Vajam on mees, kes võttis meid vastu Siti kodumajutuses. Ta on 55 aastane, prillide ja halli peaga hindu, põline balilane. Tema perekond elab ja toimetab samuti Siti majutuses. Poeg peab arvutisalongi, tütar valimistab hommikusööki, naine käib ja tuuseldab niisama luuaga ringi. Vajami perekonnale kuuluva hoonestiku kõrval asub tema venna omand: Astana kodumajutus. Kuigi olime ametlikult Siti hotellis, siis tegelikkuses ja ruumipuuduse tõttu elasime müüride vahel koos Astana perekonnaga. Asjaajamised käisid siiski alati läbi Vajami.
Esimesel hommikul Ubudis seletas majutuse omanik meile igasugu tähtsaid asju. Kus saab odavalt süüa, kus tantsuetendusi vaadata, kust laenutada rollerit ja kuhu sellega sõita. Muidugi oleks pooled lõbustustest ka tema taskutesse natuke lisa toonud, kuid see polnud tema ainus eesmärk. Ta oli oma kohustuseks võtnud Bali külastajatele midagigi nende religiooni ja kultuuri kohta õpetada. Päevadel, kui Sandre haige oli ja vihma sadas, ei käinud mees oma meelelahutuspakkumistega meie ukse taga, vaid andis meile hoopis vihmavarju, et me veelgi haigemaks ei jääks (uskumatu, aga täiesti tasuta!).
Pidime Ubudist reede hommikul jalga laskma, kuid Vajam rabas meid oma pakkumisega jalust. "Jääge veel paariks päevaks, mu kallid sõbrad, siis viin teid külalistena tähtsat tseremooniat vaatama. Andke andeks, aga Balil käik pole Balil käik, kui te pole näinud suurt kremeerimist!" No jah, mis siis ikka, kuna Sandre oli nagunii suurema osa Ubudi ajast tõvevoodis pikali olnud ning linnas veel uudistamisväärset leidus, maksimegi kahe lisapäeva eest ja ootasime matusetalitust. Olgu siinkohal öeldud, et kutsumata külalisi sellistele sündmustele ei oodata.
Tähtsa päeva hommikul ütles Vajam, et peame hankima täiskomplekti rahvarõivaid: sarongid, lehvikud, müts jne. Sarong on põhimõtteliselt lihtsalt paksematest kiududest rätik ning sellele seotav pael täiesti tavaline õhem riidetükk, kuid õigeid värve kombineerides on tulemus üllatavalt ilus. Meil oligi plaanis endale sarongid osta, saab siin probleemideta templeid väisata ning lõpuks riided suveniirina koju viia. Ja muidugi pakkus Vajami naine meile rahvariietega superdiili: "Very cheap price!" ...nagu kõigel siin. Enne tema kauba vastu võtmist tegime tiiru poodides. Peab ütlema, et Vajami kaasa küsitud 200 000 ruupiat (20 dollarit) kahe inimese riietuse eest polnudki paha. Ometi ostis Sandre endale poest ühe sarongi. Paraku avastasime hiljem, et Vajami naise pakutavad rätikud on märksa kenamad. Sandre, ilueedi nagu ta on, ostis ikka selle sarongi ka ära. Raiskasime rahvariietele kokku 300 000 ruupiat (30 dollarit).
Nüüd tuli Vajam jutuga, et pärast matuseid on meid kodus ootamas õhtusöök. "Special dinner only for you, my friends!" Olime rõõmsad, arvasime, et saame koos perekonnaga õhtustada ning maitsta häid Bali toite. Seega ei kohutanud meid isegi toidu eest küsitud 200 000 ruupiat. Meiega ühines kogu õhtuks üks Vajami majutuses elav naine Belgiast, kellega olime ka hommikusöökidel hästi jutule saanud. Koolis õppealajuhatajana töötav keskealine naine oli tore kaaslane ning olime seltskonnaga igati rahul.
Mulle ja Sandrele öeldi, et oleksime kella viieks valmis. Panime sarongid selga ja läksime õue. Minu rätikusidumise tehnika läbis sügavalt usklike Vajami ja tema naise kontrolli, kuid Sandre pidi veel viis korda harjutama, kuidas mehed rätti seovad. Lisaks ostetud sarongile tuhnis Vajam kapist välja ka selle peale seotava lisasarongi ning mütsi. Sandre oli jube tige, sest tema kleit ei olnud üldse nii ilus kui minul, kuigi ta oli riietuse hankimiseks palju rohkem vaeva näinud. Eks igaüks tahab end kleidis tunda kui kõige kaunim printsess...Vajam andis meile viielehelised õied, kinnitas Sandre lille mütsi külge paremale poole ja minu oma vasaku kõrva taha. Seletuseks rääkis, et kuna mees on tugevam, peab neil olema õis paremal. Päris hea seletus, eks? Kuna mul on ilmselt lilleõie kandmiseks liiga suured kõrvad ja see ei tahtnud kuidagi püsima jääda, seletas Vajam, et tegelikult võin ma vist ikka pea keskel patsi sees ka õiekest kanda. (Mis sellest, et olen nõrgem!)
Pühapaika jõudsime alles kell 6, siis, kui Vajami poeg meid kolmekesi autosse oli korjanud ja teise linna otsa sõidutanud. Vajam, kes ise rolleriga tseremooniale oli kihutanud, ootas meid templiväravate ees ning juhatas tähtsate külalistena sisse. See seal ei olnud mingi tavaline matus. Tseremoonia oli korraldatud 12 kadunu hingede paradiisi saatmiseks. Selliste suurejooneliste ürituste korraldamine on nii kallis, et tosina lahkunu hulgas oli neidki, kes juba kaks aastat tagasi teise ilma läinud, kuid alles nüüd ära saadeti. Matustest võttis osa suur kogukond. Balil jaotuvadki perekonnad omakorda kogukondadesse, neil on omad tseremooniate paigad jne. Meie olime üritusel nagu kuu pealt kukkunud. Ei saanud aru, mis üks või teine asi tähendab. Inimesed sagisid ja lärmasid, erilist organiseeritust me ei märganud.
Ühes tseremooniapaiga seinas olid lahkunute pildid, nende all väikesed kirstulaadsed kastid ning nende ees uskumatult suured hunnikud ohverdusi. Mõned ohvrid olid uhkemad kui teised, toikasse pistetud küpsetatud seapõrsaid ei anna ju võrrelda küpsiste või lõikelilledega. Ohvriandide juures maas oli midagi eriti ebatavalist. Tokkide külge oli seotud ligi 10 väikest kana, kes nokkisid kõike, mis maapinnale pudenes. Kanad polnud nende ümber tatsavast rahvamassist vaimustatud ja väljendasid oma vastumeelsust kõva piuksuva kaagutamisega, mis hiljem isegi üle haliseva naiste laulu kostis.
Ühel hetkel kogunes ruumi teise otsa viirukeid põletav ja ringiratast tammuv seltskond, kelle ümber oleva kogukonna naised miskit laulma (pigem häälitsema) hakkasid. Seejärel vehkisid kõik kätega, nagu ajaks endast kurja vaimu välja. Ühel hetkel häälitsemine ja vehkimine lakkas ning tseremoonia oligi läbi. Kõik kestis ehk tunnikese. Hingede paradiisi saatmine oli rõõmus sündmus, vähemalt väljendus see matuseliste nägudelt.
Kodus pandi meid kolmekesi laua taha istuma, millele toodi isuäratavad toidud. Vajam oli teinud suitsetatud parti, mille kõrvale pakuti riisi, idusalatit, vürtse ja pähkleid. Kõik nägi maitsev välja ja lõhnas hästi, panime taldrikud ikka ilusti täis. Pärast esimest suutäit parti ei lahkunud pisarad belglase silmist õhtu lõpuni. Toit oli niivõrd vürtsikas, et naine pidi leevenduse saamiseks endale kurki silma toppima. Sõime siis kolmekesi viisakusest, ise purskasime iga natukese aja tagant tuld. Arvan, et tegelikult oli toit väga maitsev, aga meie maitsemeel pole võimeline sellise vürtsikoguse all teisi maitseid eristama. Õnneks oli laual ka kurki-tomatit ning paar puuvilja, milleg hiljem kipitust leevendasime. Muideks, kurk pidi olema pärast sööki hammaste puhastamiseks. Paraku ei liitunud meiega ka Vajami perekond, ainult Vajam ise tuli lõpuks meie juurde lauda, näitas, kuidas õige balilane sööb. Pani endale igasugu kraami taldrikule, segas selle ühtseks massiks ja hakkas näppudega suhu pistma. Ise muudkui seletab, et neile on tähtis, et söömisprotsess oleks nii kiire kui võimalik ja nemad ei viitsi noa ja kahvliga aega raisata.
Vajam käskis meil järgmisel hommikul jälle matustele minna. Samad matused, aga nüüd olid hinged juba paradiisis, hommikul pidavat toimuma kehade põletamine. Otsustasime juhust kasutada ja näha 12 inimese kremeerimist. Kuna kremeerimine pidi kestma terve päeva, kuid tahtsime lõunast juba uute linna sõita, olime tunnistajaks ainult protsessi algusele. Koha juurde, kus eelmisel õhtul paradiisitseremoonia aset leidis, olid toodud 12 loomakuju. Mõned kujud olid uhkemad ja kogukamad kui teised. Meile seletati, et kuju suurus sõltub selle esindatava lahkunu seisusest. Niisis olidki üles rivistatud draakonid, pullid, elevant ja kala. Kujud kanti rongkäiguna põletusplatsile. Nende alla olid meisterdatud bambusest raamistikud. Väikesed poisid ronisid kujudele selga ning vanemad mehed tassisid neid bambusraamistikul. Rongkäigu lõpus mängis löökpilliorkester plekktaldrikutega muusikat.
Pärast rongkäiku algasid taas ettevalmistused tseremoonia järgmiseks osaks, mille kestvuses me kindlad polnud ja pidime seega selleks korraks pidustustest loobuma. Hiljem taipasime, et see Vajam on ikka jube kaval tegelane. Meelitas meilt välja kolme lisaöö tasu (390 000 ruupiat), rahvariiete hinna (200 000 ruupiat) ja õhtusöögi raha (200 000 ruupiat). Muigasime selle peale ja olime väga õnnelikud oma uute ja mitte igale turistile osaks saavate kogemuste üle.
Esimesel hommikul Ubudis seletas majutuse omanik meile igasugu tähtsaid asju. Kus saab odavalt süüa, kus tantsuetendusi vaadata, kust laenutada rollerit ja kuhu sellega sõita. Muidugi oleks pooled lõbustustest ka tema taskutesse natuke lisa toonud, kuid see polnud tema ainus eesmärk. Ta oli oma kohustuseks võtnud Bali külastajatele midagigi nende religiooni ja kultuuri kohta õpetada. Päevadel, kui Sandre haige oli ja vihma sadas, ei käinud mees oma meelelahutuspakkumistega meie ukse taga, vaid andis meile hoopis vihmavarju, et me veelgi haigemaks ei jääks (uskumatu, aga täiesti tasuta!).
Pidime Ubudist reede hommikul jalga laskma, kuid Vajam rabas meid oma pakkumisega jalust. "Jääge veel paariks päevaks, mu kallid sõbrad, siis viin teid külalistena tähtsat tseremooniat vaatama. Andke andeks, aga Balil käik pole Balil käik, kui te pole näinud suurt kremeerimist!" No jah, mis siis ikka, kuna Sandre oli nagunii suurema osa Ubudi ajast tõvevoodis pikali olnud ning linnas veel uudistamisväärset leidus, maksimegi kahe lisapäeva eest ja ootasime matusetalitust. Olgu siinkohal öeldud, et kutsumata külalisi sellistele sündmustele ei oodata.
Tähtsa päeva hommikul ütles Vajam, et peame hankima täiskomplekti rahvarõivaid: sarongid, lehvikud, müts jne. Sarong on põhimõtteliselt lihtsalt paksematest kiududest rätik ning sellele seotav pael täiesti tavaline õhem riidetükk, kuid õigeid värve kombineerides on tulemus üllatavalt ilus. Meil oligi plaanis endale sarongid osta, saab siin probleemideta templeid väisata ning lõpuks riided suveniirina koju viia. Ja muidugi pakkus Vajami naine meile rahvariietega superdiili: "Very cheap price!" ...nagu kõigel siin. Enne tema kauba vastu võtmist tegime tiiru poodides. Peab ütlema, et Vajami kaasa küsitud 200 000 ruupiat (20 dollarit) kahe inimese riietuse eest polnudki paha. Ometi ostis Sandre endale poest ühe sarongi. Paraku avastasime hiljem, et Vajami naise pakutavad rätikud on märksa kenamad. Sandre, ilueedi nagu ta on, ostis ikka selle sarongi ka ära. Raiskasime rahvariietele kokku 300 000 ruupiat (30 dollarit).
Nüüd tuli Vajam jutuga, et pärast matuseid on meid kodus ootamas õhtusöök. "Special dinner only for you, my friends!" Olime rõõmsad, arvasime, et saame koos perekonnaga õhtustada ning maitsta häid Bali toite. Seega ei kohutanud meid isegi toidu eest küsitud 200 000 ruupiat. Meiega ühines kogu õhtuks üks Vajami majutuses elav naine Belgiast, kellega olime ka hommikusöökidel hästi jutule saanud. Koolis õppealajuhatajana töötav keskealine naine oli tore kaaslane ning olime seltskonnaga igati rahul.
Mulle ja Sandrele öeldi, et oleksime kella viieks valmis. Panime sarongid selga ja läksime õue. Minu rätikusidumise tehnika läbis sügavalt usklike Vajami ja tema naise kontrolli, kuid Sandre pidi veel viis korda harjutama, kuidas mehed rätti seovad. Lisaks ostetud sarongile tuhnis Vajam kapist välja ka selle peale seotava lisasarongi ning mütsi. Sandre oli jube tige, sest tema kleit ei olnud üldse nii ilus kui minul, kuigi ta oli riietuse hankimiseks palju rohkem vaeva näinud. Eks igaüks tahab end kleidis tunda kui kõige kaunim printsess...Vajam andis meile viielehelised õied, kinnitas Sandre lille mütsi külge paremale poole ja minu oma vasaku kõrva taha. Seletuseks rääkis, et kuna mees on tugevam, peab neil olema õis paremal. Päris hea seletus, eks? Kuna mul on ilmselt lilleõie kandmiseks liiga suured kõrvad ja see ei tahtnud kuidagi püsima jääda, seletas Vajam, et tegelikult võin ma vist ikka pea keskel patsi sees ka õiekest kanda. (Mis sellest, et olen nõrgem!)
Pühapaika jõudsime alles kell 6, siis, kui Vajami poeg meid kolmekesi autosse oli korjanud ja teise linna otsa sõidutanud. Vajam, kes ise rolleriga tseremooniale oli kihutanud, ootas meid templiväravate ees ning juhatas tähtsate külalistena sisse. See seal ei olnud mingi tavaline matus. Tseremoonia oli korraldatud 12 kadunu hingede paradiisi saatmiseks. Selliste suurejooneliste ürituste korraldamine on nii kallis, et tosina lahkunu hulgas oli neidki, kes juba kaks aastat tagasi teise ilma läinud, kuid alles nüüd ära saadeti. Matustest võttis osa suur kogukond. Balil jaotuvadki perekonnad omakorda kogukondadesse, neil on omad tseremooniate paigad jne. Meie olime üritusel nagu kuu pealt kukkunud. Ei saanud aru, mis üks või teine asi tähendab. Inimesed sagisid ja lärmasid, erilist organiseeritust me ei märganud.
Ühes tseremooniapaiga seinas olid lahkunute pildid, nende all väikesed kirstulaadsed kastid ning nende ees uskumatult suured hunnikud ohverdusi. Mõned ohvrid olid uhkemad kui teised, toikasse pistetud küpsetatud seapõrsaid ei anna ju võrrelda küpsiste või lõikelilledega. Ohvriandide juures maas oli midagi eriti ebatavalist. Tokkide külge oli seotud ligi 10 väikest kana, kes nokkisid kõike, mis maapinnale pudenes. Kanad polnud nende ümber tatsavast rahvamassist vaimustatud ja väljendasid oma vastumeelsust kõva piuksuva kaagutamisega, mis hiljem isegi üle haliseva naiste laulu kostis.
Ühel hetkel kogunes ruumi teise otsa viirukeid põletav ja ringiratast tammuv seltskond, kelle ümber oleva kogukonna naised miskit laulma (pigem häälitsema) hakkasid. Seejärel vehkisid kõik kätega, nagu ajaks endast kurja vaimu välja. Ühel hetkel häälitsemine ja vehkimine lakkas ning tseremoonia oligi läbi. Kõik kestis ehk tunnikese. Hingede paradiisi saatmine oli rõõmus sündmus, vähemalt väljendus see matuseliste nägudelt.
Kodus pandi meid kolmekesi laua taha istuma, millele toodi isuäratavad toidud. Vajam oli teinud suitsetatud parti, mille kõrvale pakuti riisi, idusalatit, vürtse ja pähkleid. Kõik nägi maitsev välja ja lõhnas hästi, panime taldrikud ikka ilusti täis. Pärast esimest suutäit parti ei lahkunud pisarad belglase silmist õhtu lõpuni. Toit oli niivõrd vürtsikas, et naine pidi leevenduse saamiseks endale kurki silma toppima. Sõime siis kolmekesi viisakusest, ise purskasime iga natukese aja tagant tuld. Arvan, et tegelikult oli toit väga maitsev, aga meie maitsemeel pole võimeline sellise vürtsikoguse all teisi maitseid eristama. Õnneks oli laual ka kurki-tomatit ning paar puuvilja, milleg hiljem kipitust leevendasime. Muideks, kurk pidi olema pärast sööki hammaste puhastamiseks. Paraku ei liitunud meiega ka Vajami perekond, ainult Vajam ise tuli lõpuks meie juurde lauda, näitas, kuidas õige balilane sööb. Pani endale igasugu kraami taldrikule, segas selle ühtseks massiks ja hakkas näppudega suhu pistma. Ise muudkui seletab, et neile on tähtis, et söömisprotsess oleks nii kiire kui võimalik ja nemad ei viitsi noa ja kahvliga aega raisata.
Vajam käskis meil järgmisel hommikul jälle matustele minna. Samad matused, aga nüüd olid hinged juba paradiisis, hommikul pidavat toimuma kehade põletamine. Otsustasime juhust kasutada ja näha 12 inimese kremeerimist. Kuna kremeerimine pidi kestma terve päeva, kuid tahtsime lõunast juba uute linna sõita, olime tunnistajaks ainult protsessi algusele. Koha juurde, kus eelmisel õhtul paradiisitseremoonia aset leidis, olid toodud 12 loomakuju. Mõned kujud olid uhkemad ja kogukamad kui teised. Meile seletati, et kuju suurus sõltub selle esindatava lahkunu seisusest. Niisis olidki üles rivistatud draakonid, pullid, elevant ja kala. Kujud kanti rongkäiguna põletusplatsile. Nende alla olid meisterdatud bambusest raamistikud. Väikesed poisid ronisid kujudele selga ning vanemad mehed tassisid neid bambusraamistikul. Rongkäigu lõpus mängis löökpilliorkester plekktaldrikutega muusikat.
Pärast rongkäiku algasid taas ettevalmistused tseremoonia järgmiseks osaks, mille kestvuses me kindlad polnud ja pidime seega selleks korraks pidustustest loobuma. Hiljem taipasime, et see Vajam on ikka jube kaval tegelane. Meelitas meilt välja kolme lisaöö tasu (390 000 ruupiat), rahvariiete hinna (200 000 ruupiat) ja õhtusöögi raha (200 000 ruupiat). Muigasime selle peale ja olime väga õnnelikud oma uute ja mitte igale turistile osaks saavate kogemuste üle.