Maarja:
Otsisime Sandrega kaks nädalat tööd üle kogu Uus-Meremaa. Talv on, keegi ei taha oma personalivarusid kahe eestlase võrra suurendada. Elame siin üsna tavalist elu, veeretame sente, et saaks "kunagi" reisida ja üüriraha jätkuks kauemaks, täpselt nagu veeretasime kodus sente, et saaks Uus-Meremaale tulla. Taipasime, et reisile tuleku mõte on kaduma läinud. Pealegi, ilm on vihmane, maja niiske ja jahe. Kõik läheduses asuvad vaatamisväärsused ka läbi käidud.
Mõtlesime pikalt, mida teha. Variandid olid sellised:
1. Ootame tööd ja elame samas majas edasi. Sellisel juhul oleksime üüri ja toidu peale kulutanud nädalas sama palju, kui Eestis kulub ühe kuuga ning töölootused olid minimaalsed. Juba enne pakimajas töötamist olime kõikvõimalikud asutused Tauranga piirkonnas läbi käinud ja helistanud ning lisaks saatnud palju meile ka asutustele, kes töötajaid sel hetkel ei vajanud. Kuna kahe nädala jooksul pärast kiivipakkimise lõppemist ei saanud me ühtki vastust üheltki tööandjalt, polnud see variant enam mõeldav.
2. Kolime lõunasaarele ja otsime seal tööd. Mõte on iseenesest ilus, aga jama on selles, et viimase kahe nädala jooksul saatsime oma CVd ka lõunasaare tööpakkujatele. Isegi juhul, kui väitsime, et asume samas linnas, ei saanud me kusagilt vastuseid. Pealegi on lõunasaarel palju külmem ning meil kuluks palju resurssi uute kohta sisse elamiseks ja töö ootamiseks sama moodi nagu siin.
3. Reisime lõunasaarel ringi ja tuleme jälle tööd ootama. Mõte jällegi päris ilus, aga Uus-Meremaal matkamine maksab hingehinda ning pärast reisimist oleksime ikka samas punktis ja ootaksime tööd, ainult, et poole vaesemana.
4. Läheme Austraaliasse ja otsime tööd. Austraalias on soe ja mõnus, palgad kõrgemad, kõik tundub hea. Hakkasime seda varianti lähemalt uurima ja olime kaks päeva kindlad, et just nii me teemegi. Üsna kiirelt sai selgeks, et Austraalia tööviisade tegemine Uus-Meremaalt pole eestlastele kerge. Maksaksime arstliku kontrolli ja viisataotluste eest sama palju kui lennupiletite eest Eesti ja Uus-Meremaa vahel, lisaks peaksime tegema täiesti uue reisikindlustuse. Lõpuks oleksime jõudnud Uus-Meremaast veelgi kallimasse riiki poole vaesemana ja ootaksime endiselt tööd. Meie jaoks on töö saamine nendes maades väga raske, mis siis, et proovime kõigest väest. Siin on selline jama, et kui sul pole juhilube, peetakse sind automaatselt kätetuks, jalutuks ja ajudeta immigrandiks. Keegi ei suuda uskuda, et autota on võimalik jõuda punktist A punkti B.
5. Tulla tagasi Eestisse. Viimastel kuudel oleme talunud vihmast ilma ja niisket tuba, suvesoojus on kontidest ammu kadunud. Selles suhtes võiks ju Eestisse suveilma nautima tulla, aga siiski tahaks reisida, maailma näha, avastada uusi paiku. Kuigi ootame mõnes mõttes mõlemad koju tulemist, eriti mina, kes ma näen unes musta leiba ja maasikaid, pole me veel kohe valmis kodumaale naasma. Kui sai reisima tuldud, peaks seda tegema täie raha eest.
6. Reisida Taimaal, Kambodžas, Vietnamis, Laoses. Riigid on odavad ja kultuuriliselt huvipakkuvad. Soojad. Selle variandiga töötasime mitu päeva. Otsisime pileteid, võrdlesime hindu jne. Lõpuks avastasime, et mussoonvihmade perioodil pole siiski nendes riikides reisimine kõige meeldivam. Eriti, kui reisid seljakott seljas ja loodad näha pigem külaelu kui turistilõkse. Seegi mõte jäi katki.
7. Minna Euroopasse reisima ja tööd otsima. Jama ainult selles, et Euroopas ka raske tööd leida ja üleüldse on meil selle piirkonna jaoks natuke teised tulevikuplaanid. No mis siis lõppude lõpuks ette võtta?
Paar päeva tagasi ostsime hunniku lennu- ja bussipileteid. Sihtkohad: Rotorua, Wellington, Auckland, Bali, Bangkok, Helsinki, Eesti. Võib-olla tuleb Bali ja Bangkoki vahele veel mõni nimi, aga seda vaatame siis, kui esimene kuu aega Bali saarel mööda saab. Mõtlesime, et targem on raha panna mõneks kuuks soojale maale, kui külma majja rendiks pumbata. Pealegi, seal on palju ahve, ma ei jõua ära oodata! Äralend on 8 juulil, enne seda proovime veel Uus-Meremaa maooriküladest Rotoruas ja muuseumitest Wellingtonis viimast võtta.
Indoneesia ja Bali saar sai valitud selle tõttu, et sealne loodus ja ilm on nagu paradiisis. Mõtlesime küll Singapuri (suht kallis ja sudune, linnaelu), Malaisia (kallis ja sel perioodil mõnes osas vihmane) ja Filipiinide (tegelt täitsa ok) peale, kuid võitjaks tuli ülekaalukalt Bali. Kavatsemegi kaks kuud soojas peesitada, vaadata loodust ja tutvuda Indoneesia eluga, ilmselt reisida Bali saarelt ka mujale Indoneesias. Võimalik, et külastame ka Filipiine või Malaisiat, kuid see pole veel päriselt plaanis. Septembris tuleme Eestisse, et mõelda edasi, mis, kus ja millal.
Sandre:
Ma ei ole teda tundnud nii kaua, et ma oskaks tema eest rääkida, aga 16 aastat koolis käimist oli vähemasti minu jaoks pikk aeg. Esimestel ülikooli aastatel elasin ma küll praktiliselt enda elu, kuid toetusin endiselt vanemate rahale. Viimasel ülikooliaastal kolisin Haapsallu, et seal tööle asuda ja samal ajal kool lõpetada. Lisaks leidsin veel Maarja-Liisi. Elasin esimest korda täitsa enda rahade eest. Peaks ütlema, et see oli suhteliselt lihtne.
Pärast aastat Soomes elamist oli mulle hakanud meeldima reisimine. Teadsin, et soovin minna kusagile peale kooli lõpetamist. Rääkisin Maarja-Liisi pehmeks ja pool aastat hiljem sõitsimegi koos Uus-Meremaale. Ühelt poolt tahtsin rahuldada enda soovi reisida, teiselt poolt aga võtta aeg maha. Viia Maarja-Liis kohta, kus meil on kogu maailma aeg, võimalus teha täpselt seda mida tahame, kus tahame ja kellega tahame.
5 kuud hiljem tegin otsuse jätta hüvasti Uus-Meremaaga. Asi ei ole selles, et me ei saaks siin hakkama. Asi ei ole ka rahas. Asi on selles, et see reis ei ole selline nagu ma oleks tahtnud, et see oleks olnud. Meil oli enne otsuse langetamist mitmeid võimalusi, alustades paigale jäämisest ja lõpetades Austraaliate ja Euroopatega, aga see ei oleks muutnud midagi. Maarja ei ole siin õnnelik. Ta igatseb oma kodu, loomi ja sõpru. Esialgu ma naersin ja arvasin, et see läheb mööda, aga ei lähe. Ta igatseb endiselt.
Algusest peale lugesime väga usinalt raha. Me ei teadnud, mida toob tulevik ja kas saame ikka hakkama. Lisaks pidevad hoiatus- ja hirmunoodid vanematelt, kes tagantjärele mõeldes veel usinamad meie raha lugejad olid, ise teadmata üldse midagi mingitest summadest. See aga viis suure koonerdamiseni. Iseenesest oli see meile hea õppetund ja nüüdseks oskame hakkama saada ka väga väikeste summadega.
Oleme tihti oma mõtetes Eestis, räägime tulevikust ja peame erinevaid plaane. Vahel tundub, et isegi liiga tihti. Kuid tänu sellele teame me täna palju paremini, mida me elult tahame, kes me oleme ja mis edasi saama hakkab.
Sõidame enne äratulekut veel Rotoruasse, et vaadata kohalike (maooride) elu ühes külas, tutvuda põgusalt nende ajaloo ja kultuuriga ja jalutada ringi selles ilusas linnas. Külastame veel ka pealinna-Wellingtoni.
Siis edasi esialgsete plaanide kohaselt 60 päevaks indoneesiasse Bali saarele ja sealt edasi Eestisse.