Olin seda õudusega oodanud. Teadsin, et ühel päeval Ubudis tahab Sandre võtta rolleri ja sellega ümbrust uudistada. Nüüd oli see hetk käes. Sandre küsis hotelliomanikult kaherattalise sõbra ja keeras selle tehnilise passi vahele korrupeerunud politseionudele 20 000 ruupiat. Mulle ulatati vaid roosa kiiver ja sõit läkski lahti.
Tahtsime minna põhjapoole, kus asub paar templit. Selleks pidime sõitma oma tänavat pidi tükk aega otse, õigel ajal vasakule pöörama ning jätkama ühel ja ainsal teel, mis viib templiteni. Teekond pidi olema 40-50 kilomeetrit. Nagu ikka siin reisil, oli õnnejumal meie poole seljaga, lastes meil vähemalt viis korda enne õige kohani jõudmist ära eksida.
Juhtus midagi imelikku. Mulle hakkas rollerisõit meeldima. Liiklus oli mõistlik, mitte nagu Kutas ning mida edasi templitele lähemale, seda vähem kaasliiklejaid meie ümber oli. Mõnes kohas saime lausa 5 minutit vaikust nautida, sõites läbi džungli mägisel teel. Ikka üles ja alla, üles ja alla. Roller polnud selle tee jaoks just kõige võimekama ehitusega, pidime üles sõites mõlemad ette kallutama, et masinal kergem oleks.
Teekond templiteni viis meid läbi Bali külade, mööda riisiterrassidest ja üle sügavatest jõeorgudest. Nägime palju ilusat kohalikku elu ja melu: sõjaväe korras marssivad kooliõpilased, jõel pesu nühkivad naised ja põllul solberdavad riisimütsidega kõhnad maainimesed. Avastasime, et siinsed koerad kratsivad end teistmoodi, viitsimata selleks tegevuseks tagumikku maha toetada ning väiksed külalapsed oskavad heal tasemel inglise keelt.
Tempel oli orus keset mägesid. Riietusime kommetekohaselt sarongi ning sisenesime pühapaika. Rahvast oli seal palju, nii kohalikke kui ka turiste. Esimeses müüridega ümbritsetud lageda taeva all olevas ruumis oli bassein, kus inimesed end püha veega pesid. Hüppasidki riietega sisse ja seisid vee all samal ajal, kui suured kalad nende jalgade vahel ujusid. Teises ruumis oli samuti bassein, kuid sinna inimesed ei hüpanud. Ka kalu oli seal tunduvalt rohkem kui eelmises ruumis. Prisked veeloomad järgnesid inimsammudele lootes, et nende taskutest midagi maitsvat vette pudeneb. Meil läks templikülastuse ajastusega täiesti täppi. Parasjagu toimus seal tseremoonia, mida võisid vaadata ka turistid. Ühes ruumis olid pikad lauad, kuhu peale laoti ohvriannid hindu jumalustele. Seal oli ka lava, millel istus imelikus riietuses naine mingisuguse kellukesega. Muudkui lälises härda häälega ja helistas kellukest. Ilusas riietuses naised istusid lava ees maas ja rääkisid üksteisega juttu. Keegi ei teinud preestrinnat märkamagi, kõik ajasid rohkem omi asju. Ohvriruumi kõrval, müüri taga, olid mehed. Nad mängisid rütmipillidel taustmuusikat ohvrisaalis toimuvale. Kokkuvõttes oli templimüüride vahelt kostuv heli kaunis, kuid eraldivõetuna meie kõrva jaoks pigem plärinat meenutav. Tempel sai külastatud, kuid pool päeva oli veel ees. Mida küll teha?
Sõitsime tagasi Ubudi, sest selle lähedal asub Bali loomaaed. Käisime hotellist läbi, kinnitasime keha ja asusime loomade poole teele. Umbes poolel maal küsisime teekõrval seisvalt mehelt kinnitust, kas suund on ikka õige. Seda nähes pidas üks rollerisõitja oma masina kinni ja küsis, kas otsime Bali loomaaeda. Noogutasime ning mees näitas käega, mis suunas minema peame ja sõitis edasi. Hiljem nägime ka loomaaiale viitavaid silte, kuid meie ees sõitev mees, kes oli meile ka teed juhatanud, ei tahtnud kuidagi oma rollist välja tulla. Ta muudkui viipas käega, kui kuhugi pöörama pidi. Alguses mõtlesime, et ju on mehel meiega lihtsalt sarnane marsruut. Hiljem läks asi juba kahtlaseks. Meil oli kogemusi inimestega, kes end küsimata teejuhiks pakuvad ning pärast raha hakkavad nõudma. Olime kindlad, et seegi tüüp sirutab loomaaia juures käe välja. Proovisime mehest maha jääda, kuid ta ootas meid kogu aeg järele. Otsustasime ühel hetkel, et peatame rolleri kusagil kinni ja teeme ümbrusest pilte. Paraku enne loomaaeda peatumiseks enam võimalust ei tekkinud ning leidsimegi end olukorrast, kus roller tuli seisma jätta. Kardetud mees jalutas aeglaselt meie poole.
Ta ei küsinud raha. Lihtsalt vaatas kavala näoga meile otsa ja küsis, kust pärit oleme. Selgus, et ta töötab kusagil lähedal. Igatahes juhatas ta meid piletikassani. Sissepääs loomaaeda oli aga nõnda kallis, et me ei raatsinud seda raha välja käia. Päikesevalgust jätkus veel vaid kolmeks tunniks ning me poleks suutnud selle aja jooksul kohast maksimumi võtta. Jalutasime siis tagasi motika juurde ning nägime, kuidas kahtlane tüüp meile järgneb. Ta tuli jälle juttu ajama, andis meile oma visiitkaardi ja sõitis ära. No mine võta kinni, mida ta tegelikult taga ajas, aga paistis, et kui hinna pärast loomaaiakülastusest loobusime, loobus ka tema meie käest raha nõudmisest.
Endiselt oli veel mõni tund päevavalgust jäänud, kuid rollerit võisime kasutada nii kaua kui tahtsime. Seega tegime veel ühe ringi ümber Ubudi. Seekord nägime neid imelisi riisivälju, mida Bali juures nii palju kiidetud on. Terrassid olid maalilised, nendel toimetavad riisimütsid just kui pildiraamatust. Peatasime rolleri mitmel korral, et ümbritsevat ilu jäädvustada.
Sel kauakardetud rolleripäeval sain tegelikult oma hirmust üle. Alguses laulsin küll omaette lastelaule, et sõites hirmu peletada, kuid hiljem lõõritasin Sandre taga istudes juba täiest kõrist hindude rahvamuusikat. Muide, see pole auklikul teel sõites eriti keeruline. Kui liiklus tihedam oli, tõmbasin kiivriklaasi ette, siis tekkis tunne nagu sõidaksin bussiga. Lisaks aitas klaas silma lendavate putukate vastu, kuid mootorratturi naeratuse, hambavahed sääski täis, saime sellegipoolest. Päev oli suurepärane, arvatavasti rendime nüüd terveks kuuks rolleri, et tutvuda Bali külaeluga veel ja veel ja veel.
Tahtsime minna põhjapoole, kus asub paar templit. Selleks pidime sõitma oma tänavat pidi tükk aega otse, õigel ajal vasakule pöörama ning jätkama ühel ja ainsal teel, mis viib templiteni. Teekond pidi olema 40-50 kilomeetrit. Nagu ikka siin reisil, oli õnnejumal meie poole seljaga, lastes meil vähemalt viis korda enne õige kohani jõudmist ära eksida.
Juhtus midagi imelikku. Mulle hakkas rollerisõit meeldima. Liiklus oli mõistlik, mitte nagu Kutas ning mida edasi templitele lähemale, seda vähem kaasliiklejaid meie ümber oli. Mõnes kohas saime lausa 5 minutit vaikust nautida, sõites läbi džungli mägisel teel. Ikka üles ja alla, üles ja alla. Roller polnud selle tee jaoks just kõige võimekama ehitusega, pidime üles sõites mõlemad ette kallutama, et masinal kergem oleks.
Teekond templiteni viis meid läbi Bali külade, mööda riisiterrassidest ja üle sügavatest jõeorgudest. Nägime palju ilusat kohalikku elu ja melu: sõjaväe korras marssivad kooliõpilased, jõel pesu nühkivad naised ja põllul solberdavad riisimütsidega kõhnad maainimesed. Avastasime, et siinsed koerad kratsivad end teistmoodi, viitsimata selleks tegevuseks tagumikku maha toetada ning väiksed külalapsed oskavad heal tasemel inglise keelt.
Tempel oli orus keset mägesid. Riietusime kommetekohaselt sarongi ning sisenesime pühapaika. Rahvast oli seal palju, nii kohalikke kui ka turiste. Esimeses müüridega ümbritsetud lageda taeva all olevas ruumis oli bassein, kus inimesed end püha veega pesid. Hüppasidki riietega sisse ja seisid vee all samal ajal, kui suured kalad nende jalgade vahel ujusid. Teises ruumis oli samuti bassein, kuid sinna inimesed ei hüpanud. Ka kalu oli seal tunduvalt rohkem kui eelmises ruumis. Prisked veeloomad järgnesid inimsammudele lootes, et nende taskutest midagi maitsvat vette pudeneb. Meil läks templikülastuse ajastusega täiesti täppi. Parasjagu toimus seal tseremoonia, mida võisid vaadata ka turistid. Ühes ruumis olid pikad lauad, kuhu peale laoti ohvriannid hindu jumalustele. Seal oli ka lava, millel istus imelikus riietuses naine mingisuguse kellukesega. Muudkui lälises härda häälega ja helistas kellukest. Ilusas riietuses naised istusid lava ees maas ja rääkisid üksteisega juttu. Keegi ei teinud preestrinnat märkamagi, kõik ajasid rohkem omi asju. Ohvriruumi kõrval, müüri taga, olid mehed. Nad mängisid rütmipillidel taustmuusikat ohvrisaalis toimuvale. Kokkuvõttes oli templimüüride vahelt kostuv heli kaunis, kuid eraldivõetuna meie kõrva jaoks pigem plärinat meenutav. Tempel sai külastatud, kuid pool päeva oli veel ees. Mida küll teha?
Sõitsime tagasi Ubudi, sest selle lähedal asub Bali loomaaed. Käisime hotellist läbi, kinnitasime keha ja asusime loomade poole teele. Umbes poolel maal küsisime teekõrval seisvalt mehelt kinnitust, kas suund on ikka õige. Seda nähes pidas üks rollerisõitja oma masina kinni ja küsis, kas otsime Bali loomaaeda. Noogutasime ning mees näitas käega, mis suunas minema peame ja sõitis edasi. Hiljem nägime ka loomaaiale viitavaid silte, kuid meie ees sõitev mees, kes oli meile ka teed juhatanud, ei tahtnud kuidagi oma rollist välja tulla. Ta muudkui viipas käega, kui kuhugi pöörama pidi. Alguses mõtlesime, et ju on mehel meiega lihtsalt sarnane marsruut. Hiljem läks asi juba kahtlaseks. Meil oli kogemusi inimestega, kes end küsimata teejuhiks pakuvad ning pärast raha hakkavad nõudma. Olime kindlad, et seegi tüüp sirutab loomaaia juures käe välja. Proovisime mehest maha jääda, kuid ta ootas meid kogu aeg järele. Otsustasime ühel hetkel, et peatame rolleri kusagil kinni ja teeme ümbrusest pilte. Paraku enne loomaaeda peatumiseks enam võimalust ei tekkinud ning leidsimegi end olukorrast, kus roller tuli seisma jätta. Kardetud mees jalutas aeglaselt meie poole.
Ta ei küsinud raha. Lihtsalt vaatas kavala näoga meile otsa ja küsis, kust pärit oleme. Selgus, et ta töötab kusagil lähedal. Igatahes juhatas ta meid piletikassani. Sissepääs loomaaeda oli aga nõnda kallis, et me ei raatsinud seda raha välja käia. Päikesevalgust jätkus veel vaid kolmeks tunniks ning me poleks suutnud selle aja jooksul kohast maksimumi võtta. Jalutasime siis tagasi motika juurde ning nägime, kuidas kahtlane tüüp meile järgneb. Ta tuli jälle juttu ajama, andis meile oma visiitkaardi ja sõitis ära. No mine võta kinni, mida ta tegelikult taga ajas, aga paistis, et kui hinna pärast loomaaiakülastusest loobusime, loobus ka tema meie käest raha nõudmisest.
Endiselt oli veel mõni tund päevavalgust jäänud, kuid rollerit võisime kasutada nii kaua kui tahtsime. Seega tegime veel ühe ringi ümber Ubudi. Seekord nägime neid imelisi riisivälju, mida Bali juures nii palju kiidetud on. Terrassid olid maalilised, nendel toimetavad riisimütsid just kui pildiraamatust. Peatasime rolleri mitmel korral, et ümbritsevat ilu jäädvustada.
Sel kauakardetud rolleripäeval sain tegelikult oma hirmust üle. Alguses laulsin küll omaette lastelaule, et sõites hirmu peletada, kuid hiljem lõõritasin Sandre taga istudes juba täiest kõrist hindude rahvamuusikat. Muide, see pole auklikul teel sõites eriti keeruline. Kui liiklus tihedam oli, tõmbasin kiivriklaasi ette, siis tekkis tunne nagu sõidaksin bussiga. Lisaks aitas klaas silma lendavate putukate vastu, kuid mootorratturi naeratuse, hambavahed sääski täis, saime sellegipoolest. Päev oli suurepärane, arvatavasti rendime nüüd terveks kuuks rolleri, et tutvuda Bali külaeluga veel ja veel ja veel.