Hei-hei! Eelmisest blogipostitusest on möödunud nädal. Vahepeal on meie Uus-Meremaa elu uue pöörde võtnud. Viin teid viimaste uudistega kurssi.
Sandre käis kolm päeva metalli värvimise tehases tööl. Tema ülesandeks oli igasugu kraami (lauad, väravad, veljed jne) viimine värvimisse ning tuua sealt tagasi. Mina otsisin endiselt internetist ja ajalehtedest tööd.
Kolmapäeva hommikul, kui Sandre tehases laudu tassis, koputati minu toa uksele. Ma olin veel sügavas unes ja arvasin, et nüüd on jama lahti. Ilmselt Sandre vallandati või oli tehases uus tulekahju, nüüd kopsib, et tuppa pääseda. Ajasin siis ruttu riided selga ja tegin ukse lahti. Üllatus oli suur, kui meie üürilevõtja Josh mulle naerdes (ilmselt minu igahommikuse soengu pärast) otsa vaatas ja ütles, et saame mõlemad homme tööle.
Ta sai meie kõrvaltoas elavalt naiselt sõnumi, et kiivide pakimajas on kaks kohta vabanenud, kuid nende saamiseks peame kiiresti reageerima. Ma ütlesin kohe, et olen 100% nõus sinna tööle minema ja ilmselt on Sandre ka natuke kauem kestvast tööst huvitatud. Leppisime kokku, et alustame tööd järgmisel päeval. Töökoht on küll Mount Manganuist ligi 20 km kaugemal, kuid saame igal hommikul majakaaslasega ilusti kohale.
Meie kõrvaltoas elutseja on Leonora. Olime teda varem vaid paar korda näinud, kuna tema töö algab varakult ja lõpeb hilja. Ta on pakimajas üks ülemustest ning tema jaoks jagub kiiviasjanduses tööd ka väljaspool hooaega. Meie töötame 4-5 nädalat, seni, kuni kõik korjatud viljad kastidesse saavad. Leonora on igati lahe naine. Alati rõõmus, naerab hästi palju, eluaegne kiivi.
Tööst kiivipakkijana kirjutan varsti-varsti, siis, kui salaja mõned pildid töökohast tehtud saan, et juttu ka sobivalt illustreerida.
Sandre käis kolm päeva metalli värvimise tehases tööl. Tema ülesandeks oli igasugu kraami (lauad, väravad, veljed jne) viimine värvimisse ning tuua sealt tagasi. Mina otsisin endiselt internetist ja ajalehtedest tööd.
Kolmapäeva hommikul, kui Sandre tehases laudu tassis, koputati minu toa uksele. Ma olin veel sügavas unes ja arvasin, et nüüd on jama lahti. Ilmselt Sandre vallandati või oli tehases uus tulekahju, nüüd kopsib, et tuppa pääseda. Ajasin siis ruttu riided selga ja tegin ukse lahti. Üllatus oli suur, kui meie üürilevõtja Josh mulle naerdes (ilmselt minu igahommikuse soengu pärast) otsa vaatas ja ütles, et saame mõlemad homme tööle.
Ta sai meie kõrvaltoas elavalt naiselt sõnumi, et kiivide pakimajas on kaks kohta vabanenud, kuid nende saamiseks peame kiiresti reageerima. Ma ütlesin kohe, et olen 100% nõus sinna tööle minema ja ilmselt on Sandre ka natuke kauem kestvast tööst huvitatud. Leppisime kokku, et alustame tööd järgmisel päeval. Töökoht on küll Mount Manganuist ligi 20 km kaugemal, kuid saame igal hommikul majakaaslasega ilusti kohale.
Meie kõrvaltoas elutseja on Leonora. Olime teda varem vaid paar korda näinud, kuna tema töö algab varakult ja lõpeb hilja. Ta on pakimajas üks ülemustest ning tema jaoks jagub kiiviasjanduses tööd ka väljaspool hooaega. Meie töötame 4-5 nädalat, seni, kuni kõik korjatud viljad kastidesse saavad. Leonora on igati lahe naine. Alati rõõmus, naerab hästi palju, eluaegne kiivi.
Lõppude lõpuks juhtus ikka nii, et saime tööd läbi tutvuste. Tutvused maksavad.
Tööst kiivipakkijana kirjutan varsti-varsti, siis, kui salaja mõned pildid töökohast tehtud saan, et juttu ka sobivalt illustreerida.