Laupäeva pärastlõunal lõppes meie töö kiivipakkijatena. Suurt tseremooniat ei peetud, kuid atmosfäär oli hommikust saadik teistsugune. Argentiinlased, vanuatulased ja bali poisid huilgasid vahet pidamata, nooremad india naised (no nii 40-50) tantsisid smoko ajal sorteerimislaudade juures ringis ja plaksutasid. Mina olin kuri, et mind nii tähtsal päeval jälle kiivisid sorteerima saadeti ja tajusin pakimajas toimuvat vaid läbi kõrvade. Lisaks sellele olid kiivid sel korral eriti koledad ja käed pidid kärmelt käima. Ligi tund enne masinate vaikimist ilmus Sandre minu sorteerimislaua juurde ja ütles, et temal on tööpäev läbi. Tegelikult polnud enam suurt midagi pakkida ja ta lasi lihtsalt tööpostilt jalga, tegi minust pilte ja proovis aidata. Ta oli esimese korra kohta sorteerijana üpris andekas, suutis kiivimassist eraldada põõsalehti ja kiivide külge jäänud varsi. Õnneks lõppesid mu piinad sel päeval tõesti kiiresti, kell üks pühkisime juba põrandaid lehtedest ning jooksimegi vabadusse, tänutäheks saadud pulgakommid taskus.
Vabadus algas alkoholipoes. Tõotas tulla põnev õhtu, sest me olime selle ajani Uus-Meremaal vindiga jookidest suhteliselt kaugele hoidnud. Kangema alkoholiga on siin karmid lood, liitrine rummipudel, mille valisime, maksis allahindlusega 40 dollarit. Kella 3st päeval istusime ülemuse ja Sandrega elutoas laua taga, majakaaslane limpsis veini ja meie rummikokteile. Panime juustusaiad ahju ja elu oli mõnus. Varsti ilmusid sinna veel kaks ülemuse sõpra, kellega 9st õhtul kohalikku ööellu suundusime.
Mellicks oli tüüpiline iiri pubi, kuhu tüdrukute tikk-kontsade klõbin ei kostu ning leti äärde jõudmiseks pead põrkama karvaste meeste õllekõhtude vahel. Minule üllatuseks mängis seal mõnus bänd. Kolm tüsedat maoori meest tegid Bob Marley klassikat, ma kiljusin nagu väike tüdruk, kui kõlasid laulu "Three Little Birds" algusakordid. Tantsisime - mina, Sandre, Lenora, Brya ja Roman. Õhtu oli lõbus, pubi päästis meie jaoks bänd. Järgmisel päeval ma voodist üles ei saanudki. Sandre tõi voodisse nii hommiku-, lõuna- kui ka õhtusöögi. Mis nii viga elada, nagu kuningakass.
Esmaspäeval olid meil asjalikumad toimetused plaanis. Veetsime kogu päeva, sõna otseses mõttes hommikust õhtuni, arvutipoodides. Ostsime kuu aega tagasi uue arvuti, sest vana on streikima hakanud. Selgus, et vana arvuti streikimine polnud uue mässudega võrreldes üldse midagi hullu. Nüüd me siis (loe: nüüd siis Sandre) ajame asju, et uus arvuti töötaks nii nagu peaks. Ma ei hakka kogu lugu ümber jutustama, aga ütleme nii, et pärast 5 arvutipoe külastust ja kirjavahetusi teiste poodide ja asutustega, Apple peakontori ja muude asjaosalistega, oleme jõudnud peaaegu positiivse lahenduseni. Nüüd tuleb ainult paar nädalat oodata ja meie uus arvuti peaks töötama nagu uus.
Aeg teisipäevast neljapäevani möödus internetis. Iga kord, kui tahtsime välja jalutama minna, hakkas vihma kallama. Otsisime tööd - tööd ei ole. Tegime plaane - plaane on mitu. Isegi nii mitu, et nende sobilikkust meie soovidele ja võimalustele pole me veel täielikult suutnud välja rehkendada. Ma ei hakka neid veel lauale laduma, mitte enne, kui vähemalt üks neist on osutunud reaalselt teostatavaks. Neljapäeval saime majakaaslaselt sõnumi, et oleme reedel taas pakimajja oodatud. Nii me siis töötasime tänase päeva pakkides teise klassi kiivisid. Need on viljad, mis pole kaubandusliku välimusega, kuid maitsevaid sama hästi kui esimese klassi kiivid.
Ps: Sain täna kiivide sorteerimise sertifikaadi - olen edukalt läbinud 2013 aasta kiivihooaja Graderi (sorteerija/klassifitseerija) ja puuvilja analüüsijana. Kui selline paber käes on, siis enam ei teagi, kas maksab magistrisse minna.
Vabadus algas alkoholipoes. Tõotas tulla põnev õhtu, sest me olime selle ajani Uus-Meremaal vindiga jookidest suhteliselt kaugele hoidnud. Kangema alkoholiga on siin karmid lood, liitrine rummipudel, mille valisime, maksis allahindlusega 40 dollarit. Kella 3st päeval istusime ülemuse ja Sandrega elutoas laua taga, majakaaslane limpsis veini ja meie rummikokteile. Panime juustusaiad ahju ja elu oli mõnus. Varsti ilmusid sinna veel kaks ülemuse sõpra, kellega 9st õhtul kohalikku ööellu suundusime.
Mellicks oli tüüpiline iiri pubi, kuhu tüdrukute tikk-kontsade klõbin ei kostu ning leti äärde jõudmiseks pead põrkama karvaste meeste õllekõhtude vahel. Minule üllatuseks mängis seal mõnus bänd. Kolm tüsedat maoori meest tegid Bob Marley klassikat, ma kiljusin nagu väike tüdruk, kui kõlasid laulu "Three Little Birds" algusakordid. Tantsisime - mina, Sandre, Lenora, Brya ja Roman. Õhtu oli lõbus, pubi päästis meie jaoks bänd. Järgmisel päeval ma voodist üles ei saanudki. Sandre tõi voodisse nii hommiku-, lõuna- kui ka õhtusöögi. Mis nii viga elada, nagu kuningakass.
Esmaspäeval olid meil asjalikumad toimetused plaanis. Veetsime kogu päeva, sõna otseses mõttes hommikust õhtuni, arvutipoodides. Ostsime kuu aega tagasi uue arvuti, sest vana on streikima hakanud. Selgus, et vana arvuti streikimine polnud uue mässudega võrreldes üldse midagi hullu. Nüüd me siis (loe: nüüd siis Sandre) ajame asju, et uus arvuti töötaks nii nagu peaks. Ma ei hakka kogu lugu ümber jutustama, aga ütleme nii, et pärast 5 arvutipoe külastust ja kirjavahetusi teiste poodide ja asutustega, Apple peakontori ja muude asjaosalistega, oleme jõudnud peaaegu positiivse lahenduseni. Nüüd tuleb ainult paar nädalat oodata ja meie uus arvuti peaks töötama nagu uus.
Aeg teisipäevast neljapäevani möödus internetis. Iga kord, kui tahtsime välja jalutama minna, hakkas vihma kallama. Otsisime tööd - tööd ei ole. Tegime plaane - plaane on mitu. Isegi nii mitu, et nende sobilikkust meie soovidele ja võimalustele pole me veel täielikult suutnud välja rehkendada. Ma ei hakka neid veel lauale laduma, mitte enne, kui vähemalt üks neist on osutunud reaalselt teostatavaks. Neljapäeval saime majakaaslaselt sõnumi, et oleme reedel taas pakimajja oodatud. Nii me siis töötasime tänase päeva pakkides teise klassi kiivisid. Need on viljad, mis pole kaubandusliku välimusega, kuid maitsevaid sama hästi kui esimese klassi kiivid.
Ps: Sain täna kiivide sorteerimise sertifikaadi - olen edukalt läbinud 2013 aasta kiivihooaja Graderi (sorteerija/klassifitseerija) ja puuvilja analüüsijana. Kui selline paber käes on, siis enam ei teagi, kas maksab magistrisse minna.