Lenora rääkis, et Wellington on lahe, aga tuuline. Ta unustas ainult mainida, kui tuuline. Kui bussist maha astusime, tahtis esimene tuuleiil meid jalust niita. Raske oli isegi kõndida, nagu lükkaks raudvankrit enda ees. Wellingtonis oleks olnud telliskivi taskusse panek hea mõte.
Otsisime esimese asjana üles oma hotelli. Kuigi toa kätte saamiseks oli kellaaeg liiga varajane, saime oma rasked kotid sinna jätta. Sõime traditsioonilises Uus-Meremaa kohvikus traditsioonilst Uus-Meremaa hommikusööki ning jalutasime mööda päälinna tänavaid. Wellington on kena, igalt nurgalt õhkub inglise kultuuri. Linnas oli nii vanu maju kui ka pilvelõhkujaid, kuid nende vahel valitses harmoonia. Nagu kõik Uus-Meremaal, paiknes ka Wellington küngastikul. Üks linnaosa madalal, teine kõrgel, ronimist kui palju.
Wellingtonis külastasime kahte muuseumit. Esimene neist, Te Papa, jättis sügava mulje. Muuseumil oli kuus korrust, hiiglaslik ehitis, kust leidis kõike. Minu lemmikuks olid väljapanekud Uus-Meremaa loomadest ning teadusnurk, kus seletati sealseid loodusolusid. Käisime Sandrega maavärina simulatsiooni majas. Olen alati arvanud, et no kui kõvasti see maa siis ikka väriseda saab ega omanud asjast head ettekujutlust. Simulatsioonimajas rappusime koos seinte, põranda ja laega päris kõvasti, mõnel võib selle peale isegi süda pahaks minna. Ometi oli simulatsioon 50 korda nõrgem, kui tegelik suur maavärin. Hirm tuli sisse.
Te Papas olid väljapanekud kogu Uus-Meremaa ajaloost, alustades polüneeslaste ja maooridega ning lõpetades valge rahva eluga. Ajalugu oli esitatud erinevat moodi: klaasi taga olevad vanad esemed, videoklipid, õpetlikud mängud, 3D teatrietendused jne. Igati moodne ja põnev. Kahel viimasel korrusel olid kunstinäitused – ilu igast ajastust. Paraku olime viimastele korrustele jõudes liiga väsinud, et seda tõeliselt nautida. Mõnest tunnist selles muuseumis ei piisa. Iga korruse jaoks läheks vaja vähemalt päeva. Te Papa oli pungil lastega peredest. Suurepärane koht, kus veeta puhkepäevi. Kui me peaksime veel elus Uus-Meremaad külastama, tahan sinna muuseumisse tagasi minna ning soovitan seda saja protsendiliselt teistelegi.
Wellingtoni linna- ja meremuuseum oli samuti huvitav, kuid pärast Te Papas käimist ei tahtnud aju enam korralikult funktsioneerida ning jalutasime sellest kiirel sammul läbi. Mõlemad muuseumid olid tasuta sissepääsuga, Uus-Meremaa kalli elu juures oli see vägagi tervitatav.
Wellingtonis märkasin esimest korda tänavatel ka “vaesemat rahvast”. Aucklandis polnud see nii silmatorkav ning Napieris, Hastingsis, Ohakunes, Taurangas, Mount Maunganuil ja Rotoruas ei silmanud seda kordagi. Pikad tänavad täis söögilõhna, kohvikutest kostev saksofonimuusika, pilvelõhkujad ja lõputud kunstipoed tekitasid tõelise suurlinna tunde. Wellington oleks hea koht elamiseks, kui ilm ei vigurdaks. Olime isegi õnnelikud, et meie sealoleku ajal sadas vaid hommikuti ja tuul meid minema ei viinud. Kohalikud ütlesid, et paljudel turistidel nii hästi ei lähe.
Olime päälinnas kaks päeva. Teise päeva õhtul sõitsime lennujaama, kell 10 õhtul lendasime Wellingtonist Aucklandi. Sellel ööl pidime magama Aucklandi lennujaamas, sest hommikul kell 7 lendasime juba Sydney suunas. Viimased päevad Uus-Meremaal olid väsitavad, üks öö bussis, teine lennujaamas, kuid meid ootas veel ees 8 tunnine peatus Sydney lennujaamas ja 7 tunnine lend Balile.
Uus-Meremaast jäävad enim meelde retked loodusesse. Need olid tõesti võrratud. Tüüpiline “heaolu ühiskond” mulle erilist muljet ei jätnud ning seda karta pole, et ma “hea elu” pärast kunagi kodumaa hülgaksin. Igatahes õppisime Uus-Meremaal olles palju, nii enda kui ka teiste kohta.