ihupiima. Kokku kulutasime hügieenitarvetele 150 000 ruupiat, kusjuures pudelid on väga väikesed.
Kolmandaks polnud me enne Balile tulekut arvestanud, et ostsime digikaamera Uus-Meremaalt, seega on kaamera laadija juhe sobilik vaid sealseks kasutuseks. Balil on pistikud samad, mis Euroopas. Adaptereid müüakse siin peaaegu igas putkas, kuid nende eest nõutakse liiga palju. Käisime kolm päeva tingimas, et väikest jublakat odavamalt saada. Meile pakuti seda 50 000-st 200 000-ni. Kolmandal päeval leidsime toreda müüja, kes oli nõus vidina 20 000 eest meile loovutama. Nüüd saime digikat laadida ja Balist paremaid pilte teha, kui seda Sandre telefon võimaldas.
Minul see tingimine nii hästi välja ei tule. Nägin ühes turuputkas rippumas imearmsat kleiti. Sandre käskis muidugi kohe selga proovida. Seda ma tegingi. Kleit oli seljas veelgi armsam ja ma lihtsalt pidin selle saama. Sandre usaldas tingimise minule, ise vaatas naerul näoga pealt, kuidas ma müüja juures higistan. Müüja pakkus 150 000. Ma arvasin, et võiks hinna vähemalt kolmeks jagada, aga lolli peaga pakkusin ikka 100 000. Müüja pakkus 140 000 jne jne. Lõpuks õnnestus mul alla saada ainult 25 000 ehk võitsin kusagil 2 eurot. Ma usun siiani, et Sandre oleks kleidi 50 000-ga kätte saanud, aga ta proovis mind lihtsalt tingima õpetada. Käisin uhkelt oma kleidiga ühe päeva, kuni see järgmisel hommikul otsad andis.
Ükskord jalutasime mööda liiklustihedat tänavat, kui Sandre märkas puuviljamüüjat. Lootsime, et Kutas saame samamoodi värskeid ja magusaid puuvilju nagu Tais, kuid me pole neid veel kusagilt suuremates kogustes leidnud. Igatahes, see tänavamüüja pakkus meile pomelot. Ütles hinnaks 10 000, mis tagantjärgi mõeldes ja teisi hindu arvestades on liiga kallis. Sel hetkel me seda ei taibanud. Mees kooris meile puuvilja ühe otsa ära, et meil oleks kergem süüa. Küsis ka veel, et kas tahame seda sama vilja. Me muidugi võtsime. Hiljem avastasime, et puuvilja ühel küljel oli suur mädanenud auk. Väkk. Tasub ikka kõik ostetavad asjad ilusti üle vaadata.
Kutas on kaks ülisuurt kaubamaja. Üks on täitsa euroopalik, ei saakski aru, et oled Balil. Teine on märksa lahedam. Keset keskust on suur avatud ala, kus on purskkaevud, voolav vesi, lillepeenrad. Teisel korrusel on ühele katusele ehitatud suur lilleaed, kus kõndides avaneb imeline vaade ookeanile ning selle kaldal kõikuvatele palmipuudele. Kaubamajas on hinnad kallid nagu ikka firmapoodides, kuid teenindus kõige viisakam, mida olen elus näinud. Müüjad ei tülita sind enne, kui sellest märku annad või näiliselt abi vajad. Nad naeratavad, teretavad ning kummardavad sind nähes. 2000 aastal toimus Kutas terrorirünnak kaubamajale, milles hukkus üle 200 inimese, peamiselt turistid. Nüüd on igal pool karm turvakontroll.
Praeguseks oleme leidnud kõige odavamad poed Kuta keskusest natuke kaugemalt ja kõrvalistelt tänavatelt. Sealsed müüjad on viisakad, siirad ja ausad ning kaupki väärt oma hinda. Edasised ostud kavatseme teha sealt, sealt ja ainult sealt.