Ilm
Kahel esimesel päeval tundsime end kui seitsmendas taevas. Ohakune sügisene jahedus vahetus Tauranga rannailma vastu. Pidasime murul piknikke, kaevasime varbaid valge liiva sisse ja jalutasime põlvini ookeanivees. Olime tagasi suves ega pidanudki riiki vahetama... Jess!
Nüüd on nädal aega järjest paduvihma sadanud, lained löövad tormi ja tuul on külm. Ostsime vihmavarju. Jess!
Elukoht
Nagu eelmises jutus mainitud, magasime esimesel ööl kaheksases toas narivooditel, kus pidime teki saamiseks lisaraha maksma. Harbourside Backpackers Hosteli jätsime maha juba järgmisel hommikul. Broneerisime kuueks päevaks kahese toa Noortehostelis, mis oli märksa puhtam ja kliendisõbralikum. Hind oli sama, mis eelmises kohas koos tekiga.
Hostelielu sööb raha kiiremini kui miski muu, seega otsisime algusest peale üürikorterit. Leidsime mõned kuulutused, kuid saime loa elamispinda vaatama minna vaid ühelt inimeselt. See oli 34 aastane mees, kes otsis toanaabreid. Tal on suur maja Mount Manganui piirkonnas, see on Tauranga kesklinnast paari kilomeetri kaugusel, kuid neid kohti eraldab ookean. Leidsime silla, mis meid ilusti üle viis. Mees rääkis, et 25ndal aprillil kolivad kaks japsi välja, kelle toa me endale võime saada. Seal majas elas veel üks kiivi tüdruk, lisaks vahel mingi keeleõpilane. Koht jättis hubase mulje, aga saatsime mehele järgmisel hommikul vastuse, et ei saa korterit võtta. Meil oli vaja kuhugi kiiremini sisse kolida. Mees ütles, et me meeldisime talle ning võib meid ikkagi hädast välja aidata. Nüüd me siis elamegi selles kohas. Nädal aega magame maja esimesel korrusel asuvates kontoriruumides, aga kogu muu kodune tegevus toimub teisel korrusel. Mõnus koht ja lahedad inimesed. Oleme igati rahul.
Tööotsingud
Tööd on väga väga väga väga väga raske leida. Tegelikult meil on töö, me oleme täiskohaga tööotsijad. Otsime nii aktiivselt, kui vähegi võimalik. PRAEGUSEKS oleme astunud järgmisi samme töö leidmiseks:
1. Külastanud kõiki Tauranga ja Mount Manganui tööbüroosid (kokku 7)
2. Otsinud igapäevaselt internetist mitmelt erinevalt ametlikult saidilt ja igasugu teisi huvitavaid otsingusõnu kasutades sobivaid pakkumisi, saatnud neile CV-d ja motivatsioonikirjad
3. Käinud regulaarselt raamatukogus Bay of Plenty Times'i lugemas, pildistanud sobivaid tööpakkumisi, helistanud kontaktisikutele ja saatnud meile
4. Astunud sisse igasse vähegi sobivasse asutusse (hostelid, hotellid, motellid, loomade turvakodud, kohvikud, restoranid, poed jne) ja küsinud tööd
5. Kirjutanud mitmetesse asutustesse (vanadekodud, teraapiaasutused), mis hetkel tööd ei paku, kuid kus näeksime võimalust töötada
6. Uurinud regulaarselt kõigi suurte kaubamajade stende, kus on tööpakkumised ja sobivatele vastanud
7. Rääkinud ehitusel töötajatega, kas neil on veel tööd pakkuda....jne.
PRAEGUSEKS oleme saanud sellise tulemuse:
1. Sandrel on peaaegu üks poole kohaga töö, mis ei too mingit raha sisse
2. Mul on peaaegu üks poole kohaga töö, mis ei too mingit raha sisse
Päris nutune seis on siin tööga, aga me ei anna alla. Seni, kuni tööd saame, oleme edasi täiskohaga tööotsijad.
Linn ja loodus
Me arvasime, et jääme elama Tauranga kesklinna, nüüd aga elame Mount Manganuil. See on kesklinnast sama kaugel kui nt Tartus Annelinn, Pärnus rand. Õnneks on siin linnas bussiliiklus olemas ja erinevate piirkondade vahel liikumine kerge. Suurema osa ajast käime ikka jalgsi. Meie jaoks pole probleem kõndida päevas 20 km, see on juba peaaegu, et igapäevane.
Tauranga kesklinnas oli ehk veidi rohkem elu kui Mount Manganui keskuses, natuke enam toitlustusasutusi ja poode. Siin on see-eest ilusam loodus. Mount Manganui on poolsaar, mille tipus asub Manganui mägi. Poolsaare rannad on valge liivaga üle kallatud. Üks koht kihab surfaritest, teine purjetajatest ja kolmas ujujatest. Ilusa ilmaga on see paradiis, vihmasega põrgu.
Hoiame siis pöidlad pihus, et tööandjad leebuksid ja meid ruttu-ruttu oma tiiva alla võtaksid. Tahame siia kauaks jääda.
Kahel esimesel päeval tundsime end kui seitsmendas taevas. Ohakune sügisene jahedus vahetus Tauranga rannailma vastu. Pidasime murul piknikke, kaevasime varbaid valge liiva sisse ja jalutasime põlvini ookeanivees. Olime tagasi suves ega pidanudki riiki vahetama... Jess!
Nüüd on nädal aega järjest paduvihma sadanud, lained löövad tormi ja tuul on külm. Ostsime vihmavarju. Jess!
Elukoht
Nagu eelmises jutus mainitud, magasime esimesel ööl kaheksases toas narivooditel, kus pidime teki saamiseks lisaraha maksma. Harbourside Backpackers Hosteli jätsime maha juba järgmisel hommikul. Broneerisime kuueks päevaks kahese toa Noortehostelis, mis oli märksa puhtam ja kliendisõbralikum. Hind oli sama, mis eelmises kohas koos tekiga.
Hostelielu sööb raha kiiremini kui miski muu, seega otsisime algusest peale üürikorterit. Leidsime mõned kuulutused, kuid saime loa elamispinda vaatama minna vaid ühelt inimeselt. See oli 34 aastane mees, kes otsis toanaabreid. Tal on suur maja Mount Manganui piirkonnas, see on Tauranga kesklinnast paari kilomeetri kaugusel, kuid neid kohti eraldab ookean. Leidsime silla, mis meid ilusti üle viis. Mees rääkis, et 25ndal aprillil kolivad kaks japsi välja, kelle toa me endale võime saada. Seal majas elas veel üks kiivi tüdruk, lisaks vahel mingi keeleõpilane. Koht jättis hubase mulje, aga saatsime mehele järgmisel hommikul vastuse, et ei saa korterit võtta. Meil oli vaja kuhugi kiiremini sisse kolida. Mees ütles, et me meeldisime talle ning võib meid ikkagi hädast välja aidata. Nüüd me siis elamegi selles kohas. Nädal aega magame maja esimesel korrusel asuvates kontoriruumides, aga kogu muu kodune tegevus toimub teisel korrusel. Mõnus koht ja lahedad inimesed. Oleme igati rahul.
Tööotsingud
Tööd on väga väga väga väga väga raske leida. Tegelikult meil on töö, me oleme täiskohaga tööotsijad. Otsime nii aktiivselt, kui vähegi võimalik. PRAEGUSEKS oleme astunud järgmisi samme töö leidmiseks:
1. Külastanud kõiki Tauranga ja Mount Manganui tööbüroosid (kokku 7)
2. Otsinud igapäevaselt internetist mitmelt erinevalt ametlikult saidilt ja igasugu teisi huvitavaid otsingusõnu kasutades sobivaid pakkumisi, saatnud neile CV-d ja motivatsioonikirjad
3. Käinud regulaarselt raamatukogus Bay of Plenty Times'i lugemas, pildistanud sobivaid tööpakkumisi, helistanud kontaktisikutele ja saatnud meile
4. Astunud sisse igasse vähegi sobivasse asutusse (hostelid, hotellid, motellid, loomade turvakodud, kohvikud, restoranid, poed jne) ja küsinud tööd
5. Kirjutanud mitmetesse asutustesse (vanadekodud, teraapiaasutused), mis hetkel tööd ei paku, kuid kus näeksime võimalust töötada
6. Uurinud regulaarselt kõigi suurte kaubamajade stende, kus on tööpakkumised ja sobivatele vastanud
7. Rääkinud ehitusel töötajatega, kas neil on veel tööd pakkuda....jne.
PRAEGUSEKS oleme saanud sellise tulemuse:
1. Sandrel on peaaegu üks poole kohaga töö, mis ei too mingit raha sisse
2. Mul on peaaegu üks poole kohaga töö, mis ei too mingit raha sisse
Päris nutune seis on siin tööga, aga me ei anna alla. Seni, kuni tööd saame, oleme edasi täiskohaga tööotsijad.
Linn ja loodus
Me arvasime, et jääme elama Tauranga kesklinna, nüüd aga elame Mount Manganuil. See on kesklinnast sama kaugel kui nt Tartus Annelinn, Pärnus rand. Õnneks on siin linnas bussiliiklus olemas ja erinevate piirkondade vahel liikumine kerge. Suurema osa ajast käime ikka jalgsi. Meie jaoks pole probleem kõndida päevas 20 km, see on juba peaaegu, et igapäevane.
Tauranga kesklinnas oli ehk veidi rohkem elu kui Mount Manganui keskuses, natuke enam toitlustusasutusi ja poode. Siin on see-eest ilusam loodus. Mount Manganui on poolsaar, mille tipus asub Manganui mägi. Poolsaare rannad on valge liivaga üle kallatud. Üks koht kihab surfaritest, teine purjetajatest ja kolmas ujujatest. Ilusa ilmaga on see paradiis, vihmasega põrgu.
Hoiame siis pöidlad pihus, et tööandjad leebuksid ja meid ruttu-ruttu oma tiiva alla võtaksid. Tahame siia kauaks jääda.