Uus-Meremaal süüakse palju saia ja juuakse kohvi. See sai selgeks juba Aucklandis. Kuna meil alguses majutuses suuri kokkamisvõimalusi polnud, olime sunnitud vahel nii hommikuks, lõunaks kui ka õhtuks saia pugima.
Kurb on see, et saia peale pole midagi odavat panna. Vorst on siin vähemalt kolm korda kallim kui Eestis. Proovisime Aucklandis ühte odavat vorsti - see oli kohutav. Ilmselt söödetaks sellise maitsega vorst Eestis kohe koerale, kui sedagi. Nüüdseks oleme avastanud ühe mõistliku hinnaga margariini ja sulajuustu, neid sööme kas saia või teraviljaküpsistega juba kolmandat nädalat. Tavaline juustutükk, mis eestis 3-4 eurot maksab, on siin jällegi poole kallim. Isegi tomatit ostame paarikaupa, sest kilohind on metsik. Kui rääkida maapähklivõi purgist, mis meile ootamatult kätte anti, siis see seisab endiselt pooltühjana külmkapis ja saab tühjendust vaid ekstreemse nälja korral.
Kui jõudsime Hawkes Baysse, tekkis meil võimalus ka midagi toekamat süüa, kui kananuudleid ketšupi ja kalapulkadega nii võib nimetada. Selline menüü oli meil peaaegu nädal, vahest sekka ka paar õuna. Lootsime, et Uus-Meremaal või eriti Hawkes Bays on odavad puuviljad, sest istandusi, kus neid kasvatatakse, on meeletult palju. Me eksisime väga rängalt. Võiks öelda, et puuviljad ja üldse juurviljad-köögiviljad on siin Eestiga võrreldes kõige kallimad. Oleme proovinud õunu, mis on mahlased ja maitsvad ning apelsine, mis on väiksed, aga magusad. Kui Aucklandi lähedal Victoria Parki kaubamajas ostlemas käisime, rabasid banaanitestijad Sandre jalust, et see hindaks kahte erinevat banaanisorti, misa Uus-Meremaa poodides müüakse. Pidid olema täiesti tavalised banaanid, täpselt nagu Eestis.
Nädal enne Eestis lahkumist käisin isaga Võrus poes. Jõudsime puuviljaleti juurde ja isa ütles naerdes, et kiivit vist praegu ei osta. Ma lootsin ka, et Uus-Meremaal saan end kiividest paksuks süüa, aga tõde on see, et kiivide hind on viis korda kallim kui viinamarjadel. Täna võtsime südame rindu ja ostsime kaks esimest kiivit Uus-Meremaal. Need on parajad pirakad ja istuvad kahekesi meie söögilaual. Pole veel julgenud neid süüa, ootame õiget hetke, et hinna poolest tõelist delikatessi suhu pista.
Sellist asja nagu turg siin ei eksisteeri. Küsisime motelliomanikelt, miks see nii on. Nemad seletasid, et esiteks farmerid lihtsalt ei müü, nemad toodavad peamiselt ekspordiks ja teiseks, et keegi ilmselt ei viitsiks nendelt osta. Uus-Meremaalased on laisad elajad, kelle jaoks on oluline kogu söögikraam ühest marketist kokku krabada. Mugavus ennekõike. Meil on Sandrega kaupluses alati palju tegemist, sest värsket toitu on siin vähe. Siin on pigem Ameerikalik kaubavalik, palju purgitoitu, sügavkülmutatud burgerid ja šokolaadiküpsised.
Ütlesin, et Uus-Meremaalased joovad saia kõrvale kohvi. Ka meie oleme hakanud igapäevaselt kohvi jooma. Aucklandis olles laristasime päris kõvasti, et iga päev kohvikus suur tass cappuccinot kerre kallata. Pool aastat tagasi ei joonud ma veel tilkagi kohvi ja ega Sandre ka sellega suur sõber olnud. Muidugi meie jook on pigem piim kohviga kui kohvi piimaga. Piim oli siin alguses meie jaoks valus teema, sest sattusime mitu korda järjest eriti lahja toote peale. Mõtlesime, et siin polegi võimalik korralikku piima saada ja sellist lahjat lurri me korralike eestlastena juua ei tahtnud. Õnneks avastasime paar päeva tagasi ka rammusa ja rasvase piima, mida pärast esimest lonksu ahnelt alla kugistasime.
Alkoholi oleme ostnud kahel korral, kuigi lubasin endale Bangkoki lennujaamas, et vähemalt kuu aega mina tilkagi meelemürki suhu ei kalla. Vastukaja eelneva õhtu Tai riisiviskile oli veel liiga suur. Ometi proovisime kahte erinevat Uus-Meremaa õlut. Kui ma ütlen kahte, siis see tähendab kahte 12 pudeliga pakki, sest ükshaaval siin õlut müüa ei tohi. Päris maitsev õlu.
Õlu ostmisega on keerulised lood, vähemalt alguses, kui pole veel Meremaa seadustega nii tuttav. Alguses proovis Hastingsis jooke osta Sandre, tema saadeti kohe poest välja, sest tal polnud mingit dokumenti. Seejärel proovisin osta mina. Ladusin uhkelt oma ID-kaardi letti ja ehmusin, kui müüja mingit kellakest helistas ja mulle kahtlase näoga otsa jäi vahtima. Varsti tuli turvamees, vaatas mu dokumenti ja ütles, et peab kellegi teise kutsuma. Samamoodi käis minu juurest läbi veel kolm inimest, kelle ametites ma kindel ei olnud. Seisin leti ääres vähemalt 10 minutit ja jõudsin juba miljonile müüja poolt esitatud Eesti küsimusele vastata, kui lõpuks saabus kompetentne inimene minu tuvastamiseks. Ta küsis, kas mul on veel mõni dokument minu nimega, mille peale ulatasin oma pangakaardi. Ta heitis sellele vaid pilgu ja lubas müüjal mind lõpuks õllega õnnistada. See võttis mõne sekundi. Ühel korral proovisime ka Ohakunes ID-kaardiga veinipudelit kätte saada, aga siinse poe kortsus näoga maoori turvamees tegi selgeks, et joogi saab ainult passi ettenäitamisel.
Hastingsi poemüüja rääkis, et nad peavad küsima passi või juhilube kõigilt, kes näevad välja 25 või nooremad. Alkoholi ostes tuleb dokumenti vaatama keegi teine isik, mitte poemüüja ning kui alkoholi müüakse alaealisele, on trahvid hiiglaslikud.
Praegu oleme korralikumalt toituma hakanud. Ohakunes on meil hea kokkamisvarustus ja toidupood pole ka kaugel. Kihvt on see, et siin ongi ainult üks toidupood, keskmise Eesti külapoe suurune. Meil õnnestus saada viis kilo värsket kartulit, mis on küll vesisem kui kodune kartul, aga nuudlitele vahelduseks väga maitsev. Täna teen teist korda pannkooke, mida kavatseme süüa pamplitest pressitud toormoosiga. See maitseb taevalikult! (Sandre ootas juba kannatamatult, millal kirjutamisega lõpule jõuan).
Teie aga sööge mõnuga heeringat ja kiluleiba, millest ma endalegi ootamatult praegu kõige rohkem puudust tunnen (mitte, et see oleks Eestis mu iganädalane toit olnud). Siin oleme avastanud ühe väikse purgi heeringat, siin samas Ohakune kaupluses. See maksab 13 dollarit. Sandre ütles, et saan selle sünnipäevaks. Praegu tundub, et parim kink, mida soovida.
Olge armsad!
Kurb on see, et saia peale pole midagi odavat panna. Vorst on siin vähemalt kolm korda kallim kui Eestis. Proovisime Aucklandis ühte odavat vorsti - see oli kohutav. Ilmselt söödetaks sellise maitsega vorst Eestis kohe koerale, kui sedagi. Nüüdseks oleme avastanud ühe mõistliku hinnaga margariini ja sulajuustu, neid sööme kas saia või teraviljaküpsistega juba kolmandat nädalat. Tavaline juustutükk, mis eestis 3-4 eurot maksab, on siin jällegi poole kallim. Isegi tomatit ostame paarikaupa, sest kilohind on metsik. Kui rääkida maapähklivõi purgist, mis meile ootamatult kätte anti, siis see seisab endiselt pooltühjana külmkapis ja saab tühjendust vaid ekstreemse nälja korral.
Kui jõudsime Hawkes Baysse, tekkis meil võimalus ka midagi toekamat süüa, kui kananuudleid ketšupi ja kalapulkadega nii võib nimetada. Selline menüü oli meil peaaegu nädal, vahest sekka ka paar õuna. Lootsime, et Uus-Meremaal või eriti Hawkes Bays on odavad puuviljad, sest istandusi, kus neid kasvatatakse, on meeletult palju. Me eksisime väga rängalt. Võiks öelda, et puuviljad ja üldse juurviljad-köögiviljad on siin Eestiga võrreldes kõige kallimad. Oleme proovinud õunu, mis on mahlased ja maitsvad ning apelsine, mis on väiksed, aga magusad. Kui Aucklandi lähedal Victoria Parki kaubamajas ostlemas käisime, rabasid banaanitestijad Sandre jalust, et see hindaks kahte erinevat banaanisorti, misa Uus-Meremaa poodides müüakse. Pidid olema täiesti tavalised banaanid, täpselt nagu Eestis.
Nädal enne Eestis lahkumist käisin isaga Võrus poes. Jõudsime puuviljaleti juurde ja isa ütles naerdes, et kiivit vist praegu ei osta. Ma lootsin ka, et Uus-Meremaal saan end kiividest paksuks süüa, aga tõde on see, et kiivide hind on viis korda kallim kui viinamarjadel. Täna võtsime südame rindu ja ostsime kaks esimest kiivit Uus-Meremaal. Need on parajad pirakad ja istuvad kahekesi meie söögilaual. Pole veel julgenud neid süüa, ootame õiget hetke, et hinna poolest tõelist delikatessi suhu pista.
Sellist asja nagu turg siin ei eksisteeri. Küsisime motelliomanikelt, miks see nii on. Nemad seletasid, et esiteks farmerid lihtsalt ei müü, nemad toodavad peamiselt ekspordiks ja teiseks, et keegi ilmselt ei viitsiks nendelt osta. Uus-Meremaalased on laisad elajad, kelle jaoks on oluline kogu söögikraam ühest marketist kokku krabada. Mugavus ennekõike. Meil on Sandrega kaupluses alati palju tegemist, sest värsket toitu on siin vähe. Siin on pigem Ameerikalik kaubavalik, palju purgitoitu, sügavkülmutatud burgerid ja šokolaadiküpsised.
Ütlesin, et Uus-Meremaalased joovad saia kõrvale kohvi. Ka meie oleme hakanud igapäevaselt kohvi jooma. Aucklandis olles laristasime päris kõvasti, et iga päev kohvikus suur tass cappuccinot kerre kallata. Pool aastat tagasi ei joonud ma veel tilkagi kohvi ja ega Sandre ka sellega suur sõber olnud. Muidugi meie jook on pigem piim kohviga kui kohvi piimaga. Piim oli siin alguses meie jaoks valus teema, sest sattusime mitu korda järjest eriti lahja toote peale. Mõtlesime, et siin polegi võimalik korralikku piima saada ja sellist lahjat lurri me korralike eestlastena juua ei tahtnud. Õnneks avastasime paar päeva tagasi ka rammusa ja rasvase piima, mida pärast esimest lonksu ahnelt alla kugistasime.
Alkoholi oleme ostnud kahel korral, kuigi lubasin endale Bangkoki lennujaamas, et vähemalt kuu aega mina tilkagi meelemürki suhu ei kalla. Vastukaja eelneva õhtu Tai riisiviskile oli veel liiga suur. Ometi proovisime kahte erinevat Uus-Meremaa õlut. Kui ma ütlen kahte, siis see tähendab kahte 12 pudeliga pakki, sest ükshaaval siin õlut müüa ei tohi. Päris maitsev õlu.
Õlu ostmisega on keerulised lood, vähemalt alguses, kui pole veel Meremaa seadustega nii tuttav. Alguses proovis Hastingsis jooke osta Sandre, tema saadeti kohe poest välja, sest tal polnud mingit dokumenti. Seejärel proovisin osta mina. Ladusin uhkelt oma ID-kaardi letti ja ehmusin, kui müüja mingit kellakest helistas ja mulle kahtlase näoga otsa jäi vahtima. Varsti tuli turvamees, vaatas mu dokumenti ja ütles, et peab kellegi teise kutsuma. Samamoodi käis minu juurest läbi veel kolm inimest, kelle ametites ma kindel ei olnud. Seisin leti ääres vähemalt 10 minutit ja jõudsin juba miljonile müüja poolt esitatud Eesti küsimusele vastata, kui lõpuks saabus kompetentne inimene minu tuvastamiseks. Ta küsis, kas mul on veel mõni dokument minu nimega, mille peale ulatasin oma pangakaardi. Ta heitis sellele vaid pilgu ja lubas müüjal mind lõpuks õllega õnnistada. See võttis mõne sekundi. Ühel korral proovisime ka Ohakunes ID-kaardiga veinipudelit kätte saada, aga siinse poe kortsus näoga maoori turvamees tegi selgeks, et joogi saab ainult passi ettenäitamisel.
Hastingsi poemüüja rääkis, et nad peavad küsima passi või juhilube kõigilt, kes näevad välja 25 või nooremad. Alkoholi ostes tuleb dokumenti vaatama keegi teine isik, mitte poemüüja ning kui alkoholi müüakse alaealisele, on trahvid hiiglaslikud.
Praegu oleme korralikumalt toituma hakanud. Ohakunes on meil hea kokkamisvarustus ja toidupood pole ka kaugel. Kihvt on see, et siin ongi ainult üks toidupood, keskmise Eesti külapoe suurune. Meil õnnestus saada viis kilo värsket kartulit, mis on küll vesisem kui kodune kartul, aga nuudlitele vahelduseks väga maitsev. Täna teen teist korda pannkooke, mida kavatseme süüa pamplitest pressitud toormoosiga. See maitseb taevalikult! (Sandre ootas juba kannatamatult, millal kirjutamisega lõpule jõuan).
Teie aga sööge mõnuga heeringat ja kiluleiba, millest ma endalegi ootamatult praegu kõige rohkem puudust tunnen (mitte, et see oleks Eestis mu iganädalane toit olnud). Siin oleme avastanud ühe väikse purgi heeringat, siin samas Ohakune kaupluses. See maksab 13 dollarit. Sandre ütles, et saan selle sünnipäevaks. Praegu tundub, et parim kink, mida soovida.
Olge armsad!