Munduk on väike mägiküla Lovina ja Beduguli vahel. Olime poole kõrvaga kuulnud, et seal mühiseb suur kosk ja kuna Uus-Meremaa uskumatult põuase suve tagajärjel jäid meil sealsed vetevood imetlemata, soovisime vea Balil parandada.
Sõit Munduki läks ülesmäge ja Lovina suveleitsakust tulnule tundus jahe mägituul kui krõbe pakane. Me polnud Balil külmaga arvestanud, seega olid paksemad hilbud Ubudi jäetud ning pidime jäise hingusega lühikestes rannariietes võitlust pidama. Külm tuli meie teele lainetena, pannes igal korral hambad plagisema ja tõstes käekarvad üle pea. Kriiskasime rolleril nagu hullumeelsed ja unistasime Lovina hotelli päikeseküllasest verandast. Teel Munduki sõitsime läbi teistestki pisiküladest, mis praegusel aastaajal on täielik rõõm. Kohalikud kuivatavad tee kõrvale pandud laiadel linadel parasjagu igasugu kraami, vanillipulkadest kuni tubakalisanditeni välja. Üle küla levib magus, natuke kardemoni lõhna meenutav vine, mis ajab ka täis kõhuga maitsvate toitude järgi isutama.
Munduki elukorraldus ei erine kuidagi teistest Bali külakestest. Sõidutee äärde on püsti pandud paar putkat, kus liitritest Absolute Vodka pudelitest kütust müüakse. Kui bensiini on sõidukis küllaga, võib varesejalgadega maalitud "Petrol" silte kohata iga paarisaja meetri järel. Kui näidik juba nulli lähedale langeb, kaovad Murphy seaduse järgi bensuputkad kui tina tuhka. Ametlikes Pertamina bensiinijaamades maksab liiter bensiini 0,4 euri ning kütusega äritsevatelt kohalikelt ostes 0,5. Lisaks kütusemüüjatele on külas ka paar poodi, milles enamasti seepi ja nuudleid müüakse. Läbi külade sõites tuleb olla rolleril ekstra ettevaatlik, sest seal elutseb Bali liikluse ohtlikem element - kana. Üraskinokkijaid on teeääred paksult täis. Kuked istuvad küll rohkem põõsa all ega kipu nii väga teele, kuid kanad korraldavad üsna tihti võistlust, kes suudab kõige hiljem sõiduki eest kraavi hüpata. Mõni julgem suleline jookseb korraks tee pealt ära, et sekund enne rollerit veel teisele poole teed ka joosta. Hull lugu on siis, kui tibud pahaaimamatult neile järgnevad. Saan nüüd hästi aru, mis tähendab ütlus: "Jookseb ringi nagu peata kana." Õnneks pole meie kanu veel peatuks sõitnud, kuid kord Serayas õnnestus ühel kaagutajal sabasuled küll hõõguma saada.
Munduki kose külastus maksis 5000 ruupiat. Kitsas jalutusrada viis meid läbi vihmametsa paarkümmend meetrit mäest alla. Ühel käänakul oli kohalik naine keset põõsastikku väikse suveniiriputka üles seadnud. Kavalpea. Kose juures märkasime päris palju turiste, kes olid sinna tulnud giididega. Arvatavasti oli kose külastus nende jaoks vaid väike osa riisiterrasside vahel ja vihmametsades matkatud päevast. Veejuga iseenesest polnudki praegusel kuival aastaajal eriti võimas. Natuke ikka pritsis, aga vaimustust ei tekitanud. Klõpsisime kaameraga kohustuslikud pildid ära ja tahtsime juba tagasi kõndida, kui nägime ühte giidi oma grupiga läbi võsastiku väiksele metsarajale pööramas. Tegime sama.
Teel sõitis meist mööda mitu rollerit, mis tundus ebareaalne. Sa eksled tavalisel sissetallatud rajakesel keset džunglit, oled just hüppega ületanud väikese jõe ja järsku sõidab sinu taga roller. Ma enam ei imestakski, kui järgmine kord snorgeldama minnes mõnda kohalikku merepõhjas vuramas näeks. Üsna pea jõudsime natuke laiemale teele ning nägime esimesi maju keset metsa. Üks mees kutsus meid metsarestorani isegi külma jooki jooma, aga veepudel kotis tahtis ka tühjendamist ning pidime viisakalt keelduma. Olime peaaegu pool tundi allamäge kõndinud, kui meie paremale käele jäi putka. Kose vaatamise eest nõuti 10000 ruupiat. Kui olime juba rännaku ette võtnud, ei tahtnud ilmaimet nägemata koju minna ning koukisime mehele nõutud raha. Piletiputkast paistsid mäed ja orud ning mõned turistid, kes samuti saladuslikku paika olid sattunud. Nüüd algas alles tõeline show. Pidime treppidest 350 astet alla minema. Mul on vist reielihased laisklemisest atrofeerunud, sest need värisesid all nagu haavalehed. Enesekindlust ei lisanud ka meile vastu kõndivad inimesed, kes olid näost nagu tomatid ja trepisastmetele kurnatult istuma jäid. Jõudsime siiski koseni välja. Oli nagu kosk ikka, mitte eriti erinev eelmisest. Tegime taas kohustuslikud klõpsud ära, saime isegi väikese vikerkaare pildile, ning alustasime tagasiteed. Sandre luges üles minnes kõik astmed ära, saades neid kokku peaaegu 500. Olgu siinkohal mainitud, et astmed polnud mitte tavalise kortermaja mõõtu, vaid pigem hiiglaste jalapikkusele mõeldud.
Munduki kose juurest sõitsime tagasi Lovina palavusse keha kinnitama. Olgugi, et kosed ise kuival Bali suvel hinge kinni ei võtnud, tegid võrratud vaated riisiterrassidele taas kõik tasa ja lihasedki said üle pika aja natuke koormust.
Sõit Munduki läks ülesmäge ja Lovina suveleitsakust tulnule tundus jahe mägituul kui krõbe pakane. Me polnud Balil külmaga arvestanud, seega olid paksemad hilbud Ubudi jäetud ning pidime jäise hingusega lühikestes rannariietes võitlust pidama. Külm tuli meie teele lainetena, pannes igal korral hambad plagisema ja tõstes käekarvad üle pea. Kriiskasime rolleril nagu hullumeelsed ja unistasime Lovina hotelli päikeseküllasest verandast. Teel Munduki sõitsime läbi teistestki pisiküladest, mis praegusel aastaajal on täielik rõõm. Kohalikud kuivatavad tee kõrvale pandud laiadel linadel parasjagu igasugu kraami, vanillipulkadest kuni tubakalisanditeni välja. Üle küla levib magus, natuke kardemoni lõhna meenutav vine, mis ajab ka täis kõhuga maitsvate toitude järgi isutama.
Munduki elukorraldus ei erine kuidagi teistest Bali külakestest. Sõidutee äärde on püsti pandud paar putkat, kus liitritest Absolute Vodka pudelitest kütust müüakse. Kui bensiini on sõidukis küllaga, võib varesejalgadega maalitud "Petrol" silte kohata iga paarisaja meetri järel. Kui näidik juba nulli lähedale langeb, kaovad Murphy seaduse järgi bensuputkad kui tina tuhka. Ametlikes Pertamina bensiinijaamades maksab liiter bensiini 0,4 euri ning kütusega äritsevatelt kohalikelt ostes 0,5. Lisaks kütusemüüjatele on külas ka paar poodi, milles enamasti seepi ja nuudleid müüakse. Läbi külade sõites tuleb olla rolleril ekstra ettevaatlik, sest seal elutseb Bali liikluse ohtlikem element - kana. Üraskinokkijaid on teeääred paksult täis. Kuked istuvad küll rohkem põõsa all ega kipu nii väga teele, kuid kanad korraldavad üsna tihti võistlust, kes suudab kõige hiljem sõiduki eest kraavi hüpata. Mõni julgem suleline jookseb korraks tee pealt ära, et sekund enne rollerit veel teisele poole teed ka joosta. Hull lugu on siis, kui tibud pahaaimamatult neile järgnevad. Saan nüüd hästi aru, mis tähendab ütlus: "Jookseb ringi nagu peata kana." Õnneks pole meie kanu veel peatuks sõitnud, kuid kord Serayas õnnestus ühel kaagutajal sabasuled küll hõõguma saada.
Munduki kose külastus maksis 5000 ruupiat. Kitsas jalutusrada viis meid läbi vihmametsa paarkümmend meetrit mäest alla. Ühel käänakul oli kohalik naine keset põõsastikku väikse suveniiriputka üles seadnud. Kavalpea. Kose juures märkasime päris palju turiste, kes olid sinna tulnud giididega. Arvatavasti oli kose külastus nende jaoks vaid väike osa riisiterrasside vahel ja vihmametsades matkatud päevast. Veejuga iseenesest polnudki praegusel kuival aastaajal eriti võimas. Natuke ikka pritsis, aga vaimustust ei tekitanud. Klõpsisime kaameraga kohustuslikud pildid ära ja tahtsime juba tagasi kõndida, kui nägime ühte giidi oma grupiga läbi võsastiku väiksele metsarajale pööramas. Tegime sama.
Teel sõitis meist mööda mitu rollerit, mis tundus ebareaalne. Sa eksled tavalisel sissetallatud rajakesel keset džunglit, oled just hüppega ületanud väikese jõe ja järsku sõidab sinu taga roller. Ma enam ei imestakski, kui järgmine kord snorgeldama minnes mõnda kohalikku merepõhjas vuramas näeks. Üsna pea jõudsime natuke laiemale teele ning nägime esimesi maju keset metsa. Üks mees kutsus meid metsarestorani isegi külma jooki jooma, aga veepudel kotis tahtis ka tühjendamist ning pidime viisakalt keelduma. Olime peaaegu pool tundi allamäge kõndinud, kui meie paremale käele jäi putka. Kose vaatamise eest nõuti 10000 ruupiat. Kui olime juba rännaku ette võtnud, ei tahtnud ilmaimet nägemata koju minna ning koukisime mehele nõutud raha. Piletiputkast paistsid mäed ja orud ning mõned turistid, kes samuti saladuslikku paika olid sattunud. Nüüd algas alles tõeline show. Pidime treppidest 350 astet alla minema. Mul on vist reielihased laisklemisest atrofeerunud, sest need värisesid all nagu haavalehed. Enesekindlust ei lisanud ka meile vastu kõndivad inimesed, kes olid näost nagu tomatid ja trepisastmetele kurnatult istuma jäid. Jõudsime siiski koseni välja. Oli nagu kosk ikka, mitte eriti erinev eelmisest. Tegime taas kohustuslikud klõpsud ära, saime isegi väikese vikerkaare pildile, ning alustasime tagasiteed. Sandre luges üles minnes kõik astmed ära, saades neid kokku peaaegu 500. Olgu siinkohal mainitud, et astmed polnud mitte tavalise kortermaja mõõtu, vaid pigem hiiglaste jalapikkusele mõeldud.
Munduki kose juurest sõitsime tagasi Lovina palavusse keha kinnitama. Olgugi, et kosed ise kuival Bali suvel hinge kinni ei võtnud, tegid võrratud vaated riisiterrassidele taas kõik tasa ja lihasedki said üle pika aja natuke koormust.