Pole jälle jõudnud terve igaviku teid oma eluga kurssi viia, sest eelmisel nädalal tegime mõlemad 84 tundi tööd ja seegi nädal tõotab tulla samasugune. Tunnistan, et nii mõnigi juba paari nädala tagune meeldejätmist väärviv jalutuskäik on veel kirja panemata ning uued kogemused kipuvad vanad unustusse jätma. Seega on viimane aeg rääkida, mida me oleme teinud oma vähestel kiivivabadel päevadel.
Paar nädalat tagasi, meie esimesel vabal päeval, kutsus majakaaslane Josh meid Papamoa mägedesse. Joshi hobiks on pildistamine ning ta lootis sel päeval mõned head fotod teha. Papamoa asub Mount Maunganuist 8 km kaugusel, aga me polnud varem mägedest kuulnudki. Muidugi olime nõus väikese jalutuskäigu tegema, koht polnud kaugel ja soovisimegi end natuke liigutada.
Papamoa mäed on Uus-Meremaa mõistes pigem künkad, mis paarisajast meetrist kõrgemale ei küündi. Mäejalamilt tippu on vähem kui pooletunnine teekond. Põhiraja algus läbib metsa, mis on erinev kõigist, mida oleme siiani väisanud. Kõrged peened männid, mille haraliste okste vahelt paistis keskpäevapäike, ning ideaalse kujuga punased kärbseseened nende all panid mind Papamoasse armuma.
Metsast väljudes jõudsime karjamaadele, mille vahel lookles krudisev kruusatee. Sellel jooksis ja jalutas üllatavalt palju kohalikke. Meie oma fotokaameratega olime nagu tulnukad. Mina proovisin tabada muidugi kõiki neid kümneid lehmi ja lambaid, kes heina matsutasid, astudes sealjuures mitu korda "heinajääkide" sisse.
Mäetipult avanes vaade ookeanile, Papamoa ja Mount Maunganui linnale ning valgeid tuuste täis karjamaadele. Saime parema pildi ranniku lähedal olevatest saarekestest. Mõni helesinistes lainetes paistvatest maalappidest oli eraomand, mõni mõeldud turistidele. Paarile neist on raske pääseda, kuna neid ümbritsevad karid, kuid teistele viivad paadid külastajaid igapäevaselt. Paraku oli ilm sel päeval natuke tujukas ja Joshil ei õnnestunud pildistamine kõige paremini. Naasime pärast pooletunnist vaate imetlemist koju.
Järgmine tööväline sündmus meie elus toimus kodus. Majas elas üks inglise tüdruk, kes otsustas Uus-Meremaa talvest Fiji saarele kihutada ning pärast seda Austraaliasse suunduda. Me siis olime kõik nii lahked ja saatsime ta õhtusöögiga ära. Peab ütlema, et me pole Sandrega reisile tulekust saadik nii korralikult söönud. Meie Tšiilist pärit majakaaslane Pam oli terve õhtu kokanud, ta tegi kana ja igasugu köögivilju. Meie saabusime töölt veinidega ja inglise tüdruk suure šokolaadikoogiga. Mõnus õhtu, kus saime esimest korda kogu majarahvaga ühe laua taga kokku, tutvusime paremini ja naersime Sandre üle (kes korraldas samal päeval tööjuures küsitlust, mida inimesed arvavad iluoperatsioonidest).
Mõned päevad hiljem käisime esimest korda üle nelja kuu saunamõnusid nautimas. Läksime pärast tööd kahe kiivipakkijast kolleegiga Baywave'i veekeskusesse. Seal oli Soome saun ja aurusaun, korralikud ujumisbasseinid, mullivannid, liutoru ja lainetava veega bassein, milles treenisid kanuutajad. Keskus oli avar, soe ja mõnus. Õhtusel tunnil polnud ka külastajaid eriti, mis muutis kogemuse veelgi paremaks. Erinevus Eesti veekeskustega seisnes reeglite puudumises - seal võis kas või riietega vette hüpata, spordikoti basseini äärde jätta või mullivannis ligunedes limonaadi juua. Sandre silmad särasid pärast saunaskäiku veel mitu-mitu päeva. Mõnus oli.
Paar nädalat tagasi, meie esimesel vabal päeval, kutsus majakaaslane Josh meid Papamoa mägedesse. Joshi hobiks on pildistamine ning ta lootis sel päeval mõned head fotod teha. Papamoa asub Mount Maunganuist 8 km kaugusel, aga me polnud varem mägedest kuulnudki. Muidugi olime nõus väikese jalutuskäigu tegema, koht polnud kaugel ja soovisimegi end natuke liigutada.
Papamoa mäed on Uus-Meremaa mõistes pigem künkad, mis paarisajast meetrist kõrgemale ei küündi. Mäejalamilt tippu on vähem kui pooletunnine teekond. Põhiraja algus läbib metsa, mis on erinev kõigist, mida oleme siiani väisanud. Kõrged peened männid, mille haraliste okste vahelt paistis keskpäevapäike, ning ideaalse kujuga punased kärbseseened nende all panid mind Papamoasse armuma.
Metsast väljudes jõudsime karjamaadele, mille vahel lookles krudisev kruusatee. Sellel jooksis ja jalutas üllatavalt palju kohalikke. Meie oma fotokaameratega olime nagu tulnukad. Mina proovisin tabada muidugi kõiki neid kümneid lehmi ja lambaid, kes heina matsutasid, astudes sealjuures mitu korda "heinajääkide" sisse.
Mäetipult avanes vaade ookeanile, Papamoa ja Mount Maunganui linnale ning valgeid tuuste täis karjamaadele. Saime parema pildi ranniku lähedal olevatest saarekestest. Mõni helesinistes lainetes paistvatest maalappidest oli eraomand, mõni mõeldud turistidele. Paarile neist on raske pääseda, kuna neid ümbritsevad karid, kuid teistele viivad paadid külastajaid igapäevaselt. Paraku oli ilm sel päeval natuke tujukas ja Joshil ei õnnestunud pildistamine kõige paremini. Naasime pärast pooletunnist vaate imetlemist koju.
Järgmine tööväline sündmus meie elus toimus kodus. Majas elas üks inglise tüdruk, kes otsustas Uus-Meremaa talvest Fiji saarele kihutada ning pärast seda Austraaliasse suunduda. Me siis olime kõik nii lahked ja saatsime ta õhtusöögiga ära. Peab ütlema, et me pole Sandrega reisile tulekust saadik nii korralikult söönud. Meie Tšiilist pärit majakaaslane Pam oli terve õhtu kokanud, ta tegi kana ja igasugu köögivilju. Meie saabusime töölt veinidega ja inglise tüdruk suure šokolaadikoogiga. Mõnus õhtu, kus saime esimest korda kogu majarahvaga ühe laua taga kokku, tutvusime paremini ja naersime Sandre üle (kes korraldas samal päeval tööjuures küsitlust, mida inimesed arvavad iluoperatsioonidest).
Mõned päevad hiljem käisime esimest korda üle nelja kuu saunamõnusid nautimas. Läksime pärast tööd kahe kiivipakkijast kolleegiga Baywave'i veekeskusesse. Seal oli Soome saun ja aurusaun, korralikud ujumisbasseinid, mullivannid, liutoru ja lainetava veega bassein, milles treenisid kanuutajad. Keskus oli avar, soe ja mõnus. Õhtusel tunnil polnud ka külastajaid eriti, mis muutis kogemuse veelgi paremaks. Erinevus Eesti veekeskustega seisnes reeglite puudumises - seal võis kas või riietega vette hüpata, spordikoti basseini äärde jätta või mullivannis ligunedes limonaadi juua. Sandre silmad särasid pärast saunaskäiku veel mitu-mitu päeva. Mõnus oli.
Sel esmaspäeval oli Inglise kuningannal sünnipäev, mida Uus-Meremaalased tähistavad vaba päevaga. Käisime koos töökaaslase ja tema peigmehega kullakaevanduses. Sõit vanasse kaevandusse kestis ligi tund. Jõudsime imeilusasse kohta, kus kiviste mäeselgade vahel voolas helkiv jõgi. Karangahake kullakaevanduse ümber oli veel eelmise sajandi alguses olnud väike linn, mis kaevanduse majadega suurtes tulvavetes hävines. Praeguseks on alles varemed kaevandushoonetest, raudteetunneilid ja "kullakäigud", millest on loodud meeldiv jalutusrada. Tee alguses pidime läbima pool kilomeetrit raudteetunnelis, kuhu oli minu õnneks paigaldatud laevalgustus. Edasi kõndisime mööda ürgset loodust. Ühel pool jõgi, teisel pool mägi. Kohati oli tee kiviseina ja vee vahel nii kitsas, et teistest matkajatest möödumiseks pidi ämblikmeest mängima. Me muidugi vaatasime läbi rohelise vee jõepõhja, äkki leiame kullakamaka ega peagi järgmisel päeval enam kiivisid pakkima. Võib öelda, et oleme endiselt pakimajas.
Kaevanduse käigud olid niisked ja jahedad, kuid seinad helkisid taskulampide valguses võrratult. Paljud käigud olid paraku raudustega suletud, huvitav küll, kas nende uste tagant võib veel varanduse leida? Mõnes kohas olid laes kümned helerohelised tulukesed, nagu tähistaevas. Need pidavat olema mingid putukad. Sel päeval olid käigud laste ja koertega peresid täis. Sandre proovis lapsi koobastes ehmatada, kustutas oma taskulambi ära ja tegi õudsaid hääli. Lapsed tegid hääli vastu, Sandre hakkas ise kartma.
Kaevanduse käigud olid niisked ja jahedad, kuid seinad helkisid taskulampide valguses võrratult. Paljud käigud olid paraku raudustega suletud, huvitav küll, kas nende uste tagant võib veel varanduse leida? Mõnes kohas olid laes kümned helerohelised tulukesed, nagu tähistaevas. Need pidavat olema mingid putukad. Sel päeval olid käigud laste ja koertega peresid täis. Sandre proovis lapsi koobastes ehmatada, kustutas oma taskulambi ära ja tegi õudsaid hääli. Lapsed tegid hääli vastu, Sandre hakkas ise kartma.
Oma lühikese reisi lõpetasime kaevandusest kümneminutilise autosõidu kaugusel suurt L&P (Uus-Meremaa kuulsaim limonaad) pudelit uudistades. Nagu õiged turistid ikka, ostsime enne poest L&P limonaadi ja tegime plastmasspudeliga pilti. Ohakune hiigelporgand ja siinne hiigelpudel nähtud - võib vist tagasi Eesti poole tulema hakata.
Nüüd tuleb kümme päeva jutti tööd teha, siis on kiivihooaeg lõppenud. Eks näis, kuhu elu meid seejärel kannab.
Nüüd tuleb kümme päeva jutti tööd teha, siis on kiivihooaeg lõppenud. Eks näis, kuhu elu meid seejärel kannab.