Tongariro Alpine Crossing on matk mägedes, mida saab teha vastavalt soovile ühe kuni kolme päevaga. Meie maksime ühepäevase reisi eest. Kolmapäeval korjati meid Ohakunest motelli eest jälle autosse ja sõidutati raja algusesse. Meile õpetati, kuidas vulkaanilisel maastikul ellu jääda ning keelati vulkaanikraatritele liiga lähedale minemast. Kõva tuulega võib sinna supiks sattuda.
Seekord oli meiega kaasas meie motellis töötav sakslane Lukas. Poiss tuli pärast keskkooli Uus-Meremaale mõtlema, mida ülikooli õppima minna. Polnud veel väga midagi välja mõelnud. Niisiis, meil tuli läbida 19 km mägiteed 7 tunni jooksul.
Raja alguses olime kõvad tegijad. Läbisime kiirkõnnil esimesed kilomeetrid, mille vältel jooksid raja kõrval külma veega mägiojad ja kasvasid kidurad taimed. Möödusime paljudest ränduritest, kes rahulikumalt sihtmärgi poole sammusid. Taamal paistsid kivised mäeseljad lumiste tippudega. Teadsime, et üles jõudmiseks tuleb meil hakkama saada Kuraditreppidega.
See vähene elusloodus, mille ilu me jalutusraja alguses nautisime, muutus väga kiiresti vulkaaniliste kivimitega kõrbeks. Kogu meie edasine tee kulges mööda halli pinda, kurba ja üksildast. Sellest maastikust saab kõige parema pidi siis, kui vaatate Sõrmuste Isanda filmides neid kohti, kus Sam ja Frodo Mordori jõudsid. Täpselt seal olid need kaadrid ka filmitud.
Enne Kuraditreppidele jõudmist märkasime üsna suurt koske, mis paraku (nagu enamik Uus-Meremaa jõgesid) oli veevaene. Kuraditrepid olid petlikud. Alguses nägime neist vaid kümnendikku. Mõtlesin, et pole mingit probleemi nendest üles ronida, aga umbes viis minutit ronimist pani juba vanduma: "Kuradi trepid!!!". Päike küttis nii kuis jaksas, trepiastmed muutusid kõrgemaks ja kõrgemaks, silmavaade aga hägusemaks ja hägusemaks. Isegi pärast 800 meetri jooksu mõnel võistlusel pole mu pulss niimoodi laes olnud. Ma võin vanduda, et tundsin, kuidas mu süda tagus kaela sees. Sandrel oli sama lugu. Me ikka mõtlesime, et Ohakune Old Coach Road ja sõudmine Wanganui jõel on meid tugevaks treeninud. Tongariro Alpine Crossingu Kuraditreppidega võrreldes oli see lapsemäng.
Nii me seal ähkisime ja puhkisime, vahel peatusime pildistamiseks ja sõna otseses mõttes ellu jäämiseks. Müttasime treppidel poolteist tundi. Öeldi, et võib minna kaks. See-eest vaade alla oli taevalik. Kui trepid lõppesid, saime kõndida umbes 300 meetrit täiesti tasasel pinnal. Olime mägede vahel orus. Kui mõni meid ümbritsevatest aktiivsetest vulkaanidest oleks sel hetkel purskama hakanud, poleks me enam kuhugi joosta saanud. Enesekindlust ei lisanud ka tasandiku keskel asuv kividega kaetud haud, mille peal paiknevale puuristile varesejalgadega viimsed soovid kritseldatud olid. Meie jõudsime orust õnneks elusalt välja. Selleks pidime jällegi tund aega mäkke ronima. Seekord ei olnud asi päris ronimisest eriti kaugel. Rada oli kitsas ja libe, jalad libisesid järjest rohkem lahtistel kividel. Kivid kukkusid sügavikku. Ühel hetkel kõlas just kui ei kusagilt kõrvulukustav pauk. Viie sekundi vältel olin kindel, et nüüd on kõik ja võime eludega hüvasti jätta, sest vulkaan hakkas tegutsema. Inimesed olid ehmunud, aga mürinale ei järgnenud ühtki märki looduskatastroofist. Jätkasime teekonda.
Mõnes stabiilsemas paigas tegime hulganisti pilte. Lisasime need ka blogisse, sest minu sõnad ei küündi kirjeldama kõike seda imelist, mida silmad nägid. Veidi pärast 11 hommikul olime jõudnud sihtpunkti: Smaragdjärvede ja Sinise järve juurde. Istusime väsinult kividele, võtsime kotist õunad ja küpsised ning nautisime sel hetkel maailma parimaid maitseid võrratus asukohas. Istusime vaikuses umbes pool tundi.
Meil ei lubatud sellest punktist edasi minna. Rada viis väga aktiivse vulkaanini ning polnud enam ohutu. Siiski läksime veel paarsada meetrit kaugemale, täpselt nagu teised rändurid ees tegid. Jõudsime mäetippu, kust avanes veelgi parem vaade Sinisele järvele. Teel mäetippu hakkasin tõsiselt kahtlema Sandre ja Lukase terves mõistuses, kes ronisid ühe minu jaoks kohutavalt terava ja suure kaljurünka otsa, mis asus põhirajast eemal. Käskisid mul veel pilti ka teha. Ma siis värisevate kätega tegin. Poisid väitsid, et tegelikult oli koht stabiilne ja ohutu, paistis kaugelt lihtsalt natuke ekstreemne. Ma ei uskunud.
Nüüd tuli meil hakata tagasi minema. Täpselt sama rada pidi, ainult alla suunas. See polnud üldse kerge, sest nüüdseks oli päike mäetipud nii kuumaks kütnud, et hommikune jääkirme oli rajal ära sulanud ning jätnud meile jalge alla libeda ja mudase kivikuhja. Lisaks oli rahvast mäele kõvasti juurde tulnud ning rajakitsusel, kuhu mahub ohutult toimetama üks inimene, tuli hakkama saada mitmekesi. Nägime alt tulevaid inimesi, kes pöörasid otsa ümber enne tippu jõudmist (ehk enne tegelikke vaatamisväärsusi - järvi nägemata), sest nad kas ei julgenud või ei suutnud nii libedal pinnal olla.
Peale selle, et Lukas ühes kohas paar meetrit tagumikul alla sõitis ja püksid ehk jäädavalt ära määris, meil äpardusi ei juhtunud. Jõudsime tagasi sinna, kust alustasime. Ma jätsin teadlikult siit kirjutisest välja kõikide kaunite kohtade kirjeldused, mida nägime. Las pildid räägivad enda eest, kuigi ka piltidel on raske kogu tegelikku vaatepilti hoomata. Ehk see tekitab teiski tahtmise kunagi teha Tongariro Alpine Crossingut ja vaadata Smaragdjärvi.
((PS: Päev hiljem hääletasime Ohakunest Tauranga poole. Ühel lõigul saime küüti Austria ja Austraalia üliõpilastelt, kes olid samuti meiega samal päeval mäel olnud. Nemad olid ka suurt pauku kuulnud. Nende reisikorraldaja ütles, et mägede lähedal on sõjaväebaas, milles iga päev kontrollplahvatusi korraldatakse. Suure paugu müsteerium sai lahenduse...))
Seekord oli meiega kaasas meie motellis töötav sakslane Lukas. Poiss tuli pärast keskkooli Uus-Meremaale mõtlema, mida ülikooli õppima minna. Polnud veel väga midagi välja mõelnud. Niisiis, meil tuli läbida 19 km mägiteed 7 tunni jooksul.
Raja alguses olime kõvad tegijad. Läbisime kiirkõnnil esimesed kilomeetrid, mille vältel jooksid raja kõrval külma veega mägiojad ja kasvasid kidurad taimed. Möödusime paljudest ränduritest, kes rahulikumalt sihtmärgi poole sammusid. Taamal paistsid kivised mäeseljad lumiste tippudega. Teadsime, et üles jõudmiseks tuleb meil hakkama saada Kuraditreppidega.
See vähene elusloodus, mille ilu me jalutusraja alguses nautisime, muutus väga kiiresti vulkaaniliste kivimitega kõrbeks. Kogu meie edasine tee kulges mööda halli pinda, kurba ja üksildast. Sellest maastikust saab kõige parema pidi siis, kui vaatate Sõrmuste Isanda filmides neid kohti, kus Sam ja Frodo Mordori jõudsid. Täpselt seal olid need kaadrid ka filmitud.
Enne Kuraditreppidele jõudmist märkasime üsna suurt koske, mis paraku (nagu enamik Uus-Meremaa jõgesid) oli veevaene. Kuraditrepid olid petlikud. Alguses nägime neist vaid kümnendikku. Mõtlesin, et pole mingit probleemi nendest üles ronida, aga umbes viis minutit ronimist pani juba vanduma: "Kuradi trepid!!!". Päike küttis nii kuis jaksas, trepiastmed muutusid kõrgemaks ja kõrgemaks, silmavaade aga hägusemaks ja hägusemaks. Isegi pärast 800 meetri jooksu mõnel võistlusel pole mu pulss niimoodi laes olnud. Ma võin vanduda, et tundsin, kuidas mu süda tagus kaela sees. Sandrel oli sama lugu. Me ikka mõtlesime, et Ohakune Old Coach Road ja sõudmine Wanganui jõel on meid tugevaks treeninud. Tongariro Alpine Crossingu Kuraditreppidega võrreldes oli see lapsemäng.
Nii me seal ähkisime ja puhkisime, vahel peatusime pildistamiseks ja sõna otseses mõttes ellu jäämiseks. Müttasime treppidel poolteist tundi. Öeldi, et võib minna kaks. See-eest vaade alla oli taevalik. Kui trepid lõppesid, saime kõndida umbes 300 meetrit täiesti tasasel pinnal. Olime mägede vahel orus. Kui mõni meid ümbritsevatest aktiivsetest vulkaanidest oleks sel hetkel purskama hakanud, poleks me enam kuhugi joosta saanud. Enesekindlust ei lisanud ka tasandiku keskel asuv kividega kaetud haud, mille peal paiknevale puuristile varesejalgadega viimsed soovid kritseldatud olid. Meie jõudsime orust õnneks elusalt välja. Selleks pidime jällegi tund aega mäkke ronima. Seekord ei olnud asi päris ronimisest eriti kaugel. Rada oli kitsas ja libe, jalad libisesid järjest rohkem lahtistel kividel. Kivid kukkusid sügavikku. Ühel hetkel kõlas just kui ei kusagilt kõrvulukustav pauk. Viie sekundi vältel olin kindel, et nüüd on kõik ja võime eludega hüvasti jätta, sest vulkaan hakkas tegutsema. Inimesed olid ehmunud, aga mürinale ei järgnenud ühtki märki looduskatastroofist. Jätkasime teekonda.
Mõnes stabiilsemas paigas tegime hulganisti pilte. Lisasime need ka blogisse, sest minu sõnad ei küündi kirjeldama kõike seda imelist, mida silmad nägid. Veidi pärast 11 hommikul olime jõudnud sihtpunkti: Smaragdjärvede ja Sinise järve juurde. Istusime väsinult kividele, võtsime kotist õunad ja küpsised ning nautisime sel hetkel maailma parimaid maitseid võrratus asukohas. Istusime vaikuses umbes pool tundi.
Meil ei lubatud sellest punktist edasi minna. Rada viis väga aktiivse vulkaanini ning polnud enam ohutu. Siiski läksime veel paarsada meetrit kaugemale, täpselt nagu teised rändurid ees tegid. Jõudsime mäetippu, kust avanes veelgi parem vaade Sinisele järvele. Teel mäetippu hakkasin tõsiselt kahtlema Sandre ja Lukase terves mõistuses, kes ronisid ühe minu jaoks kohutavalt terava ja suure kaljurünka otsa, mis asus põhirajast eemal. Käskisid mul veel pilti ka teha. Ma siis värisevate kätega tegin. Poisid väitsid, et tegelikult oli koht stabiilne ja ohutu, paistis kaugelt lihtsalt natuke ekstreemne. Ma ei uskunud.
Nüüd tuli meil hakata tagasi minema. Täpselt sama rada pidi, ainult alla suunas. See polnud üldse kerge, sest nüüdseks oli päike mäetipud nii kuumaks kütnud, et hommikune jääkirme oli rajal ära sulanud ning jätnud meile jalge alla libeda ja mudase kivikuhja. Lisaks oli rahvast mäele kõvasti juurde tulnud ning rajakitsusel, kuhu mahub ohutult toimetama üks inimene, tuli hakkama saada mitmekesi. Nägime alt tulevaid inimesi, kes pöörasid otsa ümber enne tippu jõudmist (ehk enne tegelikke vaatamisväärsusi - järvi nägemata), sest nad kas ei julgenud või ei suutnud nii libedal pinnal olla.
Peale selle, et Lukas ühes kohas paar meetrit tagumikul alla sõitis ja püksid ehk jäädavalt ära määris, meil äpardusi ei juhtunud. Jõudsime tagasi sinna, kust alustasime. Ma jätsin teadlikult siit kirjutisest välja kõikide kaunite kohtade kirjeldused, mida nägime. Las pildid räägivad enda eest, kuigi ka piltidel on raske kogu tegelikku vaatepilti hoomata. Ehk see tekitab teiski tahtmise kunagi teha Tongariro Alpine Crossingut ja vaadata Smaragdjärvi.
((PS: Päev hiljem hääletasime Ohakunest Tauranga poole. Ühel lõigul saime küüti Austria ja Austraalia üliõpilastelt, kes olid samuti meiega samal päeval mäel olnud. Nemad olid ka suurt pauku kuulnud. Nende reisikorraldaja ütles, et mägede lähedal on sõjaväebaas, milles iga päev kontrollplahvatusi korraldatakse. Suure paugu müsteerium sai lahenduse...))