Bali väikelinn Ujung asub saare idarannikul ning meie endisest kodust, Seraya külas paiknevast Frangipanist, viis kilomeetrit eemal. Kohalikud teadsid rääkida, et maailmasõja aegu oli Karangasemi valitseja ehk Bali idamaakonna kuningas teinud lepingu Lomboki saare kuningaga. Lomboki elanikud pidid Bali mehi sõjas aitama, vastutasuks said naabersaare moslemid Ujungis tükikese maad. Nii näeb tänapäevalgi Ujungi lühikestel tänavatel valdavalt rättidesse mähitud nägusid. Kuulsaks on koht saanud kuninga residentsi, Ujungi ujuvpalee tõttu, mis on ilusaim kolmest samalaadsest ehitisest idamaakonnas. Olime mitu korda oma teel Serayasse pidanud paleest mööda sõitma ning isegi aiavärvate kitsastest avadest nähtav vaatepilt tõi külmajudinad üle keha. Me ei kavatsenud idast lahkuda enne, kui paljukiidetud palee külastatud saab.
Ühel eriti palaval päeval sõitsime tuulest kosutust otsides Ujungi poole, plaanides paleekülastuse järgelt liikuda läbi Amlapura sisemaalt Amedi ning seejärel Amedist rannikuteed pidi tagasi Serayasse. Arvatavasti on kogu teekonna pikkuseks ligi 60 km. Parkisime Ujungis rolleri, põiklesime päikeseprille pakkuva tüütu mehe käest kõrvale, ostsime piletid ja sisenesime mööda pikka ornamentidest kubisevat silda ujuvpaleesse. Seal oli palju turiste, võõraste peanuppudeta piltide tegemiseks tuli varuda kannatust. Palee polnud suur, lihtsalt väike kuplike keset vett, milles oli pikk-pikk koridor ja neli tavalise vannitoa mõõtu ruumi. Ühes toas oli voodi kahe tugitooliga, teises pildigalerii. Koha rajanud kuningas istus pildil koos oma 24 lapsega. Räägitakse, et mehel olnud olla ainult üks naine, keda ta tõeliselt armastas, kuid hulgaliselt armukesi.
Ümber palee ja tehisjärvede olid peensuseni puhtad aiad madalaks pügatud muru ja värvilistest õitest tulvil põõsastega. Aeda ümbritsesid omakorda riisipõllud. Paleest avanes vaade nii ookeanile kui ka kõrgustesse küündivatele riisiterrassidele. Lisaks avastasime ühest paleenurgakesest tara, mille taga elasid ehtsad bämbid. Jälgisime loomade toimetusi kõrvetava päikese all mütsideta tükk aega. Teadsime, et Sandre hiljutist peanaha põletust arvestades polnud see hea mõte, kuid mustade rollerikiivrite all oleks samuti olnud üsna keeruline kainet mõistust säilitada. Palees nägime kahte vastabiellunud paari, kes fotograafi juhendamisel nii ühe kui teise puu all erinevaid poose võtsid. Üks paar oli riietatud meie jaoks traditsiooniliselt, neiul valge kleit ja peiul ülikond. Teine paar oli riietatud pigem Bali traditsioonide kohaselt. Naisel oli nägu tundmatuseni ära mukitud, pea kilinaid ja kõlinaid täis ning mehelgi pidulikud rahvariided seljas. Klõpsisime Ujungi ujuvpalees oma kaamera aku peaaegu oimetuks, kuigi suurem osa päevast oli veel ees.
Amlapura linnatänavate vahelt välja saades muutus ümbrus iga kilomeetriga ilusamaks ja ilusamaks. Teekonnal Amlapurast Amedi nägime mitut rongkäiku, kohalikud perekonnad pidasid parajasti "jumala pesemise" püha. Seda tehakse siis, kui avatakse uusi perekonnatempleid, kuid rongkäigus osalejad olid veendunud, et tseremooniat peab samal ajal iga Bali hindu. Nad viivad ohvriannid vee äärde ja kastavad vette. Vähemalt nii seletas protseduuri Nyoman. Ma ei saa lubada, et kogu info tõele vastab. Rongkäikude ajal on asfalttee paksult inimesi täis. Vahepeal võtab üks asjaosalistest vile kätte ja juhatab autosid mööda. Nii pidime meiegi üsna mitu korda rolleri kinni pidama, kuid see ei häirinud absoluutselt.
Maastik sisemaalt Amedi sõites oli kauneim, mida näinud oleme. Isegi varasemalt Bali saarel imetlust tekitanud kohad kahvatusid uute avastuste kõrval. Kõrged mäed ja sügavad orud olid kaetud riisiterrassidega. Võisime rolleril vabakäiguga veerand tundi mäest alla liuelda, vaadates küll ühele, küll teisele poole, suutmata suud imestusest sulgeda. Sandre oli vait kui sukk, suutis ehk hetkeks ümiseda, kui järjekordne palmidega palistatud maalimaastik raamide vahelt meie teele hüppas. Mul tuli isegi pisar silmanurka ja seda mitte ohtratest putukatest, kes mu ripsmetesse pesa olid teinud, vaid uskumatutest, sõnuseletamatutest, unustamatutest vaadetest.
Amedi jõudes tahtis nälg juba silmanägemise võtta ning peatusime esimeses arvestatava välimusega söögikohas. Tellisime tüüpilise Indoneesia roa, Mie Goreng Ayam'i (praetud nuudel kanaga), mis maitses seal tõesti hästi. Söögivalmistaja mees pakkus meile järgmiseks päevaks odavalt snorgeldamisvarustust, mille tõttu lubasime seda kohta kindlasti uuesti külastada. Amed, kui kaluriküladest koosnev linnake, ei jätnud Seraya küla vaikusest tulles head muljet. Elu oli nagu Kutas. Igal nurgal proovib keegi midagi pähe määrida, seal ei müüdud küll lõhnaõlisid või käepaelu, vaid sukeldumis- ja snorgeldamisvarustust.
Amedist rannikuteed pidi tagasi Serayasse sõites ahhetasime sama moodi, kui sisemaal. Nüüd lainetas meist vasakul helesinine ookean ja paremal istusid mäed. Tee oli nõnda künklik ja kurviline, et kohati võis kõhus natuke keerama hakata. Sõitsime läbi mitmetest küladest, kus kell oli 30 aastat tagasi keeratud. Vana mees tassis ägisedes pambuspalki, noor naine imetas last, viies jumalatele ohvreid ja väike tüdruk mängis kanadega tagaajamist. Tegime ühe küla lähedal sillal peatuse, kust paistsid ookean ja riisipõllud. Seal seisis kümnest kuni viieteistkümnest algkooliealisest poisist koosnev kamp. Nii, kui seisma jäime, olid kõik kärbestena me ümber, ajasid pihud ette ja karjusid:"Money, money!" Katsusime sealt kiiresti minekut teha, kuid enne veel lõi üks lastest mulle kõvasti vastu jalga ja teine tõstis käe, et kiviga visata. Amedi ja Seraya vahelistes külades tajusime veel mitu korda, kuidas valge inimene nende jaoks vaid rahakotti tähendas. On ebameeldiv, kui sulle pidevalt midagi müüa soovitakse, kuid veel hullem, kui raha tahetakse ilma eest.
Sarayas ootas meid sel õhtul suur pidu. Nyoman oli Sandrele lõpmata tänulik, sest tuleb ausalt tunnistada, ta veetis kõik oma vabad tunnid Frangipanis oldud ajast arvuti taga. Valmis Frangipani Inn and Restaurant kodulehekülg, omanikule tehti e-maili aadress, lisati ta bookingusse ja tripadvisorisse ning asjatati veel millegagi, millest minu mõistus üle ei käinud. Ühel õhtul tuli lausa pool küla meie majakese juurde Sandre ja Nyomani pusimist vaatama, kaasa arvatud hotelliomaniku lapsed. Kaks poissi tulid minu juurde ning lõbustasin neid terve tunni meie reisipiltidega. Nad vaatasid neid arvutist, telefonist ja digikast ning olid vaimustatud telefoni zoomimise võimalusest.
Nii siis pidaski Nyoman vajalikuks meid pidusöögiga kostitada. Kutsutud olid ka prantslane ja hispaanlane, kes Frangipani hotellist vaimustudes jätsid ära reisi Lomboki saarele ja veetsid Serayas ühe öö asemel neli ning hulgaliselt külamehi. Leppisime kokku, et pidulikule õhtusöögile tuleme pidulikus riietuses - taas oli kasu Ubudis soetatud sarongidest. Peo ajaks lükkasime lauad restoranis kokku, süütasime küünlad ning jäime pinevalt toitu ootama. Sandre tõmbas lauas igaks juhuks ka kaks gripiteed kerre, sest tema enesetunne oli paari tunni jooksul hädiseks muutunud. Tee joodud, käis ta vahel köögis piilumas, kuidas Nyomanil kokkamine edeneb.
Õhtu nael oli pambusvardas grillitud paks tuunikala. Sinna kõrvale serveeriti loomulikult riisi, idusalatit ja vürtsikat sibulakastet. Kala oli mahlane ja maitsev. Minu esimene mitte purgist võetud tuunikalakogemus sai hindeks viis pluss. Juba Ubudis märkasime, et kostitaja ise hoiab söögi ajal külalistest eemale. Ta vaatab kaugemalt, kuidas tema toitu nauditakse, ega taha ise ka pärast kümnendat kutset sööminguga ühineda. Siis aga, kui külalistel kõht täis, istusid Nyoman ja teised külamehed meie juurde lauda ning asusid ülejääke nokkima. Tegelikult olime neile teadlikult pool kala jätnud, sest vaevalt, et nad endale sellist pidusööki eriti tihti vaaritavad.
Nyoman tõi köögist Aqua pudeli, millesse oli peidetud Bali rahvuslik kesvamärjuke, Arak. Candi Dasas proovisime ühes odavas restoranis pitsi arakit, see oli jube jälkus, maitses nagu lahjendatud tekiila. Seega polnud me pudelit nähes kuigi vaimustuses, ent seda välja näidata oleks olnud kuritegu. Pidime kindlasti jooma, sest Nyoman ütles, et soovib juua meie kõigiga samast pitsist. See komme pidavat olema vaid lähedaste perekonnaliikmete ja sõprade vahel. Olime meelitatud. Esimene pits arakit läks nagu lupsti alla. Nagu kohalikud seletasid, võib jooki valmistada mitmest taimest ja see võib olla erineva kangusega. Sel korral proovitud vedelik maitses tõesti teistmoodi. Pärast teist pitsi puhast alkoholi pakkus Nyoman mulle ja Hispaania tüdrukule araki kokteili, et me ei peaks nii palju kannatama. Ta tõi mett, mis Bali saarel meenutab pigem siirupit ning laimi, mida joogi sisse tilgutada. Kuigi araki tugev maitse lisanditega päris ära ei kadunud, maitses lurr tunduvalt paremini. Ühel hetkel märkasime, et seltskonnas on külainimestest tõesti ainult mehed. Isegi Nyomani naine istus oma tarekeses. See pidi siin kombeks olema, sest naised alkoholi ja muid kahjustavaid tooteid hinduismis tarbida ei tohi ning niisama teiste pidutsemist vahtida nad ka ei viitsivat.
Õhtu edenedes ja teise araki pudeli lauale jõudes oli meeleolu juba ülev. Lõunamaa meeste veri imbus alkoholist märksa kiiremini läbi kui eestlaste karastunud maks. Jutukõmin valjenes, naeruhood sagenesid ning astutud sai mõni tantsusammgi. Keskööl jätsime külaelanikega hüvasti, sest nemad ärkavad eranditult enne koitu. Kui tuppa jõudsime, olid Sandrel külmavärinad ja kraadiklaas näitas kalossinumbreid. Hirm haiguse tagasituleku ees kustutas hetkega peast õhtuse lõbu ning sundis muretsedes voodisse. Hommikuks oli palavik väiksem ning pärast südamlikku hüvastijättu ja kingituste vahetamist Nyomani perekonnaga sõitsime sukeldujate meelispaika Amedi. Ka päeval polnud Sandre jõud veel taastunud. Haiguse olemuse tõttu võis arvata, et poiss oli Ujungis uidates päikesepiste saanud. Õnneks oli 24 tundi hiljem olukord parem ja uuel päeval saime uue hooga Amedis reisi nautida.
Ühel eriti palaval päeval sõitsime tuulest kosutust otsides Ujungi poole, plaanides paleekülastuse järgelt liikuda läbi Amlapura sisemaalt Amedi ning seejärel Amedist rannikuteed pidi tagasi Serayasse. Arvatavasti on kogu teekonna pikkuseks ligi 60 km. Parkisime Ujungis rolleri, põiklesime päikeseprille pakkuva tüütu mehe käest kõrvale, ostsime piletid ja sisenesime mööda pikka ornamentidest kubisevat silda ujuvpaleesse. Seal oli palju turiste, võõraste peanuppudeta piltide tegemiseks tuli varuda kannatust. Palee polnud suur, lihtsalt väike kuplike keset vett, milles oli pikk-pikk koridor ja neli tavalise vannitoa mõõtu ruumi. Ühes toas oli voodi kahe tugitooliga, teises pildigalerii. Koha rajanud kuningas istus pildil koos oma 24 lapsega. Räägitakse, et mehel olnud olla ainult üks naine, keda ta tõeliselt armastas, kuid hulgaliselt armukesi.
Ümber palee ja tehisjärvede olid peensuseni puhtad aiad madalaks pügatud muru ja värvilistest õitest tulvil põõsastega. Aeda ümbritsesid omakorda riisipõllud. Paleest avanes vaade nii ookeanile kui ka kõrgustesse küündivatele riisiterrassidele. Lisaks avastasime ühest paleenurgakesest tara, mille taga elasid ehtsad bämbid. Jälgisime loomade toimetusi kõrvetava päikese all mütsideta tükk aega. Teadsime, et Sandre hiljutist peanaha põletust arvestades polnud see hea mõte, kuid mustade rollerikiivrite all oleks samuti olnud üsna keeruline kainet mõistust säilitada. Palees nägime kahte vastabiellunud paari, kes fotograafi juhendamisel nii ühe kui teise puu all erinevaid poose võtsid. Üks paar oli riietatud meie jaoks traditsiooniliselt, neiul valge kleit ja peiul ülikond. Teine paar oli riietatud pigem Bali traditsioonide kohaselt. Naisel oli nägu tundmatuseni ära mukitud, pea kilinaid ja kõlinaid täis ning mehelgi pidulikud rahvariided seljas. Klõpsisime Ujungi ujuvpalees oma kaamera aku peaaegu oimetuks, kuigi suurem osa päevast oli veel ees.
Amlapura linnatänavate vahelt välja saades muutus ümbrus iga kilomeetriga ilusamaks ja ilusamaks. Teekonnal Amlapurast Amedi nägime mitut rongkäiku, kohalikud perekonnad pidasid parajasti "jumala pesemise" püha. Seda tehakse siis, kui avatakse uusi perekonnatempleid, kuid rongkäigus osalejad olid veendunud, et tseremooniat peab samal ajal iga Bali hindu. Nad viivad ohvriannid vee äärde ja kastavad vette. Vähemalt nii seletas protseduuri Nyoman. Ma ei saa lubada, et kogu info tõele vastab. Rongkäikude ajal on asfalttee paksult inimesi täis. Vahepeal võtab üks asjaosalistest vile kätte ja juhatab autosid mööda. Nii pidime meiegi üsna mitu korda rolleri kinni pidama, kuid see ei häirinud absoluutselt.
Maastik sisemaalt Amedi sõites oli kauneim, mida näinud oleme. Isegi varasemalt Bali saarel imetlust tekitanud kohad kahvatusid uute avastuste kõrval. Kõrged mäed ja sügavad orud olid kaetud riisiterrassidega. Võisime rolleril vabakäiguga veerand tundi mäest alla liuelda, vaadates küll ühele, küll teisele poole, suutmata suud imestusest sulgeda. Sandre oli vait kui sukk, suutis ehk hetkeks ümiseda, kui järjekordne palmidega palistatud maalimaastik raamide vahelt meie teele hüppas. Mul tuli isegi pisar silmanurka ja seda mitte ohtratest putukatest, kes mu ripsmetesse pesa olid teinud, vaid uskumatutest, sõnuseletamatutest, unustamatutest vaadetest.
Amedi jõudes tahtis nälg juba silmanägemise võtta ning peatusime esimeses arvestatava välimusega söögikohas. Tellisime tüüpilise Indoneesia roa, Mie Goreng Ayam'i (praetud nuudel kanaga), mis maitses seal tõesti hästi. Söögivalmistaja mees pakkus meile järgmiseks päevaks odavalt snorgeldamisvarustust, mille tõttu lubasime seda kohta kindlasti uuesti külastada. Amed, kui kaluriküladest koosnev linnake, ei jätnud Seraya küla vaikusest tulles head muljet. Elu oli nagu Kutas. Igal nurgal proovib keegi midagi pähe määrida, seal ei müüdud küll lõhnaõlisid või käepaelu, vaid sukeldumis- ja snorgeldamisvarustust.
Amedist rannikuteed pidi tagasi Serayasse sõites ahhetasime sama moodi, kui sisemaal. Nüüd lainetas meist vasakul helesinine ookean ja paremal istusid mäed. Tee oli nõnda künklik ja kurviline, et kohati võis kõhus natuke keerama hakata. Sõitsime läbi mitmetest küladest, kus kell oli 30 aastat tagasi keeratud. Vana mees tassis ägisedes pambuspalki, noor naine imetas last, viies jumalatele ohvreid ja väike tüdruk mängis kanadega tagaajamist. Tegime ühe küla lähedal sillal peatuse, kust paistsid ookean ja riisipõllud. Seal seisis kümnest kuni viieteistkümnest algkooliealisest poisist koosnev kamp. Nii, kui seisma jäime, olid kõik kärbestena me ümber, ajasid pihud ette ja karjusid:"Money, money!" Katsusime sealt kiiresti minekut teha, kuid enne veel lõi üks lastest mulle kõvasti vastu jalga ja teine tõstis käe, et kiviga visata. Amedi ja Seraya vahelistes külades tajusime veel mitu korda, kuidas valge inimene nende jaoks vaid rahakotti tähendas. On ebameeldiv, kui sulle pidevalt midagi müüa soovitakse, kuid veel hullem, kui raha tahetakse ilma eest.
Sarayas ootas meid sel õhtul suur pidu. Nyoman oli Sandrele lõpmata tänulik, sest tuleb ausalt tunnistada, ta veetis kõik oma vabad tunnid Frangipanis oldud ajast arvuti taga. Valmis Frangipani Inn and Restaurant kodulehekülg, omanikule tehti e-maili aadress, lisati ta bookingusse ja tripadvisorisse ning asjatati veel millegagi, millest minu mõistus üle ei käinud. Ühel õhtul tuli lausa pool küla meie majakese juurde Sandre ja Nyomani pusimist vaatama, kaasa arvatud hotelliomaniku lapsed. Kaks poissi tulid minu juurde ning lõbustasin neid terve tunni meie reisipiltidega. Nad vaatasid neid arvutist, telefonist ja digikast ning olid vaimustatud telefoni zoomimise võimalusest.
Nii siis pidaski Nyoman vajalikuks meid pidusöögiga kostitada. Kutsutud olid ka prantslane ja hispaanlane, kes Frangipani hotellist vaimustudes jätsid ära reisi Lomboki saarele ja veetsid Serayas ühe öö asemel neli ning hulgaliselt külamehi. Leppisime kokku, et pidulikule õhtusöögile tuleme pidulikus riietuses - taas oli kasu Ubudis soetatud sarongidest. Peo ajaks lükkasime lauad restoranis kokku, süütasime küünlad ning jäime pinevalt toitu ootama. Sandre tõmbas lauas igaks juhuks ka kaks gripiteed kerre, sest tema enesetunne oli paari tunni jooksul hädiseks muutunud. Tee joodud, käis ta vahel köögis piilumas, kuidas Nyomanil kokkamine edeneb.
Õhtu nael oli pambusvardas grillitud paks tuunikala. Sinna kõrvale serveeriti loomulikult riisi, idusalatit ja vürtsikat sibulakastet. Kala oli mahlane ja maitsev. Minu esimene mitte purgist võetud tuunikalakogemus sai hindeks viis pluss. Juba Ubudis märkasime, et kostitaja ise hoiab söögi ajal külalistest eemale. Ta vaatab kaugemalt, kuidas tema toitu nauditakse, ega taha ise ka pärast kümnendat kutset sööminguga ühineda. Siis aga, kui külalistel kõht täis, istusid Nyoman ja teised külamehed meie juurde lauda ning asusid ülejääke nokkima. Tegelikult olime neile teadlikult pool kala jätnud, sest vaevalt, et nad endale sellist pidusööki eriti tihti vaaritavad.
Nyoman tõi köögist Aqua pudeli, millesse oli peidetud Bali rahvuslik kesvamärjuke, Arak. Candi Dasas proovisime ühes odavas restoranis pitsi arakit, see oli jube jälkus, maitses nagu lahjendatud tekiila. Seega polnud me pudelit nähes kuigi vaimustuses, ent seda välja näidata oleks olnud kuritegu. Pidime kindlasti jooma, sest Nyoman ütles, et soovib juua meie kõigiga samast pitsist. See komme pidavat olema vaid lähedaste perekonnaliikmete ja sõprade vahel. Olime meelitatud. Esimene pits arakit läks nagu lupsti alla. Nagu kohalikud seletasid, võib jooki valmistada mitmest taimest ja see võib olla erineva kangusega. Sel korral proovitud vedelik maitses tõesti teistmoodi. Pärast teist pitsi puhast alkoholi pakkus Nyoman mulle ja Hispaania tüdrukule araki kokteili, et me ei peaks nii palju kannatama. Ta tõi mett, mis Bali saarel meenutab pigem siirupit ning laimi, mida joogi sisse tilgutada. Kuigi araki tugev maitse lisanditega päris ära ei kadunud, maitses lurr tunduvalt paremini. Ühel hetkel märkasime, et seltskonnas on külainimestest tõesti ainult mehed. Isegi Nyomani naine istus oma tarekeses. See pidi siin kombeks olema, sest naised alkoholi ja muid kahjustavaid tooteid hinduismis tarbida ei tohi ning niisama teiste pidutsemist vahtida nad ka ei viitsivat.
Õhtu edenedes ja teise araki pudeli lauale jõudes oli meeleolu juba ülev. Lõunamaa meeste veri imbus alkoholist märksa kiiremini läbi kui eestlaste karastunud maks. Jutukõmin valjenes, naeruhood sagenesid ning astutud sai mõni tantsusammgi. Keskööl jätsime külaelanikega hüvasti, sest nemad ärkavad eranditult enne koitu. Kui tuppa jõudsime, olid Sandrel külmavärinad ja kraadiklaas näitas kalossinumbreid. Hirm haiguse tagasituleku ees kustutas hetkega peast õhtuse lõbu ning sundis muretsedes voodisse. Hommikuks oli palavik väiksem ning pärast südamlikku hüvastijättu ja kingituste vahetamist Nyomani perekonnaga sõitsime sukeldujate meelispaika Amedi. Ka päeval polnud Sandre jõud veel taastunud. Haiguse olemuse tõttu võis arvata, et poiss oli Ujungis uidates päikesepiste saanud. Õnneks oli 24 tundi hiljem olukord parem ja uuel päeval saime uue hooga Amedis reisi nautida.