Me ei teadnud, kuhu pärast Lovinast lahkumist maanduda. Bali keskosas oli veel küllaldaselt avastamata paiku, kuid majutusvõimalusi sealsetes piirkondades nappis ja temperatuur oli enne Eesti sügisesse saabumist akude laadimiseks liiga madal. Sõitsime ühel päeval isegi Singarajast idapool asuvast rannikukülast Yeh Sanihist sisemaale. Läbisime oma teel sellised paigad nagu Kintamani, Pragas ja taaskord Bedugul, kuid peale arvukate lilleistanduste ja mandariinikasvanduste, kaunite mägede ja jaheda ilma, midagi uut ei avastanud. Läände me suunduda ei tahtnud ja Kutasse ka mitte. Niisiis läksime tagasi itta. Lootsime leida hotelli Tulambenist, Amedi kõrvalkülast. Paraku oli sukeldujate külakeses kallis elu ja pidime jälle Amedi sõitma. Magasime kaks ööd Amedi keskuses, snorgeldasime korallide ja kalaparvede vahel ning liikusime Sandre soovil edasi Sanuri, Bali saare lõunaosas paiknevasse kuurortlinna.
Müüjaterohkust, tihedat liiklust ja turistide hulka silmas pidades oli Sanur nagu Kuta. Pindalalt oli see aga märksa väiksem ning hinnad tundusid üldjoontes kallimad. Kui olime kotid ühte suure siseaiaga vaiksesse kodumajutusse tassinud, jalutasime randa uudistama. Promenaad jooksis paar kilomeetrit mööda valge liivaga rannajoont. Selle mõlemal küljel olid kallid restoranid, hotellibasseinid täis trullakaid valgeid ja eriti agressivse müügitaktikaga kohalikud, kes meid eitavat vastust kuuldes vahepeal ikkagi paarkümmend meetrit jälitasid. Rand oli see-eest suurepärane. Madal, läbipaistev, puhas helesinine vesi. Solberdamiseks parim rand Balil, pakuks nähtu põhjal. Polnud seal laineid ega kive. Vesi oli küll natuke jahedam, kui näiteks Lovinas või Amedis, aga andiski paremat kosutust. Mõlemal Sanuri päeval istusime paar tunnikest rannas, mängides kaarte või vaadates lohesurfi. Ühel õhtul käisime seal terangbulani söömas. Ilus oli vaadata mustas öös, kuidas tuled merel kord süttisid, kord kustusid, joonistades veele helendavaid laike.
Meile sobilike söögikohtadega paistis kehvasti olevat. Käisime kaks korda Sanuri peatänava läbi, leidmata meie hinnaklassi kuuluvaid toite. Oleme harjunud Balil üsna odavalt hakkama saama ja Sanuri hinnad oleksid meil juba ühe toidukorraga eelarve lõhki löönud. Kodumajutusest soovitati oodata õhtul kella 6 ja minna ööturule. Turul tegutses ligi kümme toiduputkat, kust sai valida erinevate riisi-ja nuudliroogade vahel. Kodused, lihtsad road on Balil eriti soodsad. Ka kohalikud käivad igapäevaselt tänavaputkades söömas, kuna ise turult kauba ostmine ja toidu valmistamine on kallim.
Istusime meiegi ühe putka ette pingile ja nõudsime nuudlirooga. Seda valmistati tohutu ports, sõime selle kahepeale ära. Roog osutus aga nii heaks, et tellisime teisegi. Eine valmistatakse sinu silme all. Visatakse suurest tünnist nuudleid gaasküttega pannile, pannakse igasugu vürtse ja muid taimi, muna, õli jne. Ütleme nii, et parem oleks, kui päris kõike toimuvat ei näeks. Näiteks nõude pesemine ja loputamine toimus väikestes pesukaussides, kus vesi püsis mitme tunni jooksul vahetamata. Muideks, tänavaputka juures einestas korraga vähemalt 8 inimest ja nõud vahetusid pidevalt. Pärast nuudlisöömingut võtsime kohustuslikud terangbulanid, Sandre ikka soklat susuga. Olime kahest nuudliroast ja pannkookidest kurguni täis, maksma läks 2,7 euri.
Olgugi, et Sanur on tegelikkuses kuurort rikkuritele, kus Bali hindude kultuuriga suurt kokku ei puutu, meeldis linnake meile tohutult. Suhteliselt puhas koht imelise rannajoonega, sobilik neile, kes soovivad lumisest talvest tulnuna muretult akusid laadida. Muretult muidugi siis, kui rahakott seda võimaldab ja kauplejate pealetükkivus külmaks jätab.
Müüjaterohkust, tihedat liiklust ja turistide hulka silmas pidades oli Sanur nagu Kuta. Pindalalt oli see aga märksa väiksem ning hinnad tundusid üldjoontes kallimad. Kui olime kotid ühte suure siseaiaga vaiksesse kodumajutusse tassinud, jalutasime randa uudistama. Promenaad jooksis paar kilomeetrit mööda valge liivaga rannajoont. Selle mõlemal küljel olid kallid restoranid, hotellibasseinid täis trullakaid valgeid ja eriti agressivse müügitaktikaga kohalikud, kes meid eitavat vastust kuuldes vahepeal ikkagi paarkümmend meetrit jälitasid. Rand oli see-eest suurepärane. Madal, läbipaistev, puhas helesinine vesi. Solberdamiseks parim rand Balil, pakuks nähtu põhjal. Polnud seal laineid ega kive. Vesi oli küll natuke jahedam, kui näiteks Lovinas või Amedis, aga andiski paremat kosutust. Mõlemal Sanuri päeval istusime paar tunnikest rannas, mängides kaarte või vaadates lohesurfi. Ühel õhtul käisime seal terangbulani söömas. Ilus oli vaadata mustas öös, kuidas tuled merel kord süttisid, kord kustusid, joonistades veele helendavaid laike.
Meile sobilike söögikohtadega paistis kehvasti olevat. Käisime kaks korda Sanuri peatänava läbi, leidmata meie hinnaklassi kuuluvaid toite. Oleme harjunud Balil üsna odavalt hakkama saama ja Sanuri hinnad oleksid meil juba ühe toidukorraga eelarve lõhki löönud. Kodumajutusest soovitati oodata õhtul kella 6 ja minna ööturule. Turul tegutses ligi kümme toiduputkat, kust sai valida erinevate riisi-ja nuudliroogade vahel. Kodused, lihtsad road on Balil eriti soodsad. Ka kohalikud käivad igapäevaselt tänavaputkades söömas, kuna ise turult kauba ostmine ja toidu valmistamine on kallim.
Istusime meiegi ühe putka ette pingile ja nõudsime nuudlirooga. Seda valmistati tohutu ports, sõime selle kahepeale ära. Roog osutus aga nii heaks, et tellisime teisegi. Eine valmistatakse sinu silme all. Visatakse suurest tünnist nuudleid gaasküttega pannile, pannakse igasugu vürtse ja muid taimi, muna, õli jne. Ütleme nii, et parem oleks, kui päris kõike toimuvat ei näeks. Näiteks nõude pesemine ja loputamine toimus väikestes pesukaussides, kus vesi püsis mitme tunni jooksul vahetamata. Muideks, tänavaputka juures einestas korraga vähemalt 8 inimest ja nõud vahetusid pidevalt. Pärast nuudlisöömingut võtsime kohustuslikud terangbulanid, Sandre ikka soklat susuga. Olime kahest nuudliroast ja pannkookidest kurguni täis, maksma läks 2,7 euri.
Olgugi, et Sanur on tegelikkuses kuurort rikkuritele, kus Bali hindude kultuuriga suurt kokku ei puutu, meeldis linnake meile tohutult. Suhteliselt puhas koht imelise rannajoonega, sobilik neile, kes soovivad lumisest talvest tulnuna muretult akusid laadida. Muretult muidugi siis, kui rahakott seda võimaldab ja kauplejate pealetükkivus külmaks jätab.